Saade, mida neid kuulame, on jutuajamine vanade sõprade vahel Tartus ühel jõulueelsel õhtupoolikul. Nii oleme aastakümnete jooksul mõnigi kord juttu ajanud asjadest, mis neid huvitavad. Need vanad sõbrad on Jaan Kaplinski, Tiia Toomet ja Mari Tarand. Jutt oli veerenud aja ja inimese suhetele, kui otsustasin. Ja inimene ei saa nii kiiresti muutuda. Me, me ei ole Lošenkistid, läheme selle läbi elanud usket, mingisugune uus ühiskonnakord või uus tehnika või või uus usk, teeb inimesed teistsuguseks. Ma ei tee küll mitte üldse ei, teenäitaja osas oleme ikka needsamad, kes me oleme. No tähendab heade inimeste tee teistsuguseks, aga kui see aeg tema ümber on teistsugune inimene, käitub jälle kuidagi natukene teistmoodi, tähendab, ma olen pandud jälle nagu mingisugusesse teise aega. Et see sajandi lõpu hüsteeriline, minu arust natukene hüsteeriline maailm, et kes püüab, tormab kuhugi, püüab püüab saavutada maksimumi, naudingut või edu või eneseteostust või ma ei tea, mida ja, ja kes peab vanamoodsaks kõiki moraalikategooriaid ja neid, mis nõukogu aeg on olnud ja, ja ütleme, et abielu on, on mingisugused noh, just see mind huvitab muutuste staadiumis inimeste kui mehe ja naise kooselu ja, ja tähendab, minu arust see olukord on ikkagi, ta on natukene teine, et ei ole nii suurtele hulkadele inimestel olnud praegu või varem niisugust niisugust keskkonda, et see tähendab, et, et inimene näidata ennast mingisuguse teise külje pealt jälle, või kui ta on pannud teise situatsiooni, eksis noh, me võime näha, kuidas need need inimlikud omadused võivad avalduda, sest et ega me ei tea, see ei tulnud välja sõdade, seal on näiteks väga head inimesed, kes on rahuajal olnud korralikud perekonnaisad perekonnaemad on võinud sõja rajal või mingis äärmuslikus situatsioonis käituda erakordselt alatult julmalt. Ei tea, mis peitub meie sees. Ja, ja selles mõttes ma mõtlen, et midagi võib välja tulla küll veel mingisuguseid muid külgi ega altruism ja ka armastus kõike muud. Aga mitte-eestlane ei pruugi nii olla, et välja tuleb veel midagi kohutavamat, milleks inimene võimeline on, aga võib tulla ka, et tuleb midagi üllamat. Veel jäi. No ma ei tea, kas oma möllamas tulu selles suhtes võib-olla tõepoolest on ajaloos juba kirjandusest räägime siis kirjandus on tõesti seal, on juba nüüd situatsioonide mudeleid on nagu kõik. Kas kõik, aga väga palju on juba? On juba läbi kirjutatud. Aga muidugi ei tea jah. No aga vaata, sa ütleks niimoodi, et sajandi lõpp, et eestlased on teile ja kõike ja sellele antakse nagu meie kõik, anname sellele mingi tähenduse. See on kokkuleppeline, sest maailmas on eile sorry, siin internetis, et leida neid kalendrisüsteeme ja neid keegi taanlane, kes ta iganes oli umbes 30 tükki, korjanud kokku eri süsteeme. Need kõige-kõige lühema ajaarvamine on vaha iidel, nendel oleks praegu aasta tõttu 100 155 või umbes niimoodi prantsuse revolutsioonikalendri järgi oleks 208. Samal ajal juudi ajaarvamise järgi on aastal 1760 ja me oleme praegu. Ja ma annan kuu nime ei mäletagi, kas aasta algas septembris, 11. septembril faša sõna, nii et kõik oleneb sellest, mis tellime. Võtame. Ma tahtsin kirjutada artiklit, näidata, et on teatud rütmid, mis on täiesti selgelt, päike loojub, tõuseb sellega, me peame arvestama. Kuufaasid ja siis see suur ring, aastaring, need on looduse rütmid. Aga niisugust asja nagu mädal näiteks loodus ei tunne või, või ajaarvamise algust. Sihukest asja ei ole. Nii et me oleme ise välja mõelnud, tähendab see 200 või 2000 või niisamuti loodus ei tunne kümnendsüsteem. Meil on need kristlikus maailmas, kus valitseb kümnendsüsteem ja, ja need tuha tunded ja kus on olemas mõisted nagu 1000 aastane rahuriik ja kõik siin on noh, on teada, et aasta 1000 tekitas ikka tõelise massihüsteeria Euroopas oodati maailma lõppu ja noh, igaks juhuks tapeti muidugi võtab maha nii palju, kui jaksad. Aastal 2000 rahutavasti selliseid tagajärgi ei too, sest seda on tehtud tükk maad enne. Ja aga, aga mingisugune niisugune massihüsteeria avaldust tähistas vormides. Aga on juba avaldab sedasama sedasama Ma kompuutri aastal 2000, siis way to okei kaudu. Kuskil Lõuna-Aafrikas on mingi küla, kus inimesed on kogunud juba tohutud torud ja elektrigeneraatorid, muretsenud kuskil Filipiinidel on mingisugune sekt, kes on endale mägedesse rajanud kopad, varjendid ja ootab maailma lõppjust, selsamal päeval. Mäletan ühte inimese kohta midagi sellepärast et meil on ilmselt vaja, inimestel on vaja mingisugust niisugust noh, alati on oodatud prohvetit, on oodatud maailmalõppe messi eest, eks ole, kõik, et nad tulevad, tulevad ja siis muutub kõik. Ja, ja kui me võib-olla ei usu, et see messias tuleb, aga siiski siiski üks väike lootus jääb, et äkki nüüd, kui muutub see number, see müstiline number, millest me väga hästi teame ju tegelikult et see on täiesti kokkuleplik asi ja noh, mitte midagi ei muutu, aga, aga et siiski suudame endale sisenenud, On teada, et mingi väga oluline murrang toimub ja et äkki tõesti äkki ma tõesti seda seepi ja tikke ja kõiki neid asju endale varunud, noh võib-olla midagi juhtub seal sedasama ootavadki Ader jäämurdvat äkki? Jaan on rääkinud, tema on oodanud, et äkki viib silla ära või või nagu vist kõik koolilapsed ootavad, et äkki on koolimaja öösel põlema läinud või äkki on juhtunud mingi katastroofilise tavapärane elu, läheb, sega, läheb, läheb. Huvitav, mina pole seda kunagi ei. Piloodid. Tähendab, ma olen oma sisemuses kuskil minus, keegi on oodanud, et juhtuks midagi, midagi niisugust, mis selle igapäevase selle argiselle halli elu paiskaks segamini ja kõik muutuks nagu hoobiks, teiseks hoopis teiseks väärtuseks tuleksid välja ja mingi niisugune igatsus minu sees on olnud küll. Ahhaa-ndatel aastatel ootas sõda, see on täitsa selge, et suur osa eesti rahvast ootas oma südames firma loomulikult, et jah, et tuleks meil need ameeriklased, sakslased, selle väed minevat, oleme jamas. Ruumis Tiia sugulased, keegi rääkis, et oli, samas oli kuskil seal Harjumaal Aidu leida või rääkis keegi teine, et keegi inimene oli, rong jäi hiljaks ja keegi tädi oli ohanud, et oota seda rongi nagu sõda. Rihma umbes aastal 47 kuni 49. Aga seal oli olnud keegi valvas inimene, kes oli läinud, kuhu vaja. Jaa, Veevo aja pärast oli tulnud siis kas kas politseinik või inimene erariietes ja see naine oli kaasa viidud. Nii oli siis sõja ootamisega tookord aga tõesti oodati, aga ma arvan, Nõukogude võim oli, oli nagu mõnel muul gi puhul on üks hea ettekääne, mina usun ja, ja, ja tunnistan, et tegelikult me ikka väga paljud meist ootavad mingisugust katastroofi õnnetust. On täiesti ausalt, tunnistan, et mingis mõttes mulle meeldivad need asjad ja lugesin, Rootsi ajaloolane Peeter Englundides kirjutab, kuidas esimest maailmasõda oodati kuidas kõik Euroopa tippintelligents oli tohutus vaimustuses, et sõda on. Vot, see oli ka mingi niuke surutise aeg nagu mingi dekadentsi ja, ja seesama ühelt poolt nagu kõik oli äraproovitud juba noh, ka siis oli, oli, oli tehtud igasuguseid tükke moraal, moraali, jalgade alla tallatud ja siis jälle tema juurde tagasi tuldud ja ja tundus, et kõik oli ummikusse jooksnud ja vaat nüüd tuleb siis midagi tõelist, tuleb sõda. Muidugi enamis või keegi ei osanud ka mitte sõjardid ette näha, et see sõda tuleb selline mitu aastat poristes kaevikutes tammumist. Nojah, aga vaata, mina mõtlen seda, et nende katastroofidega on ka võib-olla see, et et me läheme tagasi mingisuguste algsete väärtuste juurde, kui tuleb mingi raske olukord, olgu või sõda või katastroof, et maailm läheb väga keeruliseks ja rahvineerituks ja kõik nagu hajub laiali, saame aru, mis on oluline, mis ei ole oluline. Aga kui meid visatakse mingisse piirisituatsiooni, siis on selge, mis on kõige olulisem. Et kõige olulisem on, et me saaksime oma toidu, et me sai, meil oleks peavari, et meie lähedased oleks kaitstud ja elus ja nii edasi ja nii edasi, et need võib-olla need algsed inimsuhted oma puhtal kujul tulevad ka siis selgemini välja. Aga no see on ikka nii, et umbes, et et, et viimne tulema, et inimesed paremaks muutuksid või midagi ära. No võib-olla see on ka inimloomuses lihtsalt, sest et, et mingis mõttes ju ajalugu seda täiesti kinnitab, et niimoodi on olnud, et noh, nagu läbi katastroofide ja kokkuvarisemist on sündinud uued kultuurid ja uued riigid ja. Ja mitte näiteks moraali ja selles, et vot et praegu meil on see aeg ja sageli tuuakse Soomet eeskujuks, et vaat kus Soomes ja miks ja nii ja naa. Aga soomlased ise räägivad ja seda, et kuidasmoodi nüüd nad jälle oma aastapäeval seda rõhutasid uhkusega, aga ma arvan, et see on täitsa õige, õhkus neil, et vaat, kuidas nemad sellesse oma sõjajärgses olukorras vapralt vingelt töötasid ja ehitasid Soomet ja ühte kuulusid ja kõik ühtemoodi vaesed olid noomiti kõik, muidugi nii ja naa. See ei olnud ainult Soomes, ma tean rahva 60.-te aastateni Norras näiteks olid üsna karmid piirangud luksusautode ostmiseks. Noh, see neil oli omal mingid tehased, kus kokku pandi meid nagu soodustati, et inimesed neid ostaks. Ja kõik oli niimoodi. Mul on minul see Soome sõjajärgne elu assotsieerub hoovis koera küünelõikaja eesti keeles ka olemas see meeletu töörügamine ja kõik ja ma mõtlen, et Eestis Need asjad on õudselt tagurpidi, sest meil on kõigepealt tulnud tarbimisühiskond, inimesed on sööstnud ostma. Nojah, noh, oma jõukohaselt pruugitud autosid, pruugitud külmkappe ja televiisoreid ja mida iganes keegi. Aga see, et oleks nüüd siis vaba rahvas vabal maal hakanud, siis nii hirmsasti tööd vihtunud teha, nagu oleks normaalne ehitades riik üles, aga vot see kuidagi. Hoida kokku seal karvale ja, ja aga noh, samuti töörügaja on praegu ka on alati aega, et seda ei söö, annan, aga see on minu arust joonil küll, õigus jah, et see, see kulutamine on läinud ette sellest kogumisest või sellest Nojaa, aga vaata, kui me nüüd räägime, mina olen seda vahel mõelnud, et ikka võrdled nagu Lähte põlvkonnaga ikka see lause täna õhtul olen ma siin mitu korda ütelnud, kuidas meie ühiskorterid ja kuidas 14 kümnekesi vannitoa ukse taga ja ja kuidas intellis ja kõik nii edasi. Aga see, et ma ei ole sugugi kade või tähendab ma olen imelik, et lastel on mingid asjad teistmoodi või ei taha, neid oleks normaalselt. Aga, aga samas ikka tuleb niisugune asi, et kas või seesama jõuluks saadud üks nukk ja üks raamat. Et kuivõrd suuri elamusi need on jätnud kaguelu, mäletad, mida said? Mina lugesin Eesti Rahva muuseumi jõulujutte jõulujutuvõistlus, seal oli üle 300 juttuneid ja, ja umbes pooled neist olid täiskasvanud, kes enamuses olid ütleme, keskmine vanus 70 aastat ja vot just sarnaseid mälestusi oli, oli, oli hästi palju. Kuidas olid lapsepõlve jõulud, need olid siis, kas nad olid 20.-te aastate lõpul või 30.-te aastate alguses niiviisi. Ja see motiiv kogu aeg kordub, et väga vähe oli raha või olid vaesed pered ja aga siis ema tahtis ikka rõõmustada, isa tahtis rõõmustada ja me saime siis jõuluks ja siis üles loetud siis üks asi, mis tema sai ja mille siis vend saia, mille õde sai. Ja, ja see niisugune tundetoon on alati no väga niuke, väga liigutav väga-väga hinge minema ja on näha, et tähendab see, see, mis nad on sealt lapsepõlvest saanud nendesamade jõulukingituste vaesel ajal tehtud üksikute jõulukingituste või sünnipäeva kingituste näol või see tähelepanu lapsele, et see on andnud meile mingisuguse toe kogu eluks aluse kogu eluks. Nojah, aga näiteks praegu, kuidas kunstnikud seda teed, et mitte kunstlikult tähendab, et Leegodid Saa enda ajast lihtsalt välja minna, see, et tõesti, kui me kingime praegu lapsele ühe paari villaseid sokke, näiteks teisele lapsele käpikud, et noh, see ei ole nagu see aeg enam. Et. Nojah, käima minna. Tuleks säilitada lihtsalt noh, kaine mõistus ja, ja rahulik meel ja ja osta igaühele mõned mõned kenad asjad, mida tema sellest praeguses ajas võiks iga väikse eks ole ja ja, ja just meie aja järgi aga, aga muidugi, et see, et päriselt niimoodi neid kuhjade viisi kokku ostas No ja hirmutav eriti kui tegelik olukord kogu maal, kui võtta terved ja üldine rahvakeha ja kõik niimoodi, et ei ole mingit laristamise põhjust. Ja samas on, vaata, see tunne on ikka jäänud samaks, et ma tahan ikka teha oma lapsele rõõmu, eks ole, ja kui ma tean, et talle teeb rõõmu, no ütleme olgu või et selle ego ja see auto ja siis veel see raamat ja siis ma tahaks veel ise veel mingit head ja praktilist. Noh, siis tuleb ikka mitmeid asju niimoodi kogub jälle kokku ja et see on kuidagi selle selle tänapäeva nagu mingis mõttes on paratamatu. Aga näiteks see maailm, et kuidas neid päkapikke siis taltsutada? Mõtlesid, et kuule, kuidas inimesed räägivad ja need lapsed ikka tahavad, et päkapikk ikka iga päev käik. See päkapikk kujundus on nii nii tugevasti läinud sisse praeguse jõulukolmetisse, et. Ja uusi, aga kas veel üldse seostatakse siiski jõule ka nii-öelda jõululapsukese sündimisega või ainult päkapikkude saamisega? Tähendab on lapsi, kes, kes seostavad ka sellega suhteliselt vähe kirikus käimisest, räägivad, no ma ei oska öelda, umbes viiendik kuuendik mainivad seda ka. Aga jah, siiski küllaltki kirik niimoodi, aga, aga jõululapsukesest olid üksikud olid niimoodi, kes rääkisid, mõned kohe ütles, et Jeesus Kristus ja ja on selle oma juttude sisse niimoodi toonud. Mütoloogia on jah, natukene niimoodi on muutunud. Aga siiski seda kristlikku mütoloogiat on, seal on, aga ta on väga moondunud kujul, et päris niisugust seda Jeesuslapse lugu ja seda on küllalt vähe, on aga, aga jah, niimoodi inglid ja vahel läheb siis jeesuslapse nimi, aga põhiliselt on ikka päkapikud, päkapikud, päkapikud lõputult ja nende põhitöö on lastele maiustuste, tassi. Et kas on saabunud mingisugune küllastumine või et kõik on olnud, kõik on läbi proovitud, kõik on ära tehtud. Ma arvan, et külastamine tuleb, et see ei ole selle tipp, ei ole võib-olla veel käes, aga aga märgid juba näitavad, et. Kaasa rääkida? Ei, ma ei räägi, ei mõtle küllaltki praegu mitte. Rektuurist. Üldiselt, et, et mingisugune igatsus juba, vaat nendesamade puhaste algsete väärtuste järele on kuskil latentselt olemas sees. Vaata, kui me räägime, et eks ole, see kõik on ju kokkuleppeline, eks ole, tuleb nüüd 2000 või tuleb järg esimene sajand või on praegu 20-st vähem. Kui me teame, et see on kokkuleppele, kui mõelda näiteks tagasi, et 20. sajand ja 19. sajand me suudame siiski ette kujutada, tähendab kuidagi kuidagiviisi endale oleme defineerinud, et milline oli 19. sajand. Üldiselt laias laastus ja võib-olla mõne aja pärast suudame ka 20. sajandi kohta midagi paremini öelda, kui oleme juba selle seest välja saanud. Ja küllap ka 21. sajand, noh, tal on mingisugune eemalt vaadates, tal seal on mingisugune oma nägu, saab olema, aga nüüd, kui 19. sajand vahetus 20.-ks sajandiks muutus ei toimunud ja aastal 1900 oli ka niisugune küllaltki segane aeg, läks natuke aega, segadus ja dekadentsi ja mis kõik niukene kunstis, kui me mõtleme, et siis kõik need uued uued stiilid, voolud, mis tulid ja, ja kõik nagu muutus, väga kiiresti, aga aga no tegelikult ikka vist see esimene maailmasõda oli see, mis, millest, nagu algas sajand mõelda, et missugune saab olema 21. sajand ja kust saab olema selle murdepunkt, ma ei tea, minul on endal mingi niisugune intuitiivne tunne, et see et see murdepunkt võib-olla just olema mingi noh, mitte just katastroof, aga seesama ökoloogiline olukord, mis ikkagi nagu väga mitmetes liinides ja vooludes mis, mis nagu liiguvad mingisuguse lõppu või mingi vähenemise mingi mingi ummikseisu poole, et kui need asjad kõik kumuleeruvad, et siis peab midagi toimuma, et kas peab noh, suudab see skulptuur ennast ennast ise muuta või siis mingisugused muud jõud panevad teda muutma teistmoodi, elada tarbimiskultuur ja naudingu ühiskond ja, ja piiramatu vabaduse ühiskond, et see mulle tundub, et see 21. sajandil sellisena ei saa kesta. Teeme mõtteeksperimendi, miks me mõtleme sajandeid mis algavad kahe nulliga, teeme, teeme teise jaotuse, alustame näiteks noh, ütleme seitsmeteistkümnes Eestis juba 16. sajand 1550 kuni 1650 ja nii me saame ka täiesti mingisugused kullatükk aega, vaeva näen täitsa selgelt mingeid iseloomustused anda, Eestis oli see see noh, ütleme, peaaegu aastane sõda kestis veel edasi, siis tuli veel põhjasõda ots 1650 siis 1750 kuni 1850, see on mingisugune konsolideerumise aeg. Siin olid näiteks pikk rohupõlv. 1850 950 algab algavatavalved muutus hiired ja kõige olulisemalt praegu Mahtra sõda oli 858, oli vist jah. Ja siis 1950, siis nüüd läänemaailmas tekkis mingisugune tasakaal mis kestis tükk aega ja no võib-olla aastaks 2050, siis on, jõuame mingi järgmiselt. Ütleme selline põhiline ikka jah, et on tarvis mingisuguseid mingeid daatumeid, mille vahel saaks korrastada või mingisuguseid verstaposte, mille vahele sa saaksid midagi paigutada, küll siis paigutada, annab. Aga ükskord ma ei mäleta, mis aasta see oli. Nagu jõuluvana tõi mulle raamatu Jeesus-lapsukest ja vaatasin seda raamatut ja see raamat mulle meeldis, lapsuke oli tõesti väga kena, kas sellisest kivid, kes tema siis oli loonud ja siis läksid mööda mõned tunnid, mind pandi voodisse ja ma olin magama jäämas ja äkki puhkesid kohutavalt, noh, niimoodi meeleheitlikud nutma. Ja siis jooksid ema ja kõik kohale, mis nüüd lahti on. Aga eks ma enne olin küsinud, et mis lapsukesest sai ja, ja ema või keegi eitada rääkinud paraku kogu tõde, vaid ta rääkis seda tõde kuidagi natuke liiga nihestatult. Ta ütles, et juudid tapsid Jeesuse ära. Nii ei oleks pidanud ütlema, tõesti, need ei ole peale kõige muu. Ja eks läks sisse paar tundi kulise pärale läks, ja siis hakkasin ma nutma. Kuidas lahutati? Ma ei tea. Vaat seda ma ei mäleta kahjuks, sest nad ei olnud keegi usklikud, kes oleksid on öelnud, et tõusis üles. Nad ei olnud, sest juba mu vanavanaisa, kui ta oli suremas ja küsiti, kas peaks õpetaja kutsuma sisele anded, näid mul vil vaja sedamoodi. Traditsioon on üsna tugev. Aga ma ei ütle, et see on ateistlik traditsioon, see on lihtsalt selline, kes. No see on nagu minu ema ütleb ka, et tema sõitis isaga kuskilt talveööl saaniga või ma ei tea koolist või kust ja ja ikka küsis, et kus see jumal ja kus ta seal on ja niimoodi, et siis vanaisa ütles, et tema isa, minu vanaisa, et jumal on inimese seen. Ma lugesin prantsuse lehest detsembrinumbris, ütleme, jõulunumbris oli siis üks harutus ühest usuteemalisest raamatust kus oli minu meelest väga ilusti öeldud, et religioon on inimese inimhinge emakeel tahame või ei taha. Ja usume või ei usu, aga tähendab selles keeles on tõesti midagi niisugust, mis millest me kuidagiviisi mööda minna ei saa. Ja ma arvan, et ta ei olegi asi selles, et tegelikult eesti rahval, vot seda, seda tõelist emakeelt ei ole. Et see keel, mida kirik on meile õpetanud, on meile kuidagiviisi võõraks jäänud. Sest nii nagu nagu nagu sinu vanaisa ja kes kõik, ka minu vanaisa ja vanavanaisa Nad, kõik on olnud oma hingest kuidagi religioossed inimesed või mingisugune mingi aukartus, Vabaduse tunne on olemas. Vaitzeri aukartus. Aga samal ajal nad ei ole saanud lihtsalt ausalt ja siiralt omaks võtta ühtegi seda religiooni Tammatilisega ei räägi kiriku liikme peale saanud. Väga omane minu minu meelest ka niivõrd palju kohanud inimesi, kes just ütlevad, et nad ei ole ateistid, ühelgi religioossed inimesed, aga nad ei jälgi kirik kui ühegi suure religiooni liikmed, et neil on mingi oma sisemine tunne, religioosne tunne, noh, minu arust väga hea eestlastele, selles on väga palju alandlikkust, see on see, et tunnel asi on, on sinust niivõrd üle, et sa ei ole mitte maailmades. Ja kui see tunne on sees, et siis see kuidagiviisi käraka, sinu käitumist ja sinu samme siin maailmas võib-olla siis ongi, ongi mõnes mõttes hea, kui me seda religioosset tunnet hoiame endas sellisena algsõna ja võib-olla natukene ebamäärasena, nagu ta meil sees on ja ei püüagi teda vägisi suruda mingisse väga kindlasse sängi. Sest kui me seda teeme ja seda väga kindlalt defineerime ja väga kindlalt defineerime, mis on õige ja mis on vale. Et siis võib-olla me muutumegi agressiivseks nende suhtes, kes meil tundub, kellest meil tundub, et nad elavad valesti. Aga mulle mulle meeldis jah, selle sinu esivanem mõtlema, et jumal on, meie, see on või siis on. Et on paljude müstikud ja usuinimesed, keda mina sügavalt austan, on just niimoodi öelnud, et sa pead iseendas leidma selle tõe. Ja ükski võõras tõde ei asenda seda, nagu üks, üks budistlik õpetaja surres ta elas Ameerikas, ütle, sest minu viimased sõnad teil on. Ärge pange kunagi kellelegi teise peavad enda pea asemel mõelge oma peaga, võiks öelda, tundke omas südamega. Tiia Toometit Jaan Kaplinski külastas Mari Tarand.