Tere pärastlõunat tere tulemast rännakule läbi muusika. Tänases saates käsitleme neid allikaid, mille pinnal kujunes otseselt varakristlik muusika, antiik-kreeka ja juudi muusikatraditsioon. Nende kõrval tuleb muu hulgas veidi juttu ka tänapäevast ning korraks jõuame ka Eestimaa pinnale. Püüdaga lähemalt sellest pinnasest, milles esimestel sajanditel kujunes varagristlikultuur. Antiik ajastu muusikasse suhtusid varakristlased peamiselt eitavalt. Kaudsemalt kujulaga kujundas Antiik-Kreeka siiski nii keskaja kui ka hilisema muusika arengut ning seda just teoreetilise mõtlemise kaudu. Kreeka suurte filosoofide töödes on muusikal üsna tähtis koht. Juba eelsokraatilises mõtlemises pandi muusika käsitlemisel olulised alused rohkem kui järgneval aastatuhandele. Kuuendal sajandil enne Kristust elanud Pythagoras käsitles muusikat aritmeetika osana. Numbrid olid tema arvates aluseks kogu füüsilisele ja psüühilisele maailmale valitsedes sealjuures ka helisi ja rütme. Muusikas avaldus seega kogu universumi Joonia. Mõnede Kreeka mõtlejate arvates oli muusika tihedalt seotud ka astronoomiaga. Teisel sajandil peale Kristust elanud Claudius Ptolemaiose oli üks antiikajastu suurimaid astronoome ja ühtlasi ka üks põhjalikumaid antiigi aja muusikateoreetikuid. Matemaatilised seadused arvati suunavat nii muusikahelide kui ka taevakehade kulgemist. Teatud helilaadid ja teatud noodid arvati olevat vastavuses kindlate planeedid piltidega. Selle idee pani poeetilise vormi plaator, kirjeldades sfääride muusikat, muusikat, mis tekib planeetide tiirlemisest ja mida inimkõrv ei suuda kuulda. See oli Urmas Sisaski Diogratsias, kus teostub see samas vääride muusika-ide Sisaskonna arutanud nimelt välja need helikõrgused, mida inimene kuuleks kui planeetide helid transponeerida inimkõrvale sobivasse piirkonda. Sisaskil on olnud muide üsna autoriteetse ideel käijaid. Lisaks plaatonile inspireeris paaride muusika idee muuhulgas ka keskaegseid mõtlejaid ning hiljem Šexpyri ja Miltonit. Selles samas spitaagorlikust arvude müstikast tulenesid kaetose õpetuse põhimõtted. Etnose mõistega tähistati Antiik-Kreekas muusika moraalset ja eetilist mõjujõudu. Muusikali selle nägemuse järgi jõud, millega võis mõjutada kogu universumit. Teaduslikes käsitlustes kirjeldati aga peamiselt muusika mõju inimloomusele. Aristotelese sõnul jäljendab muusika selliseid inimese hingeseisundeid nagu näiteks julgus, viha, mõõdukus, lahkus ja nii edasi. Sellel, kes kuuleb vastavat hingeseisundit, imiteerivad muusikat, kujuneb samasugune seisund ning kuulates pika aja vältel ühte tüüpi muusikat kujuneb ka iseloom vastavalt kuulatule. Näiteks laisemat laadi muusika teeb inimesest laisa tasakaalustatud muusika aga arendab inimeses mõõdutunnet. Talle ja tema õpetaja plaaton arvasid, et hea ja väärtuslik inimene suudetakse luua sellise kasvatussüsteemiga, kus muusikal ja võimlemisel oleks põhiline roll. Plaat on rõhutas, et need kaks tegevust peavad olema tasakaalus. Muusikailma võimlemiseta teeb inimesena neurootiliseks ja naiselikuks. Liigne rõhuasetus füüsilisele poolele toob aga kaasa vägivaldse tsiviliseerimatu ja ükskõikse inimloomuse. Laator läks isegi nii kaugele, et soovitas enamiku tollal kasutusel olevatest muusika laadidest ära keelata. Ainult mõõdukust ja vaprust kujundavad muusika, leegid võis alles jätta. Aristoteles oli oma hinnangutes märksa leebem, mööndes muusikakasvatuslike omaduste kõrval ka selle väärtuslikkust meelelahutusena ja intellektuaalse naudingu allikana. Aristotelese katarsise idee järgi elab inimene ka Platoni poolt hukka mõistetud halba muusikat kuulates välja oma negatiivsed emotsioonid. Seega oli Platoni poolt taunitud muusikal Aristoteles arvates teatud mõttes puhastav mõju. Nendel ideedel oligantiigile järgnenud ajastutel üsna lai kandepind. Varakristliku ajastu ja keskaja kirikuisad hoiatasid üsna sageli teatud laadi muusika ohtliku mõju eest. Ka 20. sajandil võib veel nende ideede kajastust üsna kõrgel tasandil leida. Nii kommunistide kui fašistide diktatuur reguleeris üsna rangelt muusika kuulamist ja tegemist kujutades endast seega kunagise Sparta ja Ateena lubatud muusikat. Ratlevate konstitutsioonide analooge. Ka religioon, mossed, institutsioonid on läbi aegade määratlenud sellise muusikaomadused mis sobib riituste osaks ning millega on üldse sünnis tegeleda. Nii. Ja koos Rooma langusega hääbus kantiid kultuur koos sellega unistus ühe suurriigi poolt kindlustatud seaduslikkusest ja rahust. Kristus jõudis Rooma mitmete teiste müsteeriumiusundid. Ta kõrval nii et vaevalt keegi arvata oskas, et just see usund toob kaasa kultuurilise õitsengu nii väikeses osas Lähis-Idast kui ka hiljem terves Euroopas. Juutide purustamine nende kodumaal soomlaste poolt ainult aitas kaasa Jeesuse õpetuse järgijate laiali paiskamist suurde ossa Vahemerel, väärsetest pahadest. Nende õpetust ilmestas emotsionaalne sümbolism mõistujutud ja õpetlik veenvus. Tänupüha Pauluse arvestamis. Väärsele organiseerimisvõimele ületas kristlus rahvuslike eripärade takistused ja omandas rahvusvahelise tähenduse. Kristlus kujunes peamiselt Lähis-Ida loogiate baasil, sealhulgas oli tugev mõju juutide religioossel praktikal. Just muusikas kujunes juutide osa varakristliku liturgia kujunemisel äärmiselt oluliseks. Juutide religioosse praktika vormid jagunesid kahte üsna erinevasse sfääri. Ühelt poolt templiteenistus, teiselt poolt sünagoog. Templi all käsitlen ma Jeruusalemma teist templit, mis ehitati algse saalomoni templi asemele 539. aastal enne Kristust ja hävitati roomlaste poolt 70. aastal peale Kristust. Templiteenistus oli avalik ja pidulik sündmus. Selle põhiline osa oli ohverdamine, harilikulttalle ohverdamine. See teostati meistrite poolt, keda abistasid teatud madalama preestrite klassi moodustavad leviidid. Viimaste hulka kuulus ka muusikuid, kes moodustasid koori salmi laulmiseks ja neid saatsid keelpillid. Eriti tähtsatel pühadel lisandusid keelpillidele Kaulose helid. Jeruusalemma tempel oma ohverdamise kultusega avaldas varakristlastele ilmselt analoogset mõju nagu hilisematele kristlastele Püha Peetruse kirik Roomas Püha Sophia oma Konstantinoopolis. Varajaste kirikuisade kirjutistes rõhutatakse templirituaalide ja arhijate seost kristliku kirikuga. Varakristlased võtsid templiteenistusest üle muuhulgas ohverdamise idee, mis asetati jaga poolsesse vormi, kus preestrite joodud vein sümboliseeris Kristuse verd ja kogudusele jagatud leib tähistas Kristuse ihumissa. Idee püha õhtusöömaaja sümbolina oli mõjutatud ilmselt juutide pidulikesse loomingust, eriti paasapühade omast. Templirituaalide keerukus ja pidulikus jäi aga üsna võõraks vaesematele maainimestele, kelle hulgas kristlus peamist kandepinda algselt leidis. Seetõttu oli otsene mõju sünagoogi teenistusel. Sünagoog oli pühakirja lugemise jutluste paik. Teatud pühakirja osad olid määratud kindlatel päevadel aastas. See sai hiljem aluseks ka kristliku kiriku pühakirja sidumisele kiriku aastaga. Samuti võttis varakristlik kirik üle loetud lõikude kommenteerimise idee. Pärast templi hävitamist 70. aastal peale Kristust suurenes sünagoogi tähtsus järsult ka juda istide praktikas. Juudid asetasid ohverdamise nüüd ka sümboolsesse vormi. Teatud templiteenistuse osad, sealhulgas ka muusika, jäid aga saladuseks. Muusikutest leviidid olid nii kiivalt oma teadmiste üle. Tantsid nende poolt teostatud praktikaid edasi üksnes suuliselt omaenda järeltulijatele. Seetõttu ei ole säilinud kirjalikke allikaid, mille põhjal võiks rekonstrueerida templiteenistuse muusikalise osa. Kõige selgem seos varakristlaste ja juutide muusikalise praktika vahel ilmneb psalmide laulmise traditsioonis. Juutidel kui kristlastel vaheldusid teatud lõigud preestrite laulu ja ülejäänud koguduse laulmisega. Varakristlased võtsid üle ka idee salmide maagilisest jõust millest leidub andmeid isegi populoonlaste kirjutistes maagia kohta. Varakristlik kirikuisa Dio toore Tarsusest omistas psalmi laulule vae vaigistada lihalike himusi, ajada eemale deemoneid ja parandada haavu. Juutide suhtumine nende teenistuse osade ülevõtmisse varakristlaste poolt ei olnud ühene. Ühelt poolt nad taunisid, seda, kujundasid isegi teatud teenistuse osad ümber, et vältida analoogiaid, kristlikku liturgia, aga teiselt poolt usundite vaheline usaldamatus järk-järgult pehmendas. Juudid võtsid hiljem omakorda Kristlastelt üle idee psalmide laulmisest piiblilõikude lugemise vahel. Juute mõjutas teatud ka kristlik kunst, niiet ideoloogilised lõhed asendusid tasapisi vastastikmõjutustega. Seega oli kujunenud otsene alus Bütsantsi õitseajale, mida käsitleme järgmises saates kahe nädala pärast.