Me jätkame täna kultuuriteoreetik Aili Aarelaid ega juttu eesti tänasest eliidist. Eelmisel korral me jõudsime sinnamaani, et tõdesime fakti, et võitleme positsioonidel, on väga palju endiseid nomenklatuur, seid, nimesid. Aga kõige suuremad muutused on olnud poliitilise eliidi hulgas. Kord rääkisime ka veel sellest, et Eesti eliit on väga paljus sündinud ja kasvanud selles alternatiivsest keskkonnas kodanikualgatuslikus keskkonnas, et teda ei ole spetsiaalselt ettevalmistatud, ta ei ole saanud erilist koolitustega, meie parlamendis istuvad ka praegu inimesed, kellest ilmselt 90-l protsendil ei ole mingit erilist poliitiliste teaduste koolitust. Ja nüüd ongi, kui läheb ette aasta 80 seitse-kaheksakümmend kaheksa, kui jõuab, et suurte muutuste aeg siis on meil väikese Eesti ajaloo areenil korraga inimesed, kes lähevad edasi selle seltsi traditsiooniga väljaspoolt hakkavad tulema just nimelt nende majandushoobadega, siis uue panganduse, rahanduse ja muude taoliste süsteemide väljamõtlemisega või tähendab mujalt maailmast ideede kohaletoimetamisega. Kui me asja poliitilise külje pealt vaatame, siis me näeme, et tegelikult 80 seitse-kaheksakümmend, kaheksa on tegemist justel selle seltsi kapitali kasutamisega tekib tegelikult rida kas siis uusi seltse või taastatakse vanuselt ja need hakkavad mängima küllaltki suurt rolli tolle ajastu kujundamisel. Eesti muinsuskaitse selts eelkõige, eks ole loodud detsembris 87. Ühelt poolt neelab ta ju ära kogu nõukogude aegse kodu-uurimisliikumise 5000 inimest, kes nagu sujuvalt lähevad sinna sisse ja politiseeruvad. Nii et ühe ajastu kapital kujuneb siis teise ajastu tohutute protsentide kandjaks korraga. Teiselt poolt EÜS Eesti üliõpilasselts taastatakse pea kõik Need varasemad ajaloos tekkinud korporatsioonid, aga EV-s on sellest täiesti kindlalt teise positsioonipealsest tegelikult Mart Laari valitsus kujutas endast enam-vähem seda EVSi seltskonda. See, mis oli tissidentlus, hakkas tasakesi põranda peale kerkima. Ja esimene oli siis niinimetatud MRP Aege rühmitus. Mis õige peaformeerus esimeseks iseseisvaks parteiks, mille eesotsas oli siis teatavasti Lagle Parek, kes on ka tõenäoliselt Tunne Kelam koos. Parimad näited sellest, mida me hiljem hakkame rääkima velt kui tissidentlik helid, mis üldiselt Ida-Euroopas tekib selle sametrevolutsiooni käigus samal ajal ikkagi, kui ühelt poolt hakkab tekkima ja kujunema see poliitiline maastik, mis esimeses lahenduses 80 seitse-kaheksakümmend kaheksa on veel rahvaliikumiste tähendab rahvarinne Eesti kodanike komiteede liikumise sisse. Nõukogude aegne mõtlemine läheb nagu kaheksaformeerub kaheks selgeks. Rahvaliikumiseks ei toimu üleöö, tähendab, see võtab kui üle aasta aega. Praktiliselt alguses kõik inimesed, kes tahtsid, mingeid suuremaid muutus ühiskonnas hakkasid ühinema esimese pääsukese, kas oli rahvarindega ja siis alles 88. aasta sügisel, siis hakatakse teadvustama, et võib-olla on ikkagi veel mingid teised teede teised võimalused. Ja need kaks suurt rahvaliikumist võtavad siis kokku kogu aeg selles Nõukogude korras kestnud ja olnud kaks mõtteviisi, üks oli siis see, et katsume selle nõukogude korra muuta enese jaoks nii soodsaks kui võimalik. Sonzeme, Micreeruv tendents ja teine oli siis igal juhul hambad säärde, sellele Nõukogude korrale igal juhul vastu, igal juhul on ta täiesti taunitav. Aga mis paraku nendes varasemates tas liikumistes, noh, sealt tuleb täpselt sedasama kõik noor Tartu, eks ole, see on üks loogiline rida, mis areneb noor tartu sellest, eks ole, Eesti muinsuskaitse Jess, sealt siis edasi juba kodanike komiteed, kuni siis nende parteide struktuurini välja, mis sealt pealt tulevad. Ja lõpeb siis selle Isamaa moodustamisega. Tähendab seda iseloomustab selge nõukogude korra vastalisus kuid sealjuures on ka valitud pehmemaid ja kõvemaid vahendeid. Igal juhul ei ole need organisatsioonid, välja arvatud see väike kitsas tissidentliku kunagi tegutsenud selle nimel, et ilmtingimata Nõukogude vanglasse sattuda. Nii äärmuslikult nad on ikkagi püüdnud kuidagi laveerida, et kas ei oleks legaalse ja illegaalse piiri peal. Et võim oleks küllaltki hammustatud, aga siiski nahk terve seisaks. Nüüd 88.-st aastast algab ka väga oluline kogu elanikkonna mobiliseerumine mitmesugustesse erinevatesse teist tüüpi seltsidesse, mis ei pea olema poliitikaga seotud mis võivad olla hoopis elukutseseltsid, mis võivad olla loodusega seotud, lastekaitsega seotud ja nii edasi. Ja kui veel vabaduse taastamise eelsel paaril aastal on enamuses seltsides ka teatav niisugune kõhe vilolek, et kas minna poliitikasse või mitte, ütleme Eesti arstide liit ja juristid alguses nad küllaltki palju püüdsid poliitikas midagi ära teha siis. Me võime öelda, et juba kaheksa-üheksakümnendate aastate alguseks hakkab tekkima lahknemine, tähendab, tekib uuesti seesama seltsi eliit mis püüab inimesi mobiliseerida, need siis vastavalt nende elukutsele või nende paikkondlikule kuuluvusele, nende asendile, sotsiaalses hierarhias. Eks ole pensionärid ja naised ja lapsed ja vaesemad või rikkamad vä? Siis kuni sellest kodutute ühendustest kuni maksumaksjate ühenduseni välja, siis millest reformierakond tuleb? Ja Me näeme praegu väga huvitavat asja, nimelt et seltsi juhid me tegime 93 95 ka nendele küsitluse kuuluvad tegelikult samasse vanuseklassi, kus on praegu meie poliitiline eliit. Praegu parlamendi koosseis, eriti valitsuse koosseis, kuulub täpselt samasse vanusekategooriasse tähendab 40.-te eluaastate teine pool ja ka see, mis tuli välja seltsi juhtide küsitlustest, tuli sama pilt, Seltsi liidrid on sama vanuseklass. Siin on muide küsimus ka selles, et tõepoolest terve rida neid aktiivseid inimesi, kes nõukogude ajal kuidagi teisiti nad võisid olla ka tõesti seal kolhoosides mingid ametimehed. Kuna üks süsteem nende jaoks kukkus kokku, siis nad hakkasid enesele genereerima midagi muud ja paljudel juhtudel see võibki olla selts põlenud, lõid siis ka majandusmehed, jagasid päris hästi ära ja tõid Eestimaale siis neid rahvusvahelisi suuri selts, ütleme kasvõi need lahendused ja rodoreid ja niisugused asjad, nii-öelda maaletoomise privileeg on nende käes. Ja nüüd meil hakkab, hakkabki siis pilt kujunema, kui me nüüd poliitilisest eliidist räägime, eks ole, struktureerub selgelt parteistub üks osa inimesi ja muide küllaltki palju on seal ju või vähemalt esimeses lahenduses oli väga palju just vaimuinimesi kes enne oli selgelt nõukogude võimu vastu sähistus ju suures osas esimeses riigikogus. Ja teiselt poolt see vana hea traditsioon, et Eestis kodanikualgatusel on alternatiivne roll, tähendab, et ta ei ole kuigi tihedalt seotud poliitilise eliidiga teistes maades on see teistmoodi, tähendab, nad on märksa rohkem seotud omavahel. Aga meil kipub see polariseerumine juba hakkab tulema just 89 90, eriti vabariigi taastamisega. Süveneb see tendents, kuni siis selleni välja, et 93. aastal üle 90 protsendi seltsiliitreid väidab, et nad täiesti teadlikult ei soovi osaleda poliitilistes mängudes. Tähendab, asjad on paika pandud, meil on olemas veel üks eliit see kodanikualgatuslik eliit mis on praegu siis osaliselt ka opositsioonis ja osaliselt ta tegelikult tõepoolest siis teeb sedasama tööd, kohandab Euroopa arusaamasid praegustele Eesti oludele ja püüab inimesi läbi selle kodanikualgatuse viia uue mõtlemise ja tegutsemise teedele. Las nemad taotlevad ühiskonnapoolset autoriteeti, võib öelda. See tähendab, et nad ise oleksid tähtsad, jadas, et nad vajavad ühiskonna toetust nendega tähendab, see on täiesti Teie eraldi seltskond praegu, kes kindlasti vajaks märksa suuremat ühiskondlikku tunnustust ja õigusega ajaks seda. Aga praegu ongi kujunenud just viimases paaris aastas olukord, kus kiiresti vahetu poliitiline eliit ei taha üldse kuulda mingitest muudest võimalustest. Tähendab, poliitiline eliit loeb enda partneriks praegu ikkagi ainult seda värsket pangandus-rahandusringkondi. Ja noh, ja mängib muidugi kokku või õigupoolest nomisse, Koonderakond ikka muu on, kui see direktorite esindus ja tähendab mängib iseendaga. Ja nendele kindlalt jah, seisab vastuse teine seltskond, kes arvatavasti siis märksa rohkem esindab seda ülejäänud 80 protsenti eesti rahvast. Nüüd veel mõnest huvitavast arvust tähendab ilmselt see osa Eesti rahvast, need protsendid natuke kõiguvad, aga nad igal juhul ei ületa kahte protsenti. Kes üldse soovib olla mingi partei liige? See on kaduvväike protsent ja praktiliselt, et kõik need parteid, mis meil nüüd on tekkinud, noh, vahel on need 30 vahelikesse kaks siia ja sinnapoole. Täpne statistika on kaunis, raskesti teostatav, aga neid võiks olla kuskil kuni 12000. Neid inimesi, kes kuulub erinevatesse parteidesse, tähendab, me näeme, et sisuliselt see kes üldse tahaks kuuluda parteisse, et see on juba ära värvatud. Ja edasi on juba raske millegagi täita seda maastikku. Ja ülejäänud 98 protsenti soovige nende asjadega tegeleda, nii et ilmselt on see ka muidugi nõukogude aja tuleb. Kus partei oli siis kuulus, muide, siin NLKP-s palju rohkem inimesi, see oli 12 protsenti praeguse kahe vastu. Nii et see sõna partei ajab meil juba ihukarvad püsti ja tekib jah, sellele parteilisele praegu siis uuesti kodanikualgatuslik vastu. Taas opositsioon taas ja ilmselt ikkagi midagi, mis on opositsioonilaadne. Aga noh, ilmselt need, kelle käes on võim, peaksid praegu paremini alla vaatama ja püüdma koos töötada nende käes, kelle käes on siis rahvameelsus. Eks ole, mitte mitte siis raha tal ei ole ja poliitilisi hoobasid tal ei ole. Aga rahva vaimse palge kujundamine on kindlasti praegu pigem selle seltskonna käes, kui siis selle kitsukese poliitilise eliidi käes. Ja võib, võib küll, jah, tekkida uuesti niisuguse kriisisituatsioonid tänu sellele Mis seltskond on see, kes on kõikvõimalike seltskonnakroonikate lehekülgedel, on see eliit. Ma arvan, et see on ajakirjanike lemmikud. Nad armastavad lihtsalt teatavaid inimesi, nad on harjunud neid kogu aeg pildistama, et inimesed on harjunud ka poseerima. Ja ei, ta ei pea olema liit, tähendab, kui me nüüd võtame seda, et eliit on see, eks ole, kes veab rahva rasketest oludest läbi. Sest seal on ikka palju neid, kes ise ennast veavad ebasobivatest oludest. Kergema vastupanu teed minnes läbi jõuavad päris haljale oksale. Nii et siin võib öelda ka, et tegelikult ajakirjandus natuke hämab, kujundab vale pilti. Ja. Ja ajakirjanduse tunnus on ju ka praegu see, et ei taha üldse seltsidest rääkida, sest seltsiseltsidesse kuuluvate inimeste arv, et noh, siin on nüüd ka seda natuke raske kindlaks täpselt teha. Aga ta igal juhul noh, ta võib ulatuda. Oleneb, mis me sisse võtame, eks ole, meie oleme võtnud ka sisse kiriku. Et siis ta võib ulatuda kuni poole miljonini. Inimesed on nii või teisiti kuhugi värvatud. Või kuhugi kuuluvad mitte värvatud vale sõna. Nii et kui lugeda kokku neid tunnusjooni, mis peaksid olema selleks, et kuuluda eliiti, nende kõrval haridus, sissetulekud, hüved, keelte oskus, sotsiaalne staatus, ehk amet siis sellest loetelust on välja jäänud nagu kõige olulisem alla vaimne liider. Ühiskonnas. Ja tähendab see vaimsus, vaimne liider, see tähendab, kui, eks ole, et need inimesed oskavad, mis oli omal ajal see vanem see 12. sajandil Eesti ühiskonnas vanem ta oli ju tegelikult infotöötleja. Ta oli mees, kes käis külast külasse teised istusid igaüks oma talu või sellega oma majapidamise ümber, siis olid need ühispõllud ühiskarjamaad. Tema oli mees, kes käis ühest külast teise, kes käis kihelkonnas, kes nägi laiemalt seda maad kes oli võinud käia ka kaugemal, ta ka teistes maades ei olnud sugugi välistatud ka tollel ajal. Ja kes mõtestas kogu selle kogemuse ümber. Ja siis õpetas inimesed, teeme nii, teeme naa. Kes mõistis kohut, kihelkonna eetiline pale oli tema kujundada. Tegelikult vot sedasorti inimesi praegu kõige kõrgemates riigistruktuurides on raske öelda, kui palju meil on igal juhul mitte liialt palju. Paremas traditsioonis on eliidi mõist alati seotud missioonitundega. Ja kindlasti. Ja siin on meil nüüd nahk tõesti, küsimus, kas seda missioonitunnet on taga või ei ole? Igal juhul praegu tundub küll, mida aeg edasi läheb, seda nõrgemaks, vähemalt hetkel jääb see missioonitunne selle rahva ees ja rahvas vastab sellele. Eks ole, ei ole praegu enam parteid, keda rahvas kindlalt eelistaks sest see Reformierakonna nagu ka tema eelistused juba hakkavad langema. Ja väga palju inimesi ju lihtsalt ei vasta enam üldse sellele küsimusele, keda ta eelistab. Et see annaks eriti ohtlik tendents, tähendab ta teda üldse ei huvita enam poliitika, ta paneb kõrvad ja silmad kinni. Ja ta otsib kedagi teist, kes teda õpetab, kes teda juhatab. Ja kogu see õpetuse juhatus võib ka väga valesti nüüd tulla. Ilyasruubari, see on saksa teadlane, on teinud klassifikatsiooni tema madalad, need Poola, Ungari tsehhi ja Ida-Saksamaa sündmusi ja sellest välja toonud teatava üldtendentsi, mis siis tema järgi kõigepealt, kui veel selle sametrevolutsiooni künnisel ja ka natukene pärast seda kes tulevad võimule võimule tulevad inimesed, kes enne nende parteide sees olid rahvusmeelsed. Teisisõnu, alter, eks ole, alternatiivpartei enese sees oli meil eks ole, Indrek Toome, Arnold Rüütel ja nii edasi. Teisisõnu, need, kes omasid kõige rohkem oskust mikrit. Täpselt täpselt seda ja ja see seltskond vahetatakse küllaltki kiiresti välja aasta-paari jooksul niinimetatud tissidentliku eliidiga. See on, eks ole siis, kui tuleb haavel võimule, kui tuleb Valenza võimule. Meile niisugust teravat pööret ei toimugi, tänu sellele, et seesama ikka see meie tissid etlus ei olnud nii välja arenenud kodaali Poolas või Tšehhis, muudes maades ei olnudki võtta sellist laia seltskonda. Meil hakkas tekkima nisugune, teatas sümbioos ja me mäletame Kaned esimesi valimisi, omamoodi tissidentliku oreool on väliseestlaste, ütleme Taagepera nähtus. Siis kui gaase Hain Rebas ja kus kõik need hääled hakkasid siis Eestisse kohale jõudma, reaalseteks inimesteks informeeruma, teiselt poolt needsamad Ja muinsuskaitse inimesed, kes siis olid ka teataval viisil kogu aeg vastu haukunud ja siis need päris ehtsad dissidendid, ütleme siis Lagle Parek, Tunne Kelam, nende võitluskaaslased, nad istuvad kõik siis korraga sinna ühte paati. Ja see paat peab ka küllaltki kiiresti loksuma minema, mäletama aga läks, eks ole, kohe sobi üks kohe sobi, teine kohe sobi, kolmas ja muide, kõige esimesena sellest paadist visati välja just needsamad dissidendid, välja arvatud Tunne Kelam, kes siis ilmselt on tõesti mees, kes on kõige soliidsemalt suutud nüüd läbi tehane, mitmed arenguetapid, sealt on temaga suutnud muutuda tegelikuks parlamentaariks kogu Ida-Euroopat. Järgmise etapina tabaski siis see, et uuesti tahtis võimu saada see 40. ja 50. eluaasta vahel olnud seltskond, kes Nõukogude võimu või sotsialistliku režiimi ajal oli jõudnud juba küllaltki kõrgete laiust ka majanduspositsioonidele osalkaidoloogilistele positsioonidele. Kusjuures osa sellest, kes on tissidentliku tollase selle mõiste järgi tissidentliku meil rahvusradikaalne, ütleme siis niimoodi. Seal hakkavad tekkima väga kiiresti vennastumise ilmingud, lausa idealistlik Isamaa paatos, mis ei tohiks teha mingeid järeleandmisi korruptsiooninähtustele ja maailmavaatelistele hämamistele. Muudab väga kiirelt oma palet. Uusrikkad hakkavad juba Mart Laari valitsuse ajal oma võimu näitama ja talle dikteerima, mida tema tegema peab. Ja lõppkokkuvõttes saab see kõik talle ka saatuslikuks. Ja lääneuurijatele on siis pakkunudki huvi see, mis juhtub tegelikult nende karismaatilise liidritega, kes siis sametrevolutsiooni ajal ja meil siis selle laulva revolutsiooni ajal üles kerkivad ja kas on hea, et nad säilivad või oleks parem, kui nad tasakesi ajalooviisis ka päris suure mürtsuga ajaloo areenilt kaoksid ja nende asemele tuleksid veel üks kord oma orientatsioone, kas siis muutuda hoopis uued mehed? Igal juhul mitte need mehed, kes need rahvarevolutsioone juhtisid. 89. aastal. Need on nüüd need karismaatilised liidrid, kes siis meil kindlasti on, Savisaar, on Tunne Kelam, on Mart Laar, Need liidrid ise kui inimesed, kes on tõesti teinud ajalugu mingisugustel aastat lähiminevikus nad ise ei taha kuhugi kaduda, praegus on täiesti selge. Rahvas teab ja tunneb nende nimesid. Ja omamoodi meil nagu ei olegi teisi sellise kaliibriga juhte. Samal ajal juhin ma tähelepanu, et enamus koonderakonna inimestest ei ole olnud seotud ei rahvarindega Eesti kodanike komiteed, aga Nende kahe suure rahvaliikumisega nad tulevad kõrvalt ja nad tulevadki enam-vähem direktor toolidaat tähendab hoopis ühes teises struktuurist endisest majandusstruktuurist siis nii või teisiti selle karismaatilise seltskonnaga peab tekkima igal juhul konflikt. Lääneteoreetikud eeldasid ja küllap see on ka nende sinisilmsus. Et paari aasta jooksul või noh, kolme-nelja aasta jooksul võtab Ida-Euroopa üle Lääne-Euroopa kõik need demokraatlikud parlamentaarsed ja nii edasi traditsioonid. Et nad on paar aastat usinad õpipoisid, noh, kõrgharidusega inimesed, mis see siis on, eks ole, teevad endale need asjad selgeks ja hakkavad lääne mallide järgi elama. Ja selgus, et tegelikkuses midagi niisugust ei juhtunud. Lääs oletas, et need karismaatilised liidrid kaovad mõne aastaga areenilt ja nende asemele tulevad mehed, kes on nüüd selle tüüpilise, niisuguse parlamentaarse elukogemusega tuleb noh, kolme nelja korrektse partei süsteem ja siis nende vahel toimuvad valimised. Et rahvas suudab ennast identifitseerida selgete poliitiliste jõududega. Ja et parlament, ärifunktsioon ei ole ikkagi enamik, et rahvast kutsuda võitlusesse ja nihukese sütitavad kõnesid pidada ja muud taolist, vaid just üldrahvuslikus mastaabis. Vaided, et tema funktsioon on tasakaalukalt mõelda, kogu ühiskonna peale analüüsida ja teha nii-öelda ratsionaalseid otsustusi ilma suurte ja ülearuste emotsioonideta. Tegelikult taganed Ida-Euroopa ühiskonnad elavad edasi miitingu režiimil. Tähendab, nad vajavad endiselt karismaatilise liidreid. Muide, ma tahan öelda, et meie parlamendis praegu istub ka üks hulk inimesi, tähendab, kes tegelikkuses peaksid olema hoopis silt sotside liidrid, tähendab, kellel olnuks teine mastaap, kes ei annagi võib-olla selle parlamendisaadiku, kes peab terve ühiskonnast mõtlema suurusjärku üldse välja. Küll aga annavad nad välja just selle, mis on ametiühingu liider või seltsi liider või teatava muu kodanikualgatusliku ühenduse liider, kes väga raudselt ainult ühe kindla ühiskonnagrupi huvide eest nui neljaks seisab. Ja sellest siis kaaned tasakaalutuse taga, esimene parlamendi koosseis muidugi. Seal oli vist neid inimesi ka nii selle seltsi liidritüüpi kui ka neid, kes no mitte kuidagi ei olnud lihtsalt võimelised kogu selle ühiskonna eest mõtlema, kes tõepoolest tulid kahjustada seltsi Kapitali kasutades lihtsalt nime populaarsuse järgi. Valimiskadalipust läbi tähendab nii palju muidugi asi praegu edasi läinud. Et päris nisukest Seltskonda, kes üldse Parlamendi tööks täiesti kõlbmatu, on ilmselt ikkagi parlamendi fenomen istuv. Kogu rahva jah, neid inimesi, kes on võimelised kogu rahva eest mõtlema, neid on seal ikka veel protsentuaalselt vähem. Aga samas on asi viska natuke seisma jäänud, sest et kogu ühiskonnaelu keskendubki nagu poliitikale see nüüd jälle ajakirjandus, eks ole, mis loob meile selle pildi? Ajakirjandus on praegu väga poliitikamaias. Aga ega poliitilisi positsioone nii naljalt millegi teise vastu ei vahetata. Ju, kui te siin just ütlesite, et rahaliselt majanduslikult tasub praegu ära, eks ole. Risk on suhteliselt väike, nendes panga Posti riskid on palju suuremad. Füüsilised puht tullakse, lüüakse maha. Parlamendi saadiku see risk on, pole väiksem. Kas me saame siit veel ühe eesti eliidile omapärase joone karismaatilisus? Õigemini karismaatilist isikute kuulumine eliiti või on see? Kui see on kogu aeg olnud, jään kogu asi on kogu aeg olnud, et need on ju kõikunud alates papa Jannseni, sest igal juhul karismaatilised inimesed. Ja need praegused on juba need nimetatud inimesed, neil on praegu erinevad eliidi grupeeringud tekkinud ja välja kujunemas, nii nagu see oli ka pärast 1902 18.-te 20.-te aastate, õigupoolest siis oli see plats, kuhu mängima mindi, muidugi palju väiksem ja seda Euroopa mastaapi meil ei olnud veel suurt võimalik mängida, Euroopa ise oli hoopis teistsugune. Praeguse eliidi formeerumine on olnud tõenäoliselt märksa tempakam. Kui ta oli esimese vabariigi ajal ja ka see struktuur on juba palju keerulisem. Arvestame ikka, et esimese vabariigi ajal oli väga palju heal juhul gümnaasiumiharidusega inimesi praegu ikkagi eliiti kuulumine. Peaks ikka keelduma kõrgharidust. Suur häda on selles, et eliidi grupeeringud on küllaltki lahus seisvad poliitiline eliit eeldab kui mängurahaga. Ta kuulab küllaltki halvasti rahva häält. Ja see võib, mitte nüüd ainult Eesti puhul, seda ennustatakse kogu Ida-Euroopale, sest ega see pilt on ka mujal umbes samasugune. Et see võib tähendada seda, et kogu Ida-Euroopa hakkab vajuma uuesti sellesse autoritarismi sohu, kuhu ta tegelikult läks ju ka teise maailmasõja eel. Ja nii kaua, kui kestab see noh, erinevate eliitide vaheline üksteise, mitte nägemine, lihtsalt mittetunnustamine on suht kogu aeg olemas.