Meie tänast saadet alustas Benedictus Hayden imis ostsin tee. Ja see kaunikõlalised häälega sopran, keda, kes seda esitas, on Kaia Urb, kes istub ka praegu siin minu kõrval. Tere tulemast meie saatesse. Tere. Tere. Ja minu arust see lindistus oli üks sinu varasemate killast või kuidas? Ja mai mäleta isegi päris täpselt, mis aastal see võib olla, kas mingi 85 86, mulle tundub, aga endalgi huvitav kuulata, kuidas üks võib-olla päris esimestelt lindistustest filharmoonia kammerkoori ees mis omab mingisugust kvaliteeti, ma arvan, juba. On võib-olla tõesti esimesi soolo niisugusi töid, millest tegelikult kõik need järgmised ongi võib-olla hoogu saanud. Kas see oli sinu enda initsiatiivil, sa tahaksid soolot laulda või, või? Tõnu Kaljuste lükkas sind. Naasee on enamalt jaolt ikkagi tema tema initsiatiiv sellepärast et. Nagu mujalgi maailmas ju niisugustel laulnud Tal kooslustel on ikkagi Niisugust repertuaari, mis vähem või rohkem sisaldab endas soologa lugusid ja väga hea on, kui on, kui ma sellest seltskonnast võtta inimesi, kes on vähem või rohkem selleks võimelised. Aga sellest hoolimata, et sina ilmselt oled võimeline väga edukalt sooloasju laulmas, oled truuks jäänud filharmoonia kammerkoorile. Ja mul saab nüüd sellel kevadel 15 aastat laulda selles, selles kammerkooris ja. Olin ma sinna õieti sellepärast et mul oli väga südamelähedane see vokaalesteetika, mida Tõnu viljeles juba sellel ajal sellepärast et see on. Võib-olla kõige sobivam minuni sihukesele introvertidele, meelelaadile? Jaa. On jäänud ka praegu sama heaks ja valibaks ka Tõnu Kaljuste muusikaline maitse. Mis võib-olla on kõige rohkem määranud selle kammerkooritöö nägu sellepärast et see repertuaar, mida ta on osanud valida, on ühest küljest väga ilus ja, ja, ja, ja maitsega valitud ja teisest küljest on tal ka niisugune hariv ja nii publikut kui lauljat arendav niisugune külg. Ja siis kindlasti. Mis mind? Võlub selle töö juures on see, et, Esmaoluliseks peetakse sisu väljatoomist. Ükskõik missuguse teose ettevalmistamisel ja läbiviimisel on püütud jääda selle. Tekstiläheduse juurde tähendab rohkem sisust lähtumine kui lihtsalt niisugune paljas afektitsemine. Kuigi ei saa ju Tõnule ette heita ka artistlikkuse puudumist. Nojah, ses mõttes, et ma mäletan, et te olete seal Bachi kohvikantaat ja mida teinud ka niimoodi, kuidas öelda. Ja, ja muidugi tähendab see niisugune artestlikese niisugune. Noh, interpreedi nisugune sära puudu sealt juurest ka ka siis, kui tegelikult väga hoolega jälgitakse autoriteksti ja siis näiteks ka igasuguseid tormis ehitused, juba see, et koor laulis istudes või laulis tantsides ja minu arust oli ka üsna novaatorliku ja see oli niisugune väljastpoolt vaadates, aga muidugi vot see on ka üks selle Kammerkoori niisugune iseäralik külg, et, See töö on olnud alati oma ajas aktuaalne. No nii nagu kaheksakümnendatel aastatel seesama tormis, eks ole. Siis me tegime terve kava, mis oli noh, omamoodi niisuguse sotsiaalse tellimusega või, või ajas need poliitilised laulajajajajast Runneli tekstidele ja, ja, ja lõppude lõpuks ka terve see tsükkel, see kadunud rahvaste tsükkel, sellelgi oli omal ajal ju nii suur sisuline täht selleks et pöörata tähelepanu nendele väikestele rahvastele väikestele kultuuridele, mis on tegelikult ju välja välja surevad ja kaduvad. Nii et sellest küljest, et on ka Tõnu Kaljuste, oli väga suur osatähtsus nii nii ühiskondlikus mõttes kui ka kui ka kunstilises ja. Tormise muusikat Me oleme ju laulnud. Mul on niigi palju ja laulame teda ka praegu, sellepärast et oma niisugust aktuaalsust ja ära või niisugust kõla uudsust ei ole ta kaotanud ja siiamaale võikski kuulata. Siit olen laulnud mitmeid soolosid Tormise muusikast, ka vehkisid isuri eeposest, kuulata ühte osa. Kui ma sündisin, olid kõik kuivad. Allikates ei olnud. Ema pesi mind oma pisarad ega isa tuli vaatama, küsinud sauna kõne, mis armuline looja. Andy. Kas andis kündja adra taha? Emavaste ei, andunud looja kündjad adra taha pandi säästjate pesija. Peale tormis on filharmoonia kammerkoor üsna palju vist laulnud ka Pärti, eks ole. Ja Pärdi muusika on viimastel aastatel niisugune, meie nagu suurem osa. Muusikalisest ülesandes tööle ja see on jälle seesama niisugune vajadus sellepärast et. Pärdi muusika on omamoodi nagu hingeteraapia. Sest et nagu Pärt ise ütleb, on tema muusikas väga tähtsal osal. Paus. Ja paus on see mis tegelikult tingib selle muusika, tähendab paus on nii loogiline või nii rahulik, ta kas laheneb või, või jõuab sinna sellesse muusikahelisse. Seal mõneti üsna sümboolne meie tänapäeva elukeskkonnale, kus seda pausi ja seda vaikusehetke, nagu seda kokkuvõtmiste kontsentratsiooni just vaikusele on tohutu raske tabada. Ja müra on palju nii füüsilist müra kui, kui vaimset ja emotsionaalset müra. On väga vähe jäänud kuidagi ruumi nii iseenda mõtetele kui ka puhtfüüsiliselt. Nii nii inimestele kui autodele. Ja kõigele kõige sele asjastunud maailmale. On väga oluline, keskenduda aeg-ajalt iseendale ja kuulata seda vaikust iseenda sees. Kas sinu käest küsida, et kuidas näiteks sina seda teed või kas sa lähed kuskile minema, kui sa tahad leida endas seda tasakaalu, vot see tasakaalu leidmine on, on oluline. Sellepärast et kui ei ole Seda niisugust enda seest, seda rahu ja seda niisugust head tunnet siis ei tule ega sellest töötegemisest suurt midagi välja. Ja teisest küljest jälle kui tööd, siis saad ka selle tasakaalu selle pärast, et kui sa oled teinud selle töö, kui sa oled endas jõudnud iseendaga mingisugusele kokkuleppele ja ületanud mingisuguseid küsimusi või, või probleeme iseendas, siis sa võid kindla südamega, näiteks. Mina võin minna rahuliku südamega lavale, kui ma olen kindel ja iseenda Saus, et ma olen selle seda tööd teinud nii maksimaalselt hästi ja antud hetkes. Nii palju, kui ma olen olnud, selline. Sa oled siis ka selline Maximalist olen, olen. Ühest küljest see on võib-olla see edasiviiv jõud, aga teisest küljest jälle see on see niisugune pidevalt näriv enesekriitika, mis võib-olla ei lase. Päris jätta niisuguse saatuse hoolde aitäh, nii mõnedki hetk, et ma olen jah, niisugune lõpuni viimist liha kes ei jäta eriti niisuguseks juhuse hooleks, eriti midagi ta, et noh, jätame midagi lavale ka, et küll õhtul paistab, mis tuleb ja ma pean, ma pean tundma, et mul on, et ma olen kõigepealt tehniliselt selle viinud enda jaoks täiuseni. Ja et ma tean täpselt, kuidas, mis, mismoodi. Ma võtan üht või teist nooti või kuidas ma kuulen seda Te või et ühesõnaga võin oma aparaadi peale alati kindel olla. Aga kas vahel on tulnud ette, et sa pead välja minema sellise asjaga, mis sinu jaoks ei ole veel nagu päris valmis? Näed, lihtsalt mingi plaan näeb ette, mingi kontsert teevad, sa pead laulma? Muidugi kuna näiteks filharmoonia kammerkooril, kelle tööplaan on tegelikult väga-väga tihe ja kõik teosed ei saa alati võib-olla niisugust tippviimistlust, nagu nad tegelikult vajaks, et sellepärast, et. Lauljad on ka väga erineva ettevalmistustasemega väga erinevad tööoskusega tähendab, iseendaga tööoskusega siis ei saa võib-olla alati sajaprotsendilise rahuga lavale minna, et nüüd on absoluutselt kõik valmis, et et juhtugu, mis tahes. Luut tuleb, nii nagu ta, nii nagu ta peaks tulema. Muidugi on vahest seda närvi, et oi, et kuidas läheb, üks koht või teine koht, aga aga noh, eks nad on need kogemused. Ja, ja see niisugune autopiloot, mis aitab vahest välja tulla, kus sa elad, ega üle ka, kui tõesti vahel juhtub midagi või ei lähe mingi asi või kasvõi terve koori seisukohalt, et midagi ei ole nii nagu nagu päris, peab. Siin peab lihtsalt väga täpselt teadma, missugusel põhjusel üks või teine asi juhtub, kui sellele selleks on mingisuguseid objektiivsed tingimused. Sellepärast et ükski interpreet ei ole, olgu ta kui hea tahes või kui hea ettevalmistusega ta, ta ei ole robot, see on ikkagi inimene, ta ei ole eksimatu. Ja kui on mingisugused objektiivsed tingimused, mis lihtsalt esmalt antud antud hetkest paremini teha, siis sa võtad endale selle teadmiseks ja püüad järgmine kord paremini, aga sa ei põe seda. Aga muidugi, kui see on lihtsalt iseenda lohakus või kuskilt tegemata jätmine või noh, siis siis see on asi, mis, mida nii kergelt endale andeks ei anna. Kui nüüd kammerkoori juurde veel tagasi tulla, siis te olete ka teisi eesti heliloojaid laulnud. No jooni kammerkooriga, kuigi kui ka ma ise ka teiste Näiteks Camera auto Tallinnaga ja ja teiste interpreetide küll koos siin olen laulnud nii Kuldor sinki kui Mart Siimrit ja mari vihmanditseemeri ja vihmandi käest. Olen lausa tellinud ise lugusid ja see on tore. Kui helilooja kirjutab lugu lähtudes tundest sinu häält siis on tunded sinu, noh, temperamenti ja, ja mingisuguseid võimeid, siis on seda lugu eriti huvitav ette kanda. Küllap seda on ka erinevaid vaba kirjutada, kui tal on kellelegi jaoks ja ta kuuleb ilmselt konkreetselt seda häältele kõla. Ja siis tundes selle võimalusi ka. On tal kindlasti mingisugust teistsugused mõtted ja näiteks Mart Siimeri loo, et see oli kirjutatud koos sõpronile koos passiga ja veel mõnedele pillidele sellise imepärane laskumine ja, ja sinna tuli sujuvalt kuidagi juurtega ka liikumine ja, ja niisugused noh, võib-olla pisut neutraalsed momendid veel, mis just niimoodi töö käigus, nagu lisandusid sellele loole veel juurde, mis lisas veel sellele niisugust Niisugust vürtsi, aga kammerkooriga on praegu niisugused tihedamat koostööd Arvo Pärdi kõrval ka Erkki-Sven Tüüriga kelle plaadil Kristelisatsioon on kammerkoori lauldud Reekviem. Ja tüüri muusika on ka niisugune. Minu minule kuidagi väga arusaadav ja hingelähedane. Võtsime sealt äkki kuulata ja seal on just üks niisugune lõik mis on ka kirjutatud Erkki-Svenil minu häält silmas pidades. Kas see kammerkooris töö on ka raske selles mõttes, et ma olen kuulnud, et Tõnu Kaljuste pidi olema väga karmi käega ja eriti mingit vastuvaidlemist ei ole. No paistab, et minule on see karmiks olemine küll kasuks tulnud, sellepärast et. Need aastad justkui ma alustasin võib-olla neid niisugusi, soololõikude ettevalmistamise ja suuremaid ja väiksemaid aariaid kammerkoori ees, siis oli Tõnu see, kes oskas nõuda ja, ja märkusi teha ja noh, vahest leebemalt, vahest teravamalt. Aga tuleb osata võib-olla lihtsalt kuulata, mis sulle öeldakse jaa, et kriitika peale mitte põdema jääda, vaid teha lihtsalt oma järeldused ja analüüsida ja kuulata muidugi ennast palju mida ma sellel ajal ka väga usinalt tegin. Ja tema märkustest, kui ma sain ma väga palju abi. Sest et ta nõudis niisugust iseendaga töötamist aga palju. Ja seda ma olen vast kõige rohkem ist õppinud ja see on mind ka kõige rohkem aidanud. Ja. Ja meie taotlus, et temaga on küllaltki samased just see, et jääda võimalikult teksti lähedaseks ja et see on, see on ikkagi primaarne. Vot mis sul ees on. See teos koos kõigi oma, oma sisuga kogu oma informatsiooniga, see on see tegelikult, mida sa pead edasi andma. Ja ja muidugi see tehnika viimistlemine, et olla just oma aparaadiga kindel. Et mitte jätta juhuse hooleks, see on ka sellest Tõnu Tõnu nõudmistest nagu pärinev. No sa ütlesid, et kuulama kriitikate, tegema järeldusi, kuidas üldse on kriitikaga sinu lauljatöö arvelt väljastpoolt tuleva kriitikaga kritiseerida, eks see palju ja kas toetavalt abistavad, no mis see muusikakriitiku ülesanne, eks ole, ta peab kujundama publiku väärtusorientatsiooni. Samas ta peab välja tooma interpreedi, niisugusi, tendentslike vigu, millest hoidudes oleks Võimalik saada paremaid tulemusi, samas ta peab ka näitama neid häid ja ilusaid külgi millele toetudes interpreet saaks areneda. Ja. Sest täpselt samamoodi, eks ole, intervjuu ei ole robot ja ta ei ole mingi masingis, on iga kord ilmeksimatu. Aga kriitik peab oskama nendest. Üksikutest eksimustest või sellest näpukatest. Ta peab nägema seal taga tegelikult seda arengut. Ja, ja oskama hinnata seda. Niisugune destruktiivne või niisugune lahmiv kriitika, mida praeguses Eesti ka eesti muusikakriitikas võib väga tihti kohata. See ei vii mitte kedagi edasi, see ei aita. See lammutamine võib ainult väga väga tundlikku muusikut. Ainult see võib tal ainult jalad alt ära lüüa ja mitte edasi. Nii et jääb küsitavaks, kellele niisugust kriitikat üldse vaja, võib-olla ainult kriitikule endale? Jah, et mida, mida karmimad ma ütlen, et seda rohkem ma ise nägin vigu ja, ja pole seda, kuule mees, ma olen ja jääb küll tihtipeale niisugune mulje, et. Mängitakse niisugust ausaks olemist või niisugust sealt taga tegelikult seda sisu nägemata. Ja muidugi on olemas ka niisugune asi nagu kriitiku vastutus, sellepärast et kriitika on ka inimene ja oma subjektiivset arvamust. Ta peab väga hoolega jälgima. Ja muidugi inimesena mõnelegi kriitikule lihtsalt. Soovitaks võib-olla lihtsalt hoiduda nendest kontserditelt, millele ta läheb juba võib-olla eosed eelarvamusega, et nagunii jama, vaid see, mida ma kuulama lähen, ei ole suurem asi. Võib-olla siin on lihtsalt võrdlus selle absoluudiga, meil on nii palju juba perfektseid, helikandjaid, kus peal ka ega need lauljat, keda meie ütleme, omale eeskujuks seadma või kuulama, et oh küll tegelikult need on ka monteeritud ja ja kokku mängitud tihtipeale, et, et meil mingisugusel ühel kontserdil ei pruugi kunagi isikust taset saavutada nagu see, mis me kuskil CD pealt kuulata. No see on üks asi, teine asi on seesamamoodi külmaga kriitiku tööd arvustada, eks ole, ja ja seda kaabsoluudiga võrrelda ja siis selle peale öelda, et oi, Eestis ei ole absoluutselt professionaalset muusikakriitikat. Nii et. Ei maksa lahmida, kõike tuleb näha siiski arengus, muidugi omal ajal siis, kui veel Eestis ka nõukogude võim oli, siis inimesed olid võib-olla üldse tänulikumad, kui, kui Eesti muusikat midagi tegid ja suhtusid sellesse kuidagi kokkuhoidvat väga, aga praegu, kui me oleme nii avatud kõigele neljale tuulele rohkem vaatame lääne poole, et siis meil on rohkem soovi oma inimesi materdama hakata. Noh, eks kuna. Noh, see publiku fenomen ongi ju tegelikult niisugune, et kodupublik on alati kuidagi kriitilisem. Ühelt poolt ja teiselt poolt võib-olla noh, palju palju soojemalt vastuvõetav, eks see on niisugune oma lapse fenomen, et oma lapse käest nõuad võib-olla rohkem teiste käest kuulaks siia selle jutu peale ühe sellise väga omapärase loo, mille esitamise peale igal juhul küll vähemalt kogu see publik saalis istus, oli väga vaimustunud Saatletud seal veere pea. See oli tõesti üks põnev Luciano beer lugu, mis pakuti mulle teha eelmine aasta Tartu muusikapäevadeks. Olari Elts, tee mulle lihtsalt ühe noodi, ütles, et vot niisugune lugu oleks vaja teha, Sesteeriv päevad tulevad ja täiesti rahulikult ja täiesti noh, lugu nagu lugu ikka niisugune. Mina võtsin ta vastu ja küsisin linti ka, et sest noodipilt oli väga harjumatu. Sest absoluutset noodikõrgusi on ju väga vähe. Ja neid niisuguse emotsionaalse seisundi määratlusi oli 24, vähemalt mitte rohkem. Ja tore siis ennast sealt välja siis küsisin linti ka, kuulasin. Mõne aja pärast, kui ma olin ikka paar korda proovinud teda munade järgi teha, siis mõtlesin, issand jumal, nüüd tuleb vastu võtnud. Et see oli küll hullus tükk, aga vaat see mingisugune noh, enda huvi ja niisugune. Riskeerimise vaim ei lubanud seda ära ka öelda. Ja nii ma puresingiselt noodipildis ennast läbi ja ja siis tuli veel Hendrik toompere juunior tuli mulle appi. Seda niisugust mõtlesin, et sinna peab mingisugune niisugune miimiline ja, ja pantomiimi line väljund veel juurde tulema. See oli nagu lavaline liikumine täitsa nojaa, sest selle loo jaoks tehti lausa isegi eraldi kostüüm. Sest see clients kestab mingi 15 20 minutit. Et ta on tegelikult nagu väikene monoetendus. Ta ongi mõeldud kas lauljale või näitlejale. Ja. Töötatud on ta ju ka tegelikult Pirjo kirjutas selle oma armeel ennast naisele, kes oli sopran ja nagu selle loo järgi võin otsustada väga huvitava niisuguse iseloomuga inimene. Ja noh, ma ei tea, publik oli külvanud väga rahul, kui ma neid filmi soolalaos aeg-ajalt ikka märkasin ettekande ajal, siis sealt paistis siiras imestus, hämmeldus ja Rõõm, et niisugust lugu ka Eestis tehakse, sellepärast et ega meie publikut eriti hellitada niisuguse muusikaga. Selles mõttes, et sa tegid selle soolalahus ka. Ja, ja see oli noh, nagu kokkuvõttev üks üks kontserdis kukutav. Kogu Beria muusikast oli siis Tallinnas ka ja no vot, see oli lugu, mida oli niisugune huvi ja rõõm teha, sellepärast et tegelikult mulle meeldis, sõltubki sellest laulja töös võib-olla kõige rohkem see must töö või niisugune liikumine ühe loo ettevalmistamisel. Näha, kuidas ta hakkab sellest Woodi vildist, hakkab kujunema mingisuguseks mingisuguseks, looks läbi läbi minu, ma hakkan teda kuskilt kuulma ja siis. Ja siis kuidas ma suudan seda, mis ma kuulen kuskil oma häälega edasi anda, vahest jõuab sinnani päris kiiresti päris valutult, teinekord võtab tohutult palju aega. Sa ütlesid, et tore oli vaadata neid publiku silmimis vastu, vaatasid väikses saalis, sa näed seda, aga suures saalis tihtipeale mitte. Kuidas üldse on? Kui palju sõltub publikust või saalist või üldse, millises saalis sulle sulle meeldib esineda? Publikud on väga erinevad. Oleme ju käinud filharmoonia kammerkooriga ju? Väga paljudes maades väga erineva kultuuritaustaga ja väga erineva emotsiooniga. No publikute juures ja need reaktsioon on olnud tõesti seinast seina erinevaid. Tulevad meelde mõned naljakad seigad. Kasvõi seesama lugu, kuidas me 82. aastal päris oma tegevuse alguses ju käisime kuskil usbekis Tadžiki piiriäärses külas, kus. Soojas suveõhtus ma mäletan, et kraade oli võib-olla kuskil ligi 40 tuuri majal, leevendast kõik uksed, aknad olid kõik lahti ja, ja see publik, kes sinna oli tulnud, seda oli tõesti puupüsti täis. Siis märkasime muidugi, et ega see publik ei tulnud kuulamast laulu, mis mete on, tulid vaatama lihtsalt seda valget inimest, keda sealkandis ilmselt nii harv oli näha ja siis nad olid nii hämmingus ja nad olid niisuguses jutus seisundis, et nad pidid seda omavahel kindlasti jagama ja siis nad rääkisid ja hüüdsid üksteisele ja ja väljendasid seda kõikvõimalike vahenditega omavahel, nii et meie, kes me sedasama Veljo Tormis laulsime ühes reas laval istudes ei suutnud kuulda, üks ots ei suutnud kuulda, mida teises otsas lauldi, ega siis oli võimalik laulda üldse niimoodi oli, see oli see, see oli vahva kogemus, see oli, meie, vaatasime neid, vaatasid meid ja, ja siis ei noh, laulda, Londonist ei tuld suurt midagi välja, sest selle peale Tõnu pestes koori üles ja panime toolid kõrvale ja lööme lahti lihtsalt need viis eesti rahvatantsu, mis Veljo Tormis oli meie jaoks kirjutanud ja ja vot sellega sai nagu paremini selle publiku niisuguse tähelepanu võita ja neile meeldis tegelikult tohutult, sest sealt sai nagu niisugusel lustlikud tee lugudega nagu, nagu veel edasi minna ja, ja kontakt õigeid võidetud. Aga noh, see on niisugune üks ekstreemne näide, aga siis Koledasti tegi nalja muidugi ka, näiteks seesama jaapani publik kuulab nõrgas vaikuses teralist, saalitäis publikut kuulab Hardes vaikuses ja ja, ja kui on lugu lõppenud, siis sellele järgneb hästi lühikene ja hästi kontsentreeritud koos. Ja siis on jälle täielik vaikus ja publik on jälle kuulama. Valmis jälle järgmist lugu ja siis täpselt samasugune pisikene, hästi kontsentreeritud aplaus järgneb jälle järgmisele loole, nii et ei saagi tegelikult aru, kas neile meeldib või ei meeldi, aga vot kontserdi lõpus vaat siis on tõesti, siis, siis vallandub mingisugune niisugune energiatulv sellest ääretult organiseeritud, distsiplineeritud rahvast. Nii et see väljenduslaad, enese väljaelamise laad on erinevatele publikutele väga erinev. Maalidest, kui rääkida, siis saale on olnud ka tohutult erinevaid, mäletan ühte. Nurra kuskil Põhja-Norras kuskil saare peal mingisugust pisikest kirikut, mis tegelikult meenutas mingit tubateatrit, kus praktiliselt publikuga mingit vahet ei jäänudki ja ja laulsime kuskil õhtul, kas kell 11 12 olime meie väsinud, olime nemad väsinud, aga, aga see? See vastuvõtt oli nii soe ja nii nii südamlik, et väsimus kadus, kus seda ja teist. Aga tohutult raske on täiesti laulda niisugused saalis, nagu näiteks oli see Sydney ooperimaja kontserdisaal kus oli vist 2000 või sinna kanti, kuuled, mahub ära ja see on tan segavalt suur, sellepärast et sa, kuigi akustika on väga hea ja pidi olema kuulda saali kõige viimasesse nurka ära iga krõps, aga sul endal kuidagi see kaob, see niisugune. Publiku taju või, või noh, väga raske on ennast kogu aeg hoida sellel liinil, et, et sa tead, et tegelikult ka kõige tagumises reas, mida sa ei näe ja mida sa isegi ei taju, et kas seal istub kuulaja ja, ja see see, mida sa laulad või see kuidagi muutub nagu anonüümseks. No kas sa oskaksid välja tuua mingisugust, ma ei oska öelda elu, parimat publikut või mingisugust parimat sidet publikuga või mis on ütleme, esinejale andnud mingisuguse erilise loengu. No ma ei räägi praegu kodupublikust, see on hoopis omaette teema, aga kui rääkida nendest sõitudest nendest reisidest, mis meile on andnud välja siis Tuleb meelde mulle Iisraelis üks kontsert, Abu-Kushi festivalil, üks looduslikult väga niisugune eksootiline ja, ja maaliline paik kuskil Jeruusalemma ja Tel Avivi vahepeal mäe otsas niisugune tegelikult tempel, mis on nüüd ümber kohandatudki kontserdisaaliks väga hea akustikaga saal ja väga hea publikuga. Ja selles saalis on esinenud selle festivali raames maailmamuusikat, tippnimed. Ja see oli kontsert, kus peaaegu et füüsiliselt tuli tajutav missugune energiasammas tõusis kuskile vist taevasse välja, sellepärast et nii aru saadi, nii intelligentset ja niisuguse tohutult hea vastuvõtuga publikut kontserti esimesest hetkest kuni viimaseni välja niisugust näeb väga harva. Mul on tunne, et nüüd võiks jälle natukene kuulata muusikat vahepeal. Milline on selline helilooja, kes pole sinu jaoks, on kuidas öelda absoluutne lemmik või keda sa alati igale hetkel meeleldi laulaksid või, või meeled mind ilmselt üldse tuntakse Eestis kui, kui barokklaulja, et võib-olla ma olen seda kõige rohkem. Siiski. Esitanud ja, ja muidugi, minu lemmikuks on kindlasti Bach. Kas on mingisugust vahet ka täiesti nii-öelda tavalisele inimesele, kes ei ole laulja, inimesele, kes on laulja? See vahe on, et, Laulja see muusik, kes kannab oma pilli kogu aeg enda sees ja tema ülesandeks on hoida seda pilli kogu aeg korras ja hoolitseda selle eest, vastutada selle eest. Eriti muidugi tülikaks, muutub see reiside ajal. Kui on Ühest kliimast teise reisimine või väga väsitavad ülesõidud või midagi niisugust, mis ei sõltu päris sinust endast. Siis on see pillikorrashoid väga keeruline, sest tuleb ette ka niisuguseid hetki, kui sa pead laulma päris haige kurguga näiteks ja, ja isegi palavikuga ja keegi ei küsi su käest, kas sa tunned ennast hästi ja kas oled puhanud ja nii et selles suhtes pillikorrasolek muidugi distsiplineerib tohutult endast linnast. Ja võib-olla see ka, et sa pead rohkem jälgima oma meeleolusid. Ja seda, kuidas käitud oma tervise suhtes, et see on väga kergemeelselt, ei laseks ennast lihtsalt mõttetult külmetada ja ja no ühesõnaga, sa pead hoolitsema endast rohkem. Võib-olla kui tavaline inimene. Siinjuures muidugi tihti võib märgata seda, et laulja kuidagi nagu ületähtsustab ennast ja oma pilli võrreldes teiste pillimeestega kes hakkab nagu eksponeerima võib-olla ennast muusika abil rohkem siis enne primadonna efekt natuke. Ja see on see, et inimene unustab ära, mis siis õieti tähtsam on kas tema või muusika. Et kumb siis kelle jaoks eksisteerib kas mina muusikast või või olen mina siiski ainult selle jaoks, et edasi anda seda muusikat selle häälega, mis mulle tegelikult kingitud on. Aga oled sa kokkuvõttes selle kingituse üle õnnelik selles mõttes, et nii palju on ju piiranguid, mida kõike peab arvestama ja kas see kaalub kõik selle üles. Kui ma olen mõelnud mitmeid ja mitmeid kordi pärast mingisuguseid raskeid kontserte või mingisuguse kaelamurdva ülesande täitmist, et enam see oli viimane kord, enam ma ei lähe, ma ei võta enam ühtegi nii rasket kava vastu või ühtegi niisugust, et pakkumist vastu ja järgmine kord ikka võtan ja, ja jälle teen ja, ja jälle lähen lavale ja jälle laulan sellepärast, et see energia, mis ma selle sinna töö sisse panen ja, aga mis ma tegelikult sealt tagasi saan. Nad on ju omavahel tasakaalus ja see kuidas ma edasi lähen. Mul on seda praegu huvitav jälgida, ma väga loodan, et ma kunagi saan seda edasi anda ka võib-olla mõnele õpilasele, kes selle järgi võib-olla millalgi puudust tunneb. Kui sulle midagi võiks soovida, ütleme, sinu muusikuteed, mis oleks ka endiselt seda niisugust rõõmsat meelt ja häält ja tervist ja ikka ilusaid lugusid ennastki. Nii kõiki seda ma sulle soovin ja aitäh, et tulevad õieke.