Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Elu on alatasa irooniline, nagu näiteks juhtum, mis on juba siin korra kõlanud kahe aasta eest, kui Saksamaa Schleswig-Holsteini liidumaa Parlamendis keelustati ventilaatori mehhaanilise klaviatuuri ja hingedega ekraaniga infotehnoloogilise seadme kasutamine. Kõige enam vastab sellistele kriteeriumitele sülearvuti aga ometi ei tahtnud keegi keelustada moodsate infoseadmete kasutamist. Kuigi just naabri klaviatuuri klõbin silmanurgas hüplev Youtube'i videol või vale käik Man's Viperi segasid kaaspoliitikuid kõige enam. Uus kord lubas kasutada tahvelarvuteid, aga neidki siis ainult öises tegevusruumis ilma eraeluliste tegevusteta. Öeldu Teeennepsisse juhatusena tänasesse kommentaari, sest pärast uudse vabadust ilmusid mõnele lauale seadusega täpselt kooskõlas olevad ventilaatorite ja ekraanita ja isegi ilma video näitamise võimeta seadmed mis ajasid naabrid aga veelgi vihasemaks. Selgus, et mõned seaduskuulelikud poliitikud otsustasid võtta kasutusele. Mehhaanilised trükimasinad, seega korraldasid mõned Saksa poliitikud seansi dramaatilist situatsiooni irooniat. Nähtus väärib tähelepanu, sest sõna iroonia kasutatakse palju ilma päritolule pikemalt mõtlemata. Vikipeedias saab teada, et tegemist on juba Antiik-Kreekas kasutatud vastuolulise olukorraga milles konflikt seisneb, mida antud olukorras? Toodetakse ja milline see siis tegelikkuses on, kusjuures esineb veel kolmas element, mis tegelikult viis siis antud olukorrani. Iroonia võib olla sõnaline, selline või situatsioone line. Sakslased soovisid Parlamendis töörahu ja keelasid sülearvuteid lähtudes kantse liitlikus sõnastusest ning saavutasid siis trükimasinatega olukorra, mida tegelikkuses ei soovitud. Tehniliselt oli siis tegemist situatsiooni irooniaga, mille abil mõned nutikamad poliitikud Tegid teatrit ehk siis ka dramaatilist irooniat. Ja nüüd siis seekordse kommentaari sisu juurde, mis räägib samuti trükimasinatest ja ajal ning kohas, kus neid ei ootaks, kui olukord seda ei põhjustaks. Mõnedes riikides pöörduvad teatud riigiasutused digirevolutsiooni kiuste tagasi trükimasinate juurde. Põhjus on seotud trükimasinate ajastule lõpu kulutanud digi Sealse ajastu enda ootamatute vingerbussidega millele osutus kõige dramaatilisemalt moel tähelepanu Edward Snowden. Snowdeni avalikustatud informatsioonile sain peenvamalt selgeks kaitsetus, mida paljud indiviidid, olgu siis erasektoris palgal olid inforumilt Väärt andmete kaitselt eeldanud. Washington postis ilmuski hiljuti põgus arutelu teemal, milles muuhulgas mainiti riike, kus on hakatud turvalisuse nimel viima kirjavahetust. Tule vanamoodsalt mehaaniliseks ning materiaalseks. Näiteks plaanis Venemaa julgeolekuteenistus muuta. Osa asutusesisesest kirjavahetusest trükimasinate toel senisest häkkimist turvalisemaks. Analoogseid signaale kuuleb ka Saksamaa julgeoleku töötajate suunalt ja nende valik on siis Padahtlikega tulenes Schleswig-Holsteini liidumaa kapriisidest. Ning paljud USA valitsusasutused polegi trükimasinatest kunagi loobunud ja siis elavad need masinad omalaadset, taassünnimomenti kallaku, teenistuste regress, türki masinate kasutamise juurde toob silmad ette kah klassikalise spioonikuvandi, kelle taskus oli siis Tallinnas nõmmel elanud. Valtra sapi loodud miniatuurne spioonikaamera minuks millega pimedas toas siis taskulambi, valgussõõris, dokumente kopeeriti. Ja nüüd siis küsimus, kas regress vana tehnoloogia poole on kuidagi progressi doktriini vastane käitumine? Seda küsib 100 pan Lions Washington Posti artiklis ning tõdeb, et kust me siis võtame õiguse pidada iga ajas uuemate geoloogilist muutust tingimata progressiks. Mõnikord on aeglane tagasi liikumine nõndanimetatud vana tehnoloogia juurde ise märk progressist sest mõnikord on sisu olulisem kui meedia kvaliteet tähtsam kui kiirus ja privaatsus. Väärtuslikum kõigiga loomisest. Ehk kas pole irooniline, et kasutame arvutit, kogemaks inimlikke tundeid, mis on hakanud kaduma? Tänu arvutite kasutamisele.