Ja tere tulemast rännakule läbi muusika. Tänases saates jätkame muusikalise rännaku tantsi, kujunemisloo jälgimist. Oleme jõudnud 15.-sse sajandisse. Aega meil kultuurielu pöördus üsna uutele radadele. See oli peamiselt põhjustatud poliitilistest sündmustest, mis tingisid seniste kultuurikeskuste varjujäämise ning uute esilekerkimise. Mistõttu 15. On teil sa Euroopa muusikaareenil ainuvalitsejaks praeguseid madalamaid ja osa Prantsusmaast hõlmab Burgundia härdsagerlik. Burgundia hertsogit olid nimeliselt küll prantsuse kuninga vasallid ent 14. sajandi teisel poolel ja 15. sajandi alguses saavutasid nad mitmete poliitiliste abielude ja diplomaatiliste sammude läbi saja-aastase sõja poolt ära vaevatud prantsuse kuningaga peaaegu võrdse positsiooni. Niimoodi praktiliselt sõltumatute monarhidena valitsesid Burgundia hertsogit kuri 1477. aastani. Burgundia riigi pealinn oli siis ametlikult Küldi soon. Ent Burgundia õukonnale oli see ainult üks võimalikest asukohtadest. Nii oli rändõukonna peamisteks keskusteks Bel Lill, prüge Kent ja Brüssel. 15. sajandi lõpupoole pärinesid enamus juhtivatest heliloojatest just sellest piirkonnast ning enamik nendest oli ka mingil viisil seotud Burgundia õukonnaga. Kunstnikest olid õukonna soosingu all siis muuhulgas Hubert ja Jan van Eyck. Kunstmuusika viljelemine Euroopas hakkas selle aja vältel oluliselt keskenduma erinevate õukondade ümber. Tähtsamateks muusikaliseks, väljendusvahenditeks, saitzis, rohkeid kunstilisi võimalusi pakuvad kõikvõimalikud kapellid. Neid rajati 14. sajandi lõpul ja 15. sajandi alguses. Üle kogu Euroopa. Kapellid tegutsesid paavstide, keisrite, kuningate ja printside teenistuses, kes võitlesid omavahel väljapaistvamatel, lauljate ja heliloojate pärast. Muusika arenes seetõttu väga jõudsalt. Selles vallas oli võimalik saavutada märkimisväärseid rikkuseid kuulsust. Nii et pole ime, et 15. sajandi inimestele tundus, et muusikaline tegevus on saavutanud enneolematu taseme. Flaamiteoreetik kooris näiteks kirjeldas, et muusika paistis olevat kujunenud uueks kunstiks, mille eesotsas olid Inglismaal tantsleibel ja Prantsusmaal difay ja pääshoa. Kundia hertsog ite kapell tegi 15. sajandi käigus läbi võimsa arengu kapelli ümber koondunud lauljad, heliloojad ja pillimehed positseerisid nii kiriklikel tseremooniatel meelelahutuseks õukonnas. Philip julge surma aastal 1404 koosnes Burgundia kapell, 28-st muusikust. Filipp hea valitsusajal saavutas kapell aga enneolematud mõõtmed ja hiilguse. Muusikuid palgati peamiselt Madalmaadest ja Flandriast. Kuid nende kõrval tegutses muuhulgas Itaalia, Prantsusmaa, Saksa ja Portugali pillimehi. Burgundia õukonna kosmopoliit õhkkond meelitas sinna rohkesti välismaiseid muusikuid. Ikka kapelli enda liikmed vaheldusid alatasa rännates paremate võimaluste ahvatledes uutele ametipostidele. Muusikaline stiil ei saanudki sellistes tingimustes olla muud kui tõeliselt rahvusvaheline. Burgundias kujunenud muusikastiili levikule aitas veel tublisti kaasa asjaolu, et pea igas tähtsamas Euroopa muusikakeskuses siis rooma paavstiga Bellist kuni Saksa keisri omani kulti, eriti just Burgundia muusikastiili. Nii selle kõrge prestiiži tõttu, kuigi otuses astuda ise üks päev Burgundia hertsogi teenistusse. 15. sajandi üheks tähtsamaks selli loojaks sai Burgundia õukonnaga teatud aeg seotud olnud versioon Display. Difay puhul on taas tegemist erakordselt haritud vaimulik muusikuga keda tema rudeerituse tõttu kutsuti mitmetele mõjukatele ametikohtadele kirikus. Difay töötas muuhulgas roomab paavstiga Bellis, Savoy hertsogi teenistuses ja 1439.-st aastast alates määraspaastrošee neljas taganoonikuks tühjenda sünnilinna kambree katedraali kus ta vaheaegadega oli kuni oma surmani 1474. aastal. See oli difay magnific kat Burgundia õitseja tähtsaimad, näiteks kompositsiooni žanreideks olid missad hotetid, magnifikaatid, ilmalikud laulud prantsuse tekstidega ehk siis Johnsoonid. Neljateistkümnenda sajandi muusikas iseloomustas ka 15. sajandi muusikat läbipaistev helligude ja ülemise hääle suurem tähtsus. Homofooniline Polifooniline faktuur põimusitsiinaga üha orgaanilisemaks tervikuks. Lüüriliselt Ekspressiivselt kujundatud toodia hääl Poolas sujuvate fraasidena katkestatuna tundlike kaunistuste poolt, mis ilmestasid olulisemaid lõike tervikkompositsioonis. Burgundia kooli kõige iseloomulikumaks žanriks oli Johnson. See tähendas siis mingi prantsuskeelse ilmaliku luuletuse mitmehäälset seadet. See oli Johannes regise shansoon puikema Tamm. Üks väljapaistvamaid shansoonide loojaid, difay kõrval oli šilb Šoa difay. Kaasaegne Francois on üks vähestest heliloojatest muusika ajaloos, kes on teinud läbi eduka sõjaväelasega vääri 1420.-test kuni erruminekuni 1453. aastal. Ühtlasi Filipp hea hakkapelli liige. Panšoa peaaegu eranditult armastust temaatilisi laule ilmestab õrn melanhoolia ja meelelises mida täiendab selge heledakõlaline tämber ja miniatuursed mõõdud. Laulud kujundasid delikaatse ühenduse juba minevikku vajuma hakanud keskaja just õitsele puhkema renessansi muusikale, iseloomulikest joontest. Ajastu heliloojad kirjutasid oma Neljateistkümnenda sajandi kolleegidest erinevalt üsna palju ka vaimulikku muusikat. Olulisemaid saavutusi sellest ajast on täiesti omalaadse vaimuliku muusikastiili väljakujundamine mis ei aluseks ka tulevate põlvkondade heliloomingule. See toimus siis missa žanris, mida hakati siitpeale käsitlema juba reeglina kui muusikalist tervikut. Kompositsiooniline terviklikkus saavutati muuhulgas ühtse stiili läbi, mis alates 15. sajandi algusest oli Mandri-Euroopas peamiselt ballaadid, koodi võshnsooni stiil. Sellele lisaks kasutati ka struktuurilise alusena teatud hoidjat, mis võis olla Gregor rekoraal või mõni vaimulik või ilmalik laul mis võis olla ka helilooja enda oma. Seda kogu missa tsükli vältel säilitatud meloodiat kutsuti siis kantus firmuseks ehk püsivaks lauluks. Sama muusikalise materjali kasutamine lei varasemate heliloojate loominguga võrreldes tunduvalt suurema terviklikkuse mulje. Missad olid need peaasjalikult neljahäälsed kantus firmuse häälele tenorile lisandus allapoole veel üks hääl, mida kutsuti kontratenor passuseks ehk madal kontratenor. Hiljem on see jäänud muusika praktikasse peamiselt passi nime all. Jutus firmus kulges tenoris, siis alumise hääle vabanemine ette kirjutatud struktuurist andis heliloojale senisest palju suurema vabaduse muuhulgas Ronja kujundamisel. Lisaks passile ja tenorile kasutati siis veel alti ja sopranit. Ning selline koorifaktuur on suurtes joontes säilinud tänapäevani. Johhai neljahäälsed missad on tema hilisem looming kirjeldatud siis peaasjalikult peale 1400 viiekümnendat aastat. Siin ilmnevad ka juba niinimetatud õpetatud stiilijooned mis tuhanded 450. aasta järel said valitsevaks ja tõrjusid kõrvale varem domineerinud šansoone stil. Lõpetuseks jääb kõlama üks difay missa avere kiina psühholoorum. Ole tervitatud taevaste kuninganna, mis kasutab siis just kõlanud samanimelise moteti meloodiat. Pärast 1400 kolmekümnendat aastat arenenud muusikastiil hakkas rõhutama neid jooni, mis eristavad renessanssi keskajast. Ent mõnda aega eksisteerisid vanad jooned ja Luutega kõrvuti. Seetõttu mõjuvad mõneti Fay vaimulikud teosed hilisemate heliloojate omadega võrreldes üsna konservatiivsed tänu muusikalise renessansi õitsele puhkemisega jätkamaga vaata sarja lõpetavassaates millega võtame ühtlasi kokku need põhilisemad lääne muusika ajaloole omased jooned. Oleme siis käsitlenud kogu meie rännaku vältel Antiik-Kreekast kuni renessansi ning Madalmaades. Kohtumiseni siis viimases, mis jõuab eetrisse viie nädala pärast maikuu viimasel reedel. Mina olen Märt-Matis Lill, ilusat õhtut.