Tere, pärastlõunat, head kuulajad. Tere tulemast tänavusele viimasele rännakule muusikaajaloo radadel. Tänases saates tõmbame siis otsad kokku, vaadates mõningaid lääne muusikaajaloole iseloomulikke üldisi jooni mis koorusid siis välja nende saadete jooksul ning millega võiks siis piiritleda lääne muusika oluliste eripära. Ajaliselt oleme jõudnud muusikale palgalise renessansi mis on ka tänase saate lähtepunkt. Sest renessansiga Sakala muusikaajaloost täis teatud ring, mis viib meid osaliselt tagasi antiigini. Täna kõlavad muusikanäited renessansi ühelt väljapaistvalt heliloojalt. Šoscan deprelt. Tänase saatega oleme jõudnud siis jälle sinna, kust me alustasime. Sest nagu tervele ajastule nime andnud taassünniideest tõusis renessansi ajal taas au sisse antiikne elustiil. Muusika oli aga renessansi ajal natuke teistlaadi positsioonis kui kujutav kunst ja kirjandus kuna muusikutel puudus antiiksast muusikapärandist vahetu kogemus. Seetõttu ilmuvad taassünniideed muusikas veidi hiljem kui mõnes teises valdkonnas ning need ilmnevad ka palju abstraktse mal tasandil teatud outsema sideme Atiigiga loodiaga muusikateooria pinnal. Rõhuasetused seati ümber lähtuvalt antiigist, ajastu filosoofide ja poeetide muusikateoreetilistest töödest. Võib-olla veel otsesemalt avaldub renessanss muusikas aga üldistama väärtuste nihke läbi jumalikult inimlikule. Tantse ja vaimset õhkkonda iseloomustanud inimkesksus väljendas oluliselt muuhulgas manistide tegevuse läbi kes siis nii filosoofias kui tegemistes kuulutasid ilmalikumalt ja inimkesksemad elu. Just humanistide kaudu jõudis antiigi pärand ka muusikasse. 1424. aastal Mantavas avatud andekate noorte aadlike koolis hakati ühte poeethjuse muusikalist traktaati lugema klassikalise tekstina ning see tähistas antiigiuurimise algust ka muusikateooria vallas. Mitmed antiigiklassikute tekstid olid käibel küll ka keskajal, ent renessanss ei pidanud enam esmajoones vajalikuks nende kohandamist Kristlikute dogmade järgi vaid püüdes taasluua antiikset maailma nägemust. Nägin neis väärtust omaette. Muusika kõlapildis avaldub renessanss muuhulgas dissonantsi ja konsonant järsema eristamise ja tundlikuma käsitluse kaudu. Nagu me varem nägime, ilmestas lõppevat keskaega oluliselt justertside ja tekstide laialdasem kasutuselevõtt. Renessansiajaks sai ta kunagi dissonantsi staatuses olnud Tertsid ja Sekstid enimkasutatava mateks konsonanssideks. Konsonatne harmoonia kujunes rentsija renessansi ajal pigem normiks. Ilmekalt näitavad seda muuhulgas ühe renessansi ja väljapaistvama teoreetiku. Johannes tinktoorise sõnad. Tinktooris väitis nimelt et rohkem kui 40 aastat tagasi kirjutatud 1000 muusika ei vääri seda kuulataks. Ja seetõttu, et seal on dissonants rohkem kui Konsanance. Sellise nägemisviisi tulemuseks oli muidugi äärmiselt sujuvalt kulgev heakõlaline muusika mis ka vaimulik eesmärkide teenistuses ja ikkagi eelkõige inimlikule, lähtekohale. Schos käändepre oli helilooja, kelle muusika võib-olla kõige eredamalt ja paindlikumalt teostas renessansi ideaalid. 15. sajandi teisel poolel ja 16. sajandi alguses tegutsenud Šoskaani loomingut ilmestab varasema Madalmaade heliloojate loomingule omase polüfoonia tehnika ning hea külalise helikeele meisterlik valitsemine. Ratsionaalne ja meeleline poolus Andrus Khani loomingus jõudnud ainulaadse ühenduseni kujundades ühtlasi lääne muusikaajaloo üheks suurejoonelisemaks kulminatsiooniks. Vähesed heliloojad on juba oma eluajal olnud nii hinnatud, kui seda oli Schos käen. Teda kutsuti muuhulgas meie aja parimaks heliloojaks. Muusikute isaks. Martin Luther ütles tema kohta. Ottide meister. Nad peavad tegema, mida tema tahab. Samal ajal, kui teised heliloojad peavad tegema nii, nagu noodid tahavad. Firenze lane kosiima partooli kirjutas 1567. aastal. Effhos käänil ei ole muusikas võrdset. Samamoodi nagu Michelangelo all ei ole seda arhitektuuris maalis ja skulptuuris. Mõlemad avasid nende silmad kestnud praegu, kui tulevikus saavad naudingut kunstidest. Antiigi eeskujul sai renessanssmuusikast väga oluliseks teksti ja muusika tihe seotus. Praegu kõlanud oškaanimatet Absalomfiilimi apsalunud mu poeg on sellise esteetika üks suurejoonelisemat kehastusi. Šoskaan kirjutas selle Motati ilmselt paavst Aleksander kuuenda leina leevendamiseks. Paavsti poeg on Borges, tapeti nimelt 1497. aastal. Muusika järgib siin üsna otseselt teksti sisu. Näiteks kui juttu on tulvade tõusmisest, tõuseb intervaleliselt ka tenori teema. Kui räägitakse lainetest, siis on muusikast tõusud ja mõõnad. Dramaatilisemaid kohti rõhutavad kadentsid. Vaimulik muusika on aga kogu aeg olnud konservatiivsem žanr. Tunduvalt julgem ja eksperimenteerima. Olüsos käen aga ilmalikus muusikas. Praegu kuuleme ühe näitena üht lugu, mis kajastab renessanss elu helgemat poolt. Scaramella läks sõtta Scaramellahva alla kerra. Kui nüüd võtta kokku siiamaani käsitletud lääne muusikaajaloo osa üldiseid jooni siis püüda visandada nende põhjal pildi lääne muusikaajaloost tuues välja peamised jooned sellest. Ning püüdes seda eristada ühtlasi maailma teistest muusikaajalugudest. Kõigepealt lääne muusikaajalugu on eelkõige mitmehäälsus ajalugu. Selline rõhuasetus mitmehäälsusele on kogu maailmas üsna ainulaadne. Juba keskajal fikseerinud meie muusikalise mõtlemise üks põhialuseid. Mitmehäälsus on üsna keeleliselt arenenud häälte pelgas dubleerimisest nende tõelise iseseisvuseni. Teised maailma kõrgkultuurid on keskendunud rohkem ühehäälsusele. Nende poolt saavutatud peened metoodilised rütmiliselt nüansid on jäänud aga välja Lääne muusika fookusest. Teiseks, lääne muusikale iseloomulik joon on muusikalise teose käsitlemine iseseisva üksusena lahus isegi heliloojast, aga just esitajast. Nimelt gravitatsioon on jäänud lääne muusikas suhteliselt tahaplaanile eristades Lääne kultuuri jällegi suuremast osast maailmakultuuridest. Muusikateose autonoomseks kujunemine on olulisel määral tekkinud just kolmanda põhijoone, see on notatsiooni olemasolu läbi. Just notatsioon on võimaldanud nii kiiret arengut ja julgeid eksperimente, et mis on iseloomulik lääne muusikaloole. Kogu lääne kultuur on suuresti kirjalikultuur ning meie muusikapraktika peegeldab seda üsna olulisel määral. Renessansi ajal toimus ses suhtes üsna oluline muutus trükitehnika kasutuselevõtu läbi. See kiirendas oluliselt muusika levikut ning aitas kaasa ka minevikupärandi paremale säilimisele. Foskaani loomingust trükiti suur osa ära juba tema eluajal. See on ka põhjuseks Effhos käänist ja temale järgnenud heliloojatest on meie teadmised tunduvalt suuremad ja täpsemad kui varasemast heliloomingust. Nende kokkuvõtetega lääne muusikakultuurist ja pooleli praegu ka käesolev saatesaar. Tulevikus jätkame meile ajaliselt lähemate pohhide vaatlemist ning püüame ka seal leida just lääne kultuuriruumile iseloomu, mihuke jooni. Lõpetuseks jääb kõlama Agnus Dei Schos kääni missast lom armee sextytooni. Minu nimi on Märt-Matis Lill. Kohtumiseni tulevastes saadetes.