Kriitikute pooltunnis on stuudiokülalised taas disainerid Aleksander Jakovlev ja Rain pikand. Kui eelmises saates des tutvustasime disaini ajalugu ja rääkisime disaini rahvuslikkusest üldisemalt siis tänase saate teema on veidi konkreetsem. Püüame minna asjadele ja esemetele nii-öelda lähemale. Ja esimene küsimus, kas te tunnete eseme järgi ära, kus see on valmistatud, millise maa disainer on selle loonud. Aleksander Jakovlev, palun. Eriala inimesed tunnevad ära tegelikult praktiliselt kõik ka siis, kui ta on iseloomutu kaugelt äratuntav. Itaalia disain ja Skandinaaviamaade kultuur kaugelt tuntum ja see on ju päeva selgelt kõrgeim kvaliteet, mis maailm pakub, on äratuntav. See oli mingi ime. Aga ära on tuntavad ka need tooted, mille puhul võib-olla paremini olekski olemas. Hamburgeri järgi üldiselt ei tunne ära, kas ta on tehtud Saksa või Rootsi või Taani või Soome või ka lõpuks Eesti McDonald sis. Aga kust ta pärit on, seda muidugi teavad. Prahil on üks omadus. Praht on alati impersonaalne, tal ei ole isikupära tunnuseid. Praht on igal pool ühesugune. Kui me nüüd kujutame ette jah, prahihunnikut, ameeriklasest kirjum, tähendab kui meie oma seda jah küll, kuid prahi olemus on sama. Äratundmise rõõmu või kust pärit on. Kui seda kedagi rõõmustab, siis see rämps, mida toodetakse meie idanaabri juures ja pakutakse toodangu pähe välja. Selle tuleb ära TÖÖ halva kvaliteedi järgi eksimatult. Kusjuures töö halva kvaliteedi iseloom on erinev. Võrreldes näiteks Lähis-Ida maades toodetud ampsuga. Halvasti tehtud, teised asjad. Väga tihti on nii, et endises Nõukogude liidus toodetud asjadel või kohut tavalt palju kasutatud kohutavalt väärtuslikke materjale mis olid kokku pandud ebatäpselt ja lohakalt siis näiteks Kaug-Ida rämpsu kohta võib öelda seda, et äärmiselt odavalt. Kui ta ka hoolikalt, kuna ta oli tehtud odavalt Stahli rämps, mingisugune Hongkongi kell läks kohe katki, kõik teavad see jälle mingi ime nüüd enam nii ei ole, nad on jõudnud oma oma toodanguga maailma tasemele. Lähis-Ida toodangu ka selliste esineb, kuigi harva. Nad ei ole mingisugune sõna maailmas tööstustoodangu asjus, kuid midagi nad ju toodavad, eks ole, Liibüa teeb hambapastat seal Hollandi litsentsiga erandi, püksirihmu näiteks või midagi teevad? Selle tunneb ära selle järgi, et nad on tehtud niimoodi nagu Venemaal ja sellistest materjalidest, nagu Kaug-Ida-India loodab näiteks, on selline iseloomustab üldiselt selline kergemeelsus disainist rääkida, me räägime lõpuks disainist kõike aktsept tsiteeri ei arva, et see negatiivne näide, aga mulle meeldib negatiivse näitena tuua, sest tegemist on väga kõrgkvaliteedilise omal ajal kõrgkultuuri kuulunud. On Ulmi disainikoolil põhinev Brauni firmastiil mis on püsinud samadel sellistel esteetilistel positsioonidel 50.-test aastatest peale ta pärast seda, kui Saksamaal toimus majandusime tahaksid toota palju, mitte ainult autosid ja, ja. Ma ei tea, mida veel seal akendatud kodumasinaid ja hakkasid looma seda Lääne-Euroopa heaoluühiskonda Saksamaal, siis tehniline esteetika oli see, mis udustas paljude inimeste ajusid tol ajal. Ja ka paljude tootmisjuhtida just. Tagajärg suli, ajatuse pretensiooniga, tegelikult isikupäratu, küllalt külm oma olemuselt, kuid selliste sentimentaalse detailidega varustatud Pietistlikestatistlik natukene kõrk, isikupäratu, kodumasinate vool, mis sealt Brauni tehasest tulema hakkas. Sedamööda kuidas arenes tootmistehnoloogia, nende vabrikute või masinate võimalused, seda mööda nad muutusid üha kvaliteetsemaks plastmassid, läksid üha kauemini vastupidavateks klaas üha keerukamaks ja värvid üha selgemaks. Kuid, kuid selline isikupäratusse selline pealt võimendus ja võimendus ja võimenduse. Ja siin enne saadet me just rääkisime. Tuli veel meelde, et Braun, kus mõisteti järsku kaheksandate aastate lõpus et isikupära On moodustamas kultuuris niust aga rumalus, suurt tähtsust siis Braun proovis oma isikupäratut erilise isikupärane turule paisata või välja mängida kui nende sellist tugevat külge, et meil on täiesti isikupäratut, toetage meid ära. Kusjuures kvalitektoriaagul pärast ballast mul kahtlusi või vaidlusi malm parimad, see on niisugune nagu kahe otsaga asi. Kui me võtame siin Pakistani liibuvad ja Indiad ja, ja Hongkongist ja need on selle äratundmisloo, ütleme selline üks pool, teine pool on see, et ta on, ütleme, selliseid pan-euroopalikke tooteid ja ütleme, tootmisfilosoofiat, mida on Need, on täiesti võimatu ära tunda isegi juba sotsialistide seas näiteks praegu maailmas väga tugevat trendi tegev tšehhi päritoluga Itaalias ja Saksamaal, õppuri, Hollandis elav intervjueerija ja mööblikunstniku Borexibek. Kes ta on, kuskohas on toodetud tema, tema tema asjad ja, ja kus on armunud oma disaini seda praktiliselt võimatu läbi näha, sellepärast et ühelt poolt ta kasutab väga palju selliseid renessaaslike, ütleme, vormi, esteetikat, elemente ja see nagu viitaks Itaalia ja teiselt poolt on seal sellist hullust, mis siit on nagu Hollandile ja ja, ja kolmandalt poolt on ta sellist konstruktiivselt aga tugevate, väga selget loogikat, mis viitab näiteks Saksamaale ja ja samas on midagi tsipakene Euroopa välist. Me ütleksime, mitte Euroopa välistaga, ütleme Euroopa ütleme avamata uste sellist lõhkamis internadekstsessile või teine, selline huvitav näide on ju, on seesama ühesõnaga maailma autohitt number üks, Volkswagen golf, sisuliselt on selle loonud itaalia disainer seto Chitsiaar või ta on, ta on kogu maailmale teada kui ühesõnaga maal kõige parem saksa auto tegelikult ütleme, esteetilise külje pealt itaallane ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, et selliseid megakultuurse tooteid on Euroopas väga palju. Ja, ja minu meelest on see väga hea, sellepärast et kogu maailmas räägitakse, mitte Saksamaast ja Prantsusmaast räägitakse Euroopast. Me oleme kõik üks üks pere ja võib-olla on ka selles, ütleme, üks meie väike šanss, et, et me peame Eestina esinema vaid esinema euroopana. Siin on nüüd küll üks nüanss. Ühelt poolt toetan sind, vaidlen vastu, siin on kõigepealt see mida tahaksid Sibeki kohta iseloomustab tegelikult Kesk-Euroopa üldiselt. Kui meenutame nüüd 19. sajandi lõppu. Hugo von Hoffmann Stalini-aegset. Te teate seda kirjanikuks ole austria impeeriumit mille kultuuriliselt integreerivaks teguriks suures osas oli muuseas, Kesk-Euroopas tol ajal Prahas-Viinis šaabimal Böömimaal asuvad juudid kuni kuni prantsuse piirini välja ro Chaldid. See oli niivõrd suur kultuurikatel kuhu ulatusid mitte ainult flaami ja romaanimaade flaamid, ühishollandi, belgia ballooni, kultuuri mõjud, briti kultuuri mõjud vaid vahetult seotud slaavi kultuuridega. Tšehhi oli sinna integreeritud ja tänu juudi kogukonnale haritud ja võimsel juudi kogukonnale. Lääne-Venemaal ja impeeriumi saksa ajaslaavia aladel oli see kultuur pidevalt elavas kontaktis ja peale selle ärme unustame, et saksa kultuuroma olemuselt sepanneuroopa kultuur suures osas, mis põhineb saksa keele Lätimaailma kõige enam läbi kirjutatud kultuur on tegelikult oma olemuselt siis suursugune sulatusahi või kiigel. Me ei saa ju eitada ka keskaegse Saksamaa seotust Dahlia, Rooma, Vatikani ja need mõjud on tegelikult täiesti traditsioonilised. Seedsipek kasutab oma loomingust sellist keelt nagu tema loomingut võrreldav tekstiga. Sisesisaldab niukseid aforisme Itaalia kultuurist, vihjeid flaamilikule, maailmavaatele, poldrite emaile, tuuleveskit, samal ajal Kesk-Euroopale omasel suletuse prisma läbi. See raudne eesriie iseenesest ei ole. Nüüd väga geniaalne leiutis, kultuuris enneolematu asi. Kesk-Euroopa on olnud alati mõningas isolatsiooni all kannatanud lõputud arenguid, mis räägitakse idafriis lastest ja, ja šaabidest ja Böömidest. Ja kogu see kogu see kohutavalt rahvakildude segapuder, uhke mitmevärvilisus on tegelikult alati sisaldanud seda kergelt. Seda iseendas ka seda isolatsiolismi. Ja siis oled Soniski, selles sydaki loomingus on normaalne, väga banneuroopalik, tegelikult see sipegi loomikest on tüüpiline Euroopa looming kusjuures sisaldab kõiki tema enda kodukohaspetsiifilisi jooni. See, et Tšehhimaa oli Itaaliaga seotud Jan Hussi ajal juba tugevasti seotud Vatikani on üldteada. Ja et Austria-Ungari impeerium oli Itaalia mõju tal juba selle tõttu. Itaalia oli nende maa-ala üsna pikka aega Garibaldi isegi nende vastu, eks ole. Traditsioonid jätkuvad ala teaduslikul tasemel. Kui on olemas kultuurikäitumises selline mõõt inimeses eristatud Judjasse siis Ta on selles mõttes suure vähegi itaallane, et ta on nimelt täiesti eurooplane Maili raglaanisugusteks tühje kosmopolitismi, vaid seda, et ta, et ta selline itaallane, kes kultuuridega kontaktis. Ta teab, mis ta ümber on. Ma võin kindel olla, et oli teadlik Volkswagen enda probleemides, et sinna ei tahtnud disainerit töölegi minna. Volkswagen kurnas väga ruttu läbi, nagu Eestis umbes Ilmarine tehas. Brežnevi ajal ekseldas läbi disainereid ka paari-kolme kuuga müügis tüki tähendab iga lennused ühe disaineri kere. Ta poolsurnuks piinas kvartali jooksu. Volkswageni neid samu probleeme veidi. Mille peale läks, ta tundis seda kultuuri. Itaallase nägemus saksa kultuurist. Ja see on õnnestunud, selles mõttes ma vaidleksin sulle võib-olla vastu, et me ei peaks nimetama mitte enda rahvuslikku eripära või omapära vastu, pidime nende aktiivsete kontaktidele aktiivse tundmiseni hoopis endas võimenduma, see teeb meid tugevaks sideme tegelikult Euroopas. Ja ei, see on see, kes sellepärast, et liigume praegu edasisele retsi tšarolini peale siis näiteks ütleme, Chara viimase paari aasta näiteks ootame väga tihedad kontaktid BMW, kel on läinud sinna kaks imeilusat sportautot. Nazca ühe Nazca C2, mis ütleme oma vormikeelelt, on, on nii klassikaline BMW, BMW ja ja, ja samas samas ütleme lähemal sellisel uurimisel ja analüüsil on ta on ta jälle jälle niivõrd puhas Itaalia disain ja see on praktiliselt võimatu selgeks teha, kustkohast on nüüd tehtud, on, mis seal sakslaste puhul imestada. BMW Volkswagen esimesed. Esimesena oli Mercedesega, sealhulgas 63. aastal ei, peadisainer juba itaallane ja siin on mingid põhjused küsimusele sibul sakslastest, vaid küllalt selges majanduslikus nägemuses juurest me selles on ka niisugune firma küll või niukene kontsert. On küll, kes suudab päeva sihukeses teenistus profiili probleemist kõrgemale vaadata, küsimus on ikkagi selles, et tegemist oli saksa tehnoloogia uhkusega. Nad pole kunagi rääkinud, et seal saksa arhitektuuri või, või, või kunstkäsitöö või või esemele loomingu nad rääkinud, kuidas olukord, kus ta teavad seda selleks, et tal oleks kultuurisõnum. Kui ta on maailma autotootmise tipp siis ta peab olema kultuuriliselt tipp ja nad arvasid teadvat, kuskohast saab sellise ajupotentsiaali või sellise tegutsemisvõimega inimese, kellel, kellel on niivõrd palju kultuurikihti või, või euroopalikku Mandri-Euroopa kultuuriliseks, sügavuti nägemist, kes, kes suudaksid asju sakslaste poolt nõutud tasemel läbi viia. Ja leidsid need Itaaliast usutavasti, ja see ei pane mind imestama, kui Toskaana küla surnuaia kabelis võib leida maailmakuulsate kunstnike fresko, Sid mida ei ole isegi mitte kõikide kunstiajalooraamatu rebode peal ja sa ei jõua isegi aru saada, kui sind juba ehmatab. Kui metsikut on seal kultuuri. Kui pikk aeg sellel taga on? Tõesti kobadab kaugel olema, et kui sa kogemuste ja vaimsuse pinnaselt, millest sellega üles kasvanud, midagi teha ei suuda Eks nad ole õnneseened muidugi, et neil on selline taust. Ja samal ajal ma pean ütlema, et ega keegi ei ole ilma jääma. Universum kuidagi jaotab oma energiat õiglaselt. Et kõigil on midagi, midagi sellist, et Eestil ei ole. Tarbija jaoks sul üldse eseme puhul muul tähtsust, kui et see oleks vastupidav ja praktiline ja lihtsalt ilusa väljanägemisega. Vanasti sellest piisas tööstuse noorpõlves tööstus oli noor ja väga tähtis siis väga palju reklaamiti sellist praktilisust ja purunematust ja kõigile kättesaadavust. Ja tihtipeale unustati see vaimne või kultuuriline semantiline aspekt. Nüüdseks ajaks on, saad mööda, probleem on selles, et maailm on niivõrd palju muutunud meie ümber mitte selle süsteemi lagunemine, kust me pärit oleme, ei ole see põhiline muutus tegelikult mentaliteedi nihe, epidemioloogilised nihkumine inimeste teadvuses ja. Automatiseerimine ja robotitel põhinev tööstus, kõik see võimaldab tiraažid kani lühikeseks teha. Et unikaalsuse tagada, et nad muutuvad tähtsamaks. See odavus, vaesusega kaasas käiv odavus üldkättesaadavus ei ole veel nii aktuaalne, mitte vaesust oleks maailmast kadunud, vaid on nagu mõistma hakatud ja majanduspooldan seda seisukohta või õieti ma püüan seda rõhutada, et paljas praktilisus ei ole, ei lahenda mitte mingisuguseid probleeme või üldkättesaadavus. Tüüpiline näide on Lasnamäe või Mustamäe või keldrimäe elamukvartalit. See ei lahendanud korteripuuduse probleeme, ka linnaehituslik probleem. Meil ei ole nüüd nii, et kui korterid aga muuseas ei ole arhitektuuri, ühtegi neist asjadest välistada ei saa tagamaks normaalset elukeskkonda. Ja siin on niisugune otsene seos, kui esemest sisaldub mingisugune kõlbeline või üldeetiline esteetiline sõnu siis tema tarbimisväärtus tõuseb. Asi läheb aeglasemalt kas või moest näiteks. See tähendab seda, et küllastumise moment, rahulolu, tarbija rahulolu on seda suurem. See on isegi võimalus kokkuhoiuks, rääkimata sellest, et keskkonna enda väärtus tõuseb põhimõtteliselt niimoodi, et läbi aegade tegelikult ütleme, maailma erksamad kultuurijõud ja sotsiaalsed jõud on esile tõstnud seda, seda nii-öelda moodsate aegade selliste pöörasust ja, ja odavast, noh, seesama sama sõna, paarlase, moodsad ajad, ühesõnaga Charlie Chaplini film on ju tegelikult üks selline, kus, kus on just näidatud sellise odavuse ja suurte tiraaside ja inimeste tasandamise ja sellise ühenäoliseks tegemise absurdseid ideid ja, ja noh, loomulikult selle selle supernäide on nüüd noh, Nõukogude Liidu eksisteerimise ajal meil olid tooted, mis olid märgitud mingisuguste numbritega ja mingisuguste koodidega, millelgi ei olnud nagu nime, kõigil hoid olid mingid varjunimed ja ja me tarbime, need vahetan imesid. Ja asi läks muidugi nii absurdini, et isegi nende nende varjunimede tarbimine juba oli, oli teatud mõttes eelistustega kellelegi needki ei saanud enam kätte. Materiaalne kultuur, mis meid ümbritseb, esemed, arhitektuur, see meie poolt loodud keskkond on tegelikult mateerias ei viidud, kultuuritase. Ja juhul kui nüüd püüda pragmaatilisi mutivitaažid tarbeid taandada pelgalt nende funktsioonile, tähendab lamamisase on voodijalanapsud, käivad sokkideks, siis, siis latrindeib tualeti asemele ja pirn juhtme otsas laes lambi asemel siis tegelikult lahendavad muidugi eksistentsi probleemid. Ja kui neile panna nüüd needsamad, mida Rain rääkis, nendest kostinumbreid ja siis kõik nivelleerib funktsionaalse vegetatiivse vajaduse 1000-ni, siis me tegelikult võtame inimestelt võimaluse olla eetiline olevus selle läbi, et temalt on võetud võime oma kõlbelisust mateerias realiseerida oma ümbrust. Ja juhul kui teatud hulk tsivilisatsioonist nõus minimaliseerimuma esteetilisi tarbeid siis kõlbelise energia hulk maailmas on konstantne. Tegelikult ma usun seda, et siis teistele võimendub vastukaaluks. Nii et praktiliselt töötav disainer või arhitekt või niisugune kunstnik, kelle töö tulemused on vahetult keskkonnaga seotud. Nendest probleemidest ei pääse ei pääsega sellest sõrmul vajadust. Juhul kui ta teeb oma tööd südametunnistuse, hinge ja alati oma parimale. Selge on see, et, et samasugused protsessid tegelikult on arenenud ja esile kerkinud kogu maailmas, aga see on ainult ütleme selle Nõukogude Liidu ja kogu selle idabloki ilming, et ütleme, sisuliselt samasugused nähtused toimivad kogu maailmas, ainult küsimus on kvaliteedi vahes sama samasugune nivelleerimise tee. Kujutame läänes kaad, toodetakse õudselt palju odavat kaupa ja ja üritatakse seda odavat kaupa müüa võimalikult suurtest iraažides. Ja näiteks viimasel ajal on ju naeruväärseks nähtuseks, on see, et, et Jaapani autotootjad toodavad noh, ütleme keskmiselt neli-viis korda rohkem erinevaid kontseptsioone, kui seda teevad Euroopa maad. Ja, ja see ei ole tegelikult mitte midagi muud, ainult kui ainult see, et oma võimu oma oma rikkuse näitamine ja sellega ei jõuta nagu kuigi kaugele ladestada headuse jaapanlasi nimetasid. Eestis on ka üldlevinud see seisukoht, et vot need tiigrikutsikat Kaug-Ida tuleb ja on teile näitab, tegelikult mina usun, inimesed, eksivad asi nimelt selles, et seal valitseb Kaug-Idas. Ma mõtlen, olid seal ikkagi see mentaliteet materiaalse tootmise ja siis kapitali akumulatsiooni vaimukamat tulusama ärakasutamise läbi tõestada kogu maailmale, kes nad on kui võimsad nad olnud. Jaapani sõda autoturul kõigi vastu on tegelikult selle tüübi jõele. Kuid maailmas ma räägin, mentaliteet muutub, on muutumas. Küsimus oli selles, et me peame kasutama pruune kohvifiltreid ja kõik plastikaat, kotid asetaks paberkottidele. See on roheliste kõlupeade tähendab selline unistus, mis on tegelikult samasuguste meteoroloogiliste vigadega nagu mingisugused tuumaenergia hullu vastaspolaarne, niisugune käitumine, asju hoopiski selles, et kõlbeliselt energiaid inimeses võimenduma tähtsustuvad inimese otsustused on omandavad sellisel enam materiaalse kaalu, tähendab puhtalt mõttemaailm mängib tähtsamat rolli, see mentaliteedi muutus iseenesest hakkab vähendama tarbimist, inimestel muutuvad vajadused. Just see ühinenud Euroopa mulle kohutavalt meeldib, et, et nii või teisiti, niisugust 70.-te 60.-te, eriti veel ja 80.-te aastate majandusliku tõusu mõttetut ületarbimist enam sellel planeedil nii pea ei tule. Mitte sellepärast, et ei oleks võimalusi. Võib-olla need võimalused isegi on veel. Kuid inimesel kaob vajadus selle järele. Iga aasta autot või korterit või mööblit vahetada muutub asjadest sisuline külg ja üheks selleks niukseks tagatiseks on nende meid ümbritsevate esemete kõlbelisus, mitte otseselt keskkonnasõbralikkus. Niisugune lineaarne ja lame keskkonnasõbralikkus, et nad mädanevad ruttu ära vaid vastupidi, et nad ei mädane sellepärast, et keegi ära ei viska. Selliste toodete projekteerimisest oli eelmise aasta kevadel ma olin Tallinna kunstiülikooli disainikateedri diplomitööde kaitsmisel, oli ühe õhtuse osakonna päris eaka tudengi lõputöö sisaldas endas väga-väga tugeva sellise filosoofilise tuuma ja mis oli materialiseerunud teatud puust valmistatud esemete näol ja nende esemete seas oli üks, üks täiesti tavaline höövel. Iseenesest juba sellise käsihöövli tegemine tegelikult on minu meelest väga hea märk füüreri, nii hästi tehtud ja seal oli niivõrd tugev sõnum sees. Et minu meelest oli see oli see selle eelmise aasta kõige parem lõputöö. Ma ma peaaegu füüsiliselt tundsin selle, selle höövli sellist sõnumit, ma tundsin seda, seda, sellist käte soojust ja ütleme seda Blooja pilt kui otsest sõnumit selle selle höövli peal, samasugused protsessid arenevad praegu Lääne-Euroopas ja noh, loomulikult palju kiiremini veel kui meil ja palju võimsamalt. Et siin on hea, hea näide on, ütleme Milano taas kerkis selline väiketootmine, kus tehakse väga palju asja käsitsi. Nüüd on muidugi absurd see, et, et käsitsi toodetud esemed on palju kallimad kui tuhandetes ja kümnetes tuhandetes teralises toodetavate esemete suurtes tehastes. Maailm on jõudnud oma spiraalse arenguga nüüd sellesama ringi koha peale, kus me olime siis, kui, kui toimus manufaktuur selt tootmiselt üleminek täiesti automatiseeritud ja, ja mehaanilisele tootmise näete, nüüd on rollid vahetunud. Ja persoonituse kõige parem näide on see, et, et võtame mingisuguse ükstapuha millise eseme tihti küsima, et kus see tehtud on. Me mõtleme, mõtleme riiki, kus see tehtud on, me ei mõtle üldse inimeste peale, mee tuleb pähegi see asi ja mõtlesin lihtsalt, et kus maailmaosasse tehtud on ja püüame selle järgi ära arvata selle, selle toote sisulist kvaliteeti, potentsiaalset kvaliteeti, sest välimuse järgi au andes sellele tänapäeva tehnoloogia on tegelikult ütleme käsitsi toodetud esemed ja masinatega esemed. Täiesti samasugused. See unikaalsus, kest, ööblist kiirgav kõlbeline energia või soojus. Seda hakatakse õhema, mõtlesime esemetest selle tõttu, et maailma inimesed on muutunud ja ja minu meelest on nagu tähtis märgata seda, et kõik see, mida üldiselt nimetame esteetiliseks. Et see on niivõrd uusmaailmas tegelikult see, mida me nimetame iluks sellisest tähendusi pohtranissalslikus maailmas tähendus, selle tähenduski hakkab muutuma. Et see esteetiline hakkab tähendama eetilist SDE-s on ikkagi eetiline. Ja see eetiline tähendab siis siis kunstis tegelikult seda, et, et arhitektuur või esemeline loomingut materialiseerunud looming taandub vajadusele tasakaalustada inimese poolt loodud maailm muu universumiga. See muutub tähtsaks ja esemete kvaliteedi järgi muus hakatakse otsustama selle üle, kuivõrd palju temas on seda inimlikku kokkupuudet või seda, seda, seda soojust. See aga määrame esemete kvaliteeti. Mitte erinevate mudelite hulk või kirju ja tuim suurtootmise produkt. Üldse mitte. Aga mis võiks olla Eestis see, millega siis maailma liikuda eesti disainis või on juba millegagi liigutuski? Noh, minu meelest ainult disaineri seisukohalt vaadates seda küsimusele väga raske vastata, sellepärast et. Mulle tundub, et, et see on meie, ütleme kuigi ma seda sõna eriti ei armasta sõna poliitika ütleme, et see, meie üldpoliitiline, selline küsimus. Et me peame otsustama, millised, millise teemia valime. Üheks väga heaks näiteks tegelikult on, siin on Visu suusavabrik. Mul oli päris, see on niisugune tore tunne, kui hiljuti lugesin ajakirjanduses sellist fakti, et Visu ühe kuuendiku kogu maailmas kuuskedest tähendab kas, kas suusad või mingid kirved või, või kummipaadid või ma arvan, et see ei ole üldse tähtis nagu millena, mille me saame, mille me valime või, või mis meile antakse. Mis, milline toode või toodete grupp. Ma arvan, et küsimus on selles, et me peame leidma leidma midagi sellist, mida, mida me loomulikult oskame midagi sellist väikest ja, ja võib-olla nihukest natukene target, sellist karmi, seda on muidugi äärmiselt raske öelda praegu, mis asi see on. Aga mul on niisugune tunne, et, et see, see asi sünnib täiesti nõus, kohe. Isegi mitte toode, vaid tooted ja päris suur hulk inimesi on igasugust tahtmisi, ma mõtlen teha praegusel ajal nüüd ettevõtteid sünnib ju madja päevas kümneid või sadu või ja neist juba väga paljud on orienteeritud millegi tegemisel, endal väiksed. Seal on väga hea märk ja minu meelest on niimoodi, et ma ei mäleta, kas ma esimeses saates seda rääkisin, aga juhul kui tulevad riigipoolsed mingisugused mehhanismid, mis hakkavad soodustama eksporti ja leitakse mingisugune maksusüsteem, mis võimaldab rahasid niimoodi ümber jaotada, otseselt riigieelarvepiruka kallale ei tordilõigu, kallale ei minda. See tootmine tekib iseenesest, loomulikult hakatakse tegema selliseid tooteid, millele melon kalduvusi. Ma võin muidugi siin unistada nüüd, et teoreetiliselt on see mingil määral mööbel ja mingil määral ma usun, et Te olete sepa tooted mingil määral aparatuuri ja suusad on väga-väga iseloomulik toode tegelikult põhjale sobib meile hästi looduse poolest, kõige poolest. Aga arvata võib niukseks ühiseks nimetajaks saab olla ikkagi meie selline nägemus maailmast, kui ta tuleb, loomulikult see toode, et see see toodete gruppida, mida üks rahvas kaldub tootma, et talle meeldib neid valmistada, nagu mõnele inimesele meeldib õlle kappasid teha, teisele meeldib jälle sauna Kibusid. Kolmas vestleb kurjal jalgrattaid, et arvata võib, et rahvastel on ka midagi taolist, siis see iseenesest hakkab sisaldama meie meie sõnumit muule maailmale. Juhul kui seda teha täiesti ausalt, ka disainerite poolt ma mõtlen ja ka tootjapoolsete võrdselt leiab siukse niisuguse väga sooja vastuvõtuga tarbija poolt, sest tema jaoks on siis loeta väga tähtis osa on ütleme, selle toote või toodete, pere või tootefilosoofia sündimisel on see, et peame kõigepealt enda rahva nagu ära ravima, meil on väga, minu meelest väga tihti selline lähtekoht, mingi asja tarnimisel ei olegi meil seda nii head asja, vajad natuke noh, kõlbab see ka noh, ütleme sisuliselt on see muidugi õige, sellepärast et üle oma varju pole mõtet hüpata. Aga, aga samas ma leian, et Me võime küll vähe tarbida, aga mitte olla vähenõudlikud. Me peame, peame seadma endale samasuguseid eesmärke kvaliteedi poolest nagu ameeriklased ja soomlased, jaapanlased, kes tahes. Et tähtis on see, et me tunnetaksime, et me oleme, me oleme terve rahvas, kellel on oma kindel osa, simman, selle nimel tuleb lihtsalt meeletult palju tööd teha. Vanus tuleb olemuselt optimist. Selle koha pealt ma olen näinud, nüüd viimasel ajal on fantastiliselt hea kvaliteediga tööd ja päris keerulist tööd kohe. Ma olen märganud, et inimestel nihukest, psühholoogilist takistust või barjääri nende sees ei olegi teha väga head tööd. Nii tuli oma raha või ma ei tea, see vabariik, vabaduse, kõik inimesed loomulikult hakkasid tegema niisugust tööd, mis on maailmatasemel. Ja keskmisest tasemest on mul ei olegi ja päris palju üle selle koha pealt. On täiesti optimist, pessimist muudes asjades, tähendab ega Eestil palju muid probleeme viimase 1000 aasta jooksul olnud ei ole, kui naabriprobleemi ta sind seestpoolt. Need on normaalsed, kõikidel on probleem ja ma arvan, et meil on ka mõned niuksed, sisemised aga normaalse arengu lahendatavad hirmu nagu eriti ei ole austanud. Selle küsimuse võiks võiks kokku võtta niimoodi, et kui rahvas tahab häid asju tarbida, häid asju teha, siis sünnivad.