Ülikooli teisel kursusel sattus mu kätte täiesti juhuslikult pehmete roheliste kaantega raamat mille pealkiri oli müstiline ja arusaamatu lektsi puhas strukturaalne poeetika. Autori nimeks Juri Lotman. Pean kohe ütlema, et see raamat mõjus mulle ilmutusena. Linna suurkooli tulnud poisi teeb sünnipärane matsi skepsis juba iseenesest ettevaatlikuks kõige suhtes, mis seal teaduse nime all end välja pakkuma kipub. Armastan oma alma materi ja kõiki oma sealseid häid õpetajaid. Aga toonased koolipoisi kogemused kirjandusteooria vallast olid jätnud kahjuks üsnagi. Ma ei ütleks, et segas aga rahuldamatu mulje. Nüüd korraga avanesid lukud ja pitserid. Rida rea lehekülg lehekülje järel selgus, kuidas kunsti üldse inimsuhtluse kõige keerukamad avaldused taanduvad lihtsatele algnähtustele üldistele printsiipidele. Seadustele, mis üllatavad ja veenavad oma universaalsuse seoloogilisuses. Ja kõige vahvam oli see, et igas suunas jäi tee lahti edasi mõtlemiseks. Alus oli sedavõrd vankumatu, tõotas kuitahes kosmilisi avardumise võimalusi. Raamat elektrostrukturaalne poeetika ilmus 1964. aastal ja on neid juba saanud ammu otsitud harulduseks. Oma tähtsust pole ta kaotanud siiani, teda tõlgitakse üha. Täna on meil aga põhjust selle raamatu autorist Tartu riikliku ülikooli professori Juri Lotman ist rääkidega võrratult kandvate saavutuste põhjal. Tutvustagem seis. Ülemaailmse semiootika assotsiatsiooni viitsepresident NSV Liidu Teaduste Akadeemia küberneetika teadvus, uuringute probleem, nõukogude liige, Briti Akadeemia kirjavahetajaliige, USA semiootika seltsi auliige, rahvusvaheliste ajakirjades Science Information semiootika poeetika ning sarja tsentro internatsionaalne tee, semiootika helilingvistika toimetuskolleegiumi liige. Ning lõpuks siiski ja öelgem seda uhkusega. Tartu Ülikooli õppejõud, rektori professor Arnold koobi kabinetti. Jõudsin mikrofoniga hetkel, kui tööpäev oli just lõppemas. Professor Lotman on kauaaegne ülikooli töötaja, ta on siin läbinud kõikuma peamised teaduri ja õppejõuastmed ja on praegu jõudnud oma teadusliku tööproduktsiooniga erakordselt kõrgele tasemele. Juhtiva semiootika koolkonna rajajaid, mitte ainult produktiivne teadlane, uurija, vaid ka hea pedagoog, suurepärane lektor ja erakordselt töökas ja mitmekesine inimene. No olgu märgitud, et professor Lotman on ka suure isamaasõja veteran, on Audustatud lahinguorderitega ja jätkab oma tegevust ja tööd rinnaga nii-öelda teaduse ja hariduse põllul. Seepärast ülikooli kollektiiv muidugi õnnitleb. Professor Lotmanid loodab, et tema loominguline tegevus ja töö jätkub ja ta veel ütleb mitte ühe sõna meie teaduse arenguks. Juubilari teadusliku produktsiooni iseloomustamiseks lisagi med sellesse kuulub 47 monograafiat, neist 13 ilmunud NSV liidus 34 välismaal artiklid pea kõigis liidu juhtivates erialaajakirjades ja 50 300 välismaa väljaandes. Tänaseks 14. köites ilmunud TRÜ toimetiste seeria töid märgisüsteemide alalt, mille algataja ja vastutav toimetaja ta on. Ühtekokku küünib professor Lotmani teaduslike tööde maht nüüd juba 500 ligi. Lisaks sellele lugematu hulk teoseid ja uurimusi, mille juurest on olnud tegevtoimetajana oponendina, juhendajana või siis lihtsalt sõbraliku nõuandja ja abilisena. Tema töid on tõlgitud kõigisse Euroopa keeltesse ja mitte ainult tema kohta kirjutatakse monograafiaid. Tema teooria käsitlemisele pühendatakse spetsiaalseid konverentse. Kes ta siis on? Küsime nüüd kas nii-öelda prohvet, kes mujal tuntud rohkem kui omal maal. Istume lugupeetud professoriga tema töötoas kõrge laeni küündivate riiulite labürindi keskel kõikjal ümberringi madalal laual, toolidel, põrandal, tihedalt üksteise kõrval pooleliolevad paberid, käsikirjad, raamatud, enamasti avatud sedelitega tähistatud, igaüks taas oma hetke ootamas. Jääb tunne, nagu oleks paberitel tekstidele selles majas oma pidev lakkamatu elu. Teie professor latvan, olete üle maailma tuntud Tartu koolkonna juhina ja eestvedajana. Millist osa mängib teie enese elus Tartu ja Tartu ülikool? Tartu kujunemist üleliidulise rahvusvahelise tähtsusega semiootikauuringute keskuseks ei pea professor Lotman juhuslikuks. Spordi suur osa on siin üldse meie ülikooli pikaajalistele humanitaarteaduste traditsioonidel iseäranis keeleteaduse, kindlasti ka idauurimise alal. Määravaks niisuguse suuna arengule tuleb aga pidada just paiknemist eri kultuurimõjude ristumispunktis. Hoovusi nii idast kui läänest. Semiootika kui teaduskultuuride mõistmisest, vastastikusest arusaamisest aga sel pinnal sündivatest probleemidest saab Siituma viljastavaid impulsse. Tartu Ülikooli koht Eesti kultuuris on määratu Lotmani ja tema vaimsuse algseks halliks ülikoolis. Tema ideede lähtepunktiks oli vene kirjanduse kateeder, mille juhatajana ta kaua aega töötas. Miks aga mitte uskuda, et tema vaadete kõlapinda avardada? Neile soodsamat kasvuruumi luua aitab nimelt hiljaaegu loodud uus kateeder mille liikmena Lotman nüüd ülikoolikirjades eksisteerib. Väliskirjanduse kateedri tinglikku nime taga peitub tegelikult laialdane profiil kirjandusteooria üldküsimustest kuni eri rahvuskirjandusteni välja. Kateedri juhataja professor Harald Peep. Meie kateeder, mis tegeleb nii väliskirjanduse kui kirjandusteooria küsimustega on mitme Haraline oma huvidelt suundumustelt jaga võimetelt. Peab ütlema, et Lotmani osa on meil eriti oluline kõigi meie kateedri liikmete jaoks just metodoloogia kirjandusteooria, üldküsimuste kultuuriloolise tausta osas. Ta on omamoodi filosoof kirjanduses ühe kindla suuna eelkäijaid, vaimseid isasid mahutan semiootilise kirjanduse uurimisest Nõukogude liidus. Samal ajal ta orienteerub vägagi hästi, ütleme, prantsuse kirjanduses tuuris, paljude erinevate ajastute spetsialistid saavad temaga täiesti võrdväärselt mõtteid vahetada. Ja samal ajal on tema enese Üheks põhiliseks tegevusalaks ju vene 19 sajandi alguse kirjandus, kus ta on väga silmapaistvaid saavutusi esitanud. Muide väga meisterlik pedagoog, äärmiselt meisterlik pedagoog, kes oma probleemid ja mõtted suudab sõnastada alati niivõrd köitvad, et näiteks ka Eesti üliõpilane suudab tema esitus täiesti vabalt jälgida ka siis, kui ta täiesti perfektselt vene keelt ei valda. Samal ajal kolleegina meil on kateedris nii-öelda mitmekeelne kollektiiv, meiega koosolekud käivad kolmes neljas keeles ja väga huvitavat elavat mõttevahetused ja mis peamine on just see Lotmani osa sellise tasakaaluka, rahuliku huumorimeelse inimliku kolleegina ja ta on omamoodi eeskujuks noorematele pedagoogidele, just kuidas peab pedagoog suhtlema teistega ja üliõpilaste, kuidas ta peab oma ainet armastama ja kuidas ta peab kogu aeg töötama. Lotman on ju töötavad kõik need aastad ääretult palju töötanud. No ühelt poolt me näeme tema publikatsioonide suurt arvu ja samal ajal mitte ühelgi hetkel ei ole ta lõpuni jõudnud enda arvates ikka püüab edasi, hindab ümber mõnegi varasema seisukoha ehk kummutabki täiendab. Ja kui võtame kas või noh, siin laua peal olevatest raamatutest siin on aktuaalne Pablimmerdatoloogi literatuurne kriitiki koguteos. Siinsamas kõrval on Lääne-Saksamaal ilmunud Joosep Strelka teos metodoloogia Tartul viitsinud šaht löömesid lahti kasvõi nimeregistri ja näeme, kui paljudes kohtades on olnud vajalik Juri Lotmani tsiteerida, osutada temale tema mõtetele, tema probleemidele. Ja nii me võime ridamisi leida Lotmani mõtete kajastusi, poleemilisi ja soostuvaid arvamusi. Ja peamine ongi see, et ta on väga paljude probleemide tõstatajana aidanud filoloogilist mõtet kirjanduslikku mõtet edasi viia. Nii et mõtet, mis ta on nii avalikkuse ette suunanud need leiavad kasutamist tema õpilaste poolt mõttekaaslaste poolt. Jah, nad on avaldanud õige suurt mõju üle liidu ise kirjanduslikule mõttele. Loomulikult ei ole Lotman kunagi pretendeerinud sellele et tema seisukohad, tema printsiibid, meetodid peaksid olema kirjandusteaduslikus analüüsis absoluutsed ja lõplikud. Taunis, ei öelnud seda, et ei maksa semiootiliselt käsitlusest loota rohkemat, kui ta suudab. Kuid selles tasandis, nagu tema seda rakendab, on ta andnud meie kirjandusliku le analüüsi praktikale teoreetilise mõttele õige palju mõistvalt. Julgen arvata, et selle Lotmani suuna perspektiivsus ilmneb edaspidises uurimistöös veelgi suuremal määral kui ehk seni. Asjast kõrval seisvale kuulajale võib meie jutt jääda kohati kaugeks, seepärast ütleme nüüd hästi lihtsalt, et semiootilise strukturaalse kirjanduskäsitluse aluseks on niisugune vaade inimkultuurile vaimsele suhtlemisele, mis lähtub kogu sotsiaalse läbikäimise valdavalt märgilisest liigendatud iseloomust. Et mingit kirjandus- või kunstiteost interpreteerida, tõlgendada tuleb niisiis avada tema struktuur ja seda kujundavad märgid. Enamasti on ju terve meie kogemuslik tegelikkus meile niivõrd endastmõistetav ja harjumuspärane, et me selle vahendatust märgilisus tähelegi ei pane. Sellest johtub aga lõputult möödarääkimisi ja valesti mõistmisi nii elus kui kunsti puhul. Semiootika ei tarvitse niisiis sugugi ainult kirjandusteadlast huvitada. Lotmani nagu muide ka kogu tema koolkonna huvi väli ongi järk-järgult siirdunud kirjanduselt üle avaramatele uurimisaladele hõlvates üksteise järel filmikunsti teatri, emod, kunstinähtused ning suundudes üha ja üha rohkem kultuuri kui sellise kõige fundamentaalsem Ale mõtestamisele. Kuid küsigem, kuidas kulges juubilari tee teaduse juurde? Vaatamata õpingute katkestatusele sõja tõttu loeb Juri Lotman end õnneseeneks, kuna sai sõjajärgses Leningradi ülikoolis õppida mitmete nimekate professorite käe all. Kuid enda jaoks mitte väiksemateks õppi aastateks peab ta omaeneseõppejõutegevust juba Tartu Ülikoolis. Teie uurimisvaldkond on väga lai, sinna kuulub kultuuritüpoloogia semiootika üldprobleemid, poeetika kirjandusajalugu. Peale selle tegelete pidevalt pedagoogina. Milline nendest aladest on teile endale kõige südamelähedasem? Ma viimase aja tegemistest nimetab teadlane kõige meeldejäävam ana temale sootuks uut liiki tööd õpikute kirjutamist kooli tarbeks ja sedapuhku just eesti koolidele mõeldud vene kirjanduse käsitlusi ning hiljuti ilmunud populaarses vormis Puškini elulugu, mille tiraaž 600000 annab tunnistust suurest nõudlusest. On rõõm kuulda, et Eestis elava teaduse korresswee vaimsus meile siiski juba nii lähedaseks tuttavaks hakkab saama, et sa pead sealt keskkooliõpilasteni jõuab. Siiski küsin professor Harald Peebult, millisena ta näeb Lotmani kohta tänapäeva eesti kirjandusteaduses. Siin on võib-olla asi nii, et kuigi Lotman õige harva võtab sõna konkreetset Eesti küsimuste kohta ometi tema printsiibid, tema arusaamad on leidnud õige sügava kajastuse ja kasutamise mitmete meie uurijate töödes ütleme kadunud Jaak Põldmäe töödes on ilmselt kontakte. Leiame part liiase ja mitme teise uurijatöödes ja peale selle ei maksa unustada seda asjaolu, et ei tarvitse ju nii otsese vii nime osutamise korras alati mõju vabaldudagi. Just see vaimsus, mille ta on andnud oma õpilastele, aga ta õpetab ju mitte ainult vene filoloogia, ta loeb ka teiste osakondade, üliõpilaste pakulatiiv kursusi, loeb ja see vaimsus selline suhe kirjandusega, mida ta aitab kujundada, see lõppkokkuvõttes vormidele uusi uurijaid. Nii et ma arvan, et Lotmani mõju eesti kirjandusliku mõtte arengus on suurem, kui selliste otseste viidete Winime nimetamisega ära mainida saabki mu peale selle, kui võtame kasvõi niisuguse toreda asja nagu äsja ilmunud keele ja Kirjanduse nime ja sisuregister siis me näeme, et seal osutatakse temale, on tema autorina tegev ja tema mõtetki osutamata kujul, on õige paljude autorite töödes. Ja ikkagi kõneldes juubilariga semiootika-alase uurimistöö praegusest olukorrast Tartu ülikoolis ja Eestis üldse jäi kõlama teatud rahulolematuse noot. Tuleval aastal möödub 20 aastat semiootika seminaride algusest ülikooli juures. Selle aja jooksul on palju ära tehtud. Eesti teadlased, kes osalesid näiteks kuuekümnendatel aastatel professor Rätsepa lingvistika ja seminarides on tänaseks võitnud rahvusvahelist mainet. Täppismeetodil levinud folkloristikas, eeskätt rahvamuusikauurimises. Kuid ükski teaduslik suund ei tohi omaenesesaavutustest konserveerida. Ei ole ideed ilma inimeseta see inimese ja tema toote inimese ja eseme nii endastmõistetav suhestamine võiks kõlada lausa esteetilise kujundina. Kui siin tihendatud kujul ei avalduks mitte professor Lotmani kogu kultuuri käsitluse kõige üldisem olemus. Tahtsin teada, milline on professori arvates teaduse osa kultuuris. Tonka sain samas ka kultuuri definitsiooni, kui seda nii võib nimetada. Kas kultuur on inimkonna mälu? Kuna mis tahes kultuuri seisukohalt on alati keskse tähtsusega mõistmise küsimus siis semiootika pole mitte üksnes aktuaalne teadus, vaid ka aktuaalne, igati tõhus osa üldisest kultuurist säilib tõepoolest taotlustelt allutada kultuuri mingile üldisele standardile. Professor tõi siin näiteks prantsuse valgustajate ettekujutused. Kutsume me nüüd järjest lähemale arusaamale kultuuride suveräänsusest, kaiga mikrokultuuri asendamatust väärt. Omaette mikrokultuuridena tulevad arvesse kuitahes väikeste inimgruppide suhtluskooslused kuni indiviidini välja sest kultuurisuhtluse aluseks on teatav erinevus katumatus maailmapildis ja siit sündiv informatsiooni võimalus ning vajadus üksikisiku teadvuses tagab sellise katumatuse kahe ajupoolkera põhimõtteliselt erinev funktsionaalne koormatus. Üks poolkera tegeleb diskreetse liigendatud informatsiooniga sõnaga teine sai vastu pideva kaemuse, tervikkogemuse vastuvõtu ja salvestamisega. Igal juhul on kultuur palju rajaline. Sellega seostub veel üks oluline järeldus. Kultuuril puudub suurus. On olemas küll suuri ja väikesi rahvaid, kuid pole olemas suuri ja väikesi kultuure. Ja professor toob näiteks antiikaja Ateena oma mõnetuhandelise elanikkonnaga. Eks ole lihtsad tõed kuid nõustugem, et nende lõpuni mõtlemine, järjekindel rakendamine, kui me kõik seda suudaksime, muudaks mõndagi meie teid ja iga päevasemates suhetes muudaksime käitumist kaasinimestega. Asjata imetleta Lotmani terviklikkust dotsent Igor Tšernov ja vanemõpetaja Peeter Torop vene kirjanduse kateedrist. Noh, mina tahaksin peatuda ühel momendil, mis mind esimesest kursusest peale hämmastanud. Professor Lotmani puhul, see on tema kollegiaalsus taotlus, juba esimese kursuse tudeng on tema jaoks mitte lihtsalt õpilane, kettad ülevalt alla juhendab vaid on eelkõige kolleeg ja kolleegina siis ka mitte passiivne vastuvõtja, vaid kaasamõtleja jagab vastumõtleja õigustes. Tema loengud on tihti dialoogi vormis üles ehitatud, Lotanud improviseerida, lektor, sellepärast tal puudub niisugune noh, Lektorlik stamp puudub oma loenguskeem tardunud kaanoni näol. Ja sellepärast tekib alati dialoog. Ja see dialoog juba esimesel kursusel tähendab omakorda seda, et TEMA teaduslikke autoriteet hiljem, kui juba üliõpilane jõuab iseseisvalt teadusliku tööni ei ole allasuruv, vaid vastupidi, ta on alati viljast. Selles mõttes on alati huvitav töötada temaga sellepärast et kui ta tunneb, et tudeng ei suuda valida endale huvitavad teemad, siis ta pakub tavaliste teema on avastusliku iseloomuga. Ta nõuab süvenemist arhiivimaterjalidesse iseseisvat teoreetilist mõtlemist. Ja teiselt poolt, kui ta tunneb, et tudeng, aspirant või noor teadlane on piisavalt iseseisev, sest ta kunagi ei hakka suruma peale oma skeemi või oma teooriat. Oma heatahtlikkuse on väga vastuvõtlik ka teiste skeemidega teiste teooriatega. Selles mõttes. See, mis Peeter juba ütles, peab paika mitte ainult suhtlemises tudengitega, vaid on täitsa normaalne suhtlemisviis tema kolleegidega. Tema õpilastest üliõpilastest väga paljude siirdunud teaduslikule tööle, mis teie arvates on siin suurema tähtsusega, mis on määrav, kas niivõrd TEMA teoreetilised seisukohad nende kaalukus või tema kui isiksuse võlu. No minu arvates just isiksus, sest ta ise on niivõrd suure sarmiga, tema magnet on niivõrd tugeva väljaga, et see tõmbab tema poole inimesi rohkem kui need teoreetilised skeemid. Sest skeemid iseenesest on piisavalt keerulised. Ma arvan, et isegi mitte kõik diplomeeritud filoloogid tulevad nende arusaamisega toime selles mõttes esiplaanil nii kõlbelises kui teaduslikust aspektist. Loomulikult domineerib tema kui isiksus. Sellele tõmbejõule vastandub omakorda tõukejõud. Tähendab Lotmani õpilane omandab, jälgige temalt julguse õiguse ignoreerida autoriteet õiguse taotleda oma sõnateaduses ja Lotman alati oma sõna toetab. Probleem teaduspoliitika eetika. Et see probleem üldse üles kerkida saab, tuleneb professori arvates töö iseloomust humanitaarteadustes, kus erinevalt näiteks matemaatikast väga palju tähendab see kas me võime teadlast üldse usaldada. Kas tuleb kunagi niisugune aeg, kui kõik probleemid, millele praegu semiootika otsib vastust saavad lahendada? Loodame seda meiegi ühes juubilariga ja soovime professor Juri Lotmani-le tema 60. sünnipäeva puhul palju õnne.