Johannes Aaviku tehasest keeleuuenduse äärmised, võimalused räägib Andres Langemets. Johannes Aaviku algatatud keeleuuendus assotsieerub meile tänapäeval peamiselt uute sõnade ehk uute keelemärkide loomise kampaaniana. Samas ei olnud eelmise sajandi algul Eestigi veel sugugi võimeline kandma kõiki kultuur keelele esitatavaid nõudeid. Aavik oli olnud nooreestlaste mõttekaaslane algusest peale tema 1924. aastal ilmunud raamat keeleuuenduse äärmised. Võimalused oli mitte keeleuuenduse alguspauk, vaid teatav kokkuvõte juhis tulevikku. Nooreestlased suunasid oma loomejõu ennekõike eesti keele kultuurkeeleks muutmisele. Ideoloogiks ei olnud seal mitte ainult Aavik, vaid ka Ridala, Tuglas ja suits. Aga Aavik kujutas end ka keelesuhteks selleks, kes ta tegelikult oli tütarlaste kommertskooli, prantsuse keele õpetajaks. Tema suhe keeles oli varjatud suhe kasvavasse noorde neidu, keda õpetaja saab oma suva ja esteetiliste ideaalide järgi vormida. Juba 1909 oli Noor-Eesti kolmandas albumis ilmunud Aaviku teos Jott randvere pseudonüümi all rutt. Selles teoses ütleb Mavic tänapäeva jaoks ehk ootamatu maskuliinsus üleolekuga. Mõni aeg, võib-olla paar aastat tagasi kujutasin ma enesele imeliku ja kuulmata ideaali, mis mind oma iseäraliku tõttu lõbustas. See oli naene ori. Kuid Essteetilik ori, idea, reaalne teenija. Ja edasi. Enne ei olnud naine mitte midagi, ta oli ainult ühe kalli asja väärtuseni maha surutud. Kuna mina kõik olin nüüd una kase ümber pöördud on kõik ja mina peaaegu mitte midagi. Õigemini mina ei figureeris üleüldse mitte enam. Keeleuuendus lähtus arenemata, kasvatamata ja kogenemata rahva keele otsekui tütarlapse teesist. Maamatside keel saksa ja vene laenudest külastatud tuli asendada esteetilisi kultuurilisi vajadusi rahuldava uue eesti keelega kasvatatud keelega. Aavik asus innustunult juurutama murretest rahva keelest sugulaskeeltest laenatud tüvesid. Ilusa arenenud ja kasvamis võimelise tütarlapse ideaal ei lahkunud Aavikust kunagi. Eesti keel oli Aaviku naine. Aga just keeleuuendus äärmistes alustes rikkus ta veidi oma ilusat visiooni. Ta hakkas rääkima keelest kui tööriistast ja masinast mida teadlik tööriistakasutaja peab täiustama ja paremaks muutma. Teame idee keele parandamisest. Teadliku keele loomi abil polnud ei too noh ega ole ammugi praegu populaarne. Tänapäeva keeleteadus räägib rohkem keele loodusliku ja loomulikust kujunemisest, mida seejärel keelekorraldus kas aktsepteerib või mitte. Kuulsaks sai Johannes Aaviku tees. Keeleuuendusega kõrv tuleb lõpmatuseni tõmmata. Paraku keeleuuendus ise vaibus juba kolmekümnendail ja juhtivaks sai hoopis kirjastuse loodusteadusliku termini moodustamise praktika, mida juhtis Johannes Voldemar Veski. Veski suund õitses Kodu-Eestis pärast sõda, sest veskid oli ülikooli eesti keele kateedrisse tööle. Aavik läks aga pagulusse, kus mõjutas peamiselt pagulaskirjandust ja sealset keele uurimist. Tema elutöötiivul sai tuntud keelekorralduse teoreetikuks näiteks Valter Tauli nimetatule maailmas mitte palju rahvaid, kes oma keelt on väga teadlikult korraldanud millestki keeleuuenduse sarnasest nagu Eestis uudissõnade loomimisest, sealhulgas pole jälgegi keeleuuendus, Polnud midagi ainulaadselt. Eestiliku keeleuuendus ei jäänud siiski ainult Aaviku ürituseks. Tema loodud sõnu on tänases eesti keeles küll palju, aga on hiljem tõmmatagi lisandunud. Näiteks 1900 seitsmekümnendail korraldas vabariiklik õigekeelsuskomisjon professor Arnold Kase ka eesotsas välja uudissõnade võistluse ja sellegi võistluse saagist on meile jäänud mitmeid huvitavaid sõnu, nagu Selver, Ruja, ulme ja nii edasi. Aavik oli veendunud, et keel on tööriist ja vahend. Kuigi keeleteadus seda seisukohta päriselt ei jaga, on eriti tänapäeva kunstlike keelte ja Iidee ehkki leksika tõstnud Aaviku põhimõtted taas jõusse. Elavate rahvuskeelte ehk loomulike keelte kõrval on järjest elujõudu saanud tehiskeeled, slängid ka keeled, kõiksugu kreooli, seatsioonid. Muidugi pole nende puhul enam juttugi Aaviku esteetilistest printsiipidest, vaid tegu on puhtalt pragmaatilise nähtusega. Aga teatavatel tingimustel võime ikkagi öelda, et keeleuuenduse kurv lähebki lõpmatuseni küll ehk mitte ühe ainsa või mõtteviisi dirigendikepi all vaid ehtsa rahvalooming, kuna aga siiski Elo Tuglas on oma memuaarides kirjeldanud, kuidas Aavik tuli kord Vernis nende lava juurde ja daamidele meeldida tahtes, rääkis, et Jänese kaubamajja olevat tulnud uusi põnevaid kangaid müüa. Et kas daamid oskavad soovitada, millist kangast valida? No ja Elo Tuglas Sappinen oli, soovitas Aavikul osta marlit. Seega võib öelda, et Aaviku keeleuuenduse toetamise kõrval oli algusest peale olemas ka selle suuna irooniline kriitika. Tänapäeval mäletame kirjanduslikke keelelisi vaidlusi näiteks Peeter Sauter juttude või Kivisildniku luuletuste ümber. Meie keeletaju on tunduvalt teisenenud ja esteetiliste sihtidega pole enam midagi siin tegemist. Aga siiski on tore lugeda Johannes Aaviku ühest teisest kõmulisest teosest puudused uuemas luules, mis ilmus 1922 järgmist. Mingi rahvuse vaimses kultuuris on kirjandusel nimelt ilukirjandusel esimese järgu tähtsusega seisukoht. Selles avaldub kõige otse koesemalt mitmekülgsemalt rahva vaimu- ja tundelaad teiselt poolt Selga rahvasse suurt tagasimõju. Et kirjanduslikud tooted on nende loojate nii hästi esteetiliste maitsete ning võimete kui ka ideelistajaga hõlbeliste vaadete ja tasapinnana avaldus siis mõjub see samade maitsete võimete vaadete suhtes ka lugejasse seal rahvasse. Ilukirjandusena seega määratu tähtsus rahva ilutunde ja maitse mõtte- ja tundeilma ja iseloomu ning kõlbluse vormimises ja moodustamises. Seda enam, et noorsoo poolt nii palju loetakse kraakis Ämbras, lange, nats.