Ja täna on stuudios Mall Jõgi, et rääkida ühest Eduard Vilde teosest. Ma tahan täna rääkida raamatust jaoks koolis lootusetult ära, tapeti Sene Eduard Vilde, Mahtra sõda. Mäletan neid vihikusse joonistatud jaotusi positiivsed ja negatiivsed tegelased. Ühtede head ja teiste pahad teod, veetlev euroopaliku mõtlemisega kuvernant, süljetmarssaan seal vahel balti aadli uskumatu kitsarinnalisus ja tagurlikus, ühelt poolt talurahva uskumatult raske elu, teiselt poolt koledat põhjalikult kirjeldatud sadistlikust peksust stseenid. Nii mõistad tallis kui sündmuste finaalina Mahtra väljal. Kuidas me selle kõige peale üldse ellu jäime? Rahvuseks ärkasime oma riigi lõime. Ja me õppisime seda kõike mitu nädalat vähemalt kuu aega skeeme joonistades lihtsaid ja selgeid asju veelgi lihtsamaks, labast tahtes raamatu sõnumit põhjalikult vulgariseerides. Aga Mahtra sõja sotsiaalne sõnum on tõepoolest lihtne, selge ja publitsistlik. Ärme unustame sedagi, et teos ilmus viienda aasta revolutsiooni eel uues, äsja asutatud radikaalses ajalehes teataja millel olid ka poliitilised ambitsioonid mille toimetajast Konstantin pätsust kujunes ajapikku eesti väljapaistev poliitik. Mahtra sõda kõneles küll 40 aasta tagustest minevikusündmustest kuid viisil, mis oli aktuaalne just oma kaasajas uuendusi ja muutusi ootavas Eestis. Romaani mõju aegsele lugejale oli uskumatu. Vaevalt leidus sajandi algul kirjaoskajat eestlast, kes polnud lugenud Mahtra sõda. Konstantin Pätsi teataja sai rahva hulgas populaarseks tuntuks just tänu Vilde romaani ilmumisele. Uues ÕSis on sees sõna Mahtra ja väljend mahtrat tegema. Need kujunesid just Vilde romaani mõjul üldkasutatavateks mõistetaks. Aegne Teataja toimetuse liige Eduard Virgo on oma mälestustes kirjutanud. Suurimaks trumbiks, mille Teataja ilmumisel välja mängis, oli kahtlemata Vilde ajalooline romaan Mahtra sõda. Et just see romaan hakkas ilmuma teatajas, oli rahvale tõenduseks, et teataja on võtnud üles võitlus kindla parunite vastu. Kullassepa tänavale, hüügeli maja ette, kus teataja toimetus ja talitus kogunes lehe ilmumiseni lisaks suurel arvul inimesi, kes esimesi numbreid ootasid, suurima põnevusega ja maldamata koju minna. Sealsamas hakkasid lugema Mahtra sõda. Eesti kirjanduses on 20. sajandil ilmunud kindlasti kirjanduslikult paremaid raamatuid. Ka Vilde enda mäeküla piimameest on kirjandusteadlased hinnanud kunsti tasemelt kõrgemaks kui Mahtra sõda. Kuid ühes on Mahtra sõda unikaalne ja ületamatu. Ei enne ega hiljem pole ükski kirjandusteos olnud Eesti rahva jaoks nii oluline. Nii suure huviga loetub kui Mahtra sõda 20. sajandi hakul kui nõukogude okupatsiooni ajal oleks saanud tunud ilmuda mõni sama valus ja selge sõnumiga raamat küüditamisest või Vene vangilaagrite õudustest. Võib-olla oleks sellest võinud kujun neda Mahtra sõjaga võrreldav, oodatud ja loetud teos. Me teame, et niisugust raamatut ei saanud ilmuda. Ja niisugust raamatut kai kirjutatud. Mahtra sõja seninägematu menu tiivustas Eduard Vildet jätkama tööd kogutud rohk ajaloolise ainega Põhja-Eesti talurahvaliikumistest 19. sajandi viiekümnendatel aastatel. Sealsamas teataja joone all järgnes 1903. aastal, kui Anija mehed Tallinnas käisid. Ja mõne aasta pärast ilmus ka prohvet malts vett kuid mitte enam teatajas. Teataja oli selleks ajaks ilmumise lõpetanud. Kõik need kolm romaani kajastasid andeka kirjaniku sule ja suhtumise läbi Eesti rahva ettekujutust ja mälestusi oma üsna hiljutisest ajaloost. Teiselt poolt olen selles päris kindel. Hakas Vilde ajaloolise triloogia jõuline rahvamälul Jautentsetel dokumentidel tuginev ajalookujutus omakorda mõjutama meie ajaloolaste kontseptsioone. Sellest ei saanud enam üle ega ümbert. Meie 700 aastane orjaöö muutus veel hallimaks tumedamaks masendavamaks. Palju on meenutatud seda, kuidas Vilde kirjutas ajalehe joone all ilmuvat Mahtra sõda. Kuidas trükikoja jooksupoiss ootas Nunne tänaval võõrastemaja ukse taga teose uusi lehekülgi, mis pidid kohe trükki minema. Selliste kirjelduste põhjal jääb kirjanikust mulje kui boheimlikust ja kergemeelsest loojast. Nendel meenutustel on kindlasti tõepõhi all, kuid me ei tohiks unustada asja. Kõigepealt seda, et Mahtra sõja kirjutamisele eelnes põhjalik, väga suur eeltöö, materjali kogumine, tööarhiivis, kirjanduse lugemine, vestlused Mahtra sündmused läbi teinud inimestega. Teiseks ei tohiks me unustada seda pöörast päevast ajakirjandusliku töökoormust, mis kirjanikul oli kanda kuus korda nädalas ilmuva Teataja toimetuse liikmena. Romaani kirjutamine ei vabastanud teda iga päev pärasest toimetuse tööst. Ilukirjandusele sai ta end pühendada alles õhtu ja öötundidel. Vilde ise on kirjutanud. Öösiti pidin ma lehtedega kuresjuttusid kirjutama, sest et ma oma päevasest toimetuse tööst nii väsinud ja tüdinud olin. Pärast lõunat ja õhtul sulepea ja paberi vastu otse jälkus tundsin. Sel meeleolul läksin, kui paar tundi olid maganud vahel lõbu ja joogikohtades tuju ja elevust öös ise töö tarvis tooma. Et see mitte liiga tuim ja tahe ei saaks. Ja veel tollaste töötingimuste kohta. Ei tahaks ma lugejale kurtmata jätta missugustes oludes ja tingimustes ma oma ilukirjanduslikud tööd olen pidanud tegema. Ma olen nad kõik nõnda ütelda sadulas kirjutanud sagedasti öösel pärast päevatööd sissetulekuga kindluse pärast toimetuse kohta pidades ja sõnumiku tööd tehes jäi pellet ristika enamasti mu kõrvaliseks, aga siiski sunduslikuks kasutööks. Mida ma lehtedele, mida ma teenisin number numbrilt järgede kaupa, pidin muretsema. Mureta rahus avalitud meeleolul, sündsal tujul olema oma jutustuste kallal kunagi tööd saanud, teha. Küllaltki pingelistes ja loomingule näiliselt soodsates oludes valminud Mahtra sõda on sellegipoolest uudne romaan nii sisult kui vormilt. Ta ei ole peen ja viimistletud kunstiteos, nagu nõudis mõni aasta hiljem noor Tuglas oma noore Eestis avaldatud Vildet ja särgavad kritiseerivas artiklis. Kuid tal on suuri väärtusi, mida paarkümmend aastat hiljem nägi vana tark ja elukogenud Tuglas kui ta valmistus kirjutama mono rahviate Eduard Vildest. Vilde on esimene eesti kirjanik, kes on ilukirjanduslikku teosesse sõlme varal sisse toonud dokumentaalse aine. Õigupoolest on selline kunstivõtte populaarseks saanud ja laiemalt kasutusele tulnud alles viimastel aastakümnetel. Nooreestlaste kunstitaotluste kõrval oli see muidugi hoopis teiselaadiline suund. Mahtra sõda võiks tänada labast terminoloogiat kasutades nimetada ka dokumentaalromaaniks. Teose kirjutamisel on vildakas kasutanud mitmete ühiskonnakriitiliste baltisaksa ajaloolaste teoseid kubermanguvalitsuse arhiivi, Mahtra sõjast osa võtnud mälestusi andstertsiv see Ants Veldi päevikud. Paljud romaani parimad leheküljed on hea ja kirglik publitsistika etlev süljetmarssaan on õigupoolest autori publitsistlik protokonist. Tema väited ning olukorra täpne, asjatundlik ja kriitiline analüüs on pärit Eduard Vilde kaasajast Eduard Vilde selle kevadise 135. sünniaastapäev. Temaga ühenduses jõudis ajakirjandusse ka arvamus, et kirjaniku huvitav ja mitmekülgne looming vääriks uut kirjandusteaduslikku analüüsi. Vildega on eesti kirjandusteadus muidugi palju tegelenud, temast on väga palju kirjutatud, kuid siiski tasuks tema loomingut ja üksikteoseid aega sealt ikka uue pilguga üle vaadata. Minu arvates on Vilde loomingu, eriti tema näidendite, mitme plaanilisuse ja tänapäev, labasuse suurim avastaja, seni olnud mitte eesti kirjandusteadus, vaid eesti teater. Eduard Vilde on nii hea ja mitmekülgne kirjanik, et temas on veel palju avastada. Nii rääkis Mall Jõgi. Tsitaadid luges Tõnis direl eksliidri, see saade on jälle homme.