Valdemar väga üldine kunsti ajalugu ja sellest rääkima tulnud Ants Juske. Voldemar Vaga Üldine kunstiajalugu, mis ilmus 30.-te lõpul oli juba enne sõda praktiliselt iga eestlase raamaturiiulis, noh, umbes nagu Eesti entsüklopeedia vabadussõjas ajalugu või, või isegi piibel ja kogu nõukogude aja oli ta ju ainus eestikeelne üldine kunstnik ajalugu. Selle raamatu, mis lugu on, on ju ka huvitav ja tema edasine käik kõik väga kirjutas selle algul ju vihikutena. Seal ilmus ligi 20 eraldi vihikut ja pidevalt seda kirjutas niimoodi, et legendid jutustavad sellest, kuidas toimetuse keskel kuli ootas kannatamatult ukse taha, aga kui ta saab käsikirja kätte, et see viie siis trükikotta ka on üldse eesti kunstiteaduse legend ja tema üldist kunstiajalugu minagi peletanud. Ja selle ma omandasin loomulikult nõukogude ajal antikvariaat, paadist ja väga paljud isegi Kaherdatud mina ja paljud kunstiajaloolased, kes tulid õppima Tartu Ülikooli kunsti ajalugu olid kergelt šokeeritud, et kuulsid, et et homme on Voldemar Vaga loeng, siis nad arvasid kõik, et Voldemar Vaga on juba ammu surnud. Et see raamat oli juba enne seda ilmunud ja vaga oli selliseks legendiks muutunud. Me teame, et Voldemar ka elas 99 vastaseks ja enne jõudis ta teha üldise kunstiajaloo uue redaktsiooni, mis ka mullu ilmus. Kirjastuse arvas algul, et, et võiks teha faksiimileväljaande kuid professor ise arvas, et, et tal on vaja midagi seal muuta. Ja sisuliselt on ta ikkagi ümber kirjutatud uus redaktsioon. Uue redaktsiooni toimetamisega haigus, mida tegid siis kunstiteadlased, Harry Liivrand ja Ene lamp ilmu, ilmusid välja ka mitmed professori faktivead. Seal mõne kunstniku sünniaastaga oli pandud ikka 100 aastat mööda ja ja ilmselt tuli see sellest, et ta tõepoolest kolmanda aastate lõpus väga kiiruga seda kirjutas, ei jõudnud kõiki fakte kontrollida, aga Liivrand ja lampsis kontrollisid kõik need faktid. Loomulikult tuli kohendada natuke keelt, sellepärast et vagaloid näiteks sellised väljendid seal kui ta meie ütleme praegu, et Hollandi kunstnikud, seitsmeteistkümne sajandi kunstnikud need tähtsad ja me ütleme ja siis tulid võib-olla teisejärgulised kunstnikutest, vagalon seal mitmes kohas, et, et peale tähtsate kunstnike tulid tühised kunstnikud ja selles suhteliselt keelt muuta kui sellest voga äkki ta siis on talle ka ju ette heidetud ja ka 30 astati kriitikas juba, et et ta on liialt prantsuse kunstikeskne. Mis on ka loomulik, et kui 1000 900 kahekümnendail aastatel oli eesti kunst väga tugevalt orienteeritud Saksamaa suunas saksa ekspressionismi-ile siis kolmandik Need aastad eriti Pallas ju orienteerub täielikult siis prantsuse kunstile. Kõik need on sellised. Nüüd võib öelda tühised. Ja vaga uus redaktsioon ilmus ka ju kui on meil olemas, siis ka mitu üldis, kunstiajalugu eesti keeles ja kangelasi, kirjutatud Üldine kunstiajalugu ja siis inglise legendaarse kunsti loolase teoreetiku Sis Errscombridži kunstilugu. Nii et praegu peaks olema kogu üldine kunstiajalugu kaetud ja on ka selles mõttes kaetud, et loomulikult väga ei jõudnud oma elu lõpul kirjutada juurde siis väärset kunstiajalugu. Aga selle kohta on siis ka olemas ju 20 sajandi kunsti ajalugu, mille üheks autoriks on ka auminul olla nii, et praegustel õpilastel on selles suhtes õnnelik, aeg-ajalt nende terve kunsti ajalugu on, on kaetud eestikeelsete ja oma autorite väljaannetega. Kui rääkida Voldemar vagast kui inimesest, siis oli ta loomulikult väga täpne, isegi pedantne kunstiajaloolane, ajaloolane ja vaatamata oma kõrgele eale oli ta kõigi asjadega kursis. Ja iko Tartus käies tuli ta kuskil Toomemäel või, või Tähtvere pargis vastu, siis sai professoriga juttu teada. Ja Harry Liivrannaga me mäletame. Me käisime tal külas. Kud enam eriti väljas ei käinud ja see noh, meie jaoks veel noortel inimestel oli teiste vapustav kogemus, kui vaga hakkas rääkima 1919. aasta Eesti kunsti ülevaate näitusest sellest kriitikast. Ja ta rääkis Nikolai Triigist Conrad pääst kui oma kaasaegsetest, kes on meie jaoks ju täielikult surnud klassikud. Ja vähe sellest. Ta meenutab, et tema ühed esimesed lapsepõlve mälestused olid seotud 1905. aasta revolutsiooniga, kui, kui ta mäletab, kus mõisad põlesid ja tulekahjut mäletad. Ja see näitab, kui tegelikult on meie kunstiajalugu ja kunstikultuur on ka väga lühike. Nimetatakse Ma sündisin kolm kuud ainult pärast meie esimese rahvusliku kunstniku Johann Köleri surma. Aga tema isiklikud mälestused, need on, olid väga kenad ja ja tegelikult kahju, et keegi neid väga põhjalikult üles ei kirjutanud ja näiteks meenutate seda, kuidas ta jäi siis 1940. aastal jäi ilma Pallase õppejõuprofessorikohast, kui sinna sai Karel liimanud. Ja vaga seostas seda sellega, et 39 kuubaasid olid juba sees, siis eliimanud, sahkerdas seal venelastega ja ütles, et kas ei taha Moskvasse minna stažeerima. Ja selle peale vaga ütles Moskvasse. Ai, tahtsin naerda. Ja seda ta peab siis selleks põhjuseks, miks liimanud, kui see liimanud sai Pallase direktoriks, miks liimanud tema jättis ilma siis õppejõukohast nõukogude seal oli ta ka kogu aeg hambus. Isegi meenutan, et tahan kuulda kuulised. Johannes Käbin oli kuskil öelnud, et mis seal Tartu Ülikoolis tehakse, uuritakse mingit kirikut ja kloostrit, ajalugu, me peame tegelema arenenud sotsialismiarhitektuuriga. Nii et eks ta nagu pinnuks silmas oli võimudele võimudele, aga samas olid aga piisavad Rantne ettevaatlik. Nii et et see legend Voldemort vagast kestab kindlasti veel aastakümneid.