Ja täna on kõne all Mait Metsanurga romaan jäljetu haud ja stuudios on Toomas Haug. Mait Metsanurga kirjaniku saatus on olnud natuke ülekohtuselt õnnetu. Kolmekümnendatel aastatel taheti temast vägisi näha Tammsaarega võrreldavat romanisti ja tõsteti esile tema suuri olustikulisi panoraamromaane nagu punane tuul ja ajaloolisi romaane. Kuid kõigest sellest lõppude lõpuks sõelale vist ainult noor soolik muistse vabadusvõitluse romaan Ümera jõel. Ja tundub, et kuskilt sugenes ajalukku mulje või arusaam, et Metsanurk On läbi kukkunud vale Tammsaare. Lihtsalt eksitus, keda tänapäeval katab juba tolmukiht. Minu jaoks on siiski olnud huvitavam ja elavam see hoopiski unustatud sajandi esimeste kümnendite küpse Tammsaare-eelne Metsanurk. Tema selleaegsed romaanid nagu orjad või Taavet, Soomereelu ja surm kujutavad mitmesuguste kinnisideede ja komplekside küüsis vaevlevad inimesi. Ja nende teoste süntees on 26. aastal ilmunud Metsanurga minu meelest kõige omapärasem romaan jäljetu haud. Jäljetult hauda on siinkohal raske lühidalt ümber jutustada. See on põrandaaluse kommunisti Christian Raudma päevik, mis kirjeldab karmi konspiratiivset elu eeskätt aga riigi pööraja hullumiseni, piinavaid, eneseanalüüse siseheitlusi ja fanaatilised eluhoiakut. Romaani tekst Raudma monoloog on erakordselt intensiivne. Et see mõjub aga õieti alles suuremates annustes, siis ei tasu vist siinkohal lühikatkendit ette lugeda. Liiatigi on romaani kordustrükk hiljuti eesti romaanis vara sarjas ilmunud ja poes müügil. Igatahes on jäljutu haud esimese maailmasõjajärgse Ekspressianistliku stiili kooli üks küpsevaid saavutusi. Ehkki teose keel on mõneti vananenud, peab tänama päevalgi ju tunnistama metsanurga tekstis peituvat iseäralikku maniakaalses fluidumi. Muide, niisugused riigi pöörajad olid 20.-te algul Eesti vabariigi põrandal täiesti olemas. Neist tuntuim oli Viktor Kingissepp, kes võeti kinni kolmandal mail 1922 ja hukati. Tema matmiskohta jäigi teadmata. Pole saladus, et just Kingissepa saatus inspireeriski Metsanurk ka jäljetult hauda kirjutama. Ta alustas kirjutamist enam-vähem kohe pärast Kingissepa hukkamisteadet. Metsanurga romaan osutas valusele kohale mingi hulk armsaid rahvuskaaslasi oli fanaatiliselt sõdinud kommunismi Eesti ja Eesti iseseisvuse vastu ning võim oli talitanud nendega väga karmilt. Seepärast tekitas Jeljetu hauailmumine elavat vastukaja peaaegu Stahli. Muuhulgas kahtlustati, et kas metsanurk mitte ei ülista või haletse riigi surmavaenlasi. Küsiti, et mida ikkagi Metsaorg tahab oma romaaniga öelda. Peeti avalikke kirjanduslikke kohtuid ja arutati, kas põrandaalune Christian Raudma on positiivne või negatiivne tegelane. Ühes kirjas on metsanurk sellele reageerinud nii. Kui mult küsitakse, mis ma selle värgiga öelda tahtsin siis ei ole mul kerge vastata, sest ma ei konstrueerinud mõistusega seda romaani. Ma kirjutasin, mis vaimul käskis kirjutada. Ma olin kui raadioaparaat, mis laineid vastu võtab muud midagi mis vaim ja mis lained siis jäljetus hauas ja selle peategelase kujus ennast ilmutavad. Kõigepealt tuleb meenutada, et Eestis oli tollal levinud vene revolutsiooni aegadest pärit kujutlus enam lastest kui nii-öelda Kristuse sõduritest kes tulevad maailmale tooma lunastavad sõnumit. Seda motiivi esineb 20.-te alguse kirjanduses üsna palju ja see kontsentreerubki Metsanurga romaanis Christian Raudma fanaatiline teadvus on nimelt läbi põimunud piibellik kest mõistetest. Ta võrdleb ennast Moosesega, aga kes viis oma rahva välja Egiptuse orjaööst vaeb oma vahekorda Jeesusega ja peab ennast algkristlaseks, kellel tuleb täita suur missioon, surra märtrina. Lõpuks ta püssitorude ees surebki lauluna matu sõnad huulil. Kommunismi klassikuid, seevastu raud May meenutagi. Küll aga on juttu näiteks Budast Winichest. On selge, et jäljetu haud pole tavarealistlik teos. Siin Braditseerib autor oma Viktor Kingissepa, Kristjan raud, ma mingile kõikehõlmavale idealistliku leia isegi metafüüsilise taustale. Mida aga tähendas see taust 20.-te aastate keskpaigas vabariigi algaastatel? Siis ei olnud see kindlasti lihtsalt kirjanduslik võte. Tuletagem meelde vahetult eelnenud aegu sajandi esimesi kümnendaid. See oli suurte ideede sotsiaal, Sealsete lunastus, õpetuste ja utoopiat aeg. Suurte emotsioon Sealsete tõusude ja mõõnadega, revolutsioonide ja rahvuslike liikumistega, põrandaaluste võitluste ja avalike rindesõdadega oli kordumatu ja murranguline aeg. Eesti vabariik kasvas välja selle aja ja nende õpetuste hõlmast ja nende ideede tiivul. Kukkumine sellest ideaalsest maailmast, noorde vaesesse ja pragmaatiliselt rügavasse Eesti vabariiki ilma lunastuseta ja utoopiat täitumisel. Jah, eks see olnud natuke nagu taevast maa peale tulek. See oli kahtlemata ühiskondlik vapustus. Korraga oldi kõigi maiste hädade, hüvede ja lootuste väikeses riigis mida Kristian Rõudma põlgab kui väikekodanliku närvilisust. See tuleks hävitada, et taevariik saaks ikkagi asemele tulla. Kuid taevariik ei tule, tuleb hoopis ideede ja utoopiat ummikusse jooks tuleb lunastusõpetuse verine, perspektiivitu järelmäng, väikese vaesem, aga siiski ainukese tõelise Eesti vabariigi põranda all. Metsandus ka jäljetu haud on Eesti rahva ühe suure võiks öelda piibel liku ajaloolise kogemuse ekspressiivne peegeldus. Selle ihade, hirmude, kahtluste ja kirgede omalaadne kokkuvõte. Seetõttu tundub ta mulle palju olulisema märgina kui näiteks kooliklassikaks saanud Ümera jõel 13.-st sajandist pajatava romaani Ümera jõel. Analoogia on ohtrasti, teist jäljetu, hauatüüpi arvestatavat romaani aga ei oskagi nimetada. Omal ajal kirjutas Johannes Semper, et Kristjan raudmaa on üks huvitavamaid kujusid meie kirjanduses. Tänasele lugejale mõjub ta ehk anakronistlikult, sest suurte ideeliste võitluste ja revolutsioonilise maailma parandamise ajajärk on sedapuhku möödas. Meile tuleb vahest tuttava hoopis kapo agendi kuju, kes Kristjan raudmaaga kohtudes seletab, et kõige arukam inimliik on palgasaajad. Need, kes teenivad kellel pole oma usku, kes kõiguvad erinevate ideede vahel ja peavad kõiki ideid ühe väärtuslikuks. Ainuke ühendav mõte võiks olla ehk inimarmastus ehk moodsas keeles inimõigused ehk teisisõnu. Tegelikult räägib kapo agendi suu kaudu Metsanurga 26. aastal ilmunud romaanis tänapäeva Euroopa Liidu ideoloog. Eks seegi näitajaid jäljetult hauda klassika, mis on kõnekas igal ajajärgul. Nii rääkis Toomas Haug. Järgmine saade on homme samal ajal.