Tänaõhtused värsiread ana August Annist raamatust lauluema mari lugu. Saatesse on valinud Merike, rõhutava loeb Evi rahuer. Saate muusikaline kujundaja Tõnis Kõrvits. Selle oma 1966. aastal ilmunud raamatu kauni sõnalises järel. Loos kirjutas filoloogiadoktor August Annist. Tuhandekujulised lauluemad ja laulik neiud, aastasadade Taka sajandi pikkuse orjaöö valgustajadi Helendajad Teie mälestuseks ja teile tänuks püüdsin põimida selle laulu pärja teie Ühiscal mulle püstitada vähemalt ühe koondkuju teie seast. Püüdsin anda käärjooni sellest ühiskonnast, kus te elasite. Püüdsin seda alustada teie eneste värssidega, sest paremaid ju ei leia. Need laulud on meie esiemade hinge kroonika, nende elu ja elutarkuse piibel. Selle abil võime meiegi tagasi vaadata kadunud aasta sõdadesse võime rikastada oma elu, nende minevikku, rikkustega. Elas muiste orjapiiga sirgus virvedki salusse suure saare serva peal Tõrma kuulsasse külasse, tagumises talusse alter madala mail. Isadele hüüdis Hellakeseiks ema Meeli marjukeseks. Mõisese Mariks nimetas Maarjaks kirikukirjad. Külaga kutsus kuu valuksi poisid päeva paisteksi. Kena oli kuu muneda, tõesti paistis päevana alati veeres, kui muna murulla jooksis, kui käri kenasti käis, kui kanni kergesti hua õisi uhkesti. Tantsisite jäädi õue peal Trallitas külatänaval. Seni oli elu ilus ja kui oli ema elusse hoidis haudu ja omane kaitses kandja lihane kuid tuli surma sõtkuda mööda taudi talvideeda mööda. Viidi eite ukse kaudu läksid armudakenasta, viidi eite teed mööda, läksid armud aeda mööda päevad soojad, need põgenid, kõned, hellad, need kadusid. Võõraseite valjuehitis, ei hüüdnud Hellakeseks ega meeli marjukeseks, kutsus kaku raiskajaksi, hüüdis enne aeguseksi ilmsigi unenägijaks. Nägi undada, tõesti, eelista taga, igatses muinasläinud eide armu, kartis eide võõrahirmu kõne karmi käskimista suurte tööle sundimist. Puges nurka nute majja, ahjule haletse majja, kus ta istus seal täitkis, kus ta seisis, silmad märjad. See oli maarjamaimukene orvuke hädaalune. Kurtis aasta, kurtis teise, kukkus aasta kolmandagi endamisi, päevad astus endamisi, õhtudistus üksinda, tegi aseme üksinda, uneid unistas. Siis päeval ühela koidu kerkiva ajal nägi undade magades teiste üles tõustesse. Tamm seisis toa lävel ja arukaski õue tee Ella hunt hulkus ukse ees, karu akna alla urises. See mari madaluke ärkas hommikul vara ja tõttas teistelt küsima, hakas Ehidelt nõude. Maie. Mis on see uni? Imelik, mis tammi küll tähendab, hunt, mis hulkus ukse ees karuaknal Laurises vastaseid valjueite teadis nii, emake arukas kosjatamiste tulevad kasestaneid, kihlat käivad. Aga ole hoolas hellitseja, vaata ette. Enneaegne. Ehk on kihkijatsu kosijad, ehk lähed metsasta mehele põõsalt huntidel otse kiskja karule. Hakkas hiljuke elama, enneaegne hõlmitsema. Ärkas nii nagu unest, ta hakkas ümber vaatama eye vokil viise veeretama laudade yllaleelutama õuele helisemai läänes käies laulja. Kus ta astus helkis metsa, kus ta kõndis, kõrb, kajasi, neiu helk ja hääle vastu Kumedama kurgu vastu. Tuli Saari serva peale paksu padriku rajale lõikas oksaheide jaoxi, murdis teise taadi jaoxi, hakkas kolmat otsimaie verevalle väljelegi. Kuulis roogudest Robinat soovikustes Hoigumista. Vaatasi valateli nägi meestametalla musta kuubida, kõveras kulda, pead Kaseni alla, kuuboli uhke Hurness nägu valge vermeisse. See mari madalukene ise valge virvekene ehmatteli jahmatteli ei ta kaua ehmatanud, astus oiga ja Abiksi küsiteli nõuetili, kes olid võõras. Kummaline, kas oled eemalt härra poega või oled haldjas salude metsapoega peenikene? Kostis meesi musta kuube, kannus jalga, nii kõneles EPole eemalt härra poega. Olen ainult nõmmepoega laane, lapsi sakste surmalaante laiade tagant. Ta olen sakstega sõjassa härradega heitlemasse. Ei sobi suurus mul sulaseks ega pikkus päiliseksi. Aga pole üksika, sõdija jaksa ei hulgihulga vastu. Pere on maas, kodu, põlenud sõbrad, sakslaste kütkeis. Ise sain vaevaga valama suure surmaga punuma. Küsis mari madala, mida nüüd edasi arvad? Vastas meesi, mõtteliku. Ei tohi keerdama külasse. Juba jooksus, härra kurdad kannul, haak, rehi hagijad. Aga siiski, ent ometi aeg tuleb, alustan jälle. Tasun kord veel taadi, kopsud, taadi, kopsud memme, maksad suguseltsi, surma vaevad, endagi vihad, vähendan. See oli maarjamaimuke neid tütarlapsi taibuline geokene tasa, kavala, aitas ta mehe ülesse, sidus vermed, vennike seal Pöide siis salakodu je salasauna ja talutas seal siis võidis või della arstis hellile sõnulla söötis enda suupalu Lila. Arstis päeva arstist teise kolmandagi Neliendagi nägi vaevade nädala öelda siis üheksanda alla 10. ajal koidu kuldse kerkides asus teele sakste surma veeres jälle vennikene. Läks Marigi saate Maie hiljuke hüvastlemaie. Läksid nad ühes aas kõndisid käsikäes. Et polnud metsa, Helmeis, Gazett kulda, kardadesse. Mets oli sula sumus taevas laialaiguline pisarais puud nõretid sambla alla, veed sulasid mahlad, maasta, kerki helid, pungad, paisusid, Pajulla läksid nad käsikäes, kuu kahvatu kadudes A valge Elleereval koidu kuldse kerkidesse. Astusid Aruda pikki sammusid saluda pikki tulid suurde soovikusse risuvoogude vahele raba algava rajale marjamätaste kohale. Nägid Marju mätta alla, punapohlasid palulla. Istusid imetlemaie talvist mammu, maitsemai viimaste aega viite maie viivukest venitama. Ei. Hale oli minna, halvem jääda kõige raskem, sest kõnelda. Silmad, ainult Need sirasid piisat palge ille vajusid. Hale oli minna, halvem jääda. Hea oli viibide vähegi käsi kallis käes, silmad sõbra silmadesse ühte suudki, siis sulasid, heitsid ühte hinged hellad. Juba koit oli kadunud päike peada, kergiteli aeg oli minna ju mehella tulla imelgi tagasi. Läksis jälle sakste surma, kadus jälle kannus jalga otsima, kodude uut korjama, tasumis tarmu tagant laante laiemates Uude veelgi suuremat. Ütles minnes marile täna ei tänada suuda. Kui tasun, tulen tänama. Kui ei tule, ei elagi. Vastas Maarja, murene, kas tulid või sa ei tulegi. Ootan sind jaamu kõige ootan sind kogu eluga, ootan, kui elu mu enda või kui päikest, päevatoojat. See oli mari murene tütarlapsi, tillukene saatis sõbrada minema, üksi jäi unele, Maie virveke värisema, hiiekõnnu äärde külmetama. Aastad kiiresti kaovad aeglaselt, elu edeneb. Pikkamisi põlv paraneb. Saise hiljuke elema, marjuke maja pidama enneaegne Otsaliseks. Ketras ketrus ta külale, suvel Villu talvel täku kudus kangaid, kaunikesi sukki, kindaid, veelgi maid valas vöökesis eredaid käikse, kirjasid kirevaid. Nende need ajad kulusid. Päevad, kallid kargelid, kord haledad koordi, ilusad, kord pahemad, kord paremad. Ent oli mari, emake sulasuine sauna moorik sündinud lauljate soosta, rõõmukaste rahvasta. Panime eeldada, paremad ikka pealmisteks, ilusad. Eida saanud ilota olla ilma rõõmuta elada. Laulis ka läbi murede, läbi leinata südame läbi hoole hoogu, tegi muret, lauluga lahutas mured nii võttis muudelt tagi, kandis rõõmuga külale. Kõndides küla, vaheta küla all äästadesse, luhas loogu, võttes arult, otsides lehiseid ikas jäädiste sõnude lahuteni, laulu, laia kus olid neidised kuusse patsiks, pead Ilo pidamas. Seal oli ühes Mariigi laulmas ka laheda suine, kus olid saajad sõitmas rauda, käpad raiumas. Seal oli Õppamas Mariigi kaasatamas kulda kurku. Sõnu tal kukkus nii kui kulda, Alta, hammaste, hõbedat, kus olid peied ehk peresse viidi kallist kalmu alla. Matma kutsuti Mariigi itkema hüva sõnane. Nii oli tiitkutel ilusad sõnad soojad ja sulavad veed silma, neidu edasid leinavaeva paigistellid. Käis tal endalgi kosijaid, laulja lahkebüüdiaida. Käisid KEKid külasta, käisid mukid mõisast, käisid kaugelt kaubasaksad kaksikaupmehe sulasta. Marivaid naeris naljateli Marivaid le õppis lõksutteli. Ikka oli kulda, kuuse, naine, mäe männikuminia. Ikka üksinda elas üksi, nuttis üksi, naeris, läks üksinda unele, tõusis üksinda ülesse ainult poisike ühesse seltsiks Uudris hullikene. Salaga vaatas päevapuule kaesta kuude valgeda, ootas päevada, omada pidas tõotuste tõsista. Päev seevastu vaateli kiirgas kuu oma vägeda. See tegi kauniks vanaltki, muutis kortsutki, kenaksi, tegi palge puhtamaksi, silmad suured selgemaksi. Viis seda selgust külale, kandis rõõmu rahval legi. Ütles seal Piret, pisike ergeemeide tütreista. Oh same mari, emake ei tea, mis küll tähendab kui neel õhtut nii ilusat päeva veerule vajuvad. Lapsi laulivad õekesi ilutsevad ta südame, mul süttib, kui tuligi, pea põlema, paugeteleb vesi silmi, siriseb pisarat, poisile jookseb. Miks on ilmani ilus ja ilu, aga ikka nii valusa, kõige kaunim kurvastaja. Mida sa arvad, oh emake, ehk see vast häda tähendab kadu Päivi kuuluteleb. Ütles nii mari, emake, ohmu, lapsi, linnukene, ei see muud häda tähenda, kadu, muud ei kuulutele. Kui erk oled üleni süda, sul hella õrnakene meeled lahti liigkilole, siis enam vallaga valu, kuule, enam haavata mu reele. Kui need õhtut nii ilusat tahad veel ilu enamat rõõmu, rinnasse püsivat. Näed aga päeva jo vajuvat tunne, töötumenevada aimat ka elu kaduvat, täivin, uuri närvuvada. Ilu tahab ilu, igavest rõõm tahab rõõmu, lõppematut. Ilu aga antud vaid ajuti, noore õnn on üürikene. Kurtis piiga meeli kurba õigust. Ema kõnelejad ei ole Ilo püsivat elu ei päeva paaridaks, tuleb minna taasteole, käia jälle gupi alla, sinna upuvad Ilotki, kustuvad kõik rõõmu, kullad. Hädase laulud lõpeteleb kubjas häälet Kuustutele. Tröösti siiamari tasane, lõhuti laulueite tütarlaps mu linnukene, ära asjata muretse, murede meele nõrgemaksid, pisar viib puna, busylta. Tänane ilusamini, õnnis, ükski tunnikene seemneid, ergaksi äratab seemneid, aitab hiljemalt Ki. Ilusid korja kaukasse naljaräti nurga sisse rõõmu rõivaste vahele. Seal seda hoia homseksigi, hoia ise, anna muile jaga hoides ka õele Ilo ei Andreski alane rõõme, ei rahvassa vähene Seewerd, õmmelon iluda neiul põlvede pärast mis elab isakodusse, tantsib taadi, taller, mailia, Ilo vaid imbride seas laul, lahe vaid neidudel. Teate ju lugu ilusta Tunast laulu-tantsusõidust. Hüüdsid kõik need neiud, noored palusid piigad ka vanemad laula, laulame, emake, jutusta, Ilost enesest. Laulis nii mari emake, teised täkalleelotellid. Hüüdis ju pisi Piret. Aitüma, hüva emake, nüüd tean õieti elada, ei lähe naiseks. Ma iialgi pead ei anna poiste piirdajaga naiste Ginjusida, kui ma nii elu kaotan. Laulu meelestamineta ei saama ilota olla, ilma rõõmuta elada. Pigem jään Heaksi üksikuksi piigaks elupõliseid. Üks ütles nii, mari, emake naeris saunaid, sõnakas. Oh seda laste lollikest arukesta ennatuda. Ei ole, ei eksigi elamist piiga yle, Oleybisimist. Jääte, kui maasikad Mäele marjad maale korjamata. Ta igal halval peale astu igal sõimajal sõnelda. Kauaks on laste laulemist tüterlaste Trallituste. Kaob see, kui vikati vihinast vileraua välgatusest, hüppat, päeva kargad kaksi, ärkad äkki kolmandal aimadenud varavanaksi eakaks ju enneaegu. Tuleb see vinnis õhtukene, vilets videvik, Kukene. Igaüks läheb omaga iga kaasase kanaga. Isale vanaemaga, vendlejad noore noorikuga kõdeleb õemehega teo poisse tüdrukuga. Kellega sina, Kadala, kellega põline piiga. Saled nuttes nurga poole tüki tühja sängi poole. Pöörad külje leiad külma, pöörad selja, leiad seina. Kõik on külmad, küljelauad. Hüüdis Piret, pisike, aga sa ise, emake, elatise üksi, maksad kaksi, kostad kolmegi eesta? Ei saa iialgi hädalda, ei ole kurb, sa vist kunagi aitad sa hädas, sadasid, tunned, laulusid tuhandeid teed ironi teistelegi rõõmu kõigele külale. Vastas Maarja, emake laulu, eid, lähede suine kuuskede lapsukest, rumalat arukesta ennatuda Enda jõust hädast, kõnelin, enda üksindust hädaldin. Arvad, et kerge on elada metsas, maja pidada? Kõik need muud koju lähevad majadel matkavad Omaxeile ootavaile, väravaile, vaatavaile, kus lähen mina, Kadala, kes mind kodu joota. Koer vaid mind kodu ja ootab, kas see meelitab majasse koerale koorukese kassikakuraasukesi. Ole terve koerakene ja minu kallis kassikene minda kodu ootamast väraval vaatamasta. Laula ilma hooleta helise. Ma laulan läbi murede, läbi leinata südame läbi hoole hoogu tegi lauluga muret, lahutan. Südames on süüde palju palgeil paksu on mureta. Suu laulab, süda muretseb silmad. Ta veeretavad pale laseb laineida. Südames mull sütevaka. Pealael on lõkke lai ja Bowis tulipunane. José õhtuke alanes päevlik veerule, vajusi ei oleks puudele punane, Kaselatva kaunikene. Kõik olid lõivud, kuldatäisi, kõik olid puud, puna ilulile. Tõusis ja Marie emake. Tõusid piigatki, tõsised, tõstsid kimbud turja peale, hakkasid koju minema. Ise laulsid Leelateliid üle kõrveni, kajateid. Ilugeme kui veel võime käragene, kui neil käime toored noorella jääl, parajälle, põlvel, lamme, tühi, Deaneb teiste korda, kuhu meid viiner, vihmahoogu ehk tuiskab tuulehoogu, lumi, ehkuusia, hukutele, rahe, uusia, rammesteled ei tea iial. Me õeksed, kuhu meid viimaks viide näkse ajal halval anneta. Ees ehk läevad itku päevad varsti nutugi nädalad, mure suur ehk murrutele paha peale pauguteled. Ilutseme KUI VEEL võime käratseni, kui veel käime. Teeme õhtul Iloda päeva minnes mõnuda nüüd ilus vilulla veereda, kaunis laulda, kast Ella vilu viib sõnad Viru kaste kannab kaugel. Viru naised veeretavad harjakad, aru peavad. See pole tütar teinud tööda ega Virbi näinud vaeva kana igangasta kudunud lõuend, ida lõksutanud, see vaid seadinud, sõnuda, pannud kokku, palveida. Mina kuulen vastu, kostan, kas tahad koha, juhatan küla alla kündes, arul äästadesse, metsast kaski kandes, luhas loogu võttes. Sealmas jäädi linn sõnude, lahutasin laulu laia. Ilutseme KUI VEEL võime, käratseme, kui veel käime ilu, see kuulub Hiiumaale melu, metsade taha. Ilo, toon enese kaasa nalja noore neiuga, saad naeruräti nurga sees rõõmu rõivaste vahel. Isee Me ilutegijad, rõõmu, kallikasvatajad. Eevi Rover luges värss August Annist raamatust lauluema mari lugu.