Lõunat head kuulajad, tere tulemast rännakule läbi muusikaajaloo. Tänasesse saates tuleb juttu gregooriuse laulust, selle õiges kontekstis, kristliku liturgia osana. Sealjuures puudutame ka roomakatoliku kiriku jumalateenistuse ehk missa ülesehitust, kuna missa näol on tegemist ühe olulisema vormiga lääne muusikat ajaloos üldse. Tänased muusikanäited kõlavad Hispaanias Purgases asuva benediktiin kloostri munkade esituses. Nagu eelmisel korral nägime, jõuti erinevate liturgiat ühendamisega suurtes joontes lõpule üheksandaks, 10.-ks sajandiks rongi, riigi valitsejate ja rooma paavsti eduka koostöö tulemusena. Sealjuures oli ühendamispoliitika edukuse üheks oluliseks tagatiseks Paavst Gregorius Suure autoriteetse nime kasutamine. Voorus ei olnud aga tegelikult kogu selle ulatusliku laulurepertuaari looja vaid üks esimesi ühendamisliikumise algatajaid ning sellele lisaks ka väga karismaatiline isik. Ennem ühtsel liturgia väljakujunemist olid erinevates keeltes ja erineva muusikalise materjaliga liturgiat üsna sarnase ülesehitusega. Kristlikku liturgia areng kujunes kaht üsna erinevat liini pidi. Ühelt poolt kloostriteenistus, teiselt poolt kiriklik jumalateenistus ehk missa. Kloostrite tähtsus Lääne kultuuriloole on äärmiselt suur. Kui Rooma impeeriumi languse ja sellele järgnenud ajajärku ilmestas rohketest, sõdadest ja rahvaste rändamisest tingitud üleüldine segadus sisust kloostrid olid paigad, kus säilitati minevikku, kultuuripärandit ja kristlusele raamides, arendati seda osaliselt ka edasi. Kloostrites hakkas ärkama seeme, mis viis Lääne tsivilisatsiooni esimese aastatuhande lõpuks ja teise aastatuhande alguseks uude kultuurilisse ja poliitilisse õitseaega. Vaatamata kloostrite eraldatusele, muust maailmast ja ka teineteisest kujunes kloostriteenistuse torm üldjoontes välja juba mitu, nii et enne kohalikke liturgiat ühendamist 520. aastal fikseeriti pühabene Dictuse seadusega. Kloostriteenistuse üldine ülesehitus, mis üldjoontes on jäänud sellele aluseks tänapäevani. Nagu eelmises saates nägime, oli benediktiin Imunkadel oluline roll liturgiat ühendamise läbi viijatena. Rolling Gride ajastu muusika peamiseks tõukejõuks olid just kloostrid, kus muusikat hinnati nii religioosse väljenduse vahendina. Kuulge matemaatilise teadusena antiiktraditsiooni vaimus munkade üsna rangelt korraldatud elus pakkuda Laulmine kindlasti ka vaheldust ja teatud piirides isegi loomingulist vabadust. Nii kujunesid igapäevaseid hardusedki saatavas muusikas välja peened nüansid mis andsid edasi teksti tähendust ja ka emotsioone reaalset jõudu. Kloostriteenistus ehkofitsium jaguneb kaheksaks teenistuseks kindlatel aegadel alates päikesetõusuaegsete riitustega lõppedes õhtuste laulmistega. Teenistuse määramine kindlatele aegadele toimus suuresti juutide eeskujul nagu ka psalmide laulmine, mis on kloostrites teenistuse üks olulisemaid osi. Lisaks psalmidele lauldiga hümne ja palvelaule ning igaks päevaks määratud piiblilõike. Psalmide laulmisel kujunes välja kindel vorm kus psalmi osa vaheldusrest rääni laadse Antifoniga kordusmuutumatuna läbi kogu psalmi. Antifon kujutab endast psalmi kommentaari või selle sisu lühidamalt kokkuvõttet. Antifoni ja psalmide vaheldumisel vaheldusid tihti ka erinevad kooriosad või siis solist ja ülejäänud koor. Kahe koorigrupi vaheldumist nimetataksegi seetõttu Antifonaalseks laulmisviisiks. See oli Antifon psalm number 132, mandaatum Noovum, too poobis uue käsu. Annan ma teile. Saate alguses kuulsite Antifoni ja psalmi number 99. Geenuid Boerpera rehkem sünnitaja ilmale, kuninga. See oli hümn, veenik, Reatars, piiritus, tule looja vaim. Niisiis moodustas muusika kloostrielus äärmiselt olulise osa ent erinevalt tänapäevast ei hinnatud seal muusikat iseeneses ega keskendutud meelelisele ilule. Muusika pidi esile tooma teksti ning aitama seda mõistetavaks muuta. Tekst seisis aga sarnaselt kogu hilisema keskaja elukorraldusega eelkõige kristlikus kontekstis ning seetõttu ei rõhutatud muusikas isikupära, vaid kujundati abstraktsemaid ja müstilisi meeleolusid. Kloostriteenistus ehkofitsium koos oma muusikalise osaga piirdus siiski vaid kloostrieluga mistõttu roomakatoliku kiriku peamiseks teenistuse vormiks kujunes seetõttu kirikuteenistus ehk missa. Missa oli sündmus, mis ühendas usklikke kõikvõimalikelt elualadelt ning seetõttu kujunes just missa muusikaline osa äärmiselt arendatuks ja pidulikuks mis jaguneb vastavalt tekstidele kaheks osadega. Pläksiks. Proprjomics nimetatakse neid, mis asi, mis vahelduvad vastavalt erinevatele pühadele kirikuaastas ordinaariumiks nimetatakse neid osi, mis püsivad muutumatutena läbi kogu kirikuaasta. Proprjomi osad on orgaaniliselt seotud missariitusliku poolega. Näiteks saatis ohvertoorium sümboolset veini ja leivaohverdamist graduate vale preestri allapoole sammumist mööda altari trepiastmeid. Introitus, mis algamist Iidee missa eest selle lõppemist. Kiiritust Toomeni jumala vaim, soli introitus ehk siis missat sissejuhatav osa, ordina harjumi tsükkel säilib siis muutumatult kogu kiriku aastateenistusel. Siia kuuluv piis, osa küürija, glooria kreedo, Sanctus ja Agnus Dei. Hordinaariumi tsükkel on üks olulisemaid vorme ka muusika edaspidises arengus, nii et kunstmuusikas on Nordina varjumist kujunenud missa sünonüüme. Neid osi taolise algselt kogudus, mistõttu neid ilmestab ka lihtsam struktuur. See avaldub eriti küürias ja Sanctuses, milles on säilinud korduvatele tekstilõikudele rajanev lihtne vorm. See oli siis näide ordinaariumi tsükli esimesest osast, kiire eleisson, issand halasta. Küüriele järgneb ordinaariumaid tsükli teise osana glooria hinnaksel siis teo au, olgu jumalale kõrges. Liturgia kodifitseerimine ei pärssinud sugugi gregooriuse laulu arenemist. Sellega lõppesid üksnes kohalike rahvaste muusika mõjud liturgilise muusikale ning eksperimendid liturgia põhialuste muusikalise professionaalsusest kasvades ja ka noodikirja kujunedes. Paralleelselt hakati liturgia aluseks olevat muusikalist osa arendama keskaja kultuurile ainuomasel viisil. Nimelt tekkis keerulisemate laulude pikkadele kaunistustele algteksti tähendust kommenteerib või seda arendav tekst. Sellist vahele kiilumist hakati kutsuma hoobiks ning lisaks uutele tekstidele visati juurde ka muusikalist materjali või neid mõlemaid koos. Eriti sobilikud selliseks tehnikaks olid laulud, mis kasutasid vähest teksti kaunistades üksikuid silpe rohkem muusikaga. Üheks selliseks lauluks on halleluuja, mille viimase silbil olid tihti ülipikad, kaunistused, ehmelismid. Alguses lisandusid alle Luija viimasele silbile veel ulatuslikumad melismid. Üheksanda 10. sajandi jooksul hakati aga seal kasutama muuhulgas paaris värssidena grupeeruvat uut teksti. Ning keskaja lõpuks oli algselt ühest sõnast tekkinud terve uute laulude kogu. Tohutust troopide kogumikust keelati suurem osa ära 16. sajandi keskel toiminud Trento kirikukogul säilitades muuhulgas mõned sekventsideks nimetatud laulud Lääne muusikaga. Ajaloo jaoks on oluline aga see, et kõrgeooriuse laul võimaldas arendamist. Troobi looming on sellest ainult üks näide. Palju olulisem, aga kogu hilisema lääne kultuuriloo jaoks oli uue muusika ja teksti alglauludele paralleelne lisamine meistriga lausa mitmehäälsusele tekke. Sellega aga jätkame järgmisel korral. Lõpetuseks jääb veel kõlama üks näide alle Luiast alla Luija peatus, wir Kissuphart. Õnnelik mees, kes kannatab. Minu nimi on märkmatis Well. Kohtumiseni kahe nädala pärast.