Tere, pärastlõunat, head kuulajad. Tere tulemast rännakule muusikaajaloo radadel. Tänases saates peatume sellel keskaja muusikaküljel, mis sai oluliseks alles keskajale järgnenud perioodi muusika arengule. Selleks andis instrumentaalne muusika, mis arenes osaliselt õukonnakultuuri osaliselt rahvamuusika osana üsna eraldi ametlikust kiriklikust kultuurist. Viimane rajanes peamiselt kaal muusikale. Seega tõmbama ühtlasi otsad kokku kui keskaja muusikaga, sest instrumentaalmuusika puhul jäävad piirid renessansi. Iga üsna häguseks alguses kuulama ka veel meeldetuletusena üht lugu eelmisest õu kondliku kultuuri käsitlevas saatest. See on ühe anonüümse minnes ingeri poolt lauldud laul ter kuningKroodalt ehk kuningas Rudolf. Nagu eelmisesse vaadates nägime, oli õukondlik muusika olulisemateks teemadeks armastus, religioosne andumus, sõjaline vaprus. Laulikud laulsid aga ka tunduvalt proosalisematel teemadel, sest aeg-ajalt oli vaja isandatele meelde tuletada, et ka kunst vajab hädasti isanda heldusest osasaamist. Praegu kõlav lugu ongi üsna ilmekas näide sellest mitte just kõige varjatumast viisist, kuidas mõned kesklaulikud isandatele oma materiaalseid vajadusi meeldetuletused. Laul algab meelitustega. Kuningas Rudolf armastab jumalat ja püsib oma kuulekuses. Kuningas Rudolf avastanud ennast igasugusest häbist. Kuningas Rudolf valitseb õiglaselt ja vihkab valelikke nõuandeid. Kuningas Rudolf on kangelane, heidutamatu oma voorustas. Kuningas Rudolf armastab jumalat ja kõiki üllaid naisi. Viimane oli muidugi eks olulisemaid rüütli moraalipõhimõtteid. Loodan, et tema suuremeelsust saab väärilise tasu osaliseks. Ta kuulab meeleldi meistrite laulu, viiulimänge ja juttu mis on muidugi äärmiselt oluline omadus ühe lauliku vaatepunktist, kuid vastutasuks annab ta neile aga mitte midagi. Sellele järgneb õpetlik osa. Võimsad isandad peaksid hoidma enda juures rüütleid, Juncroid. Kellele nad meeleldi laenaksid ja annaksid asju? Rüütide jõnksu taga, ei tohiks oma isandate juurest ära põgeneda ja peaksid ka tema eest lahingus kindlalt seisma. Üllad, isandad, ärge põlastage mu nõuannet. Sellele järgneb meeldetuletus, et nii külaliste kui oma inimeste eest peaks hoolitsema ja vajaduse korral neile suuremeelsust üles näitama. Ning selle kõrval tuletatakse isandale meelde ka tema õilsat sünnipära. Jumal on teid valinud, valitsema ja halastust üles näitama. Te olete isandaks saanud, et välja juurida ebaõiglust. Söandan teile nõu anda. Elu on lühike, ärge viivitage. Ning nüüd läheb laulik konkreetsemaks. Ma olen üks külaline teiste võõraste hulgas ja kunstide võõrustaja. Ja ma otsin võimsaid vaatlike, et nad kutsuksid mind sisse külalisena saama neilt kingitusi läbi kogu aastatasuga jumal neile, kes tema nimel jagavad oma varandust oma lauluga jagama sellistele lisanud rattale ohtrasti kiitust, ükskõik kui kaugel ma käin, rändaks tuletama neid sõbralikult meelde. Aga häbitud ja pahelise tark püksid saavad küll väga napi kiituse osaliseks. Ma kuulutan nende häbi kõikjal, kuigi kodus olema tasa. Mis on muidugi väga inimlik. Nüüd järgnen pildiliselt oma teatud liiki konkurentide ning neid soosivat isandate põrmustamine. Kunsti võõrad aadlikud jagavad oma raha kunsti võõrastele inimestele. Nad teevad seda, kuna nende anded on väikesed. Miks peaks keegi neid kiitma ja neile tänulik olen? Neid peaks kiitma hoopis õlle tagant, selline kiitus on täiesti autu. Laulmis ja viiulimängija, mis kunst teenivad nende poolt väga väikest tasu või midagi on asendamatu, siis isandad peaksid oma raha sinna investeerima. Õlle lehalist kiitust hinnata just väga laialt. Lugu lõppes hinnangu andmisega, mitte just kõige aegade kõige armastatuim alaametile. Rikas liiakasuvõtja on nagu nuumatut siga. Kui ta elab, ei ole kellelgi tast kasu. Kui ta sureb, siis levib uudis sellest kõikjale ning tema vara jagatakse pärijate vahel koodi nagu muu nuumsea surma läbi saad palju sõpru jagades jalad singi, tailiha ja prae paljude inimeste vahel. Jaotame Me nuumsiga. Ma võin võrrelda seda liiakasuvõtja ka. Selline oli siis keskaegne raha taotlemis. Viis. Kuna keskajal seaduslik reguleerimine kaugel oma tänapäevasest ulatusest oli palju olulisem roll just avalikul arvamusel ning sellega seotud aumõistel ühiskondliku stabiilsuse säilitamisel. Ning nagu kuulsime, oli laulikutel muuhulgas kaasaegsele meediale analoogiline funktsioon. Nüüd läheme aga esimest korda antiigijärgse kultuuri instrumentaalmuusika juurde. Instrumentaalmuusika osas oli keskaegne ühiskond tunduvalt vähem suletud. Veel enam. Pillide rohkuse ja mitmekesisuse üldisema instrumentaalmuusikaga seotud meelsuse läbi võib siin teatud tasandil näha isegi antiikkultuuri kosmopoliitse hoiaku säilimist. Nagu öeldud, domineeris keskaja muusikas vokaalne Poolas ning instrumentaalmuusika piirdus ilmselt tantsudega. Instrumente kasutati ohtrasti ilmalike laulude saateks ning tasapisi tulid pillid ka kirikusse. Keskaegse instrumentaalmuusika muudab eriti paelavaks asjaolu, et see oli justkui seeme mis kasvas hilisemate ajastute, sealhulgas renessansi muusikakultuuri lahutamatuks osaks. Keskaegse muusika jaoks oli instrumentide valik üsna lai ning need äärmiselt erilaadsed instrumendid moodustavad keskpunkti pillide arenguloos antiigist tänapäevani. Vaatame nüüd lähemalt, kus siis pärineb see kõla, mis saatis keskaegse elu helgemat poolt. Kõigepealt puupuhkpillidest, mida oli keskajal saadaval kõikvõimalikes suurustes ja kõlavärvides rahva hulgas üks armastatumaid pille oli šotlaste rahvussümboliks kujunenud torupill, mis seostas paljuti rahva sepastega. See oli jälle üks altar Ello anonüümselt itaalia autorilt Aasias ja Ida-Euroopas levinud silindrilise bassitoruga torupilli esituses. See oli joonde Masso ballaad Lääne-Euroopale omased koonilise bassitoruga toru pillilt kõikvõimalikest keskajal levinud vilepillidest kuulama neid näitajana kuue augulist vilet koos parmupilliga ehk juudi harfiga. See oli siis instrumentaalversioon ühest Navarra Tšipo vaimulikust konsoolist. Keskajal. Tunti juba ka plokk sööta, kuulame nüüd ühte anonüümse inglise autori De Teumi kolme eriplokkflöödi ja kellamängu esituses. Keskaja klahvpille esindavad mitmesuguseid oreleid, mida esines peamiselt kolme tüüpi. Lisaks suurtele kohmakatele kirik korralitele, mis sarnanesid hiiglaslikele. Torupillidele. Kasutati transportimist Kaasa kandmist võimaldavate instrumentidena vastavalt positiiv või portatiiv orelit. Portatiiv orel oli piisavalt väike, et teda võis kanda mõnikord näiteks rihmaga kinnitatult kaela otsas kusjuures üks käsi mängis klahvidele ja teine pumpas hääle tekitamiseks vajalikku õhku. Portatiivne orel on oma nime saanud ladinakeelsest sõnast portaare kandma. See oli üks Madrigal 14 10.-st sajandist, mida mängiti. Portatiiv orelil positiiv orelit võis samuti kanda. Tema pidi asetama laua peale. Seegoli orel Sis asetatud ehk ladina keeles positus. Õhu pumpamiseks oli positiiv orelit mängides vaja abilist. Selleks tants Estampii 14.-st sajandist Prantsusmaalt. Estampii oli üks olulisemaid keskaegseid tantsuvorme. Mesis olla nii ühe kui mitmehäälne. Ning mille eripäraks oli lõikude kordamine nii et ainult nende lõpud erinesid kõikvõimalikest keskaegsetest leierkasti tüüpi pillidest kuulama ühte Kesk-Euroopa lüüraks nimetatut. Vaskpuhkpillidest olid keskajal kasutusel. Peamiselt trompetit, mis oli taga ainult aadlike pillid ning mida kasutati peamiselt signaal instrumendina. Need olid kaks erinevat fanfaari kahe erinevast Kõrguses trompeti esituses. Rooma lüüra säilis küll keskKhani välja, ent vanim keskajal levinud keelbil oli harf, mis jõudis mandrile Iirimaalt Inglismaalt enne üheksandat sajandit. Harf oli ühtlasi üks keskaja armastatumaid instrumente. Kas lugu vastavalt metallist ja sooltest keeltega harfile? Teamine kestab ookean. Kelbil Oliviell Võifiidel, mis on nii renessansi kui moodsa viiuli eelkäija. 13. sajandi tüüpiline fiidel oli viiekeeleline üks neist harilikult püsiva bassiheli ehk Burtoni keel selle ühtlasi dzhunglisse sööride armastatumaid instrumente. Žonglöörija on kujutatud sageli oma laulu ja retsiteerimist just fyydeliga saatmas. See oli Itaalia 14. sajandi helilooja Franžeskolandiini eks ballaad, mis kõlas fyydeli ja harfi versioonis. Väike keelpill Rebek on araabia rebabi järeltulija ning sarnaneb rohkem mandoliinile kui moodsale viiulile. See oli ühe anonüümse prantsuse helilooja lugu 13.-st sajandist ning lisaks Rebeckile kõlasid siin veel kandletüüpi, sitooli, mere trompetihelid. Peale selle osales singa Timpani tüüpi trumm. Nakar. Olgu pära on Lähis-Idas. Trummid tulid keskajal üldiselt tarvitusele umbes 12.-ks sajandiks ning neid kasutati tantsude laulude saateks keskkonnas rohketest igat tüüpi trummidest kuuleme veel juba kõlanud Saltarellat väikeses tamporiini meenutava Tabori ja poetüüpi puupuhkpilliShalmei esituses. Käsitletud instrumentidest jõudsid Euroopasse Aasiast kassi spetsansi araablaste kaudu. Nende hulk ja varasem ajalugu on aga üsna hämar. Vaid kindel aga olla, et keskaegne instrumentaalmuusika oli tunduvalt rikkalikum kui seda säilinud allikate järgi oletada val instrument Taal muusika oli üheks oluliseks sädemeks keskaia suubudes uudse elutunnetusega Ilvestatud renesse transsi. Sellest üleminekust rafineeritum kunst muusika tasandil ning pöördelisusest 14.-st sajandist üldse tuleb aga juttu järgmisel korral. Minu nimi on Märt-Matis Lill. Kohtumiseni kahe nädala pärast.