Tere, kunsti ja ajaloo huvilised, lapsed. Täna oleme nähtamatu näoga viimast korda teil külas. See on siis meie seitsmes saade ja räägime täna slaavi mütoloogiast. Slovlasi on väga palju. Nende hulka kuuluvad venelased, valgevenelased, ukrainlased, poolakad, slovakid, tšehhid, bulgaarlased, horvaadid, serblased, makedoonlased ja ravimütoloogiat on raske lausa võimatugi üheselt kokku võtta. Liiga palju on olnud erinevaid slaavi hõime ja igal hõimul on olnud oma jumalad. Kunstiajaloolane Johannes Saar püüab siiski leida kõigi slaavi hõimude jumalatele omast ja ühist. Ja proovige teie ka tähelepanelikult kaasa mõelda, sest tänases saates tuleb juttu ka niisugusest teadusalast nagu võrdlev usundilugu. See on selline metoloogiale lähenemine, et tundes ühtede rahvaste jumalaid, võime väheste teadete põhjal ka teiste rahvaste mütoloogiast aru saada. Viimase aasta jooksul oleme teinud väikese jalutuskäigu läbi mitmete maailma rahvaste mütoloogiat. Oleme kogunud juba mõningaid teadmisi ja ettekujutusi jumalate maailmast ja erinevatest rahvastest. Ja paljud teised kindlasti hakkavad juba vaikselt ette kujutama milline võiks olla näiteks mõne järgmise rahvuse mütoloogia. Ikka on nii, et kuskil on mõni suur peajumal sellele alluvad vähem tähtsamad jumalad. Igal jumala oma abikaasa. Kõikidel nendel on oma eriala, mida nad kaitsevad ja hooldavad. Osa neist on kurjad, osa neist paremad. Vahel nad võitlevad omavahel, siis osalevad maailma loomises, selle korraldamises ja lõpuks võib-olla ka hävimises. Need kujutlused korduvad paljude maailma rahvaste seas ning nüüd on omased ka slaavlastele. Ometi teeb siin nende maailmapildi mõistmise raskeks see, et muistsest slaavi mütoloogiast on meieni jõudnud väga vähe igat laadi andmeid. Väga katkendlikult kirjalikke aga kaudseid suulisi pärimusi ja peaaegu üldse mitte mingisuguseid suuremaid kirjeldusi sellest. Aga inimene, kellel on juba mingisugune ettekujutus mütoloogilise maailmas võib ka nende katkete varal mingisuguseid oletusi teha. Slaavlased on suur rahvas, mis paikneb väga ulatuslikul territooriumil ning rahvas koosneb üsna iseseisvatest hõimudest, mis mingil hetkel moodustasid omaette vürstiriigid. Kes mäletab esimest saadet esimest nähtamatut nägu, sellel meenub vast ka see, et Egiptuses oli ka samamoodi et Niiluse jõe kallastele tekkisid omaette väikesed riigid. Need olid siis linnriigid ja mäletame sedagi, et egiptuse mütoloogia, kes oli nii, et igal sellel linnriigil oli oma peajumal ja oma teised jumala tead, tekkisid sellised linnriikide jumalate perekonnad. Kas slaavi mütoloogias võib nüüd sama tähele panna, et seal ka olid igal vürstiriigil oma jumalad? Asi saab siiski alguse hõimudest hõimude kujunemisest ja siis juba võimude põhjal välja arenevatest vürstiriikidest. Ja kõige üldisemas plaanis võib öelda, et just selliste sarnaste ajalooliste ja olustikuliste tingimuste põhjal võib teha ka sarnaseid oletusi. Võib teha oletusi, aga kas siis kindlaid allikaid selle kohta ei ole, nii et siin tõesti lihtsalt nutta loogiate uurija teeb oletusi näiteks Sis egiptuse mütoloogia. Teatud kindlate faktide põhjal teeb oletusi slaavi mütoloogia kohta. Ja, ja selle teaduseriala nimi on võrdlev usundilugu ja kui meil on slaavlaste kohta mõningaid katkendlik fakte, siis nende selliste üldiste meetoditega me võime üht-teist oletada. Kui meil on näiteks igast hõimust on terve rida jumalate nimesid aga me ei tea nende tähendust või tähtsust, siis me võime ikkagi oletada selle põhjal, kuidas neid jumalaid näiteks kirjeldatud on. Kui suur oli nende tähtsus? Võtame või näiteks piksejumal Peruuni piksejumal no paljudele võiks näiteks meenutada Kreekast juba Zeusi. Ja kuna Peruuni nimi slaavlaste hulgas on samuti üks väga levinumaid ja ta ise on üldse üks levinumaid jumalaid slaavlaste seas siis paratamatult tekib kahtlus, et suurte osa slaavi hõimude seas oli peerun, kui mitte just peajumal, aga siis igal juhul üks tähtsamaid jumalaid arvestades seda, et ta käsutas pikset kui kõue ja rahet. Ning on ka pärimusest teada, et sõjamehed vandusid alati Peruuni nimel ja tõotasid ükskõik mida siis alati perrooni nimel, et taba Peruuni pik, nii mind kui ma peaksin ühte või teist tõotust murdma. Ning sellest võib arvata, et Peruunali tõeliselt tähtis isik jumalate seas. Aga samas ei ole siiski teada, kas Peruun oli kõige tähtsam. Sellepärast, et tema kõrval mainitakse aeg-ajalt mingisugust suurt nimetatut jumalat, keda nimetatakse lihtsalt jumalaks. Ja sageli leiame need kaks nimetatud kõrvuti Peruunia pauk. Nii et siin tuleb paratamatult võib-olla isegi väike paralleel noh, võtame või näiteks India mütoloogia ka, kus oli samuti olemas üks suur, nimetu ja nähtamatu ja kujutu jumala. Ja kui nüüd varblased samamoodi räägivad siis võib-olla tõesti oli kõikide slaavi jumalate kohal ka üks selline jumal. Ja üleüldse väga paljud teadlased on kahelnud, kas me üldse saame rääkida sellistest üldistest slaavi jumalatest. Sellepärast, et liiga palju on olnud erinevaid slaavi hõime ja liiga erinevad on olnud nende ajaloolised arengutingimused. Kuid üritame siiski, võtame näiteks idast araablaste seas väga levinud ja tuntud maa viljakusjumala nimega Svantovid. Erinevalt Peruunist, kelle austamise kummardamispaigaks olid tammikud olis fantowitzi austamiseks ehitatud juba erilised hooned. Pühamud ja selle hoone keskosas asus tavaliselt fantowitzi kuju. Teda kujutati üsna muistsest soomlase moodi. Aga tema eriliseks tunnuseks oli see, et kui ta seal templi keskel seisis püsti, siis hoidis ta ühes käes vibu ja teises joogisarve eriliselt ära valitud ja Püha preester, kelle ülesandeks oli Svanto viitsi kuju eest hoolitseda valas igal kevadel enne külviaja algust kantavaid joogikarikasse viina. Ning vahetult esimesel külvipäeval läks ta vaatama kasvantovidson oma viina ära joonud. Ja traditsioon räägib, et alati oli heaks endiks see kui viina oli sama palju, kui sinna oli ka valatud. Siis võis kindel olla, et suvi ja sügis tuleb hea saagiaasta. Ning sügisel, kui lõikuspidu oli täies hoos, siis väga tähtsa osa sellest peost moodustas rituaal Antovitši auks. Nimelt küpsetati talle hiigelsuur pirukas, mis viidi tema templisse, asetati tema ette. Siis toimus järgmine tseremoonia. Preester, sedasama preester läks piruka taha ja hüüdis fantovitsees kummardavatelt laolastelt. Kas mind on ka näha? Ja juhul, kui preestrit oli piruka tagant näha, siis roomlased vastasid ja preester. Seejärel avaldas preester lootust, et järgmisel aastal suudab rahvas küpsetada nii suure piruka, et see suudaks varjata nii preestri, kuis wandowitzee enda kuju. Selliseid tseremooniaid siis toimus selles templis. Mida see piruka suurus võis tähendada ilmselt siis head viljasaaki. Ja loomulikult, mida suurem on su viljasaak, seda suurema piruka sa võid küpsetada nii enda perele kui ka jumalata. Siin on loogika üsna lihtne. Näiteks Mesopotaamia mütoloogiast me ju teame, et viljakus eriti just maa viljakus jumalad surid igal sügisel ja ärkasid ellu uuesti kevadel. Et raske on öelda, kas nüüd Svantowitzi puhul samuti toimis. Võib-olla olid selleks otstarbeks hoopis mingid muud jumalad? Võib olla näiteks jumalad nimega swarog, tants, poog või Hors keda sagedasti on kõiki nimetatud päiksejumalateks erinevate hõimude seas aga samuti samaaegselt seostatud ka maaharimisega. Võib-olla olid nemad need, kes igal sügisel surid ja kevadel elva ärkasid? Seda on raske öelda. Aga kas seda saab öelda, et Slaavi jumalad olid surelikud või surematud? Sellele on samuti raske vastust leida. Sellepärast et allikad väida ei seda ega teist. Nojah, eks ole. Me mäletame ju eelmisest saatest germaani jumalaid, kes tegelikult olid surenelikud aga vananemise tundemärgid kadusid neil tänu sellele, et nad sõid pidevalt surematuse aia õunu mis hoidsid neid igavesti noorena. Aga mis nüüd puutub slaavi jumalatest? No ei ole teada, et neil oleks olnud mingi õunaaed. Aga samas on nad siiski ju siiamaani elanud mälestustes, nii et võib siiski arvata, et nemadki on surematut. Ja üldse see suremise ja surematuse teema on slaavlastele üsna tähtsal kohal. See peegeldub just selles noh, kuivõrd tähtis on läbi aegade olnud neil jumal nimega Rosanid või siis mõnedel hõimudel nimega rood selle jumala nimi võiks siis ju tõlgituna tähendas sündimine või siis sünnitaja või siis sünd. Nimelt on tegu jumalaga, kelle juurde lähevad kõik surnud inimesed ja kes seega muutuvad kõikide elavate inimeste esivanemateks. Ja on tähendab tänuväärne, et see selle jumala nimi kordub väga ja väga paljude hõimude juures just üsna sarnase nime all ning mõningate uurijate arvates on just see jumal Rosanits või siis rood olnud paljude slaavi hõimude peajumal. Kas surnute riik on üks ja ainukordne, kas kõik inimesed, kes surevad, saavad sinna sellesse surnute riiki? Ei, sugugi mitte vaatamata oma suurele laustusele esivanemate vastu teevad siiski slaavlased üsna ranget vahet. Kahe esivanemate, ütleme siis liigi vahel. Ühed on siis need, keda nad nimetavad Rodyydeli sünnitajad. Need on inimesed, kes on lahkunud siit maailmast rahulikku ja normaalset teed pidi kas siis vanaduse, haiguse või või siis ükskõik millise nurga maalse elust lahkumise viisi läbi. Aga teisalt on olemas ka teine grupp esivanemaid, keda nad nimetavad mördjaki. Need on siis surnud. Need on siis enesetapjad, võisid lihtsalt vägivallaga tapetud inimesed kelle surm on olnud ebaloomulik. Ja nende puhul kardetakse seda, et nad tulevad pärast oma surma inimeste elu häirima nende kodude ümber kummitama või siis ükskõik Halba korraldama. Ja on tähelepanu väärne, ei kardetud niivõrd surnu hinge kuivõrd just tema keha ülestõusmist ilmumist siis ükskõik kus täiesti ootamatus kohas ja et seda ära hoida, mõtlesid muistsed slaavlased välja mitmesuguseid maagilisi riitusi. Näiteks löödi Mertlejaki hauast läbi surija terav vai Pääsukeselt hauas minema või siis uhati seda hauda veega üle või siis raputati sinna peale tuhka ja nii edasi ja nii edasi. Need olid siis need ebaloomulikul teel surnud aga esivanemad loomulikul teel surnud inimesed? Neid ju austasid vanad slaavlased väga ja väga. Ja see on väga levinud. Võtame näiteks või Valgevene talupojad, kes siiamaani pühitsevad mitu korda aastas surnud esivanemate püha ja seda just eriti suurejooneliselt sügisel mil valmistatakse ette suur pidu, puhastatakse ja pestakse, elumaja valmistatakse toit. Ning esivanemad kutsutakse pidulikult söömaajast osa võtma. Lastel ja bulgaarlasel näiteks mälestavad talupojad, vaid ka linlased seniajani surnuid kalmistul ja täpselt samamoodi ka idaslaavlastele. Süüakse ja juuakse haua peal. Osaga jäetakse surnule. Nüüd pole küll eriti selge, kas surnud peetakse perekonna kaitseks või mitte, aga varem oli see küll. Kahtlemata Ta, nii on tähelepanuväärne, et rosaanitsi kaaskonda kuuluvad kolm naist. Jumalannat. Kellel on väga suuri analooge Kreeka ja rooma ja germaani mütoloogias teame ju nendest mütoloogiatest kolme naist, kes ketravad elulõnga olgu neid nimetatud Moyradeks või parkadeks ja lõng, mida nad ketravad, on inimeste oma. Üks neist tõmbab välja elule, on ka suurest inimsaatuste vaibast. Teine tähendab seda ja kolmas lõikab selle läbi. Täpselt samasugust kolmikut kohtame rosaanitsi juures. See näitab veel kord seda, et ühesugustes situatsioonides kipuvad inimesed üpris sagedasti jumalaid. Üsna. Oleme kõnelnud nii-öelda suurtest jumalatest jumalatest, kes valitsevad loodusjõudusid. Aga kas slaavi mütoloogias on ka selliseid väiksemaid jumalaid, nii-öelda kodujumalaid? Ja nii slaavlaste kodust elu kui ka üldse laiemalt igapäevast elu valitseb terve hulk eriilmelisi jumalaid ja nende tähtsus ja hulk on väga erinev. Et kui me hakkame võrdlema erinevaid hõimusid, kuid nende seas üks kõige tuntum On jumalanna nimega muugos. Üks väheseid jumalannasid slaavi mütoloogias ja jumalanna Marokos on peamiselt käsitöö ja ketrusjumalanna. Ning seega eriti austatud just naisterahvaste seas kelle hoolde on ju igasugune kodukäsitöö antud. Teisalt teame näiteks karja jumalat nimega voolus, keda paiguti on nimetatud ka veelersiks ning loomakari veisekari oli mitmel pool slaavi hõimudes vägevusega rikkuse tunnus. Ning oli täiesti loomulik, et karja valvamiseks oli ju siis ka eraldi jumalat vaja. Ning vooloshi tähtsust on siin väga raske üle hinnata. Kuid lisaks eelmainitud teleolid olemas ka erilised kodujumalad, kodukoldejumalad üsna analoogilised nendele, keda mäletame kreeka mütoloogiast. Nii oli olemas näiteks eriline koldetule jumal, kes valvas, et kodukoldes tuli kustuks. Või siis lihtsalt majavaim või kaitsejumalus, keda slaavlased kutsusid oma võiks. Seda on raske tõlkida, aga kodugansale üsna otseselt pistmist. Ja nii oli nende igapäevane ümbrus täis pisikesi vaime ja jumalusi, kuid sama võib öelda ka looduse kohta. Kogu ümbritseva looduse olid slaavlased, samamoodi Hinglestanud mitmesuguste nümfide ja haldjate ja kaitsevaimudega kõik metsad ja jõed, järved ja mäed allikad eriti või siis mingid teerajajad, need omasid oma kaitsevaimu ning siit meenub meile muidugi analoogia kreeka mütoloogia, aga kus oli samuti loodus mitmesuguste kaitsevaimude poolt hingestatud. Ja nagu kokkuvõtvalt näeme, olid slaavlased tõesti kogu maailma algusest lõpuni täitnud jumalatega ja nende valitsemisega. Ning täiesti sarnaselt teiste maailma rahvastega elasid üsna kenas kooskõlas selle seltskonnaga. Tavaliselt oleme oma nähtamatuid nägusid alustanud maailma loomisega. Kas slaavi mütoloogias maailma loomisest. Mingeid teateid on meieni jõudnud, kuidas meie maailm loodi? Jah, raske oli saadet selle maailma loomisega alustada, sellepärast siin on teatud just eriti naabreid. Aga üht-teist on meieni siiski ulatunud näiteks läbi vene vanasõnade. Nimelt kordub nendes tekstides sagedasti sõna ilmapuu. Ja kui me nüüd meenutame eelmist saadet germaani mütoloogiast siis mäletame, et ilmapuu oli üks hiigelsuur puu, mis ulatus maast taevani mille juured tungisid sügavale maa sisse, hoidis seda maad maailmaruumis paigal ja mille oksad kasvasid igale poole taevalaotus alla ning toetasid taeva laatust maa kohal. Ning võib oletada, et slaavlaste ettekujutus ilma puust oli üsna sarnane. Ning midagi me siis juba teame nende ettekujutusest maailmast. Aga mis puutub nüüd otseselt maailma loomisse, siis on väga tähelepanuväärne, et slaavi vanasõnades kordub sagedasti munamotiiv. Kui te mäletate Egiptuse ja India mütoloogias siis mõningate legendide kohaselt sai maailma alguse just ühest munast, mis ühel hetkel läks katki ja mille seest sündis maailm ja on tähelepanu väärne slaavi vanasõnades kordub see motiiv väga sagedasti. Nii et vahest võiksime siit oletada, et siin valitsesid mingisugused sarnased ette kujutasin aga midagi täpsemalt ei oska küll praegu öelda. Kui meie tänase saate kuulajate hulgas ehk polnudki palju neid, kes varem teadsid midagi Slaavi jumalatest siis Slaavi kangelastest on ilmselt iga kuulaja midagi juba enne teada. Hilja Muuromeetris näiteks peaks olema kõigile tuntud nimi. Ja Slaavi kangelaseepos põlinad. Need on muidugi üks väga tänuväärne materjal kust kaudselt Teid pidi saab ka mingisuguse ettekujutuse slaavlaste mütoloogilise maailmast. Sellepärast et kõik need kangelased Niilia Muurameed kui Tobrünjanikeedid Aljo sabub Bowid ja mitmed teised arvutud arvutud arvutud kangelased. Need on kõik on pooleldi müütilised kangelased, nad sooritavad fantastilisi tegusid omavad imeväärseid kangelasvõimeid ja nende saatus on üpris eriskummaline. Nende puhul peab ilmselt rõhutama seda, et nad on küll oma päritolult inimesed, aga omavad siis jumalikke võimeid. Ja on tähelepanuväärne, et slaavi põliinades rõhutatakse kangelaste talupoeglik päritolu aga samas imetletakse nende jumalikke võimeid, näiteks hiliaamuramets, talupoeg, kes on pärit voorumi linnast, talupoeglikust, keskkonnast ja kell lapsepõlves polnud lootustki kellekski või millekski saada. Sellepärast et oma elu esimesed 33 aastat istust ahju peal. Ta oli haige. Ta ei suutnud tõsta ei kätega jalga. Kuni hetkeni, mil tema koduväravast astusid sisse salapärased palverändajad kes andsid talle magusat mesijooki ning selle tulemusel hiljamuura mets tõusis ahjult kogus jõudu, muutus vägilaseks, alguses hakkas oma ema-isa abistama, kuid siis varsti hankis endale hobuse ja ratsutas laia maailma laiale väljale uusi seiklusi otsima. Ning on tähelepanuväärne, et just sellest hetkest peale muutub ta juba suuremalt osalt jumalaks ning need vastased, kellega ta võitlema hakkab need on ka üpris fantastilised. Koledad ja tihti loodusjõududega sarnased. Ning loomulikult hilja muunomets võidab neid kõiki nagu ühele heerosele kohane. Ja kallid lapsed. Kui teil on olnud võimalus tähele panna, siis ehk olete märganud, et ükskõik kas siis jumalate maailmas kangelaste või siis inimeste maailmas on alati võidule pääsenud headus ja et rasketel aegadel on ikka lootus paremate aegade ja võitude saabumisele aidanud inimesi edasi elada. Ja isegi siis, kui hävivad kõik maailmad ja kujutelmad, nendest on ju alati nii olnud. Et ikka kunagi, ükskõik kui pika ja pimeda aja pärast sünnib ikka uus ja roheline maailm. Ning kõik algab jälle otsast peale. Ning kui jumal annab, siis vahest sügisel kohtume teiega jälle. Saatesari nähtamatu nägu lõpetas siis slaavi mütoloogia ka. Ja meie seitsme saate peale on tulnud nii mõnedki joonistused, aitäh, armsad sõbrad. Nimetan siin mõned tragimad joonistajad ära ka. Üheksa-aastane Marion raamat Tartu teisest keskkoolist neljandast klassist saatis meile kulla ja karraga ehitud Egiptuse päikesejumala Kree pildi. Egiptuse jumalaid joonistas ka üheksaaastane Martin lepp Harju maakonnast Blaitsest. Mesopotaamia jumalaid on joonistanud kuue aastane Jüri Järv Jõgeva maakonnast. Veel mainiksin Malle pruun lepa Lääne-Virumaalt Klepnast ja kümneaastast Grete Olli Rapla maakonnast Märjamaalt. Kreeka jumalaid on joonistanud seitsme aastane Laura-Liisa parve Tallinnast. Teile ja muidugi ka kõigile teistele kuulajatele ja joonistajatele. Suur-suur aitäh. Nähtamatult näol on sõpruga täiskasvanud kuulajate hulgas. Aitäh teilegi. Olete meid oma kirjadega rõõmustanud. Ja nagu jutustaja Johannes ütles, kui jumal annab, vast kohtume teiega sügisel. Veel nähtamatu nägu soovib teile algavat kaunist suve ja ärgu jätku fantaasialend teid iialgi maha. Jumalad maailma rahvaste mõtteis ja kunstis.