Tere taas armsad kuulajad, kes te olete huvitatud Eesti lastekirjanduse ajaloost sellest saatesarjas, Eesti lastekirjanduse algus on Eesti lastekirjanduse teabekeskuse juhataja Andres Jaaksoo kõnelenud meile juba neljas saates Eesti lastekirjanduse ajaloost. Ja täname, jätkame stuudios on ka toimetajana Silvia Karro. Me tavaliselt oleme teinud nii, et teie Andres jaaksoo räägite ja kui on vaja, olen mina mõned näited kuulajatele ka kirjanike loomingust ette lugenud. Me oleme jõudnud Eesti lastekirjanduse ajaloos aastatesse 1930. Ja täna me teemegi vist niimoodi, et alustame kõigepealt mõne luuletuse lugemisega, sest et kevad on varsti käes või õigemini juba koputabki meile meile akna taga ja ukse taga ja oleks tore. Oma loeksime mõne kevade luuletus ette sest et sellel on ka mingi tagamõte ja missuguse kirjaniku loomingust võiks luuletus olla. Nuhta võiks olla näiteks Kersti Merilaas või Juhan Sütiste. Kumb praegu meile rohkem sobib ette Kersti Merilaasi luuletusest kevade tule. Mõned värsid on peagi läbi talvekuud ja hangi ründab paastu, sula ja rentslist keltsa kraabib luud. Mäe lirekeste rõõmus sula, näe pungi paisutavad puud, tuul, lagendikul hulgub ula ja mis me üles veel ei loega, ilm märtsikuul on uue moega. See kevadine tung ja kihk end avaldab ka kooliklassis. Sul punast tinti, täisvihk ja raamatus kõik tähed sassis, jääb lõdvaks, sulge hoidev pihk ka selges varem hoolsalt rassis. Kui sära päev ja veed on lahti, siis tuupimiseks pole mahti. Siia kõrvale sobiks lugeda katsune luuletus, sellest vahetunnist jälle hundiminemisest. Artratson vahetund ja see on siis murdeluuletus on kirjutatud. Kell koridori Leieio käen vahetunud, neid lätsi kinni pea on otsas, song saab välja joosta. Katten natii on priinõid, Lemmeboige nöögatelgi, nii idi. Kas olgu poiss või tüdriklaids, üts omme, lärm, kas anti viis või panti kaitslaskev pärl. Nüüd murrab vällja tuulis pääki, irakne ruut. Põrmandunits kiitsijat, käe, suur kukerkuuti. Su Surje prill-level kätes kuul meistri hii, Inge Pallas välgatas Kikeriki Kelotmises, seo vahetund, jääb Duracus. Kell kõliseb, no tuleb sund, oh kuramus, niisugune väike vallatu luuletus, üheksail kevad kööki, lapsed vallatuks. Kevad annab märku ka sellest, et me hakkame vaatama rohkem enda ümber, see tähendab Me hakkame vaatame loodust. Kolmekümnendad aastad olidki niisugused aastat, kus väga paljud eesti lastekirjanikud hakkasidki uuesti märkama, seda loodust ja loomi ja linde ja putukaid, mis sellesse looduses ringi sibasid. Ma arvan, et kolmekümnendad aastad olid niisugune aeg, mis ei ole iialgi enam eesti lastekirjutusest tagasi tulnud, see tähendab, see oli looduse lugude aeg ja, ja selle looduse lugude ja tuletas meelde, et niisugust asja peaks lastekirjanduses olema ei keegi muu kui Tammsaare. Sest teatavasti 1932. aastal ilmus esmakordselt eesti keeles siis Tammsaare jutustus Meie Rebane oligi jah, nagu siis juba öeldud, oli see mees, kes eesti lastekirjandusse tõi tagasi looduse motiivistiku just nimelt selle realistliku motiilistiku. Sest kui me, kui keegi on lugenud raamatut kuule, kutsik, kuhu lähed, siis ta mäletab muidugi postipapa Hanseni ühte niisugust juttu nagu tänulik rebane, kus oli ka tegelikult juba väga-väga nii realistlikult kirjutatud kogu see loomaaialapse ühine hingeelu, aga vahepeal tulid teised ajad, moed tavaliselt ikka muutuvad aastate aastatega tuppa või aastakümnete kaupa ja nii juhtus sedaviisi, et vahepeal hakati kirjutama niisuguseid lugusid, kus loomad muudkui rääkisid inimestega ja rääkisid omavahel. Ja see selline loom kui selline kadus lastekirjandusest ära ja nüüd oli siis Tammsaare uuesti see mees, kes selle tõelise looma, jällegi rebasepostipapa Jansen eeskuju tõi uuesti lastekirjandusse, aga missugune laps, olgu ta siis 10 20 või 30 aastat tagasi või praegu ei igatseks endale looma. Muidugi praegu igatsetakse koeri ja kasse ja ampstreid. Sellel ajal, kui kirjutati, Meie Rebane, muidugi ampstritest ei osanud maalapsed ja linnalapsed meil Eestis veel unistadagi. Aga imelik oli ka see, et Tammsaare tõi just nimelt Rebase selleks loomaks, kes hakkas siis lapsega suhtlema, sest ta oleks võinud ju kirjutada, aga niisuguseid lugusid tegu on ju ikkagi metsavahitaluga, et kus on koerad ja kassid niikuinii olemas, et, et oleks võinud ju kirjutada lapse suhtest või kassiga. Aga aga ta millegipärast pidas siiski vajalikuks tuua lastekirjandusse uuesti üks niisugune loom, kes on metsast tsiviliseeritud ühiskonda, ütleme siis, kui kuivõrd ta nüüd tsiviliseeritud kolmekümnendatel aastatel oli, see on juba teine küsimus, aga ta tõi sellesse tsiviliseeritud või inimeste ühiskonda metslooma selle metslooma ja lapse suhete kaudu sai ta rääkida palju niisuguseid asju ära, mida, mida võib-olla koera ja kassi suhtes lapsega ei oleks saanud vaata üldse ära rääkida, sest et üks on ikkagi nüüd praegu. Kuna hakkame mõtlema, siis väike rebane tuua metsast ära, panna ta ketti ja hoida teda seal on hoopiski midagi muud kui koer ketis õue peal ja tänu sellele. Ühesõnaga tekkisid selles raamatus ka niisugused probleemid, nagu sellesama looma, kes on nüüd metsast ära toodud selle looma suhe siis tsiviliseeritud ühiskonnaga ja temaga igatseme seda ühiskonda, kus ta ära on toodud, ühesõnaga seda metsa, see tähendab seda, et loom pidi valima nüüd siis Vabaduse ja sunnitud heaolu vahel. Ja tavaliselt niisuguseid asju. Täiskasvanute maailmaski juhtub küll, aga vabadust nähtavasti valivad kõik siiski rohkem kui niisugust heaolu maailmavangis. Ja, ja tänu sellele tavaliselt niisugune ja otsimine rongis lõpet siiski krahhiga, nii nagu kahjuks lõpeb ka see ilus rebaselugu krahhiga. Selle rebaseloo üks ongi see, et valigem siiski õigesti ja, ja ärgem olgem ühesõnaga kahe isanda teenrid, kuigi Tammsaare näitab väga ilusasti, missugused suhted, et on sellel poisil ja kogu metsavahi perekonnal, selle rebasega rebane siiski siiski siiski kogu aeg püüab ikkagi sinna metsa poole, kui ta ka selle oma kaelaketi puruks üks kord saab, siis ta ei saa seal metsas jälle enam olla, sest nüüd nüüd on juba lugu niisugune, et tal kõlas see keti üks jupp, mis kõliseb kogu aeg ja see reedab teda kogu aeg. Tähendab siin on veel üks niisugune märge sellele, et, et ühesõnaga, et kui sa oled ükskord kedagi reetnud, siis tähendab sa ei saa enam selles ringkonnas enam iialgi, see tähendab ka metsas enam iialgi elada. Sa pead tagasi tulema sinna ja leppima selle vangipõlvega tänu Tammsaarele hakatigi siis uuesti nägema seda realistlikku looma, kus panen näiteks praegu antud juhul ei mõtle mitte midagi, teda ainult kirjeldatakse, mis ta teeb. Mõnikord on ta väga tõrges, ta ei kuula poisi sõna, ta ei taha poisi jutust üldsegi midagi aru saada, keerab selja või läheb ära ja mängib hoopiski vana koeraga, kes on seal metsavahi talus. Ja, ja seda, mida see loom võiks ise mõtelda, Tammsaare üldse seda ei puuduta, tähendab ühesõnaga ei taha hakata tegelema niisuguste asjadega, mida niikuinii ükski inimene ei suuda mõista, olgu ta siis koera, kassi või rebase hingeelu. Ja kui siis nüüd Tammsaare oli selle raamatu avaldanud, see sai väga populaarseks siis imelikul kombel olid ka järgmised jutud, mis eesti lastekirjandusse tulid, olid juttudega rebastest, nende autoriks oli oli juba Richard Roht, keda meie lapsed nähtavasti tunnevad rohkem kui Tammsaaret, sest ma ütlen küll veel kord siia vahele, et, et Tammsaare, meie rebast on väga palju välja antud, viimasel 10-l aastal küll mitte raamatukogudest võiks seda meie rebaseraamatut siiski saada ja ja ma usun, et kui keegi selle läbi loeb, siis ta ei ole selles pettunud, aga vastupidi, et leiab sellest raamatust tõesti endale palju palju niisugust, mida, mida ta võib-olla enne ei osanudki aimata. Nii et meie soovitame omalt poolt küll tungivalt lugeda seda raamatut Ja, ja nüüd siis uuesti Richard Rohu juurde, Richard Roht avaldas 1935. aastal jutud rebastest, see oli siis rebasepoiss luus, händ, siis oli tema õde punatäpp ja, ja siis oli veel üks tema väiksem vend, teraskõrv, kelle emaks oli siis küüsi ja vene küüs ja tuhk nai ongi selle raamatu nimi. Tähendab, kui Tammsaare jutustab väga nisukesed hillitsetud kogu selle rebaseloo lastele, siis Richard Roht on hoopis temperamentsem ja ta kirjeldab nende rebaste pead pööritavaid seiklusi. Metsas võib ju neid ka isegi juhtuda, kes seda teab, sest et ega me ju tea, mismoodi need rebased tegelikult seal metsas elavad. Nii et ühesõnaga, rebaste seiklused on Richard rahul niivõrd kaasakiskuvad, et nähtavasti, kui keegi lapsele raamatu praegu endal ette võtab, siis ta enne ei, ei, ei saa seda raamatut kinni panna, kui see raamat on päris viimse leheni lõpuni loetud. Kusjuures muidugi, siin tuleb ka uuesti seda ütelda, et Richard Roht oli niisugune mees, kes ei mõelnud oma rebaste käitumisi sugugi välja, aga tal olid abiks tol ajal väga populaarsed ja väga hinnatud loodusteadlase preemia raamatut, kus siis olid kirjeldatud kõikide loomade käitumist ja tänu sellele nähtavasti kuna Richard Roht oli osanud sellest raamatust ammutada nii palju siis see seiklusrikas rebaste lugu ongi tegelikult ühest küljest tõesti niisugune hinge kinni panev seiklusraamat, aga teisest küljest ka väga täpselt loomade elu kirjeldav raamat, need igal juhul. Praegu ei tohiks loodusteadlased selle raamatu puhul küll ütelda, et ei loom niimoodi käituma. Nüüd te olete rääkinud pikalt rebastest taga, võib-olla teeme väikese pausi ja loeme veel midagi kevadest ja mida te taas soovitab, tähis on meil nüüd Sütiste, seal Sipiste kevadlaanes kohendama. Satra mahla tilgutavad Kased käeksub kevadine kiik. Kuldlokk, kaevu koogulvatrap imestades, viletlased õlles, rakilantiid keerutab ja siblib kirju, tiivuline liblik juba õhus lennutab. Tärkab oras, sirgub rohi, pungiavad metsakohin, õhtul Citics unised, see on jälle ärganud, kevad rõõmus, ilus kuldne kevad. Elab, liigub, kumiseb. Elab liigub, kumiseb, seda saaks nüüd ütelda ka Karl Ristikiviraamatute kohta, sest meie lapsed nähtavasti tunnevad kõige rohkem tema raamatuid sellidest ja semudest, mis ilmusid 36 ja 38. Aga see elamine ja lendlemine tuleb tegelikult välja hoopis raamatust. Lendav maailm, mis kõneleb pääsukestest lindudest, pääsukesed, kes, kes on nüüdseks saanud meie rahvuslindudeks nende elust, on Ristikivi tõesti väga ilusasti ja väga tõetruult kirjeldusi andnud. Nii et ma usun, et kui kellelgi on mahti, siis Ristikivilend on, maailm on kordustrükis ilmunud need selle pääsukeste loo natukene küll kurva lõpuga loo, aga mis parata, loomade elu vabas looduses ei ole sugugi meelakkumine ja, ja sellepärast ma usun, et selle kurva lõpuga loo lugemine valmistab paljudele suure elamuse. Aga, aga ta on kirjutanud 1936. aastal ka raamatu, mille pealkirjaks on sinine liblikas ja noh, nähtavasti kommenteerida rohkem ei olegi vaja. Kellest on selles raamatus juttu, nii et, et see on ka veel liblikate raamat, et nüüd meil on siis juba olemas rebased, raamatud, need on meil olemas, siis pääsukeste raamatud on olemas liblikate raamatut ja kui menüüd edasi läheme, siis me peame nähtavasti rääkima August Mälgust, August nälku lastekirjanikuna tuntakse muidugi vähem sellepärast et tema on ikkagi täiskasvanute romaanikirjanik, aga imelikul kombel on ta kirjutanud ka ühe ka populaarse lasteraamatu. See ilmus esmakordselt 1934. aastal ja kandis pealkirja jutte lindudest. Seda on ka korduvalt kordustrükkides ilmunud, nii et kui keegi tahab seda raamatut lugeda, siis siin ei ole mingisugust takistust kuidas raamat tundis. Märk teatavasti armastas Saaremäe maad ja Saaremaa lähedal lähedal asuvaid saari. Nalkule meeldis suviti väga matkata ja eriti armastas ta käia kihelkonnalt tunnis ja see paadisõidu kaugusel Vilsandil, aga teatavasti Vilsandi on meil ju looduskaitseala, kus elavad linnud ja, ja seal vaika saartel ta siis hommikul rajaõhtu hiljem oli siis varitsustelgis täpselt keset neid linde ja, ja siis ta Välgis päevade viisi nende lindude käitumist. Tänu nendele telgis veedetud mügavatele tähendab kirjaniku jaoks ebamugavate tundide, sest ega ta ei tohtinud seal liigutada, sest siis oleksid linnud seal tema ümbert silmapilk lennanud. Aga tänu nendele niisugustele ebamugavatele tundidele siis sai selgeks autorile see, missugune on siis merelindude, see nii-öelda hinge missugused on need kutse ja hoiatushüüded ja kuidas linnud oma pea või kaela või, või tiibade hoiakuga väljendavad siis kas siis sõprustunnet või, või viha või hirmu. Sellele nähtavasti ongi see raamat niivõrd tõetruu, et, et, et meil ei tekigi kahtlust, et, et see kõik võiks tõepoolest niimoodi olla. Muidugi, sellel raamatul on ka veel teine plaan, see, see on see plaan, et inimeste ja lindude vahelised suhted või inimeste ja looduse vaheline vahelised suhted. Sest ega me ei olnud kolmekümnendatel aastatel ja ega ole ka siiamaani veel selgeks saanud, et me ei saa ikkagi loodusele oma tahtmist päris peale suruda. Sellest andis märku lastele ka August Mälk juba 1934. aastal. Inimene ole ettevaatlik loodusega, ole ettevaatlik, kõige sellega, mis selles looduses elavat on, nüüd räägimegi, virgesestaadi virges on, on tegelikult Eduard Männik ka rohkem tuntakse ju kui romaanikirjaniku või õigemini sõrakirjaniku. Aga aga tema on toonud jälle meie lastekirjandusse jänesed, metsjänesed ja, ja jäneste lugu, jänesepoeg totoomis ilmus 1935. aastal. Saab ju ka praegu lugeda, sest see on kordustrükis ilmunud ja seda on tõlgitud isegi õige mitmesse suurde võõrkeelde inglise ja saksa keelde, nii et see jäneselugu ei ole mitte ainult pelgalt eesti lastejutt. Ja, ja eks ole sealgi selles samas jäneselooski probleemiks see, et metsast toodud jänest tegelikult siiski ei tohi igaveseks koju jätta, sest see tähendaks seda, et tema saatus oleks täpselt samasugune, nagu oli selle õnnetu Mossaga. Tamsar Ameerib. Asja nimi oli Mosja Mosja saatus, mis, mis lõppes väga kurvalt seal selle vastu, too Aadi virges oma jänesepoja loos lõpetab ka optimistlikult. Jänesepojal tootool sünnivad lapsed, see tähendab, et tekib järjepidevus. Kui sa ikkagi elad oma õiges keskkonnas, siis tekib see järjepidevus ja, ja seda järjepidevust tuleb igal juhul hoida ja kaitsta. Aga Aadi virge, see ei ole ainult lastele jutte kirjutanud, sest jutte on tal tõepoolest palju, aga ta on kirjutanud ka lastele luuletusi ja võib-olla vahepeal loeme nüüd ühe luuletuse. Aadi virgesse kirjanikunimega Eduard Männik on kirjutanud 1000 925. aastal tegelikult niisuguse luuletuse lastele õhtu heinamaal. Till, till, laste naerodilin vikatitega, õlin, luhalehte sulab nagu oja pula tillil tillil. Kuku kuku metsas kägu kukub kinnisilmi, tukub heina, aeg on varsti mokas, minul kurgus, okas kuku, kuku likat lõkat. Õhtu juba jõuab ojal udu sõuab luhas liikleb vikat heinas licetlekat, lykatlekat, till, till, laste naeru, tilin vikatitega, õlin. Koju tulles sulab üheks hõikeks, ulab tillil pill und, univend und pärast värsked heinad ongi nagu seinad. Laste uneaset ümbritsevad Kased und, und, und. Ilus heinaegne luule. Kas ta nüüd me tuleme siis tagasi uuesti selle hiinaaegse või, või üldse Eestimaa looduse juurde ja tuletame siinkohal veel kord meelde, et ega siis need lood, millest me praegu nüüd rääkisime, ei ole veel kõik lood, mida eesti lastekirjanikud on kirjutanud loomadest. Noh, nüüd me saime juba õige pikka nimekirja nendest loomadest, lindudest, kellest on elanikud lastele üldse kirjutanud. Aga tegelikult on Leida Tigane kirjutanud veel lindudest ja loomadest ja Friedebert Tuglas on kirjutanud hoopiski siniilist. Nii neid loomi ja linde aina juurde tuleb, aga üks osa sellest 30.-te aastate lastekirjandusest on muidugi ka veel kord väga suured pärane. See on nimelt see, et meie Aime lastele määratud aimekirjanduses hakati rääkima ka lindudest ja loomadest, õigemini oma oma kodumaistest lindudest ja loomadest. Ja siin tuleb nähtavasti kõigepealt meelde tuletada ühte niisugust naljameest nagu Karl August Hindrey, sest et me ju teame teda rohkem nende igasuguste viljaluuletuste ja naljapiltide autorina, aga seda, et ta Hindrey on kirjutanud ka kaks loomaraamatut, seda teavad vähesed. Ja üks nendest oli siis või õigemini mõlemad raamatud ilmusid 1935. aastal. Üks nendest kandis pealkirja meie metsloomad, see on siis Eesti metsade loomadest väga niisugune asjalik raamat lastele ja teine raamat, mis ka 35. aastal ilmus, oli Meie koduloomad ja nende põlvenemine. See oli niisugune esmakordne soov rääkida lastele mitte ainult loomadest, aga ka nende põlvenemisest. Ja kui me siis räägime veel lasteaimekirjandusest algupärasest, taimekirjandusest, siis me ei saa muidugi mööda minna ka Kustas põldmaast, kes ju hilisematel aegadel on väga palju loodusest lastele ja ise täiskasvanutele kirjutanud. Aga tema alustas ka justkui kolmekümnendatel aastatel ja ja alustas ajakirjanduses, kus ta hakkas siis tutvustama Eesti loodust ja loomi. Me võiksime hakata neid juttu nagu kokku võtma ja siis ma pean uuesti kordama seda, et kolmekümnendat aastat peale selle, et nad olid toonud eesti lastekirjandusse üldse realistliku nägemise, laste elust, parijõgi ütleme näiteks. Kuid siiski tuleb veel kord korrata, tõid siiski esimest ja viimast korda eesti lastekirjandusse nii palju loomaaia looduse lugusid. Ja tänu nendele loome looduse lugudele on on meil siiski säilinud ka järjepidevus. Tuletame meelde, et näiteks kunagi me võime lugeda juba Jaan Rannapi või siis Harri Jõgisalu loomalugusid. See on ju tegelikult tore. Ja kui me veel ükskord üles loeme, need loomad, kellest te täna rääkisite, Need olid rebane jänes. Siil siis terve kari linde, koerad kindlasti koerad olnud, vilksutasid siin jutus kassid, nii et neid loomi ei saa ühe käe sõrmedel üles lugeda, nende loomade üleslugemiseks ei jätku kahest käestki ja, ja ma usun, et ega see polegi tähtis, kui palju neid loomi meil siin lasteraamatutes ringi kalpsata. Tähtis on see, et, et need loomad ja linnud muud mutukad aitavad lastes säilitada seda loodusetaju. Seda, et me peame hoidma seda kõike, mis meil on ümber meie ümber seda kõike elavat ja et me suhtuksime säästlikult, sellesse, mis meile on antud. Ja need jutud või raamatud on ilmunud aastatel 1930 kuni 40 selles hästi ilusas looduse kuldsarjas. Need raamatud on ilmunud ka sarja väliselt need tegelikult muidugi nad moodustavad ühe niisuguse kuldsarja kõik kokku. Ja kõiki neid jutte on tegelikult ka praegusel noorel kuulajal võimalik ise lugeda, nad on kõik saadaval uuesti trükki antud mitmed ja paljud neist ja nii edasi. Just nii, just nii, nii et head lugemist. Tal on võime me lubada, et enam-vähem kuu aja pärast kohtume ja siis me kõneleme edasi lastekirjandusest. Juba alustades aastast 1940. Stuudios oli Eesti lastekirjanduse teabekeskuse juhataja Andres Jaak 100 toimetaja Silvia Karro. Kuulmiseni.