Tere, armsad ajaloo ja kunstihuvilised lapsed. Tänases nähtamatu näosaates kuulete kreeka mütoloogiast. Saate sisu võiks kokku võtta nii. Miski inimlik pole kreeka jumalatele võõras ja vahel on isegi lausa nii, et inimesed käituvad kangelaslikku Maltki kui jumalad. Kõigest sellest kõneleb teile nüüd kunstiajaloolane Johannes Saar. Kreeka jumalad ja nende elu seostuvad meie kõigi mälestustes enamasti millegi väga helge ja ilusana. Kohe tulevad meie silme ette inimesetaolised olevused, kes elavad luksuslikku elu kuskil Olümpose mäe tipus juues surematute jooki, nektarit ja maitstes surematute sööki Ambroosijat või näeme neid jumalaid jooksmas ringi, lillerikastele, kaasadel või lippama seiklemas kuskil suurtes metsades. Aga me ei tohiks lasta sellest end segada ja arvata, et see ongi alati kreeklaste puhul nii olnud. Ka selle rahvuse puhul eelnes sellisele kaunile maailma pildile pime ja sünge aeg mil kreeklased kujutasid oma jumalaid ette üpris õudsetena pooleldi loomadena, pooleldi inimestena. Ja osa nendest jumalatest on ulatunud ka sellesse helgesse kaunisse perioodi. Kõik me ju teame näiteks sellist koledat, pooleldi surelikku, pooleldi surematut olevust kelle nimi oli korgame, tuusa. See oli kolme peaga olevus, kellel olid juuste asemel vingerdavad maod ja kes ainuüksi oma silmavaatega võis ükskõik kelle kivistada. Või siis ütleme, Kreeka merejumalused, kellel olid juuste asemel rohelised, vetikad ja alakeha asemel oli kalasaba ja nahk, oli neil kalasoomustega kaetud. Kõik need mälestused kaugemast ja ohtlikumast ajast, mil Kreekamaal jooksid ringi igasugused imelikud olevused. Näiteks Kenda Aurid, pooleldi hobuseid ja pooleldi inimesed. Või mootorid, need on sellised soku, sarvede ja kapjade ka. Või siis näiteks tiivulised hobused, kuulsaim nendest oli nimega pegasus. Nende võimuses oli täiesti vabalt ja mõttekiirusel nagu kirjutatakse üle taevakaare lennata. Millal see juhtus, et jumalad hakkasid muutuma inimeste sarnasteks oma välimuselt? Tegelikult on kreeka nende imekaunid jumalad ja jumalannad suurelt osalt möödunud sajandi väljamõeldis. Iseloomult ei olegi Kreeka jumalad nii jumalikult kaunid kui välimuselt. Pigem vastupidi. Sagedasti näeme, et kreeka jumalad eesotsas kas või nende indi pea jumalaga käiduvad sageli vääritumalt kui surelikud inimesed. Selliseid lugusi kohtume kreeka mütoloogias väga sagedasti. Võtame peajumal Zeusi, kes on vihmajumal ja välgu jumal. Välk on muide üks tema põhilisi relvi vaenlaste hävitamisel. Ja sellena on ta loomulikult väga võimas ja tugev. Aga teisalt, kuidas nüüd öeldagi, eraelus? Kellega seoses teame lõputuid lugusid ja seiklusi mitmete mereni, ümfide ja teiste väiksemate jumalannad, ega see idee just peajumala au millised merenumbrid välja näevad? Lühve, imekauneid, noori naisi oli kreeka mütoloogias kohutavalt palju. Raamat kirjutab, et igal allikal, igal puul igal järvel ja igal mehel lainelgi võis olla oma kaitsevaim või kaitseingel keda tavaliselt kujutati pikajuukselise imekauni naisterahvana. Noja ja Cheusil juhtus sagedasti igasuguseid seiklusi, nendega, aga tõus oli ju ka abielus. Ja tema naine Hera vastanud sellele sugugi hea pilguga. Heerad teamegi kreeka mütoloogiast kui abieluõnne ja abielutruudusejumalannat, samuti ka kodukaitsjana. Aga medalil on ka teine külg. Teisalt oli Hera jälle armukade ja kuriabielunaine kellel oli ju ka põhjust kurjustada. Tänud Zeusi vempudele. Aga Hera viha ei pöördunud peaaegu mitte kunagi Zeusi vastu, vaid eelkõige tema armukeste vastu. Ja siin me näeme heerata väga verejanulised olevusena ja julma kättemaksjana näiteks mereni Iio, kellega Zeusi sidus üüriks armurõõm, selle muutis Hera lumivalgeks lehmaks ja saatis seda lehma kiusama. Sure kohutava parmu. Ja lehmaks muudetud nümf pidi põgenema läbi terve Kreeka maa ja Aasia ja suure ringiga jõudis ta Egiptusesse välja ja alles siis muudeti ta tagasi lümfiks ja ta sai tagasi oma endise välimuse. Aga noh, see on üks tagasihoidlikuma täiteid. Hera julmusel ei olnud tõesti piire ja ärme hakkame sellest hinga pikemalt rääkima. Ja siis see vääritu abielupaar valitses siis kõiki teisi Kreeka jumalaid. Ja nende seas oli ka tegelikult terve rida härrasmehi, kelle nimi oli laitmatu. Võtame näiteks merejumal Poseidoni Poseidon, neil oli hiilgav palee keset merd ja teda kujutatakse tavaliselt kolmar käes seismas merelainetes või siis raputamas maad selle kolmhargiga. Teda peetakse ka maavärinate jumalaks. Aga Poseidon huikab vaimu rahustada. Näiteks mere tormide ajal piisas ainult sellest, kui ta sõitis oma kuldseks kaarikuga üle tormitsevate lainete ja vetemöll vaibus ja veebis ning muutus siledaks. Kas Poseidon on sama merejumal, keda meie oleme harjunud nimetama Neptuniks? Ja kõikide kreeka jumalatega on ju nii, et neil on kreekapärased nimed. Ja hiljem, kui roomlased võtsid kreeklaste jumalad endale üle, siis panid nad neile uued nimed juba siis ladinakeelsed nimed, mis tõepoolest meil on rohkem levinud. Aga edasi. Poseidon olid Zeusi vend ja erinevalt oma vennast oli ta tõesti korralikus abielus oma naise merejumalanna amfitiitliga. Seltsil oli veel üks vend, üks vend oli Poseidon, aga üks vend oli veel. Ja ja selle teise venna nimi oli Haades. Tema oli allmaailma valitseja. See oli siis maailm, kuhu lahkusid kõik surelikud pärast surma. Haadest on kujutatud alati mingi omapärase kiivriga. See kiiver, mõni võlukiiver, selle kandja võis muutuda nähtamatuks. Ja Haadest tihti käiski nähtamatu maa peal. Aga lisaks sellele oli Haadeselga mantel, mille abil ta võis ennast nähtamatuks muuta. Must pikk mantel. Ja näiteks legend räägib, et siis, kui maades käis maa peal endale naist röövimas. See ei ole temast küll kuigi ilus tegu. Et siis avanes kuristik ja sellest kihutas välja süsimust ratsanik süsimustalk kaarikul, mille ees olid kolm süsimusta hobust. Ratsanik, isa oli samuti süsimust ja tuules lehvis tema süsimust mantel. See oligi Haades, kes samal hetkel röövis maa pealt endale maa viljakuse jumalanna tütre Roderpina kes hiljem saigi allmaailmajumalannaks ja valitseja, annaks. Oli juttu sellest, et Haades valitseb allmaailma, kas see tähendab ka seda, et tema valitseda on kõik maavarad ja kalliskivid ja see, mis on siis nii-öelda maa sees? Ja loomulikult kõik, mis maa seisemaal kuulub Haadasele, Hades ja Poseidon on võrreldes pea jumalaga tõesti väga kenade korralikud jumalad. Kui ütleme, vaata see naise röövimise lugu välja arvata, sellepärast et sellega ta põhjustas proserpina emale vägapalju, piiluja, nuttu. Kas on teada ka kuidas edasi poserpinal elu läks, ser allmaailmas, kas ta tundis ennast pärastpoole hästi? Kuningannana? Jah, see asi lõppes siiski suhteliselt õnnelikult. Proserpina saabus maa peale iga aasta kevadel. Ja tõi endaga kaasa looduse ärkamise ja kõikide taimede ja puude ja põõsaste võrsumise, kuna maa viljakuse ja loodusejumalanna rõõmustas. Ja hiljem sügisel, kui proserpinompidi tagasi maa alla oma abikaasa juurde minema, siis vajus jumalanna dementer jälle longu ja tusse ja nuttis kuni järgmise kevadeni välja ja loodusnuttis koos temaga. Üks kaunimaid jumalaid kreeka mütoloogias on jumal Apollon. Esiteks on ta ilus jumal ja teiseks väga populaarne tarnega teiste jumalate seas. Nimelt on just tema see, kes kaunistab jumalate koosviibimisi ilusa lüüramänguga. No ütleme, kui jumalad on kogunenud Olümpose mäele pidu pidama. Jumala Apollon, on ka kõikide kunstide soosija jumal, Apollon on ka tõe jumal. Ja üksiti on jumala pool on ka valguse jumal. Mõnikord on teda seostatud isegi päikesega. Räägitakse jumala Poloneil, pole varju. Valgus, mis temast levib, on nii täiuslik. Rääkisime enne siin Zeusist ja Poseidoni ja Haadesest kaks viimast olid siis niinimetatud härrasmehed korralike elukommetega jumalad. Kas jumal, apolloni võib ka härrasmeheks nimetada? Jah, üldiselt küll kuid ainult nii väike klase iseloomuga ei oleks. Asi on selles, et jumala Apollon solvus väga kergelt, kui keegi ei osuta talle piisavalt austust. Just surelikest. Ja sellisel juhul oli jumala Apollon raguri väga julm ja see on sagedasti kreeka jumalate juures, nii et ühel Poolt võitlejad nende iseloomus. Niisugune hea ja üllam ja õilsam pool. Aga teisalt toores ja jõhker jõud. Nende iseloom koosneb nagu kahest poolusest. Kuidas kreeklased pidid oma jumalaid austama, ega nad midagi erilist selles osas välja ei ole mõeldud. Alguses, kõige vanematel aegadel austasid nad oma jumalaid pühades hiidöös. Tammikutes austati näiteks jumal Tseeuusi kus käidi teda kummardamas ja siis tammelehtede sahina järgi kuulati Sis Zeusi sõnumeid. Samuti mingil ajal on kreeklased austanud ja kummardanud oma jumalaid altaridel mis asuvad näiteks lageda taeva all ja kuhu siis süüdati ohvri tuli ja siis ohvrisuits tõuseks taeva poole ulataks ka jumalate sõõrmetesse. Aga muidugi me kõik teame väga hästi neid suurejoonelisi templeid, mida kreeklased, kus ta sadade jooksul püstitanud. Aga Olümpose mägi, kus jumalad koos käisid, kas see on tegelikult olemas? See on täiesti olemas, aga müütide maailmas? Noh, me ei ole kindlad, kas see on nüüd just see mägi, mis seal Kreekas asub või asub seal, nägi hoopis kuskil taevas pilvede sees. Raamatut kirjutavad väga erinevalt selle kohta, aga sellise nimega mägi on Kreekas täiesti olemas. Ja kui me siin juba nüüd siis jumalatest räägime, siis mainiks veel kahte jumalat. Esiteks jumal Hermes, kes on väga iseäraliku välimusega. Näiteks sellepärast, et ta kannab kiivrit, mille küljes on tiivad. Mille küljes on samuti tiivad ja sellisena varustatult võib jumala Hermes kihutada ülikiirelt läbi kõikide maailmade üle taevakaare ja üle metsade maadel. Hermes ongi jumalate käskjalg. Aga ta on ka kaupmeeste ja igasuguste teede ja rändude kaitse. Jumal. Aga, nagu me rääkisime, on igal kreeka jumalal kaks poolust. Ja siin näeme ka, et jumal, Hermes on ka varaste kaitse jumal. Legend räägib, et siis, kui Hermes polnud veel päevagi vana, oli tal juba õnnestunud ära varastada jumala apolloni lambakari. Tõsi küll, tookord asi lahenes rahulikult, aga Hermes saigi sellest hetkest peale varaste kaitsejumalaks. Nii et ei teagi, kas ta on nüüd härrasmees või on ta siis mingi halvemat sorti tegelane. Ja lõpuks mainiksin veel sõjajumal aarest kui ühte väga halva iseloomu eredat näidet. Sõjajumal Ares. See oli kõige ehtsam riiukukk, küll tülitsesid ta kõikide teiste jumalatega, küll ässitas inimesi üksteise vastu. Kusjuures ise ta ei olnudki teab mis suur kangelane, vaid sageli käitus väga argpükslikku. Tihtipeale sai ta, nähvas aga inimeste endi käest. Aga see ei seganud muidugi teda järgmine kord uuesti igasugusele sõjalisele ärritus tööle asumist. Teda on tavaliselt kujutatud niuksed sõja riistus sõjamehena üsna morni pilguga põrnitsamas vaataja otsa. Aga kuidas kreeka mütoloogia inimese tekkimist siia maa peale põhjendab või seletab? Legendid on siin väga vastukäivad. Ühes kohas kirjutab näiteks raamat. Kunagi ammu-ammu elas maa peal kuldne inimtõug, kes oli jumalatega täiesti võrdväärne ja nad elasid jumalatega täielikus üksmeeles ja olid nende väärilised. Aga siis juhtus kuidagi, et see kuldne inimtõug lahkus maa pealt. Nende asemele tuli hõbedane inimtõug. Need inimesed olid kurjad ja kaklesid omavahel. Kuni lõpuks jumalad pidid vara hävitama. Nende järel tuli pronksile tõug. Need oli hiiglased ja samuti väga oskamatuid ja kurja ja need hakkasid kohe omavahel kaklema ja hävitasid iseennast ära. Õnneks tuli pronks sisetõu järel nõndanimetatud kangelaste tõug, kes elasid pikka aega maa peal, sooritasid suure hulga kangelastegusid ja elasid üllalt ja õilsalt. Kui nende aeg siin maa peal ümber sai, lahkusid nad ära kaugele paradiisi, kus nad elavad ja pidutsevad siiamaani. Ja meie teiega, armsad sõbrad, oleme nüüd siis see viimane ja viies tõug, mida on nimetatud raudseks tõuks. Raamat kirjutab, et Me oleme teiega, kurjad inimesed ei saa omavahel kuigi hästi läbi. Ei austa piisavalt jumalaid. Ja kunagi kaugemas tulevikus teenime kindlasti ära mingisuguse karistuse selle eest. Kas raamat ütleb ka seda, et meie kõigiga läheb nii? Oh ei, seda mitte. Mingi lootus enese parandamisele on alati igal pool või ütleme kasvõi seegi, et võib-olla need asjad ei olegi niimoodi. Näiteks teine legend inimeste kohta räägib nii, et inimesed on maa peale loonud Prometheus. Ja lugu oli sedasi, et alguses tehti inimese loomine üles indeks Prometheuse vennale epiteosele, kes ei saanud aga sellega kuidagi hakkama, sellepärast et epitõus oli kõik paremad iseloomuomadused jaganud juba haara loomadele kõik jõu ja kiiruse ja karvkate täia, tiivad ja suled ja kõige ilusamad kaunimad asjad ja inimese jaoks nagu ei olnudki midagi jäänud. Siis tuli muidugi Prometheus ja otsustas luua inimese jumalasarnase. Ta pani ta kahel jalal kõndima ja andis talle parima, mis oli jumalatel inimestele pakkuda mõistuse. Ja seejärel tõi ta Olümposelt altareid Tõi inimestele alla maa peale tule mis tegi juba inimesed jumalatega praktiliselt võrdväärseks. Selle eest ta muidugi teenis ära peajumala Zeusi suure viha, kuid tegu oli tehtud ja inimene võis hakata. Arenema, millised inimeste ja jumalate vahelised suhted olid, milline oli nende läbisaamine? Inimesed käitusid sagedasti jumalate väärilisena aga jumalat seevastu jälle kui kõige vääritum inimene. Võtame näiteks Trooja sõda. Müütiline legend, haarne sõda kauges minevikus, mis võib-olla siiski ka reaalselt toimus, seda täpselt ei tea. Millest see üldse lahti läks. Lahti läks sellest, et kunagi Olümpose mäel ühe jumala pulmas pidu pidades ühiskond tülijumalanna Eris Ta ei olnud üldse peolauda kutsutud peolauale õuna, kuhu oli peale kirjutatud kõige illusamale. Ja loomulikult hakkasid jumalannat omavahel kõik seda õuna endale tahtma. Kraaklesid ja kiskusid seal omavahel, kuni lõpuks jäi järgi kolm kõige kangemat Hera Zeusi abikaasat. Kus jumalanna ja Aphrodite ilujumalanna jumalannad palusid Zeusi vahekohtunikuks, see uus keeldus targu ja ütles, et näed seal all maa peal. On imekaunis Trooja prints nimega baaris. Et minge tema juurde, las tema otsustab, tema on suur asjatundja iluküsimustes. Ja jumalannad läksidki. Kujutage nüüd ette, selle asemel, et paluda Parist nüüd tõesti hinnata nende ilu omavahel hakkasin nutma pakkuma Parisele altkäemaksu. Võtame näiteks Zeusi abikaasa Hera. Ta tõotas, et ta teeb Parise Euroopa ja Aasia valitsejaks. Kui see ainult annab õuna temale. Athena lubas, et ta teeb temast kõigele Pramas sõjapealiku. Ta paneb ta Trooja sõjaväe etteotsa ja viib ta võidukale vallutusretkele Kreeka vastu. Aphrodite aga ütles, et maailma kõige ilusam naine saab kuuluma temale kui õun saab kuuluma Aphrodiidele. Paris oli meeleheitel ja pikkade kõhkluste tulemusel ulatas ta õuna Aphrodidel teised kaks jumalannat elasid seda muidugi väga raskelt ülekoe tekkis tüli iga Olümposele endal. Ja loomulikult jagunesid sõjaleerid selle vahel, kes oli õuna valud. Ja nende vahel, kes ei saanud seda. Jumal Aphrodite asus Systroo jalaste poolel. Ja Athena ja Hera läksid Kreekamaale kreeklasi trooja laste vastu üles ässitama. Maailma kõige ilusam naine oli Sparta kuninga Menelaose naine Helena. Ja loomulikult ei saanud ükski Sparta sõdalane seda solvumist nüüd nii lihtsalt alla neelata, et nende kuninga naine on röövitud. Nende kuninganna on röövitud ja peagi kerkis sellest üles sõjakäik trooja vastu mille kestel mõlemad sõdivad pooled näitasid ennast võidu väärilisena saatsid korda loendamatul hulgal kangelastegusid. Aga samal ajal toimus suurel ja legendaarsel Olümpose mäel jumalate omavaheline kiskumine, mis ei olnud pooltki nii kangelaslik, vaid ikka käis sellel tasandil, et kes on ikka ilusam ja kes on ikka vägevam ja kes ikka rohkem seda õuna vääriks ja nii edasi ja nii edasi. Aga kuna jumalate omavahelised kiskumised olid seotud ka inimeste maapealsete vaevadega siis Tõnise tihti nii kreeklastele kui trooja lastele kaasa. Väga ränki piinu. Aga jumalaid ei häirinud see kuigivõrd. Mingisugune õun oli neile muidugi loomulikult palju tähtsam. Kuidas Trooja sõda lõpes. Trooja sõda lõppes Trooja lastele väga õnnetult. 10 aastane sõjategevus tõi lõpuks neile suure kaotuse. Legend räägib, et seda eelkõige tänu sellele, et nende poolel võitlesid nõrgemad jumalad mida üks ilujumalanna Aphrodite nimelt ikka nii väga sõjategevuses ära teha suudab. Poisis riiukukk aares sõjajumal Ares, kes samuti nende poolt võitles. Ta oli ju tegelikult argpüks, kes põgenes kohe, kui oli saanud kellegi käest piigiga vastu tagumikku. Trooja laste endi kaitsejumalanna Athena oli soosingust lahti ütelnud pärast seda, kui Parysoli andnud õuna Aphrodiitele. Ning Ateena pärast oleks võinud kogu Trooja hukka minna. Ja nii ka läks. Muide kreeklased purjetasid silmakirjalikult trooja minema, jättes Trooja väravate ette suure puuhobuse. Oja hobusel ja selle hobuse sisse olid ennast peitnud 50 kõige vapramad Kreeka sõdalast. Varahommikul, kui valgeks läks, nägid troojalased oma suureks imestuseks seda hobust oma linnaväravate ees. Ja otsustasid ta linna sisse vedada. Et pühendada see Ateenale ja troojalased ei aimanud üldse, milline oht meid ähvardab. Ja jumalanna Athena ei hoiatanud neid ka sellepärast, nagu öeldud, oli ta oma soosingut lahti öelnud. Vedasid seal hobusel linna. Tuli öö 50 kõige vapramad kreeklast tulid hobuse seest välja. Aasid seestpoolt linna äravad ja kogu kreeklased Ta armee voogas linna sisse puhkesid tulekahjud, tapatalgud, hävitustööd, Trooja linn langes ja muutus rusudeks. Nii oli siis jumalate omavaheline tüli toonud maa peale ühe suurima tapatalgu, mida mäletatakse siiamaani kõigest eelkuuldust. Läheme käitumise osas ei maksa küll kreeka jumalatest kuidagi eeskuju võtta aga teisalt jälle teame, et nende jumalik välimus ja üldse kreeka skulptuuri saavutused on innustanud kogu maailma just Kreeka eeskujude põhjal mitmeid uusi kunstisuundumusi looma. Ja selles avaldub jälle kreeka jumalate kahesugune iseloom. Ühelt poolt ülluse õilsus ja teiselt poolt jõhkrust madalus Üritame siis meiegi ikka sinna üllama poole teenida. Niisugused olid siis lood kreeka jumalatest armsad sõbrad. Kui leidsite siit saatest midagi joonistamisväärset, siis joonistage ja saatke oma pildid meile. Meie aadress on Tallinn üks 100, Gonsiori 21, Eesti Raadio, nähtamatu nägu. Kohtumiseni kuu aja pärast, 29. aprillil.