Jumalad maailma rahvaste mõtteis ja kunstis. Tere, ajaloo ja kunstihuvilised lapsed. Seekordses nähtamatus näos räägib kunstiajaloolane Johannes Saar. Germaani mütoloogiast. Ammustel ammustel aegadel elasid muistsed germaani hõimud Kesk-Euroopas kolme suure jõe Reini, Doonau ja Visla vahelisel alal ning Lõuna-Skandinaavias. Aegade jooksul on neist välja kasvanud sakslased, inglased, hollandlased, taanlased, rootslased, norralased. Germaani mütoloogias on palju verd ja taplusi kuid germaanlaste ühiskond oligi ju rohkem sõjameeste ühiskond. Kord elas Rootsi kuningas Külfi, keda hakkasid huvitama kõik maailmamõistatused ja mida ta teada sai, seda nüüd kuuletegi. Nii läkski kuningas reisile. Ta muutis ennast vanaks meheks ning siirdus pikale matkale maailma, et üles otsida jumalad. Ühel päeval jõudiski ta jumalate maailma mida nimetatakse Askardiks. Ta jõudis ühte suurde lossi. Selle lossi sees oli suur saal, kus troonisid kolm kuningat. Inimesed, kes olid teda sinna juhatanud väitsid, et need kolm müütilist kuningat teavad kõike jumalatest, hiiglastest ja ka tavalistest inimestest üldse kõikidest asjadest, mis maailmas leida on. Kuningas Külf läkski kolme müütilise kuninga aujärje ette. Ning ta küsis, kuidas on maailm sündinud. Ja kolm müüdilist kuningat vastasid talle. Kõikide aegade alguses ei olnud mitte midagi olemas. Oli ainult üks suur pime, haigutav sügavik. Tekkis põhja pool seda sügavikku mingisugune udune, pime, niiske, külm maa, ilmakene, mille nimi olin Nebel Haim ja lõuna pool, seda sügavikku tekkis seevastu jälle väga sära, isegi kuum ja leegitsev maailm, mille nimi oli muskel. Malm loopis sädemeid ja leeke. Ning sellel maailmal oli ka oma valitseja üks hiiglane nimega kurtur, kes seisis leegitseva mõõgaga selle maailmaväravas. Aga vastukaaluks selles teises pimedas ja külmas maailmas tekkis üks kaev, kust voolasid välja kõik maailmajõed ja nad voolasid välja otse sellesse sügavikku, mis asus kahe maailma vahel. Aga ka sügavik oli külm ning see vesi, mis sinna sattus, muutus kohe jääks. Nii kui mõnda aega need jõed olid kohisedes sinna sügavikku voolanud, moodustus kuristiku põhjas jääpank ja see hakkas kasvama ja kasvama. Kuni lõpuks tekkiski mannermaa, aga need kaks maailma, need kaks poolust, mis asusid kahel pool seda mandrit, need hakkasid järjest ägedamalt tegutsema. Nii hakkas see tulemaailm lõuna pool loopima järjest rohkem sädemeid ja need lendasid üle kogu mandri põhjapoolusele ja hakkasid seal jääd üles sulatama. Ja nendest tilkadest. Nendest veetilkadel sündis üks suur müütiline hiiglane nimega emiir. Tema panigi aluse hiiglaste soole. Siis küsis kuningalt külvi. Aga kuidas on jumalad sündinud ja kolm müütilist kuningat, vastasid talle natuke aega peale ümiiri. Sundi ilmus maailma suur kits nimega Audoomla kes hakkas millegipärast kohe jääpankasid lakkuma. Ja ennäe imet, natukese aja pärast ilmus sellest jääpangast midagi, mis meenutas inimese pead. Läks veel paar päeva mööda. Jääpangast tuli välja üsna inimesenäoline olevus, kus oli suur ja tugev, nägi väga kena välja ja kes sai omale nimeks puuri ning sellest hiiglasest pärinevad kõik hilisemad jumalad. Nendest kolme esimest kolid oodin viili ja v. Millegipärast läksid need kolme esimest jumalat kohe suure emiiriga tülli. Ja tapsid ta. Aga nüüd oodi. Viljavee asusid ümiiri surnukehast looma. Meie praegust maailmamüürihaavadest voolanud verest tegid nad ookeani. Merejõed. Tema lihast tegid andma tema luudest kontidest. Teegid, mäed, kaljud. Suured ja väiksed kivid, tema pealuu lõid nad pooleks ja selle ülemisest osast tegid nad taevavõlvi ning taevavõlvi panid nad hoidma neli kääbust. Süüdri vestri, Ostri ja Nordri hiiglase ümiiri ajud kogusid need kolm maailma loojad kokku ja viskasid taevavõlvi alla laiali ja nendest moodustusid pilved. Siis võtsid kolm maailma loojat tule maailmast suure hulgas sädemeid ja kinnitasid need taeva võlvile. Nii sündiski päike, siis rändasid nad oma loodud maailmaservale kust nad avastasid kaks puud kasvamas. Ühe saarepuu ja ühe lepapuusaarepuust tehti mehed ja lepapuust, õieti naised. Nüüd oli maailm valmis ja inimesedki loodud ning elu võis alata. Germaani mütoloogias on see maailma loomine päris kole ja õudne olnud. Jah, aga ärme unustame, et germaanlaste ühiskond oli sõjameeste ühiskond ning Me võime üldistatult öelda, et meil ongi tegemist sõjameeste mütoloogiaga ja enamuses germaani jumalad on ka sõjameeste jumala. Kas kuningas kühvi küsis veel midagi? Ja järgmisena küsis ta, kus jumalad elavad. Ja kolm müütilist kuningat rääkisid edasi. Jumalad valisid endale elupaigaks maailma keskpunkti. Nad ehitasid sinna särava lossi, mis sai nimeks Asgard. Aga Asgard oli ju ka selle lossi selle koha nimi, kus need kolm müütilist kuningat elasid. Ja ja nende kuningate sõnade läbi sai Külfi ainult kinnitust, sellele ta tõesti viibib jumalate maailmas. Edasi sai Külfi teada, et jumalate maailm ja inimeste maailm on omavahel ühendatud tugeva sillaga ühevärvilise sillaga, mida inimesed kutsuvad Vikerkaar, eks, ja legend räägib, et jumalad ratsutavad iga päev mööda seda silda mööda vikerkaare alla maa peale inimeste üle kohut mõistma. Ja nad kogunevad tavaliselt ühte kindlasse kohta, kus kasvab ilmapuu nimega hüdrasiil ning selle puu all toimubki siis jumalate kohtumõistmine inimeste üle. Igal õhtul ratsutavad jumalad tagasi oma taevasesse kotta ja ikka mööda vikerkaart ning ükski surelik ei suuda neile mööda seda teed järgneda. Sellepärast et punane värv vikerkaares on elav kuum tuli. Kes nendest jumalatest kõige tähtsam oli, keda võib pidada siis nii-öelda peajumalaks? Sedasama küsis küll Figa. Talle vastati et jumalaid on 12 ja neid nimetatakse aasideks. Ja nendest kõige tähtsam on jumalaoodi. See on kõikide jumalate ja inimeste isa ja ta on neist kõikidest kõige vanem ja samuti ka kõige targem. Targem on ta teistest just sellepärast, et ainult tema teada on kõik võlusõnad nõidumise manamis, laused aga samuti ka muistsed saagada. Need on lugulaulud muistsete kangelaste kuulsusrikastest tegudest ning seega noodinga luuletajate juma. Aga eelkõige on voodin sõjameeste juma. Legend räägib, et kõik sõjamehed, kes on langenud ausas võitluses, relv käes et nad lähevad pärast surma Valhallasse son oodini lossi mis võib-olla asub kuskil maa all, aga võib olla ka kuskil kaugemal taevas. See on suur ja särav loss, kus kõikidel aegadel langenud kangelased lõpmatult pidutsevad ja omavahel võitlevad. Need kaks asja on ju sõjameeste lemmiktegevused, aga oodin seab ühe tingimuse. Valhallasse pääsevad ainult need sõjamehed, kes on langenud relv käes, ausas võitluses. Kui mõni sõjamees on langenud niimoodi, siis äratatakse ta teispoolses elus ellu oodini teenijannade poolt. Valküüride poolt. Need on ratsasõitvad naised kes juhatavad langenud sõjamehed Valhallasse. Aga kui oodin koos langenud sõjameestega pidutseb ja sõjakunsti harrastab, kes siis inimesi ja teisi jumalaid valitseb? Legendid räägivad nii kui teisiti. Ühed arvavad, et oodin tõesti pidutseb päevast päeva koos surnud sõjameestega aga teised müüdid jälle räägivad, et voodini tavaline elupaik on jumalate maailm, selle keskpunkt, kus asub Hoodini troon ning sellele istudes või voodin näha kõike, mis maailmas sünnib. Ta võib näha läbi asjade, ta võib näha asjade sisse. Ta võib näha merepõhja ja mägede sügavusse, mitte miski ja tema silmade eest varjule. Nüüd ei pruugi ju sugugi imestada, et admist kõikidest kõige targem Uudini kõrval, kes olid teised tähtsamad jumalad germaani mütoloogias. Tähtsuselt järgmine oli jumalalt, hoor. Legend räägib, et jumalalt hoor liikus ringi tavaliselt vankris mille ette olid rakendatud kaks sokku jumalalt horoliga kõige tugevam jumal üle kogu maailma oli kuulus tema vasar, millega ta võis purustada ükskõik millise vaenlased või ükskõik mille. Seda vasarat kandis ta igal pool kaasas ning selle vasara käsitsemiseks kandis ta käes alati raudkindaid. Ka need andsid tema kätele jõudu juurde. Ning kolmas asi, mida ta igal pool endaga kaasas vedas, oli jõuöö. Sellel jõuluööl oli omadus suurendada selle kandja jõudu kolmekordseks. Ning kuid hoor selle vöö endale ümber pani. Siis oli ta tõesti võitmatu. Lisaks neile kahele oli germaani mütoloogias muidugi palju veel palju jumalaid. Näiteks jumal, palder, ilu ja headuse jumal. Soli särav noormees, keda kõik tema puhtuse ja helguse pärast armastasid. Või siis meretormide ja tuulejumal. Ard, kes oli ka kalameeste jumal jumal, nördil oli poeg ja tütar. Esimene oli Preir. See on viljakuse jumal, keda sagedasti kujutatakse ette kuldse metssea seljas ratsutamas. Ning tema tütreks oli jumalanna Freya armastuse jumalanna, keda sagedasti kujutatakse sõitmas pisikeses vankris, mille ette on rakendatud kaks kassi. Mainima peaks veel siin jumalanna iidunit. See on noor naine, kes valvas surematuse õunu. Kõikide germaani jumalate häda oli selles, et ilma nende õudeta oleksid nad kohe ära surnud. Aga kuna nad käisid korrapäraselt neid õunu söömas, siis üsna kiiresti kadusid nende vananemise tundemärgid ja nad muutusid jälle nooreks. Jumalate seas oli ka üks tõeline paharet tõeline nuhtlus nii jumalatele kui ka inimestele. Tema nimi oli lokki. See oli väga ilusa väljanägemisega jumal. Kuid sisult oli väga pahatahtlik tuli tõeline riiukukk ja tema ainsaks mureks oli see, kuidas jumalaid omavahel tülli ajada, kuidas tuua nendele häda ja õnnetust. Ning ta oligi ju tegelikult tüli jumal. See tuleb tuttav ette ka meie eelmisest saatest, kus oli ka üks riiukukk Kreeka mütoloogias. See on vist niisugune üldine häda, et alati peab mingi tõrvatilk meepotis olema mis kogu laari ära rikub. Ja nagu me edaspidi jumalate elus näeme, õnnestus lokil vägagi palju halba korda saata. Võtame kasvõi tema kooselu ühe iirlase tütrega. Sellest ühendusest sündis kolm kohutavat ja palju õnnetust toonud koletist. Esiteks üks hiigelsuur naine nimega Helle. Välimuselt üsna õudne ja käitumiselt väga verejanuline. Teiseks üks hiigelsuur süsimust hunt äraarvamatu suure jõuga ja samuti väga ohtlik kõikidele elusolenditele. Nende kolmandaks lapseks oli üks madu. Tema puhul oli väga murettekitavaks see, et iga päev kasvastak kaks korda jämedamaks ja kaks korda pikemaks. See tähendab seda, et oma elu esimestel päevadel kasvastan nii kohutava kiirusega et hakkas täitma kogu maailma. Nagu karta oli, oli see Maduga väga mürgine ning tema mürki muutus iga päevaga järjest kangemaks ja ohtlikumaks. Aga nüüd jumalad jumalalt kuulsid ennustajat, et need kolm olevust toovad neile tulevikus väga palju häda ja halba ning murelik voodin käskis kõik need kolm enda juurde tuua. Hiidnaine Hellega oli asi lihtne, temast käis jumalate võim üle ning oodin leidiski temale paraja töö ja elu. Ta pagendas hiidnaise Helle maa alla. Ning andis tema elukohaks maailma kuhu lahkuvad kõik surnud kes on surnud vanadusse või siis haigustesse. Peab kohe ütlema, et see paik, kuhu lahkusid, need surnud polnud pooltki nii ilus ja helge ja valge nagu Valhalla sõjameeste paradiis. See oli pime ja külm ja kurb paik. Siis see madu, sellele leiti ka paras paik. Oodin rabas tal sabast kinni, keerutas teda paar korda ümber pea ja viskas maailmamerre maailma merepõhjas, jätkas madu kasvamist. Nii et kujutage nüüd ette seda hiigelsuurt maailmamadu, kes on kerinud ennast ümber maailma ja hammustab iseenese saba seal merepõhjas. Loomulikult läks ta ka kogu aeg tugevamaks ja võimsamaks, nii et pikkade aegade jooksul muutus ta tõeliselt ohtlikuks võrdväärseks vaenlaseks. Kõikidele jumalatele. Kõige rohkem muret oli jumalatel siiski suure süsimusta hundiga. Selle olevuse jõud oli nii suur, et teda ei suutnud aheldada ükski Hiiumaal, nii et nad üritasid teda võita kavalusega. Jumalad võtsid oma tarkuse kokku ja meisterdasid ühe ülitugevaketi. Et sellega hunt kinni köita. Aga ega hunt ka lolle on. Ta ütles, et milleks mulle see raudkett selle sisse mind küll ei meelita. Aga jumalad vastasid talle, näita oma jõudu ja näita, et sa oled meis igal alal tugevam. Lase ennastele ketiga aheldada ja rebida siis puruks hunt, läkski selle õnge ning lasi ennast kettidega kinni köita. Kuid juba mõne hetke pärast oli ta need ketid puruks tõmmanud. Jumalad sattusid paanikasse. Kas neil tõesti ei õnnestu siis seda hunti vangistada ja taltsutada? Viimases hädas pöördus oodin Maal elavate kääbuste poole kes olid alati silma paistnud oma ülima tarkuse ja näpuosavuse poolest. Kääbused meisterdasid imepeenikese keti, mis nägin niivõrd habras välja, et keegi ei uskunud, et sellel ka mingi jõud võiks taga olla. Jumalad läksid selle peenikese ketiga jälle hundi juurde, hunt võttis neid irvitades vastu ja küsis nende käest. Tulete jälle sellesama jutuga ja veelgi naeruväärsema ketiga, kui teil varem oli jumala vastased, et ja nad tulevad sellesama jutuga pärast lühikest kauplemist lasigi hunt selle hapra keti endale ümber keha siduda. Kuid ennäe imet vaatamata sellele, et ta võttis kokku kogu oma kohutava jõu ei suutnud ta kääbuste tehtud ketti katki tõmmata. Jumalad olid ülimalt rõõmsad selle üle ja vedasidki hundi ühte maa-alusesse koopasse kus nad aheldasita koopa seina külge. Nii olidki kurjuse jõud ajutiselt võidetud ja jumalad võisid rahulikult hinge tõmmata. Aga mis sai jumal lokist ja tema naisest? Jumal, Loki ja tema naise käsi käis lõpuks päris halvasti. Lokil oli ju ka varasemast palju patte hinge peal. Ja seega siis ühel päeval püüdsid teised jumalad lokki kinni ja aheldasid tal suurte kaljumägede külm. Ja aheldasitan nii tugevasti, et isegi jumal, kes ju lokki ometi oli, ei suutnud ennast lahti rabeleda. Loki pea kohale sidusid jumalad suure mürgise mao ja mao suust, hakkas tilkuma väga kanget mürki otse lokki rinnale ja näole. Jumalate plaani järgi pidi selline piinamisviis lõpuks lokki surmama. Kuid siin tuli kile appi tema truu naine. Te ju mäletate seda hiiglase tütart, kellega tal oli olnud kolm kohutavat järglast. Läbi kõikide aegade on lokki naine hoidnud lokki pea kohal ja rinna kohal karikat, kuhu on kukkunud kõik mürgipiisad ning sellega on ta säästnud lokki elu. Aga aeg-ajalt saab see karikas täis ning naine peab ära minema, et seda karikat tühjaks valada. Nendel vaheaegadel võib juhtuda, et mõni mürgipiisk on langenud ka loki rinnale või näole. See valmistab talle kohutavat piina ning ta hakkab oma ahelates rabelema nii kõvasti, et väriseb kogu maa. Ning inimesed nimetavadki seda lokki rabelemist maa värisemiseks. Siis aga jõuab tagasi tema naine ning sätib jälle mürgikarika endisesse kohta ning lokki rahuneb. Ning ka maavärin lõpeb. Ja nii on see kestnud läbi aegade. Koidi. Ükski nendest kurjusejõududest ei ole hävitatud. Kas germaani mütoloogia ennustab ette siis ka maailmale? Oh jah, loomulikult. Ja peab ütlema, et germaani jumalate omapäraks on see, et nad ei ole kõikvõimsad, nad oleksid nagu inimesed, kellele on antud võluvõimed ja mõningad üksikud tõesti jumalatele väärilised omadused. Aga samamoodi nagu inimesed, kannatavad nad nälga ja samamoodi nagu inimesed ei suuda nad muuta oma saatust. Ja nii ei suuda jumalad vältida ka iseenda ja kogu maailma hukku. See on aeg, mil kõikjal tõusevad üles kurjuse jõud ning headus, valgus, soojus peab sellele alla jääma. See aeg saabub nii. Kõigepealt tuleb üle maailma ennenägematult külm ja vali talv, tohutud hulgad, lund sajab maa peale ja puhub ennenägematult külm ja terav tuul. Pakane on niivõrd kohutav, et päikenegi kaotab oma jõu ja helendab vaid väga tuhmilt. Selliseid talvesid tuleb kolm tükki järjest ja nende vahel ei ole mingit suve. Seejärel puhkeb ülemaailmne sõda, mis kestab samuti kolm aastat. See on sõda, kus inimkond tõuseb iseenda vastu üles. Puhkeb vennatapu, sõda, igaüks võitleb iseenda eest. Ununevad sõprus, armastus ja muud inimlikud tunded. Maailm ja inimkond koos sellega upub verre. See on kohutav aeg. Maailmas sünnivad kaks hiiglaslikku hunti, kes hakkavad jälitama päikest ja kuud tahtes neid alla neelata. Oma retkel toituvad nad langenud inimeste verest ning muutuvad seeläbi järjest tugevamaks ja tugevamaks. Ühel hetkel hirmununa maa peal valitsevast kurjusest kukkuvadki taevast alla päike ja kuu ning tähedki. Ning hundid neelavad nad alla. Siis langeb maa peale pimedas. Ma ise avaneb ja mäed varisevad kokku ning kõik ketid ja ahelad, mis on maailma koos hoidnud purunevad. Alt vabaneks uurijas süsimust hunt, kellest ma varem juttu oli. Ning Ma maa peale valmis alla neelama kõike, mis ette satub. Tema lõuad on niivõrd pärani, et tema ülalõug ulatub taevani ja alalõug maa peale. Maailmamerest tõuseb hiigelsuur mürgimadu, kelle voodin oli omal ajal sinna visanud. Ta on nüüd kasvanud nii suureks ja võimsaks, et kelleltki ei ole temale enam õiget vastast. Hiigelmadu pritsib igale poole mürki ning kogu maa ja meri, jõed, järved, täituvad tema mürgiga. Oma elupaigast tuleb ka hiigelnaine Helle koos kõikide surnutega, kes on tema juurde aegade jooksul läinud. Ning lõunapoolselt tule maailmast tulevad tulehiiglased eesotsas kurturiga, kes leegitsev mõõk käes ootas maailma lõppu. Nüüd trügib kogu see kurjuse jõuk Vikerkaare juurde ja tahab mööda seda üles jumalate maailma marssida ja seda lõplikult hävitada. Vikerkaare juures valvab sissepääsu vapper jumal Hainlal kes ometi ei suuda üksi kõikidele jõududele vastu seista. Siis haarab ta oma Rave ja puhub seda ning üle kogu maailma ja ka jumalate maailma kostab seal sarve hüüdmis, kutsub kõiki appi. Haaravad kõik jumalad, relvad tormavad kurjusele vastu kõige ees, ratsutab voodil oma 200 algsel hobusel ning temaga kaasas on kõik need surnud sõjamehed, kes on läbi aegade koos temaga Valhallas pidutsenud ja tappelnud. See on tõeliselt võimas vägi, sest sajandid on neid treeninud peaaegu võitmatuks. Oodini kõrval Parsib jumalalt hoov oma vägeva vasaraga ning nende järel tulevad kõik ülejäänud jumalad. Kõik oma vägevaimas relvis ja valmis kurjusega viimast võitlust pidama. Jumala oodina astub võitlusse süsimusta hundiga ning vaatamata oma vaprusele ja vägemusele jäta alla jumalalt hoor astub võitlusse hiigelsuurem maaga, kes oli tulnud maailmamerest ning temal õnnestub maa pea vasaraga puruks lüüa. Kuid maa mürk on teinud oma töö jõudes astuda vaid paar sammu pärast vägevat võitu kukub jumalalt hoor surnuna. Maa kurjuse jõud tungivad peale. Leegitseva mõõgaga tulehiiglane kurtur surmab viljakuse jumala Treiuri. Te mäletate selle jumala, kes ratsutab kuldse metsa seljas ning siis upubki kogu maailm leekidesse. Tulehiiglased tormavad üle kogu mandri ning lõpuks süttib ka suur ilmapuu Trasiil, mis ragisedes raksudes langeb maa peale. Seejärel langeb maa peale ka taevas ning seisma dub leekidesse ja kõik põleb ära. Ja kas see ongi lõpp? Täielik maailmale? Oh ei, kaugeltki mitte. Pigem on see suurpuhastustuli, mis valmistab ette uue ja puhtama maailma saabumist. Raamatud räägivad, et suur maailma tulekahju lõpeb sellega, et maailmameri tõuseb üle kallaste ja uputab taaskordselt kogu mandri ära ning kunagi lõpmatud aegade pärast tõuseb sellest Maano merest uus ja roheline maa kus elavad uued inimesed ja uued jumalad kes on säravad oma hingelt ja kauneid oma kehalt ja mõtetelt. Ning selle uue maa kohal särab uus päike ja selle päikesekiired ei pea valgustama mingit kurjust ega ülekohut. Niisugune oli siis germaani mütoloogia. Vast leidsite siit midagi, mis andis mõtteid joonistamiseks. Ootame ikka teie pilte aadressil E null üks 100 Tallinn, Gonsiori 21, nähtamatu nägu. Ja järgmises saates räägime nendest piltidest lähemalt, mis seni on nähtamatule näole tulnud. Aitäh, väikesed kunstnikud. Ja kohtumiseni kuu aja pärast.