Täna on kõne all Valev Uibopuu romaan. Keegi ei kuule meid ja stuudios on Oskar Kruus. 1000 948. aastal ilmus Rootsis vastena väikelinnas Orto kirjastusel eestikeelne romaan. Keegi ei kuule meid. See on leidnud üldist tunnustamist. Jaan vajanud koguni kolmetrüki. Hooldati romaan teist korda Lundis 1000 973. aastal ja kolmandat korda Tallinnas kirjastuses Eesti raamat aastal 1991. Romaani esitrükist võis vaid mõni arv üksik ka Eestisse sattuda sest Stalini eluajal oli kirjavahetus välismaaga täiesti keelatud vägagi vähene ja ka välismaale sõita ei lastud. Uibu romaan oli aga algusest peale keelatud kirjanduse nimekirjas ja nii siis ka selle romaani teisest trükist ei saadud postiga kuigi palju eksemplare Eestisse saata. Need konfiskeeriti vaid salakaubana võis turist püksivärvli vahel mõne eksemplari Eestisse tuua. Kuid mingid kuuldused sellest romaanist siiski levisid, kuigi isegi ei tohtinud nimetada selle romaani Me trükisõnas. Professor Endel nirgi teatel on pealkirja ainult pealkirja. Keegi ei kuule meid esmakordselt Eesti NSV trükisõnast nimetatud alles 1983. aastal. Mul lubati kirjutada küll väikebiograafiline artikkel Valev Uibo puust eesti kirjanduse biograafilise leksikoni, mis ilmus 1975. aastal Endel Sekla toimetatuna ja temapoolsete kärbetega. Kuid muidugi lastud tol nimetada ka minul romaani, keegi ei kuule meid. Niisiis kodumaine lugeja, sa Uibu romaaniga? Keegi ei kuule meid tutvuda alles kolmanda trükikaudu. Keegi ei kuule, meid ei pakku romaani tehnilisi uuendusi see on kirjutatud traditsioonilise realistliku romaani vormis ning vaatleb kroonikalikus järjestuses sündmusi ühes Eesti väikelinnas aastatel 1939 kuni 41. Asjalike konkreetsete kirjelduste järgi on tegevuskohana äratuntav Valga linn. Tahaks ütelda, et Uibo kujutavad oma kodulinna kuid kohe kerkib üles küsimus. Kas Valga onu Uibo kodulinn ja selle järel veelgi lohutum. Küsimus, kas vale Uibu puhul üldse ongi kodulinna? Rõhutu saatus on selle rahuliku iseloomuga rikku pannud rändama tihti elukohta vahetama. Ta on sündinud Võrumaal Vana-Antsla vallas väikeses Õru metsavahi talus. Ka kolmeaastasena viidi ta juba isa uude töökohta Tõllistesse, sealt paari aasta pärast edasi haabsaarde. 1919. aastal tapsid aga enamlased tulevase kirjaniku isa ja see sündmus surus omakorda peale uusi elukohavahetusi. Uibo järgmistel aastatel poisiks sirgunud Tartus siis Võrumaal elanud karaski külas, linnamäel kanepis aga haridust omandama satub hoopiski juba Tartumaale. Otepää gümnaasiumi. Juhuslik õnnetus tekitas ohtliku jalavigastuse ja viis ta põdema karaskile Tinno tallu. Tüki aja pärast edasi sangastesse Gustama onu Richard Roht ehitas oma maja ja vajas sekretäri. Vale võimu puhul on nimelt väga ilus käekiri ja ta kirjutas need read rohuromaanid oma kena käekirjaga ümber. 1000 936. aastal siirdus ta iseseisvale ajakirjanikutööle palgalinna kust juba kolme aasta pärast lahkus Tallinnasse. 43. aastal pidas ta olukorra ohtlikuks ja põgene Helsingisse. Sealt pidi ta aasta hiljem nimelt 44. aasta sügisel edasi põgenema Stockholmi. Ja pärast mõnda aastat Rootsis sai ta olukorra paremaks muutumisel korraga tulla tagasi 53. aastal Helsingisse. Kuid ikkagi oli Rootsis suuremad väljavaated kindlam elada ja ta läks tagasi Rootsi. Ning alles 54. aastal leidis ta pikemaajalise peatuspaiga. See oli Lõuna-Rootsi ülikoolilinn, lund. Nii et õigupoolest tuleks Uibu kodulinnaks tunnistada. Lund elas üle 40 aasta. Ja palga on vaid üks vahepeatus tema rahutul teel. Kuid Uibopuu Valgaga hästi tuttavaks ning ta seda linna romaanis keegi ei kuule meid meeldejäävalt kirjeldanud. Katton kujutanud mitut eesti kirjanikku, näiteks Valve sarettok, Raimond Kolk, Bernard Kangro, luise Vaher. Milles on siis Uibobu eripärasus, milles teda on kiidetud? Küllap sellepärast, et Uibo seda väheldast linna kujutanud keerulistel murdeaegadel keegi ei kuule. Meid on õigupoolest esimene romaan eesti kirjanduses realistlikult ja konkreetselt kujutanud omariikluse hävingut ja võõra võimuikke järk-järgulist tugevnemist. Sündmusi jälgib autori tahtel noor haritlane Jaan riivik kes peab tegema romaani jooksul romaani algul juba tähtsa valiku. Kas teha karjääri koos enam lastega, minna nendega kaasa või hoiduda nendest eemale. Jaan riiviku tegelaskujus leidub muidugi autobiograafilisi motiive, kirjaniku enda meeleolusid kuid autor ei lase siiski romaanis peategelasele endal esimeses isikus jutustada. Uibu on eelistanud erapooletu maad, kolmandat isikut. Niisiis kõrvalvaataja vaatenurka. Uibu jutustamisviis on rahulik, see on kuidagi lähedane Karl Ristikivile. Võib koguni kujutella etaan ristikivilt nagu teatepulga üle võtnud ja jätkab, kus Ristikivi romaanis ei juhtunud midagi. Sündmuste käik jääb pooleli. Ristikivi kujutas küll peamiselt Tallinnat. Uibopuu kujutamisobjektiks on provintsilinn Eesti lõunapiiril. Kuid Uibo puu on samuti suutnud mõjukalt näidata, kuidas stabiilse ühiskonna asemele saabuvad ebakindlat. Ohutundega jäävad. Romaani algus on pikaldane kuid iga peatükiga järjest suureneb ärevus, teadmatus, tekib äikseeelne ohutunne. Ja 20 esimeses peatükis lõpuks toimub plahvatus. Uued võimud korraldavad nimelt Valgas vabadussõja mälestustahvli avaliku hävitamise. Eesti vabariigiametnikud on juba valitsemisest kõrvale löödud ja minema hirmutatud. Ainult linna portjee püüab veel endist korda kaitsta ja neid purustaja takistada. Purustaja toimivad vene ohvitseri juhtnööride järgi. Ise annad romaanis jäänute kujutamata anonüümsetes isikuteks. Kirjanik pole neid selgemalt kirjeldanud Neile isegi nimesid Hanno, see on ainult üks lihtsalt aru kaotanud märatsev jõuk. Järgmistesse peatükkides näitab Uibopuu, kuidas mõne kuuga muutub rahulik väikelin tundmatuseni. Linnas hakkavad tooni andma igasugused vurle diakraadet, kes loodavad sovjetliku võimuaegu karjääri teha. Iseloomulikuks tegelaseks on past miilitsaülemlinna ilmet. Laulu kujundavad vahistamised, nuhkimised, ülekuulamised, enesetapud ja peitu minekut. Nagu tuli tuha all hõõgub vastupanumõte. Uibo on oma peategelase Jaan riiviku kõrvale asetanud teise noorusliku sulemehe Agumooni nimelise ajakirjanikku, kes naiivselt usub enamlaste poliitikat. Kuid vastupidi, pinnale kerkinud Kõnsale üritab nooruk agumoon jääda siiski truuks humanistlikule positsioonile. Jaan riivikutki. Vardad arreteerimine ja ta peab hakkama ennast varjama. Ajakirjanik Agu Moon võiks Jaan riiviku üles anda ja see on isegi tema kuus kui ta koguni aitab varjule läinud noormeest. Ja säärane kujutamisliin säilitab romaanis optimismi. Romaani lõpp esitab koguni Raagi kommilise poendi Jaan riivikut nimelt varjavad pööningukambris lõbumaja tüdrukud. Aga neid on ju alati ikkagi neetult ebamoraalseteks, aga siin peame andma teistsuguse hinnangu. Kuid hoolimata õnnelikust lõpust valitseb kogu romaani pealkirjas väljendatud kujund. Keegi ei kuule meid. Suured riigid ei tahtnud teise maailmasõja eel ega ka selle algul kaitsta ja päästa väikesi balti riike. 1940. aasta suvel oli aga juba hilja. Siis polnud lääneliitlastel enam võimalik Euroopale mõelda. Moskva võis teha, mida tahtis. Sest Hitleri sõjavägi marssis Pariisi triumfikaare alt läbi. Ning inglased olid hädas oma vägede päästmisega prantsuse rannikult. Algul mõjub Uibu romaan argipäevaselt võib-olla kohati igavaltki, kuid järgult võimendub juhtkujud. Keegi ei kuule mehist. Vastuseta jäänud appikarje mõjub masendavalt. Just selle tugeva juht kujundi leidmine ongi selle Uibopuu romaani suur edusamm ja mõjukuse tagatis. Oskar Kruus. Järgmine, eks liivlased. Kate on tuleval laupäeval. Eks liibris? Raamatuaasta lehekülgi.