Ja tänaseks on valitud Mihhail Bulgakovi Meister ja Margarita. Stuudiosse on tulnud Andrus Kivirähk. Mihhail Bulgakovi Meistri ja Margarita-st on kirjutatud küll nii palju ja nii pakse teoseid, et üritada neid selle raamatu kohta midagi päris uut öelda, et see on umbes sama, kui neid otsida saunalavalt lund. Sellepärast ma hakkan parem rääkima eeskätt iseendast ja sellest, kuidas mina pulgake romaaniga kohtasin. Sest et see ilma, mida tuhanded pulgaakovi uurijad ka kõige parema tahtmise korral lihtsalt ei ole saanud käsitleda. Kui mina meistritel on väga lühidalt esimest korda lugesin, siis ma olin veel koolipoiss, küllalt suure lugemusega, seda küll, aga siiski koolipoiss ja selle raamatu taust ning sünnilugu olid mulle täiesti teadmata. Nimi Mihhail Bulgakov ei ütelnud mulle mitte midagi peale selle, et autol on ilmselt venelane ning kaks yksi raamatu küljele andsid tunnistust sellest, et teos on kirjutatud 20. sajandil, aga muud midagi ma ei teadnud, ma ei teadnud, millistesse tingimustesse tekst sündis. Ma arvan, et tegemist oli raamatuga muide, autori eluajal ja veel palju hiljemgi avaldada ei lubatud ja ei teadnud seda, et selle raamatu olemasolu eesti keeles oli tegelikult ju noh, lihtsalt üks suurime. Mina võtsin ta lihtsalt kätte absoluutselt puhta lehena ja lugesin läbi. Ja siis ma lugesin seda veel ja veel ja veel. Ja ma võin küll öelda, et olin vaimustuses, tundus ikka täiesti uskumatu. Raamat seisis minu kodus, raamaturiiulil ei olnud üldse maetud sohu nagu mõni aardekirst, vaid ta seisis täitsa rahulikult minu riiulil ja mina loll ei olnud teda veel varem kätte võtnud. See pulgake raamat tundus mulle tõeliselt täiuslik vaid ühe korra elus, ma olen veel säärast tunnet pärast raamatu lugemist kogenud ja see oli siis pärast seda, kui ma lugesin läbi markisi 100 aastat üksildust. Ja muide, ma lugesin neid kahte raamatut üsna ühel ajal. Küllap ma ei ole sugugi originaalne, kui ma neid kiidan, mõlemal teosel väga palju austreid, vaimustunud fänn, aga ma arvan, et minu jaoks olid need kaks raamatut aluseks arusaamale, milline üldse peab olema kirjandus. Nad on küllalt erinevad teosed, aga mis neid ühendab, see on autorite lobimine öelda, geniaalne fantaasia. Hakkab nagu markesse ei piiranud, ikka mitte millegiga, siis ta kirjutab raamatut ja see eesmärk pühitseb kõik abinõud. Mulle meeldib kautori, julgeb olla jumal, kes loob täiesti oma maa ilmuda, paiskab sinna just neid tegelasi, keda tal tarvis. Ta jutustab oma lugu, tundmata aukartust mingite piiride või mingite reeglite ees segab pohmelast, kartmata kokku erinevate stiilide kokteilikokteil on suurepärane. Kõik on Bulgakovi romaani lehekülgedel teretulnud, nii lihtsad Moskva ametnikuhinged kui saatonise. Bulgakov on maalikunstnik, mitte fotograaf. Tema pintsli all ilmuvad lõuendile säärased lõustad ning säärased sündmused, mida piltniku iialgi oma objektiivete püüda ei õnnestu. Ja seesama vabadus, julgus luua omaeneseuniversum, omaenese ajalugu ning omaenesejumalad iseloomustab ka markasid ning on jäänud siiamaani minu jaoks vääramatuks etaloniks. Selline ja ainult selline saab olla tõeline kirjandus. Hiljem, kui ma lugesin Bulgakovi kohta mitmesuguseid uurimusi, artikleid, ma olen alati olnud häiritud, kui mulle hakatakse tõestama, et ka pulgaak või olid omal prototüübid, et tema suurteost on võimalik lahti seletada. Ja siis tehaksegi seda teha nagu looduse uurija, kes lõikab linnu lõhki ja tõstab tema südame oma pea kohal, et näed, see verine tombuke andiski talle elu. Mina olen alati üritanud uurimustest loet unustada sest mida, mida ma hakkan peale näiteks teooriaga, et voolanud tegelikult Stalin, see teadmine häirib mind, see ei ole minu jaoks oluline. Kui võigas oleks näiteks mõelda, et must kass Peemat, kes üritab trammi peale ronides konduktor, oli viie kopikesega maksta näiteks moolatav? Ei, mind see absoluutselt ei huvita. Mind ei huvita selline osav maskeraad, mille kulminatsiooniks on maskide maharebimine. Mina tahan muinasjutt ja luban endale seda lõbumeistrit ja Margaritat just säärasele armastada. Aga loomulikult võib põlvkonnale, kes mäletavad tavaline aeglase teost, tähendab hoopis midagi muud. Neile, kellel on meeles need raskused, mis tuli ületada, et avaldada Eestis pulgaak videos. Neile oli raamatu ilmumine kindlasti sootuks teistsugune märk sümboliseerides oma ilmumisaastal jumal teab, mida. Neile oli tõest kee mingi trofeed või sõnavabaduse võidulipp, aga minu jaoks sääraseid kõrvaltähendus ei eksisteeri. Minu jaoks pole see kunagi olnud mingi põrandaalune tekst mis ilmus läppunud ühiskonna nagu värske tuulepuhang. Panin matsu tsensuuri line kommunismile, minu jaoks on ta alati olemas olnud koduses raamatukapis turvalise Klaadist ukse tagakaaned, rohkest käes hoidmisest kulunud igavene ja ajatu, asendamatu tükike maailmakultuurist. Aga nägu rikkale tekstile kohane, lubab ta igaühel leida endast just seda, mida keegi soovib. Kui mina meistrit ja Margaritat esimest korda lugesin siis tõusis minu jaoks esiplaanile romaani see pool või õieti omanik, kus möllas saatel kaaskonnaga kooserdasid majavalitseja ning varieteeteatri tegelinskid, kus saatana poolt teatrisaali loobitud raha muutus Narzani pudeli siltodykse, kus tioopalifadee põdes oma kohutavat pohmelli, mille kohta minu kunagine Meie jõud ja nüüdne suursaadik Tiit Matsulevitš ütles, et see on kõige parem pohmelli kirjeldus maailma kirjanduses. Ja see on tõesti tõsi, sest ma mäletan ka ise, kuidas ma olen teatud situatsioonides koos sõpradega tsiteerinud peastseeni, kus jõuetult voodis lebava lest joopale serveeritakse külma valget viina, marineeritud puravikke ning väikesesse auravasse kastrulisse peidetud viinereid tomatikastmes. Ehk nagu kirjutab pulgaakov, serveeritud oli kenasti ja taibukalt. Need on väga kaunid leheküljed, pööraselt naljakas. Hiljemalt lisaks üha enam tähtsustanud lugu juhud oma prokuraatorist, Pontius, Pilaatus, Est ja raamatu kolmas margarita liin, ilmselt selt ootab veel oma lõplikku tähe Tõndisest. Küllap loeme pulgake veidike veel. Raamat on ju nagu meeldiv vestluskaaslane, kelle seltskonnas viibüanikele juttude kuulamine on nauditav ning rikastav kogemus. Meister ja Margarita on sedasorti vestluskaaslane, kelle jutud on ju tegelikult meelde jäänud ja saanud lahutamatuks osaks sinust enesest. Ja seda kummalisem on aeg-ajalt kuulda, et leidub päris palju inimesi ja mitte mingeid mustatöölisi, vaid ikke pealtnäha haritud inimesi kes ei ole pulgake romaani siiamani nuusutanudki. Nad elavad teadmata, kes oli vampiir, varen uha ja aimatagi, mis sündis tähelepanuväärsel etendusel Variety teatris. No mina ausalt öeldes ei saa küll aru, mis elu see niisugune on. Minu arvates on nad nagu inimesed, kes ei tunne tähti või kes pole iial kuulnud muusikat. Neil on puudu üks väga oluline kogemus, ilma milleta inimest ei saa tegelikult pidada tsivilistid kooritud olendite hulka kuuluvaks. Ja see on kurb, hämmastav ja kahandab tunduvalt võimalikku tutvusringkonda, sest noh, ausalt öeldes, kuidas ma saan ikkagi istuda koos inimesega, kes ei tea, mis sündis ühel tavatult lämbel kevadisel õhtudenil Moskvas patriarhi tiikide juures või ja mida on mul kõneleda kodanikuga, kes ei oska aimatagi, kuhu astus ratsaväelase lohiseva sammul valge vereva palistusega mantel õlgadel Juudamaa prokuraator, Pontius, Pilaatus ja mis sellest kõigest edasi sai? Nii rääkis Andrus Kivirähk Mihhail Bulgakovi romaanist Meister ja Margarita, mille eesti keelde on tõlkinud Jüri ojamaa.