Täna 11. septembril on Arvo Pärdi sünnipäev ja lõppevad ka Pärdi päevad ja seda kontserdiga Tallinna Jaani kirikus. Arvo Pärdi sünnipäeva kontsert kannab nime lamentaate ja ettekandele tulevad kaks teost. Üks nendest on klaverile ja orkestrile loodud lamentaate, milles soleerib pianist Marit Gerretz-Traksmann. Teine teos on Commodservasid Jenta ehk otsekui hirv igatseb ja solisti rollis on Grand Patricia Rosario. Pärdi päevad on olnud väga sisukas muusikaline sündmus. Viimasel kahel nädalal algasid nad ülimenuka kontserdiga Adams lament grammi kontsert teisel septembril Jaani kirikus ja siis oli seal kohal väga palju rahvast ja täiesti muljetavaldav oli see, et inimeste järjekord ulatus tund aega enne kontserdi algust Jaani kiriku uksest tublisti Harju tänava keskpaigani ja nii oli sega vahetult enne kontserdi algust veel, et Harju tänava otsast ei olnudki näha, kuhu saba veel jätkub, aga lõpuks jõudsid kõik soovijad siiski kirikusse ja said osa suurepärasest kontserdist. Vahepeal on esitatud veel Canon Boca Janne ideost kahel korral kahes erinevas versioonis Eesti filharmoonia kammerkoori poolt Tõnu Kaljuste juhatusel ja samuti esitas seda teost ansambel Vox Clamantis. Ja on olnud veel teisigi kontserte ja täna siis tänavuaastaste Pärdi päevade finaal sünnipäeva kontserdiga sai neile kokku pianist Merrit Gerretz-Traksmanniga, kelle elus on Arvo Pärdi teos lament tahate mänginud tähtsat rolli juba üle 10 aasta. Esimene kord oli aasta 2003 siis Tõnu Kaljuste tegi mulle ettepaneku, et ma võiks tulla mängima seda poola pealistoki orkestriga ja see oli siis uue versiooni esiettekanne. Teame, et maailma esiettekannet tegid pianisti Leningradi muu ja London sümfonietta ja siis valmiski uus redaktsioon, et kui palju seal on erinevust, kui sa oled nüüd võrrelnud seda varianti, mida sina mängid ja kuulanud esimest seal on muudatusi ja isegi selle uue redaktsiooni aasta 2003 minu meelest isegi hiljem tegi veel ühe muudatuse seal paar lõiku, mida mängisid puhkpillid, on nüüd puhtalt klaverisoolo. Mida see teos sinu jaoks on tähendanud või kuidas on sinu suhe sellesse muutunud? See suhe on kindlasti nende aastate jooksul muutunud, aga põhimõtteliselt on väga isiklik, sest puudutab lähedalt teemat, mis on mind juba lapsepõlvest väga mõjutanud ja selleks on surm. Et ta hakkab peale juba väga ähvardava viimse kohtu päeva nii-öelda surma teemaga ja läbi selle teose, ma olen jõudnud arusaamani, et surma ei peakski nii hirmsasti kartma ja seda ei saagi mõista. Ütleme nii, et ta aitab leppida surma paratamatusega. Jah. Ta ei ole kindlasti instrumentaalkontsert klassikalises mõttes, kus soolomängija näitab oma tehnilisi ja musikaalseid ja artistlike võimeid vaid solist on inimene on väga tavaline. Kes siis kas on elult midagi õppinud või ei ole ja ma ei tea, iga kord ma tunnen, et võib-olla natuke rohkem juba olen, aga kindlasti on veel palju õppida. Arvo Pärdi muusika kindlasti pakub väga tihedat või isiklikku kontakti nende teostega, aga kas sa mäletad praegu üldse, milline oli sinu kõige esimene Arvo Pärdi teos, mida sa mängisid oma õpingute päevil tõenäoliselt? Mäletan küll, need olid variatsioonid Arinuska teemale muusikakeskkoolis ja kohe peale seda ma mängisin ka diagramme mis muidugi ei ole veel tintinnabuli stiilis, aga see on enne seda, kui Bert kriisini jõudis. Ja sealt edasi on tulnud ilmselt veel enamus neid teoseid, kus on klaver kasutusel, hiljuti toimus kontsertreis Tallinna kammerorkestriga dirigent Tõnu Kaljuste, ka te käisite Ameerikas, kuidas seal kontserdid läksid maikuus? Kontserdid olid kõik väga edukad ja, ja välja müüdud ja Arvo Pärt on praegu väga popp. Et aga võib-olla see ongi ka ajastu märk, et inimesed otsivad seda rahu endas, see ongi muusika geniaalsus, et ta seda on sõnadega raske seletada, aga ta annab selle rahu. Jah, kontserdid olid väga edukad ja kõik olid väga õnnelikud, kaasa arvatud helilooja ise. Kui me mõtleme siin ka Pärdi päevade avakontserdile, täna õhtul on meil lõppkontsert ja selleaastane festivali ring jälle sulgub, aga avakontsert? Ta oli ju grammi kontsert ja seal oli tõesti inimeste saba tund aega enne kontserdi algust Harju tänavani Jaani kiriku juurest nii sees, et sellist asja ei ole ka Eestis ammu näha olnud, nii et on ikkagi rõõm, et inimesed Tulevad jah, tulevad ja me seda olid hästi tore näha et ühest kirikust teise kirikuni oli soovijate rivi, mis on põnev minu jaoks. Eeloleva kontserdi puhul on see, et kuna parem ma olen alati lamentaatet ette kandnud kontserdisaalis siis nüüd on mul esimest korda võimalus esitada seda kirikus. Nii rääkis pianist Marit Gerretz-Traksmann tänaõhtusest, kontserdist ja teosest lamentaat, et mis on loodud klaver erile orkestrile ja kus siis Merrit Gerretz-Traksmann täna õhtul klaveripartiid Jaani kirikus mängib. Aga tänasel Arvo Pärdi sünnipäeval kuulame nüüd katkendeid immo Mihkelsoni koostatud saatesarjast Arvo Pärt 70, mis valmis niisiis üheksa aastat tagasi ja kuulame, mida räägivad Arvo Pärt ja tema abikaasa Noora Pärdi muusika esitamisest, kuulame, mida arvab muusikateadlane Toomas Siitan. Pärdi muusika tähendusest ja mõjust ja Arvo Pärt räägibki vaikusest ja inimeseks olemisest. Sellest, mis jääb Arvo Pärdi muusika millimeetrite taha, räägib Nora Pärt. Peaaegu alati viibib ta Arvo Pärdi kõrval, kui valmistatakse ette muusika, esiettekandeid ja salvestusi. Kuivõrd peen on see vahekkar millimeetri asi võib kõik elama panna või kõik hävitada. Ja sellepärast on nii palju sellist keskpärasust harva muusika ümber seda meeletut peent vahekorda väga harva saavutatakse jess, siis libiseb kõik kitsi peale väga kergesti. Vot kui see säde ei teki, elu ei tule, siis, siis on ta lihtsalt Vanaalsus. Ja seda etteheidet. Me oleme küll ja küll kuulnud. Ja ma saan aru, kus see tuleb. Paljud muusikud eriti ei kuulagi, nad intellektuaalset tööd teevad sel ajal. Ja üks tihti hävitab teest. Aga kusagil keskel on see päris õige asi. Tähendab tuleb üks viil mängija, tal on heliredeli vaja mängida, peegel peeglis on selle nimi, seal on üks heliredel, mis kestab 10 minutit. Ta räägib sulle. Ma ju õppisin koolis, ma tean, kuidas heliredelit mein, no mida ma pean harjutama ja ta ei harjuta. Tuleb lavale suli Hamburgis üks väga kuulus iiri mängima, ei hakka nimesid nimetama. Ja siis terve saal kuuleb, kuidas üks suur viiulimängija ei oska heliredelit mängida. Ei ole noodid võrdsed, ei ole poogen, võrdne poognavahetus on väga terra ei oska lõigatud mängida ja nii edasi ja nii edasi. Ja tulebki välja, et selles muusikas need põhi ütleme, alused mängivad täiesti substants, selle osa. Aga kes selle üleüldse mõtleb? Rääkis Nora Pärt. Järgnevad on aga katked Arvo Pärdi intervjuus 1998. aastal need lõigud, kus ta räägib hetkedest, kui teos on juba sündinud ja siis peab ta hakkama häält tegema. Hinnangu rätsepal kulutatakse ülikond. Pärast paljusid. See valu peegel või see valupiir on käega katsutav ja südamega tunda. Ei olnud midagi teoreetilist. Siin ei ole midagi niisugust, et üks dirigent tuleb ja ütleb. Ma ei leia midagi halba ühes heas esituses ja üks tõeline kunstnik interpreet ei lase ennast segada sellest, kui ta juba kuulab enne tema interpretatsiooni tehtud ülesvõtted plaati. Isegi siis, kui see on väga kõrgel tasemel. Kui ta on tõeline, siis interpreet, siis tal on ikkagi oma sõna ütelda. Kuigi Arvo Pärt on püüelnud pigem absoluudi poole, on inimene tema muusikas olemas. Ka helilooja isik kumab sealt kuidagi läbi. Kui märkad, vaadata ja siis teised inimesed püüavad üldistada, ei ole teada, mis asi saab. Millised ideaalid selle helilooja. See ongi just oluline, et Pärt ei otsi seda, mida maailm vajab või mida maailma ootab nii-öelda vaid ta püüab luua just nimelt sellist muusikat, mida vajab tema ise. See tundub võib-olla lausa enesekeskse vaatepunktina. Aga tema enesekesksus on on seotud selle sügava veendumusega, et ta on inimene. Et ta on lihtne inimene, kelle sisemine vajadus on seesama, mis igal teisel lihtsal inimesel ja just sellega ta pakub kõigile inimestele seda toitu, mida nemad vajavad seal paras paradoks, inimesed väga sagedasti võib-olla isegi valdavalt ei vaja seda, mida nad tahavad või ei oska tahta seda, mida nad vajavad. Ja kui me ütleme siis, et selline muusika on tegelikult inimesest kauge siis kuskilt maalt nii ongi, aga tegelikult on see just see puuduv osa inimesest, see, see puuduv tasakaal inimesest, mille poole too alateadlikult püüdleb kogu aeg. Nii et teistpidi, see on inimesed, väga oluline osa, see harmoonia, mida taoline muusika endast kujust Väga suure aukartusega. Haigus mõistab kohut meie peale mitte ainult iga. Ma olen kunagi öelnud, et ma ei saa praegu muusikat kirjutada, et minu sees on müra. Ja ilmselt see oli sellel ajal, kui ma enam ei otsinud mitte müramuusikat. Võib-olla viis-kuus aastat enne seda oli mul seda müra minu sees vaja muusikatöötamiseks. Ja vastavalt sellele me võime ette kujutada, mis terves kehas hingamises, pilgus, tahtes suhtlemises teiste inimestega aset leidis. Keha reedab tegelikult kõik. Keha võib tuua rahutust ja keha võib tuua rahu. See oli 60.-te lõpu murranguperioodil seesmise, muutes ajal Arvo Pärdi lõks olulise tõdemuse. Et ei ole inimene üksnes tema vaim. Ja me võime oletada, et see tõdemus laienes ka muusikale. Võib-olla midagi, ma avastasin endas. Võib-olla ma avastasin endas mingi täiesti uue ruumi, mahajäetud kolikambri sellise täis prahti, korralageduse, jäljed mingisugusest, millestki võõrast minule. Tähendab mulle tundus, et ma pean iseenda peale heitma pilgu kõrvalt ja ennast jälgima, sest ma sain nagu ühel hetkel aru, et iga samm, iga liigutus võib inimesest väga palju rääkida. Samm võib rääkida tema mõttemaailmast, tema soovidest. Et keha tegelikult projekteerib võrdlemisi täpselt vaimuseisundit ja vastupidi. Ja et see, mis toimub, see segadus, mis toim see agressioon, mis toimub modernses muusikas, see tegelikult käib nii keha kui vaimu kohta. Tähendab, ei seda ega teist ei kontrollita. Et see kõik on toores, mõtlematu, robustne. Et temas puudub mingisugune hingus, hingamine, et sellest puudub see maailm, mida me aimame olevat klassikalises muusikas või vanas kunstis. Ja võib-olla ma olin sellel hetkel jõudnud mingisuguse Bristeeni, kus ma pidin nagu valima. Ma tahtsin valida. Ma tahtsin leida seda teed sellest teede ristmikust, mis mind mul läks välja viinud sellest kaosest. Ma hakkasin jälgima kõrvalt ennast mineviku suhtes, mida ma olin teinud valesti. Ja tuleviku suhtes, mida ma peaksin tegema? Ei pea minema väga kaugele nende asjade juures kui inimene natukene maha rahuneb, kui ta hakkab arvestama mitte ainult iseendaga, vaid teistega, kui ütleme kasvõi niisugune mõiste nagu armastuse mõiste, kui selle tsentrum liigub iseenda poolt teiste poole. Kui see teeb kasvõi väikese sammukese siis sellel võivad olla kolossaalsed tagajärjed. See on nagu laeva juures, kui äkki laeva tasakaal muutub ühe või teise külje suhtes. See pöörab terve selle ehituse teistpidi. Niimoodi on inimesega ka, et Ta hakkab nägema asju teises valguses ja ja see valgusõpetus teda edasi. Kui ütleme kasvõi niisugune mõiste nagu Armastuse mõiste, kui selle tsentrum liigub iseenda poolt teiste poole. Kui see teeb kasvõi väikese sammukese siis võivad olla kolossaalsed tagajärjed. See on ju väga lihtne, kõik inimene peab selle hinge gravitatsiooni ära võitma et ülespoole tõusta, taeva poole tõusta. Selleks ta peab teadma, aru, andma endale ja selge pildi saama millise põrgu väär ta tegelikult on oma mõtetega oma tunnetega oma soovidega, oma oma väiklusega. Ja kui ta sellest tahab lahti saada ja vabaneda ja selleks midagi ette võtta, siis siis tema kaal selle maa poole väheneb. See on tee taevasse, mitte see, et, et me oleme oma maa küljes juurtega kinni, toitume sellest. See on üks etapp inimese elus ja võiks öelda ka tasemes. See ei ole mitte ette heitena igalühel oma vormuma mõnut, oma sihtoma lend. Ja ikkagi ei saa lõpuni välja ütelda seda, kus see tõde on ja kes on õigem. Need otsused jäävad otsustamisele pärast meid siis, kui meie tee on lõppenud. Aga taevased ikkagi taevaks ja inimesed teevad väga hästi vahet taeva ja maa vahel. Ehkki maa võib olla inimesele puhtam. Ja võib isegi selliseid kurioosumeid välja jõudu, et maa on inimese juures puhtam kui teise inimese juures. Jutumärkides taevas. See teema tegelikult ei peaks üldse olema teemaks, selle üle vaielda või kaubelda. Kui sõrmega näidata vähemalt meile