Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Lugupeetud kunstiministeeriumi kuulajad, seekord olen juunikuu esimesse kunstiministeeriumisse kutsunud külla solvegi antke, tere solvaik. Tere. Ja selle kutse tagamõte oli natuke laiemalt vaadata neid inimesi, kes tegutsevad kunstiväljale, kelle panus on väga oluline, aga kes võib-olla tegutsevad sellise tugistruktuuri rollides. Et Solveic on aastaid töötanud kunstiakadeemias avalikes vahet juhina ja tema on siis, kelle alt läksid välja kõik kirjad ja see kogu see kommunikatsioon. Aga nüüd ongi mõte, et saada natuke rohkem tuttavaks selle inimesega, kelle nimel. Me oleme nii palju näinud mitmesuguste teadete all. Aga uurida siis natuke täpsemalt, mis on tema vaated kunstielule. Aga solvaiks ame tegelikult tuttavaks, milline on sinu taust ja kuidas üldse kunstiväljale tööle sattusid. Kas ma alustan lasteaiast hilisemas perioodis natuke hilisema perioodi? Aitäh, ja ma sündisin, kasvasin Tallinnas suures peres olin kõige noorem laps ja mu vanemad olid hästi mitmekülgsete huvidega, aga ema töötas õpetajana ja isa oli kaugsõidukapten. Aga ema oli olnud ühtlasi ka näitleja ja ta oli ka minul eluajal ikebane. Õpetaja õppis ERKIs. Aga see hetk, kui ma nii-öelda ekasse tulin, ma ei teadvustanud üldse neid seoseid kunstiga või, või selle kokkupuutega. Ja tegelikult minu jaoks valideeris selle seose alles eelmine aasta, see et ma teadvustasin endale, et minu ema kui ta kunagi töötas ETV-s, siis tema algatas seda saadet Arslonga Leo Soonpää käega ja oli eelmine või üleelmine aasta juba kooli kunstiteaduse instituudi 20. juubel. Muidugi kui emaga sellest juttu sellest, et me leidsime ju Eka vanast majast need maalid, kus oli Soonpää peal ja siis kuidagi ema, rääkisime loo uuesti ära, siis ma sain alles aru, et et oi, et ma ei olegi nii kaugelt ringiga, et need on täiesti otsene seos ja kuidagi ma tundsin, et nüüd nüüd mul on ka õigus seal välja tegutseda. Aga noh, see on poolnaljaga öeldud, aga aga tegelikult mingi tõetera selles on. Aga kuidas ma ekasse sattusin, oli see, et pärast oma õpinguid Ameerika Ühendriikides, kus ma siis õppisin meedia, kommunikatsioone ja filosoofiat ja noh, keskendusin rohkem tegelikult filmikunstile ja teletööle seal. Siis ma tulin pika ringiga Eestisse tagasi ja mind kutsuti ekasse, et minu pinginaaber on ka kunstiteaduse eriala lõpetanud ja nende eelmine avalike suhete juht oli ära minema, sest tema läks ameeriklasena, vahetasime kohad nii-öelda Karin Laansoo, minu eelkäija. Ja siis mind kutsuti esimene kord ma pidin ära ütlema, sellepärast et mul oli, oli väga väike laps, mis aga siis ikkagi nad ei leidnud ilmselt seda inimest ja uuesti sügisel tehti mulle ettepanek ja nii ma läksin. Ja see tundus kuidagi hästi huvitav, sest EKA tollel ajal või ütlesin, ma mäletan, ekad oma nägu sellises teadvuses teisme-east varasemast perioodist detailseid hästi suletud organisatsioon või institutsioon, ma nagu ei tundnud, et ma oleks õigus sinna sisse astuda. Ma mäletan neid aegu, kui ema käis seal õppimas, ta õppis Dagmar Kotli all ikebanad koos Ingrid Allikuga ja ja kõik need seosed mulle nagu ilmnesid alles siis, kui ma ekas töötasin, et, et mulle tuleb lihtsalt meelde lapsepõlvest, et ma seal käisin ja ma alati seisin ja ootasin maja ees. Aga ma peaaegu kunagi sisse ei astunud. Väljatud ükskord, kui üks skulptor tegi meist mingisuguse büsti minust emaste moest. Ja seda ma ka ei mäleta, kes see oli, aga see on meilegi alles. Aga see on huvitav jah, see kunstiakadeemia maine võib olla siukse elitaarse kunsti kantsina, et kõik need legendid, mina mäletan ka olles isegi väljastpoolt Tallinna pärit ja ma mäletan neid legende, kuidas umbes ekas või isegi veel ERKIs pidi tegema nii mitu korda sisseastumiskatsed Sa ei tea, aastaid prooviti ja et see oli ikkagi nagu selline eluunistus sinna ringi nagu sisse saada. Ja selles mõttes see on väga huvitav, kuidas see väljaspoolt paistab just nimelt ka. Jah, no tal on tänaseni selline renomee või, või kuvand, et arvatakse, et on hästi raske sisse saada, teatud erialadel ongi mõne inimese jaoks ongi. Ma tean isiklikult ühte inimest, kes kaheksa aastat järjest proovis ja lõpuks saigi ja lõpetas siis hiljem kuldmedaliga, nii et, aga noh, see on selline nagu tõeline fanatism ja vahu tal nagu oli südikas, aga aga tegelikult praegu see enam vist nii raske ei ole, väidetakse, et see nii raske ei ole, aga, aga kindlasti peab nagu ennast ette valmistama ja aga ma ütlen siinkohal, et ma enam ei tööta seal majas, et ma tulin sealt ära, sellest me jõuame veel rääkida. Me jõuame tõesti rääkida, aga veel püsida sellel Eka lainel, üks osa sellest, miks võib-olla kunstiakadeemia on kuidagi muutunud avatumaks ka viimastel 10-l 15-l aastal on kindlasti just ka seesama avalike suhete olulisuse teadvustamine, et minu meelest see koht tekkiski alles koos Karin Laansoga ja selline eraldi kommunikatsiooniinimene, et ilmselt sina pidid ka päris palju seda tööd leiutama, et millised on sinu ülesanded ja mis on sinu roll maja sees ja kuidas osakondades juhtkonna avalikkuse vahel suhtlemine toimub, et mis siin ülesanded konkreetsemalt olid. Ja ma mäletan tegelikult seda intervjuud Signe kiviga ja ta küsis ka minu käest, et mis ma Ekast arvan ja mida ma sellest tean ja siis ma kirjutasin samamoodi talle, et mulle tundub, et ta on nagu suhteliselt suletud, et tahaks nagu rohkem avada teda ka sellel hetkel tundus, et ega ise oli selleks valmis. Et nad tahtsid avada ennast ühiskonnale rohkem. Ja, ja see oligi nagu minu selline eesmärk või tööülesannete püstitusega, et kuidas siis seda teha ja, ja sest noh, aga see on ju hästi palju erialasid, et seal on ligi 30 erinevat erialavabades kunstides, eks ole, graafika maal, fotograafia, joonistamine, uus meedia arhitektuuris nii sisearhitektuur kui linnaplaneerimine, arhitektuur ja on disainiteaduskond, kus on tohutu hulk erialasid, seal on moedisain, graafiline disain, tekstiilidisain keraamika asi kunstiks. Kodulehelt võib järele vaadata, mis seal on, aga lisaks sellele on seal muinsuskaitse restaureerib ja nad kõik peavad ennast ju väga oluliseks ja nad ongi riigi seisukohalt olulised erialad. Sellepärast, et EKA on nii mitmegi selle eriala jaoks ainus koht, kus on selle kompetentsikeskus ja kus seda õpetada teatakse ja seda õppida saab Eestis just nimelt ka ütleme, riigi raha eest või tasuta õppekohal. Et nüüd on tekkinud nii-öelda konkureerivaid institutsioone või mõne eriala puhul aga siiski, et seepärast nad ongi olulised, nad tajuvad seda olulisust ühelt poolt aga samas, et kommunikatsiooniinimesena, ma pidin ennast kurssi viima kõige sellega. Ja mitte üldse ainult pinnapealset, vaid kui sa mingit teadet koostad, sa pead ka sellest ise aru saama, millest jutt käib, et loomulikult mitte, ma ei suudaks ealeski nii süvitsi minna, aga see oli hästi rikastav kogemus, et ma sain väga palju teada ja ülesanded olid siis täpsemalt ütleme lisaks pressiga suhtlusele ehk et seal on siis pressiteated, kommunikatsioonistrateegia eelarvete jälgimine oli ka nii-öelda sellesama ülikooli vastuvõtu või sisseastujad selle info kohaleviimine, näiteks koolidega suhtlemine, reklaamikampaaniad, turundus kui selline turunduskommunikatsioon või kõige selles laiemas ja kitsamas mõttes, et kõik, mis sinna alla käib, et ma nalja ütlesingi, et ainus teenus, mida ma ülikoolile ei osutanud, oli graafiline disain. Et kõik muu, mis, nagu selle valdkonna nende ülesannetega kokku käivad, oli mul vaja teha, on sealhulgas mis iganes, tekstide koostamine ja kõik muu meediaplaneerimine Nagu öeldud, siis see on suhteliselt uus eriala nii-öelda kunstiinstitutsioonide sees ka selline eraldi kommunikatsiooniinimene või turundusinimene. Et kas sa tunned, et sind kui tugistruktuuriga sind kuulati, usaldati piisavalt, või et sa oled mõnes mõttes ka kõrvaltvaataja, kellel on ikkagi hea pilk asjade seisule. Kui me alguses sinna läksin, siis ma kindlasti tajusin sellist persona non kraata olekut või kuidas öelda suhtumist, aga ma arvan, et nüüd tagantjärele, kui ma olen mitmes kohas töötan, see on ju loomulik, et kui sa lähed kuskile uude kohta, sa peadki ennast tõestama algusest otsast peale. Ja see võib olla suhteliselt tüütu, aga ekas noh loomulikult ma pidin ennast nii-öelda kehtestama või tõestama või omama vajalikkust või. Aga see toimuski läbi minu töö, et aastatega see usaldus tekkis nii juhtkonna tasandil, ma usun, kui ka nagu osakondade tasandil. Et mul tekkisid väga head suhted ja arusaamine, mõistmine ja selline noh igas kollektiivis on on raskeid isiksusi, aga kui ma nii-öelda ekasse kohale jõudsin, siis ma mäletan seda esimest valitsuse koosolekut, kus ma osalesin. Ja ma olin tulnud nii-öelda selliseid korporatiivmaailmast, et ennem olin sellises hästi suures rahvusvahelises ettevõttes, kus tööl käidi pintsaku ja lipsuga ja suhtlus oli hästi korrektne, kui ma siis seal EKA valitsuse koosolekul osales esimest korda ma olin ühelt poolt nagu šokis, aga teiselt poolt lihtsalt niivõrd rõõmsalt üllatunud või kuidas öelda, et sedasi on ka võimalik, et selline vahetu suhtlus ja löö, õppimine ja ühene piiri peal naljad ühelt poolt, et ja selline tohutu intelligentse ja erudeeritud ja see kõike nagu käsikäes, siis ma tundsin et noh, siin majas on küll inimesele nii-öelda kiiksuga, aga see tähendab ka seda, et mulle antakse minu kiiksud andeks ja seal oli väga hästi meeldiv tõdemus, et, et ma ei pea ümber riietuma, kui ma siia tööle tulen, selles mõttes nagu ei pea ümber kehastuma. See mulle meeldis ekas, et ma sain olla loomulik suuresti. Aga küsides nüüd just selle kõrvaltvaataja pilgu kohta, selle organisatsiooni sisemise toimimise kohta ka, et on alati palju võib-olla tega müüte veel arvamusi ühiskonnas, et just needsamad kunstiinimeste kiiksud ja boheemlaslik, kus ja nii edasi, et kas sa juba tõid välja, et see organisatsiooni sisesuhtlus on saine, vabam ja mitte formaalsem. Aga kas vahel mulle tundub, töötades ka ise erinevates kunstiinstitutsioonides, et vahel on see ma ei tea, kaootiline, ja see, kogu see suvestumine bürokraatiaga või mingite normidega või mingite reeglite täitmine ja pidevalt on selline maailma loomise umbes et kõike peab kogu aeg leiutada sellest, mis puudutab just seda organisatsiooni toimimist, et ma just mõtlen, kas mujal on nagu need asjad paigas ja meil siin kunstiväljal on siin selline boheemlaslik kaos vahepeal asutustes. Ma pean tunnistama, et tegelikult on Eka hästi paindlik organisatsioon ja mulle see just meeldiski mulle meeldiks töötada üdini bürokraatlikkus, et ma olen ka seda kogenud, mis on nagu ääretult bürokraatlikke mingisuguste protsesside muutmine võtab kuid, või isegi vahest aastaid aega. Ja see frustreeriv mind palju enam kui see, et on nagu väike, selline võib olla kaos teadmata. Aga tegelikult ekas on ju, on ka tugistruktuurid, ehk et on akadeemiline personal on, ütleme siis õppeosakond, kes hoiab järge nendel paberitel ühelt poolt loomulikult igatsetakse, sedakorda aga tudengid vaestrustreerunud, aga samas siis, kui nad jäävad oma mingisuguse avalduse esitamisega hiljaks ja see õppeosakond seda vastu ei võta sel hetkel, siis nad on tulivihased, et miks, eks ole, et, et see on ebainimlik, et aga samas ongi tegelikult ekas on see, minu meelest see tasakaal üsna hästi võrreldes mõne teise suure organisatsiooniga. Et on seda inimlikkust on, on piisaval määral bürokraatiat. Loomulikult ma olen tagantjärele, kui ma olen natuke eemal olnud ja siis ma võib-olla ei olegi enam nii kriitiline, aga seal sees olles loomulikult märkad mingisuguseid asju, millele võiks näpuga näidata ja mis frustreerivad, aga see on nii loomulik elu osa, et kaoses korda luua ja kuidagi leida see tasakaal. Et EKA on, ma arvan, tegelikult inimesed, kes on töötanud ka teistes ülikoolides, ütlevad, et, et see EKA väikses neile just meeldib. Et ta ei ole nii liialt bürokraatlik. Üks põhjus, mis mind niimoodi käivitas, sinu stuudiosse kutsumisel, oli ka see liigutus, et sa vahepeal liikusid nii-öelda kunstiväljal kõrvale meditsiini, aga suhteliselt ruttu tulid tagasi jälle kunstiväljale ja nüüd töötad sa kaasaegse kunsti Eesti keskuses. Seal natuke seostub selle algse küsimusega, kuidas tõsid ja miks sa oled jäänud siia või miks sa pöördusid tagasi. Kui ma. Et aasta lõpus ära tulin, ma töötasin seal seitse aastat, eks ole, noh, ütleme ühe aasta ma olin lapsega kodus, aga moraalset siiski seitse aastat. Siis ma loomulikult pidin leidma endale uue töö kohe, sel hetkel. Lihtsalt olukord kujunes nii et ma kandideerisin sinna haiglasse tööle, sest ma teadsin ühte asja, et ma tahan olla kuskil kohas millel on missioon, et ma ei suudaks töötada kuskil kommertsasutuses ja kuna mul on perekonnas on õde, on arstima meditsiiniga suhteliselt lähedaselt olnud seotud või elanud kaasa ka selle valdkonna käekäigule tajusin seda, et arstidel on ülekohut tehtud, et ka neid kuidagi avalikult meedias tülitatakse. Aeg-ajalt võib põhjusega, võib-olla mitte, aga tegelikult ei pääse seal esile see, see positiivne, mida nad teevad ja tajusin, et ma saaksin teha kuidagi kaasa aidata, et see oli see põhjus, miks on siin haiglasse läksin. Aga ma sain üsna ruttu aru, et noh, ma väga tundsin puudust sellest kunsti valdkonnast, et, et, et seal suhteliselt valus minu jaoks sealt vahepeal ära olla. Aga samas, no see on isiklik põhjus, ma olin väga väsinud pärast noh, kõik teavad, eks ju, et ega olid sellised turbulentsid aja seoses maja ehitusega ja ja see töö oli mul hästi-hästi intensiivne ma, kui ma kuskil lahe, sest me oleme panustanud sajaprotsendiliselt ja ma tundsin, et ma olin väga väsinud ja see organisatsioon, kuhu ma läksin, üks haigla Tallinnas on väga suur noh, kordades suurem kui EKA. Ja see töö põld ja see maht oli seal ka nii suur, et ma tundsin, et mul on vaja praegu olla lihtsalt väikses kollektiivis ja siis see oli ka teatud mõttes juhuste kokkulangevus, et kaasaegse kunsti Eesti keskus kutsus mind nad kuulsid ära läinud ja nad tegid selle ettepaneku ja siis ma võtsin selle mõtlemisaja ja kui need asjad paika loksusid, siis ma selle otsusega tegin. Ma lähen tagasi kunsti valdkonda ja ma lähen väiksesse kollektiivi, kus ma võib-olla saan protsessidel kuidagi rohkem kätt hoida või nagu ollagi väiksemas kollektiivis, et noh, see oli ka selline isiklik põhjus teatud mõttes. Aga mis sinu tööülesanded KEKis on ja, ja võib-olla paari sõnaga laiemale publikule, millega sa KEK üldse hetkel tegeleb? Kaasaegse kunsti Eesti keskus asub Vabaduse väljakul kunstnike liidu ja Tallinna kunstihoonega ühes hoones ja seal töötab hetkel nii-öelda kolm ja pool inimest või noh, kokku neli inimest, aga ja selle ütleme, keskuse roll on kaasaegse kunsti propageerimine ja ütleme, professionaalsete kunstnike kaasaegsete kunstnike toetamine ja nende siis nii-öelda koostöö ja partnerite, ütleme ka üldse see selline ühelt poolt harimine, teavitamine ja kursis hoidmine selle väljaga, aga üks suurimaid ja tähtsamaid projekte, mida ehk veab, on siis Veneetsia biennaali Eesti paviljoni korraldamine, koordineerimine, et see on nagu, ütleme kõige olulisem. Aga lisaks sellele nad teevad kunstnikega projekte, näiteks sellel aastalgi tuleb mitu huvitavat näitust, üks tuleb Tartu kunstimuuseumis, mida kureerib siis Maria Arusoo, rahvusvaheline näitus, arheoloogiafestival kihistusi, oioi nüüd läks see pealkiri meelest ära, aga seda saab vaadata. Ja siis veel tuleb näitus rahvas Tõnis Saadoja maalidega ja ühtlasi tuleb Rebekka Põldsemil kureeritud näitus feeling kruiisi, kõhe tunne. Ja see tuleb EKKM-is kaasaegse kunstimuuseumis, nii et tegelikult need projektina nüüd alles täna öösel ma jõudsin tagasi Võrumaad, kus me olime tuuril, Johnsmissiga transtuuritab taas, on selle projekti nimi ja selle sisu on siis, et Marko Mäetamm, Kaido Ole, kes kunagi käisid Veneetsia biennaalil oma projektiga külastavad, et ligi seal kahtekümmend kooli, aga noh, vaatame, kas me jõuame ikka nii paljudesse sel aastal, et nüüd käisime kolmes koolis Võrumaal ja nemad rääkisid kaasaegsest kunstist ja tegid siis õpilastega sellise harjutuse, kus ka õpilased pidid ette valmistama harjutusi fotomeediumise, siis seda tutvustama Est toimus arutelu ja ma olen tegelikult nendest muljetest tulvil ja kuidagi ülevas meeleolus, et kui arukad, et on lapsed, kuidas nad kuulasid, kuidas nad huvitusid ja kuidas nad tahtsid iseenda asjadest rääkida. Ja kui avameelselt nad julgesid käsitleda mingisuguseid teemasid ja et noh, ma ei tea, ma eeldasin teismeliste ängi ja seda ma kuidagi täiesti üllatusin, et neis ei olnud seda või, või oli selline kuidagi positiivne ellusuhtumine ja väärtused tundusid olevat paigas, mis iganes tähendab. Kõlab suurepäraselt. Tahtsin veel küsida, et milline kunst sulle endale meeldib või olles nii kaua selle kunstiväljaga seotud olnud, siis sul on kindlasti välja kujunenud mingid väga liigutavad kogemused. Ühte sa just kirjeldasid, aga mis on näiteks viimane näitus, mis sulle muljet avaldas? Ma mõtlesin jah, sellele küsimusele, et ma arvan, et minu kunstimaitse on alles välja kujunemas, et ma hakkan alles nüüd päriselt aru saama, millega kaasaegne kunst tegeleb ja miks see oluline on ja leidub, aga neid seoseid, et miks sa mulle korda läheb, et sa enne küsisid, et miks ma sinna tagasi tulin. Ma mainisin, pagulased, mõtlesin filosoofiat. Minu jaoks on loomulikud hästi palju seoseid kunstifilosoofial. Ja, ja võib-olla see kaasaegne kunst. Me eile ööbisime ühes peres hästi külalislahkes, uhke uhkes majas olime ja see pereema siis või naine, kes seal elas, ütlesite tema isa kaasaegsest kunstist aru, aga et ta tahaks seda mõista lappasime seal nii, Kaido Ole ja Marko Mäetamme töid ja siis ta ütles, et vot jah, et Kaido, Ole tööta paneks endale seinale, et need kuidagi tunduva terviklikud ja sellised noh, harmoonilisem, aga et mädame töid olekski, et nüüd on hirmsad, et nad on õudsed, et tal oleks iga kord, kui ta mööda jalutaks, tal oleks kohutav tunne. Siis Marko ütles selle peale, et tema ka ei paneks enda seina peale oma töid. Loomulikult. Ja siis meil tekkiski arutelu sellel teemal, et mis asi see siis on, et ja noh, mina mõtlesin enda jaoks see näide siinkohal ei päde väga, ma juurdlesin just, et kaasaegse kunstiga ja selle selgitamisega, nii nagu Kunengi kui Laar tõi kartuli Eestisse, eks ju. Te olete kindlasti legendi kuulnud, aga eesti rahvas ka ei võtnud seda kartulit omaks. Aga miks nad ei võtnud omaks ei, see, et nad arvasid, et peab sööma pealseid kibedaid marju, mis tekivad sinna taime peale pärast õitsemist. Ja keegi ei selgitanud neile ka, kuidas seda peaks tarbima, seda jäime, aga kui nad said aru, et sügavamale kaevama, et sealt tuleb see nagu see see rammus kartul välja ja et see on see, mida peaks sööma. Et siis kartulist sai selline väga levinud toiduaine Eestis tänaseni. Ja noh, mina jäägu oma rolli kommunikatsiooni inimesele, on ka need, kes siis peaks ütlema, et kuidas kartulit peaks sööma kas tsaar või peaks rahvas sellest ise aru saama või hoopis kokapiiga, kes seal aadlike juures toitu valmistamas, eks ju, et tema selgitab, et noh, minu arust see koka abiga, kes seal ütleb, et nagu seda kartulit takse maalsest kaevama. Et see ongi see, et kunstist võib-olla otsitakse neid valesid asju, et seesama naine tema nägu, ootesseskisteetilist harmooniat ja aga kui me siis arutlesime. Ja ma ütlesin, et noh, ma olen sulle öelnud, et kunst on pigem sotsiaalteaduse filosoofia, et see on elu, mõtestamine, nähtuste mõtestamine ja see keelisse, selle asemel, et kirjutada 20 sõnalisi lauseid nagu teevad filosoofid või siis nad väljendavad seda visuaalses keeles. Mõtestab noh, ja siis sa küsisid, et mis mulle meeldib, mulle läks viimati korda väga Johannes Säre teos Köler Prize'ile see liigutas mind. Et ütle nüüd selle pealkiri kadunud mõtteotsinguilm kahe peale hätta. Ühesõnaga pike ilus pealkiri. Aga kui sa nagu seda teost vaata, see on praegu veel keelel reisil avatud varu, sul ei olegi vaja neid sõnu, sa tajud seda, mida ta tahab öelda või ei saa, seal on ka veel teisi teoseid, noh, loomulikult ma soovitan praegu kõigil minna Köler, Prize'ile ja ja nüüd on avatud ka lõputööd, EKA lõputööde näitus Rotermanni soolalaos, sinna tasuks minna vaatama noort kunsti. Et ma, ma praegu ahmin kõike seda, et mul ei ole praegu vist lemmikuid veel tekkinud, aga loomulikult on kunstnikke, keda ma hindan just nende põhjalikkuse. Et kui sa küsis, milline kunstiline meeldib. Mulle meeldib selline, kus ma näen, et kunstnik on väga põhjalikud, süvenenud ta on põhjalikud, selle tööga vaeva näinud. Ja vot see tekitab respekti ja sellist aukartust südamele meeldib kogeda. Aga siis ma oskangi siia lõppu ainult öelda, edu sellele sügavamale kaebumisel. Mul on väga hea meel, et kunstiväli sinust ilma jäänud. Ja ma loodan, et sul on põnevad ajad ees. Eesti kaasaegse kunsti keskuses. Aitäh sulle, aitäh. See oli seekordne kunstiministeerium. Saatejuht oli Mari mürk, kohtumiseni. Kunstiministeerium. Koola kordusena laupäeval.