Inimesel on kolmiga noorus keskiga ja kolmas iga on oi kui heade täna välja näete millises eas meestena teen tunnet. Aitäh seda koodetavalson, tsiteeritud tuntud mõtlemise ütlemisi, et õnnelik on see inimene, kes võimalikult kaua saab endaga kaasas vedada lapsepõlve. See tähendab niisugust muretut, puhast, siirast, kahtlemata sügavalt maailma mille üks põhikomponent minu jaoks näiteks on imestamisvõime. Kui kaob, võime imestada ja kaasa elada ja kaasa minna siis nagu üks kirjanikuks olemise komponente või eeldusi kaob ja sul on väga raske midagi luua. Kui antaks selline imelik jumalik võimalus, mida me loeme muinasjuttudest või näeme unes veel elada elus ühte mingit perioodi uuesti üle, siis mina valiksin küll suure heameelega aastat 30 ja 40 vahel. Siis hakkas juba kogunema teatud mingil määral elu ja maailma kogemust, see kogu aeg täienes mingil kombel ilmsastiga, süvenes ja läks keerulisemaks ja mitmekesisemaks aga seda toetas hästi veel niisugune, nagu sportlased, ütleksid. Üldfüüsiline seisund. Ihu oli veel piisavalt noodet neid vaimseid pingeid kannatada, üle elada ja uusi vastu võtta. Jaa. Seitsmekümnendaid aastaid sel ajal Brežnevi stagnatsioon ei olnud liiga sügavale läinud. Mees elas veel palju illusioone ja me tundsime, suudame paljudele asjadele vastu pidada, paljudest asjadest üle olla. Neid, kui kirjanduses on kuldsed kuuekümnendad väidetavalt nägu andnud siin Eestimaal, siis mina elaksin koda veel neid sisukaid, seitsmekümnendaid olid need kõige sisukamad 70.-te Abrukal. On, aga ma hakkasin siis kogu aeg nagu unistumalt. Põlvkond on kõik Tallinnasse juba kogunenud, ma tahaksin ka Tallinnas olla ja ma ootasin korterit ja. Ma olin 41 aastane, kui ma Õismäele korteri sain. Olin üsna õnnelik ja, ja päris rahul ja seisin teinekord päris tundidega Obama korteri akna all vaadates sealt välja, ma elan 15. korrusel, kõrgus on 40 meetrit kõrgem veel kui Abruka majaka otsast vaadata. Kõik see elu ja kõik need panoraamid tundusid nii huvitavad ja värsked ja kaunid ja ja siis lugesin kusagilt. Kõige õnnelikumat aastat ehtsamad aastad ongi 40 ja 50 aasta vahel. Ja kellegagi ei olnud seda tähtsat mõtet jagada, siis ma läksin mõnigi kord peegli ette, vaatasin ennast peeglist ja ütlesin juriibia meeles, need on sinu elu kõige paremad aastad. Edasi läinud nüüd lugesin ma lehest, mis päris mahukat valemit, kus oli öeldud, et niikaua kui inimesel on tervist, nii kaua, on inimesel lootust ja niikaua, kui inimesel on lootust, on kõik veel võimalik. Praegu on küll selline tunne, ei ole veel nii põdurad, et me ei julgeks ütelda, kõik on veel võimalik. Kas te olete muidu terved mehed olnud? Siin Jürivaid ilusasti küll öelda, ta on läbi elu suhteliselt stabiilse ja hea tervisega olnud. Mina Pean kätt südamele pannes ütlema, et mul on olnud, et aastakümnete jooksul mõnelgi eluperioodil üsna tihedaid ja intiimseid läbisaamisi algul Nõukogude meditsiiniga mis oli inimesele lähedane ja tasuta ja hiljem ka vaba eesti ajal meditsiiniteenuseid teinegi poolt kasutada. Nooremas põlves näiteks keskkoolipoisina, läbisin kops kolme aasta jooksul. Mis oli noorele inimesele ilmsesti üks niisugune kõige tõsisemaid katsumusi, mis ühe ühel päeval nagu lõikas läbi kõik sinu lootused, illusioonid, aga teisest küljest kinkis juba varases eas niisugust tarvilikku kannatlikku meelt ja Kärstituse mahasurumist, sest ükski tervenemisprotsessi ei toimu üleöö ega kiiresti. Ja hiljem on siin kõiksugu muid hädasid ja vaevu veel ette tulnud. Minu elu puht loomingulise töö kõrval ongi olnud üks päris huvitav jamamine ja võitlemine ja ülesaamine nendest sisulistest hädadest, mida eluaeg-ajalt ette toob. Aga siin pole süüdistada kedagi, on see siis saatusest, jumalast ja siiamaani hakkama saadud? See on kurb kogemus, aga ma olen teda alati võtnud kui väga õpetava osana oma elust. Kas te viinamehed olete ka olnud? Noh, siin me võiksime Jüriga võrdselt jagada neid rikkalikke kogemusi. Vaadake, ma tahaksin teile ütelda, et saade maa oli eelmise sajandi lõpul ja selle sajandi algul kahtlemata Eesti kõige vaesem regioon. Siin elati mitte just peost suhu, aga siin puudus puudus sularaha. 50.-te aastate keskpaiku, kui kaluritele hakati riigi poolt andma tasuta paat, kütust ja püügivahendeid kaluriülesandeks, oli ainult kala püüda, kala oli meeletult palju. Selle eest maksti hirmus palju rikkalikult ja välissõit, et tol ajal ei olnud võimalik saada nende eest maksta, osteti riideid, ehitati maju, osteti mootorrattaid, jalgrattaid, raadioid, televiisoreid, ja kui siis ometigi raha ikkagi veel üle jäi siis selle raha aga ei olnud nagu midagi muud peale hakata siis hakatigi pidutsema. On täiesti erinev psühholoogiline moment selles kas juua kurbusest või juua rõõmust ja meie vennaga olime tunnistajaks sellele, kuidas meie oma kodukant. Ta hakkas sellest majanduslikult väga õnnelikust ajast, kus saadi täielikult jalule. Hakkasid rõõmsalt pidutsema. Selle peo sisu oli rohke alkoholi hävitamine, mille järel maailm veel uhkem ja pidulikum ja vabam ja kõike võimaldavam oli. Ja sellest elust, Me olime noodest kasvanud mehed. Saarlaste muidugi võtsime jõudumööda osa. Nii et me elasime kaasa sellele ühele mingis mõttes tunnetuslikult äärmiselt põnevale ajale, kodu saada, ajaloost ei suuda, saadame kui päikest oma ja kuna Jüri oligi 60.-te lõpu ja 70.-te algusperioodi ja keskpaigaks Saaremaal, kui mina juba Tallinnas toimetuse tööl olin, siis maabunud Spekter veelgi laiem kui minul selles oblastis, mida me nüüd napsi võtmiseks või alkoholis nimetasime, aga, aga vennas on üsna ausasti selle asjaga oma kirjatöös kõik kirja pannud, vaadake noh, ega ta ei vaata seal teenike midagi kangemat pruugite. Ma lisaksin ehk selles pektrile mõne aspekti juurde. Nüüd on siis 22 aastat sellest möödas, kui mina enam alkoholi üldse ei pruugi. Ja Ülo on mõnikord isegi öelnud kohtumistel, et tema vennal on ainult kaks mehist tegu elus. Esiteks, kui ta jäätis estraadile kirjutamise järgi ja teine või jättis joomise maha. Sellel joomise aspektil on muidugi mitu nii positiivset kui negatiivset külge. Selles mõttes on ta väga positiivne, et need viimased 22 aastat ma ei tea, vähe sedagi, mis asi on peavalu. Aga maha jätsin ma tookord selle sellepärast et niisugustel sõbralikel koosviibimistel kas väiksema, veel rohkem alkoholiga sai kuuldvat küll lõpmata hulk lõpmata vaimukaid ja filosoofilisi ja värviküllaseid ja ootamatuid lugusid, mida ise iialgi ei oleks suutnud välja mõtelda. Vahel kui traalimeestel Kuressaares kusagil puhvetis või rohelises konnas pargis olid tuulepühad, kus merele ei saanud. Selline jututuba kestis kaks kuni kolm päeva ja need jutud muidugi need ei lõppenud ja teinekord oli kahju geid neid jutte ilmselt mehed jätkasid tralli veel, aga mina jäin maale ja mõnede juttude lõppu pidin siis ootama järgmiste tormipühadeni. Aga. Mind hakkas pikkamisi häirima see fakt, et kui niiviisi mitu päeva oli ennast nii-öelda kirjandusliku Takmuleeritud võis juhtuda, et pärast nisust intensiivsemat pidu. Järgmisel hommikul ma kõike ei mäletanud, mis eelmisel õhtul räägiti ja see oli minu jaoks ääretult negatiivne üllatus, sest ma olin ka algaja ajakirjanik, nii uhke oma mälu peale, et ma aastaid ei kasutanud isegi ühtki märkmikku märkmepaberid. Ja see, see aspekt mind niiviisi hirmutise kohutused, mõtlesin, et see ei tule siis üldse mitte kedagi, kui ma ka need võtavad ära unustanud, sest ma tundsin, et ma niivõrd sõltun sellest materjalist ja see määrab väga palju ka minu tulevikku, mis minust saab edaspidi, vennas, et siin ühe arvu tähendab, temal tõepoolest maikuus saab täis 22 aastat absoluutselt kainet elu. Selles oblastis olen mina vennakatval täiesti algaja, minul saab septembris alles 15. Kas te olete oma sugupuud uurinud ka või lasknud uurida? Meie sugupuud on kõige põhjalikumalt uurinud kirjandusloolane kirjastustöötaja kirjanduskriitik Endel triidel. Meie teame oma juudi tänu temale Aastast 1532, kui koguva smoolidele anti niinimetatud vabadust kivi. See dokument, mis on säilinud tänaseni. Endel Priidel on kõikvõimalikes arhiivides välja uurinud kõik tarviliku dokumentatsiooni, nii et me omame siis oma suguvõsa nii-öelda ajaloolist ketti kogu ulatuses. Siis ligi viieaastase aja jooksul see laamad trükis ilmub veel käesoleval aastal loodetavasti aasta teisel poolel. Ma oletan, et Eestis teist sellist nii kaugeleulatuvat suguvõsa uuringut ei olegi. Nii et nii isa kui ema poolt suguvõsa kujunemist üsnagi hästi. Ja noh, me oleme võime öelda, Me oleme muhulased. Ja ilmsesti muhust olemegi saanud oma niisuguse nagu maaema ja taliteksin oma helge ja heledam meele, see on muhulastel väga omane muhu rahvarõivas oma. Mäletan kivi ja meeleolu, kirevuses ja rõõmus on üks niisugune ajast aega läbi käinud noh, ilming või dokument, mis väga hästi valgustab muhulaste enda mingisugust vaimset, niisugust stabiilsust, rõõmu tasakaalukust ja mingit looduslikku lopsakuste kirevust, mis kõik ühinevad. Ma arvan, et isapoolne haru on ikkagi pärit kaugemast ajast Hiiumaal, kes on Hiiumaalt tulnud. Seal mõisnik, peksis osa talupoeg ja 18. 19-st Taani vahendusel oma maadelt ära talupojad, maatamehed, siis kolisid Muhus. Isa suguvõsa on ikka vist siis alles Muhus juurdunud. Ja see on väga hea, et ka niisugune hiiglaslik päritolu on olemas, sest muidu oleks meis peituv huumor natuke ühekülgne, väga suurt vahet saarlase hiiglase huumori vahel. Hiidlane on tunduvalt teravam ja ta võib teinekord isegi inimest natukese torkida. Saarlane, natuke suurema maainimene, ta on natuke laiem ja võib-olla natuke humaanselt aga kokku annavad nad suurepärase naljabukett. Kas sugulaste kokkutulekul olete ka pidanud? Ja kuna meiesugusel ema poolt kuulub akadeemik Juhan peegel siis tema initsiatiivil ja tema kodutalus aastat 15 tagasi, kui ma õieti mäletan, toimus üks selline kokkutulek. Aga mingit laadi kokkutulekud olid need aegaaegsete käimised näiteks Juhan Smuuli eluajal koguvas, mida me alati võtsime, nagu nagu suguseltsi inimeste pidevalt kokkusaamiste lävimist ja sellele seda mõistmist, et me oleme just selle paiga peal, kus meie, kus meie juured on, kus kunagi alguste algus on. Aga ma tahaksin tunnistada, et meil vennaga ka on mõlemil üks imelik tunne, et meie juurde ei ole mitte ainult seal Muhus või Abrukal. Teate, on hirmus kosutav ike, kui me mis tahes päeval, mis tahes tunnil käime, näiteks kuidas sadest turul. No kurat võtaks, iga teine või kolmas tuleb jõuda ja paneb käe pihku ja tahab natukene juttu ajada ja kuulda maailma asju või asju mida tahes. Teate, see annab niisugust tunded peaaegu kogu saadan sinu sugulased seal väga soe tunne. Teie ei olnud oma peres esimesed lapsed. Ei anna siis meie vanem õde oli olemas, kes oli tol ajal juba 15 aastane, aga siis meil vahepeal kaks last suri järjest ära kes elasid kuni aasta vanuseni ja mina olin siis nii, et meil ongi suur vahe. Seal vanema vanem õde on meil olnud sageli ka ema eest, kes meie eest väga hoolitses. Kui me sündisime, olevat nii pisikesed olnud, et ema meid ei julgenudki õieti näpuga katsuda, meil oli isegi hoidja muhust kutsutud, kes oli natuke julgem naistena. Kumb teist enne ilmavalgust nägi? Kirjade järgi olen mina pool tundi vanem, aga oleme nüüd nii, et jäime ikkagi ühe kuupäeva sisse. Arstid kirjutavad, et bioloogiliselt on vanem see, kes hiljem sünnib, et ta on tugev. Ta tõukab nagu sättima enne maailma ja ma võin ennast pidada vanemaks. Näete, kui elegantselt sõnaliselt lahendati see ülekohtutunne. Kuidas teie pere elas üldiselt, kuid ilma tulite. Olite laskus iga. Ma usun, et raskusi ei olnud, sest isa oli olnud kooliõpetaja aastaid Tallinna lähedal Kaberneeme koolis, kus ta oli kooliõpetaja, asutas ka kohaliku raamatukogu, mille juubelitele meid tüliga iga viie aasta tagant väga ilusti kutsutud. Kooli õpetajad olid kodanliku Eesti ühiskonnas. Üsna rahuldavalt makstud ameti pidajad jaa tillukesel saarel kus isa ja ema elasid koju 1936.-st aastast. Õpetaja ametkoht oli üks neid väheseid kui maja, kas mitte lugeda postivedajad, kellele maksti palka ka pidevalt iga kuusaadavas rahas. Nii et meil ei ole mingit põhjust tagasi vaadates liituda mingisuguse lihtsustava skeemiga, nagu me oleksime pidanud elama mingisugustes olmelistes, vaevades või raskustes või, või ülesaamatuses. Me tulime ilmale, hakkasime kasvama niiskuses üsna talutavalt kindlustatud nii materiaalselt kui vaimselt eesti pedes. Ma olen määratud sellel akna peal ajale ja oma vanematele selles plaanis, et just sellesse perioodi tulevad niisugused traumaatilised sündmused, minu vanemad. No ütleme, 10 aasta jooksul jäid ilma kolmest kodust, sest kõigepealt tuldi Kaberneemes, kus oli juba suurepärane kodu ja suur raamatukogu, erakordselt kaunis, looduslikus paigas ja mingisugustel poliitiliste arusaamatuste tõttu isa lihtsalt saadeti Kabernevaste ära, kahtlustades teda mingisugustes pool punastes vaadetes, mida absoluutselt ei olnud, saadeti ta Abrukale Eesti kõige kaugemasse nurka. Seal tuli siis muidugi jälle uuesti alustada, aga tuli alustada endises mõisahoones nii-öelda kroonumajas, kivises halvasti krohvitud majas, raskes niiskes majas 42. sel aastal siis isa ja ema, me kolisime sealt Abruka, Sõrve, olime seal uues koolimajas. Isa muidugi nii palju, kui ta väga suur raamatukogu nii palju toodi neid raamatuid ja mööblit kaasa. Sõrves jäädi, jäime uuesti kodust ilma, sest 44. aastal viidi meid kõik Saksamaale. Ja siis, kui me tulime kuuendaks aastaks jõudsime tagasi Abrukal, siis tere oli absoluutselt kõigist ilma. Ilma nendest kolmest kodust jäi ilma kõikidest nendest raamatutest. Ja kui ma mõtlen, et ema oli just enne sõda, siis nelja aasta jooksul jäänud ilmaga kahest lapsest, siis nõudis suurt meelekindlust säilitada, noh, niisugune elu jõudeelule. Võib-olla see meile tol ajal kõik ei jõudnud, sest pärast sõjajärgne niisugune inimeste elu, tahtmine, eluisu ja see rõõm, et sõjast on elusalt pääsetud see tasandas ilmselt neid mineviku hädasid ja valus, et ma olen hiljem ainult selle peale mõelnud, kui palju hingejõudu nõukogudes ikkagi selline L. Kui väikesi nad ennast mäletate? Me mäletame, kuskilt kolmandast eluaastast hakkab mälu endas sisaldama üksikuid katkeid ja üksikuid lõike 44. aasta sügisest, kuna sellesse jäävad need traagilised sündmused, kui kogu pede südaöösel kodust välja aetakse ja ja sõja jalgu viiakse. Mälu on ju selline, et ta hiljem liitub mingisugust nagu lisamaterjalidega, mis on tehtud üks pilt minu meelest 1943. aasta sügisel Sõrves kartulivõtmise ajal kartulivagude vahel kaks kolmeaastast absoluutselt valgejuukselise poissi. Ja järgmine foto meist on tehtud alles 1947, Abrukal me ei ole veel kooli läinud, olen minemas. Mina seondan neid kahte fotot, niisuguste. Esimeste dokumenteeritud mälu katketena, seda enam, et mõlema foto peal on isegi minul kui asjaosalisel väga raske öelda, kumb olen mina, kumb on Jüri. Hiljem fotode puhul sellist raskust ei ole olnud, aga üsna varakult ja, ja üsna normaalselt hakkas mälu toimima kuidagi heitlikult. On need episoodid meele sellest Saksamaale, viimasesse, Saksamaalt toomisest ja lapsepõlvena kõigi ergu mälestus on minul ju alles 46. aasta august, kui me ühel mingil soojal ja Rambena augusti pärastlõunal jõuame Kuressaares tori kalasadamasse, kus meie asjada pambud ja, ja ka meie tõstetakse kalurit paati. Mis seal võrgupaat, mis on öösel olnud räimevõrgul, mis on puhtaks pestud, aga mis lõhnab. Mere järgi, lõhnab kala lima järgi võrkude järgi tõrva järgi. Ja see on nagu mällu jäänud nagu mingisugune tõeline visiitkaart sellesse lapsepõlve, mis kohe algab. Kas isa oli ka teie õpetaja? Ja isa oli meie õpetaja, kes esimesed viis klassi õpetas meile kõiki aineid, mida ühes algkoolis õpetati. Nii et me läksime kooli igal hommikul ainult ühte ust avades, sest. Klassis olid koos ühes ruumis kõik Abruka algkooliklassid esimesest kuni kuuenda ning 18 õpilast ja igas koolitunnis. Kõik õpilased pidid kuulama, mida teisedki õppisid, nii et me saime sellise hea koolituse oma isa üsna nõudliku käe all. Kui te olete oma isa õpilane, siis peavad olema koolitükid reeglina alati hästi õpik. Tolle põlvkonna külakooli õpetajad olid üldiselt väga laialt nii-öelda ette valmistatud ja väga võimekad inimesed, sest isa andis ju absoluutselt kõike tunde emakeelest kuni kehalise kasvatuse ja kaasa ka näiteks joonistamine ja laulmine. Ja küll ta oleks vist pärast kurvastanud, kui need õiged joonistamise laulmistunnid algasid, sest õnnetuseks meie Üloga kumbki ei oska joonistada ja ega mäest diviisiga ei pea, kuigi suguvõsas on kõik just vastupidi. Me olime ka sellega harjunud, et et meie isa kõike teadis, see oli nii tavaline, et mingil õhtusel ajal kun kohalik kalamees või põlluharija tuli tuli kooliõpetaja koju. Et kuulda, mis asju maailmas toimub. Meie kodu oli esimene, kus 50.-te aastate algul osteti Abruka esimene raadiomehed käisid kuulamas, kuidas kulgeb kodeeaa sõda. 52. aasta augustis toimusid olümpiamängud Helsingis. Me hakkasime huvi tundma juba selles vanuses spordi vastu väga aktiivselt ja mul on nii meeles, kuidas isa rääkis meile, milliseid tulemusi Helsingis saavutati. Kuidas näiteks Johannes Kotkas tuli Helsingis olümpiavõitjaks maadluses? Selle raadionimi oli roodina ja tema siis töötas ainult kui patareidel, mida oli kokku kaheksa tükki, kõik olid hiigla kobakad, niisugust vene patareid ja on meeles, üks jaanilaupäevaks võis olla ka aastal 1950 sisse. Abruka ainuke raadio viidi jaanitule platsile koosnevate kobakate patareidega ja siis õhtu suursündmus oli see, kui noor ja kuulsust koguv Georg Ots laulis vist Saaremaa. See juba kas isa õpetas ikka malet mängima? Ja isa õpetas meid tõesti malet mängima, õpetas ka bridži mängima kaks niisugust armastust ja hobi, mis on jäänud läbi elu. Abrukale tulles. Kohalikele kalameestele ta siis meid ei olnud sel ajal Jüriga veel olemaski, õpetas isa bridži, malet ja soome keelt. Abruka oli selles mõttes hilisematel aegadel ilmsesti üks Eesti kõige omapärasemaid Kalameeste saari kus praktiliselt kõik täisealised kallurid oskasid bridži mängida. Bridži mängiti niimoodi, et laupäeva õhtul tulid isal lisaks kolm kalurit. Ja tühjaks jäänud klassitoas hakkasid nad kuskil üheksa ajal mängima ja mängiti hommiku esimese valgeni bridži lühemate mängitud meie väikeste Nagadena, siis vaatasime seda kõrvalt ja bridžimängu õppisime nagu kaudu minnes, aga Ma mäletan, me olime Jüriga neljanda klassi poisid. Kui üks kord kaks kalurit jäid mingil asjaoludel tulemas ja üks oli kohal, siis ei jäänudki muud üle, kui meid esimest korda ka laua taha võtta. See oli meile niisugune suur au ja me olime muidugi väga uhked, et meie selle mänguga hakkama saime. Kaart ei mängitud seal kunagi raha peale, aga ilmselt see kirg oli ka inimesele niivõrd vajalik ja sellega mindi niivõrd kaasa, et Ülo ütles, et kaarti mängiti järgmise hommikuni, aga siin võib julgelt lisada ühe ööpäeva juurde, sest ma tean, et paar korda oli. Niiviisi, hakati laupäeva õhtul mängima ja mängiti esmaspäeva hommiku kella kuueni. Millal isa ütles, mehed, lõpetame neid ära. Ma pean habeme ära ajama, sest kahe tunni pärast algab mul kool pihta. Ja selle Azardigemendi nii kaasa ka suvel, et ma mäletan, et mängiti ikkagi koolimajas. Naised olid ääretult närvilised, õue peal, vahel päris ulu sotsiaalet, väga palju kuiva loogu heinamaale. Tumedad pilved on taevas, mehed, kuidas te saate mängida? Tuleb vist lehm ära kaotada? Talveks vist sel aastal küll heina kokku ei saa. Mehed ei teinud sellest üldse välja ka, aga raadio siis olid juba teised raadiot, kui siis väike raadio. Kas seal kapi nurga peal krõbiseb, et ilmateade, et öeldi, et et läänetuul tuleb viis kuni kuus palli, siis oli kolme minutiga see klass tühi ja mehed olid vanas paadis, sest läksid võrke merest ära tooma. Nii et väärtuste hinnang oli? Ja ikkagi, kas te olete kere peale ka saanud, isa käest? Võib-olla ühekoda, võib-olla kaks isa ei olnud selles mõttes diktaatorlikega karmi käega spatalike kombeid nõudvad ja ma usun, et seda nii paha välja ütelda. Küllap me olime suhteliselt nutikad ja hästi käituvad poisid ikkagi ka. Kuidas teie endaga on olnud, kas olete oma lastele peksa andnud? Jumal tänatud, ei ole olnud vaja karm sõna näidanud. Kirjanikul võib-olla ei sobiks seda öelda, aga üks elukogemus on see, et sõna oma hirmus vähe tähendus sellises valdkonnas, kui on kasvatus. Isiklik eeskuju määrab lapse kasvamise ja inimeseks saamise külalist. Ilmsas rääkis kogu aeg oma lastele kui hea laps temaga oli. Noja tingimata pedagoogiline. Kas lapsepõlves teil sünnipäevi peeti? Sünnipäevi peeti meil alati ja seal oli mingisugune meeldiv rutiin alati seal sünnipäeval, sünnipäeva hommikuks alati ema küpsetas meile suure kringli, mille peal olid pähklid. Ja see kestis nii kaua, kui ema elas ja nii kaua kui meie sattusime sünnipäevaks sattusime kodus olema. Ja noh, väiksena oli muidugi väga põnev ikkagi natuke uurida ja nuhkida, Missis hoitakse kringli kõrval veel kinkida ka see oli rohkem vanema õe hobi, aga tema oskas väga hästi neid asju salastada, nii et iialgi varem ei teadnud, mis meid hommikul veel kringli kõrval ootab, aga ikka siis muud kingid olid ka tavaliselt ikka raamatut mäletan meilegi institi reeglina ühesugused asjad, mis saime üheksa või 10 ja need asjad pandi meie lauakaste peale, et kui me hommikul ärkame, siis me näeme. Toogot läks öösel sellest erutusest siiski ära uni, et vaataks, mis meiega kingitaksime, tõusime mõlemad ülesse kuskil nelja rajal. Mõlemile oli üks väikene aut, too mänguauto ja õpilase märkmik, teatmik, selline huvitav väljaanne oli. Ja ma mäletan nii selgesti, et üks oli punasekaaneline ja teine sinisekaaneline. Et me hommikul ei läheks vaidlema, kumb kummale kuuluma võtsin, panin selja taha, ütlesin Jürile tütre kummast käest ja siis panime nad kapi peale tagasi. Magasime hommikuni ja olime õnnelikult sünnipäev, lapsed kumbki teadis, mis teda ootab. Mis raamatut kapsaks loetud? Kapsaks loetud mingit raamatut, sest üleüldse lugemisega oli meil mõningaid probleeme, sest õde kinnitab tänaseni, et Ta ei ole ühegi ka koolis karrastaablokka koolis näinud ühtegi teist laskes, nii suurte raskustega lugemisõpe. See oli päris piinlik. Me olime õpetaja, lapsed, aga kui läksime kooli. Me ei osanudki veel soravalt lugeda, see tuli alles esimeste kuudega. Aga siis, kui see lugemine selgeks sai siis ei olnud seda soovi ühte raamatut nüüd niiviisi kapsaks lugeda, seda enam, et meie majas oli ju väga suur raamatukogu, oli Abruka raamatukogumistol ajal olid juba juba tuhanded eksemplarid raamatuid ja neid kogu aeg tuli juurde. See posti päev, kui Abruka postiga koos saadeti ka uus pakk raamatuid Abruka raamatukokku. See oli mingi eriline päev ja siis ei läinud Üloga muidugi omavahel kaklema, neid raamatuid palju. Kes millist raamatut võtab? Aga juhtusse lugemisõhinaga ikkagi niiviisi näiteks, et et mingisugused, kuidas ma ütleksin noorsoole pühendatud raamatut ja mingisugused seiklusraamatuid jäid meil just just tol ajal murdeeast täiesti lugema. Minu meelest mul on küll selline tunne, et et kohe pärast muinasjutte hakkasin ma lugema suuri sõnameistreid, näiteks. Ma olin vist alles üks kolmeteistaastane, lugesin vallutaja Pelle teavad kõik, kuid see sari hakkas ilmuma. Nojah, me lugesime läbi ka kõik Stalini preemiaga märgistatud Nõukogude kirjanduse tolleaegset tippteosed. Olime erakordselt lugenud. Lubage niimoodi mitte kasvatatud. Keda me läksime Jüriga, kuidas selle keskkooli Ardukast kuuendasse klassi 52. aasta sügisel koolis oli ülekooliline kirjandusviktoriin, kus oli luba osa võtta ainult keskkooliõpilastel ja ma läksin huvi pärast sinna viimasesse pinki seda kaasa tegema. Ja kui üritusest kokkuvõtteid tehti, siis esikohale tuli üks 10. klassi poiss kellest hiljem sai üsna tuntuks, et ajakirjanik siin Tallinnas Eima ohak ja mina jäin mõne punktiga temast maha. Ja kuidas selle keskkooli kirjandusõpetaja vaatas seda pisikest tatikad sealt viimasest reast küsis. Kuule, mis klassis sa oled, vaatlesin kuuendast nemad siis sa ei tohi osa võtta midagi. Aga ta oli hea õpetaja, meie hilisem kirjandusõpetaja, ma sain tookord selle auhinnaks mädatud ilusa raamatu, aga see jäi mulle selle tõttu meelde, et kuuenda klassi jaoks oli ehk liiga palju loetud. Kui tol ajal mõni tädi või onu teie käest küsis, kelleks te, poisid, tahate saada, mida te tavaliselt vastasite? Ei mäleta, tõesti ei mäleta, aga kuna meile nii lähedane sugulane nagu Juhan Smuul kes siis oli meile tädipoeg Smuuli ema ja meie isa olid õde ja vend, siis varasest lapsest peale maakonnale tema niisuguse inimliku eeskujuna tolle aja silmapaistva kirjanikuna sai selleks magnetiks, mis kõige enam ikkagi kiskuma tõmbama hakkas. Ma ei oska küll uskuda mingi muu elukutse, oleks nagu painavam või selgem või põnevam tundunud see üsna varakult. Kirjandusega seonduv ikkagi tuli ellu. Kiitus kirjutada ja proovida, kas tuleb ka niiviisi välja, nagu mõni kuulsam sugulane tol ajal kirjutas? See oli üsna tugev, aga ma jagasin Ülo seisukohtadelt ei olnud nagu muud unistuste unistust muust elukutsest. Minul oli küll üsna varasest east, kas suur huvi ornitoloogia vastu? Abu käes oli ju looduskaitse ala, nii looduskaitsealane mets kui kui meri ja senine lindude paradiis, et. Ei saanud elada mitte märkamata kogu seda linnuelu, mis seal toimus metsas ja väikestel saartel ja tol ajal Ruka ka Tartu riikliku ülikooli loodusteaduse praktikabaase. Igal suvel oli seal kuude kaupa tudengeid koos kuulsate professoritega. Linnu-uurijaid oli seal igal suvel ja lindusid ka rõngastati, isa aitas neid sageli. Ja siis viimastel suvedel juba võeti mind ka kaasa, näiteks et mina olen linde, rõngastan koos hilisema niisuguse dramaatilise saatuslik inimesega nagu Mart Niklus. Kes oli tol ajal, kas ta oli eelviimase viimase kursuse tudeng. Ja mul oli päris päris kindel soov ja tahtmine minna just Tartu Ülikooli ornitoloogia õppima. Aga viimasel keskkooli aastal ma jäin vist siin ikkagi rohkem Ülo maju alla. Ülo ütles, et tuleb minna eesti keelt ja kirjandust õppima. Ja, ja nagu soostusid sellega ja Olen hiljem pisut kahetsenud, oleks ma teadnud, et noh, selline elukutse tuleb neid elu läbi elada nagu tuli. Ma arvan, et võib-olla reaalteadmisi ja looduslugu ja kõike seda oleks pidanud lihtsalt natuke rohkem teadma. Kas te viisite oma kirjatükke Juhan Smuuli näha ka ei viinud? Aga kui Juhan nendel aastatel sattus, kuidas selle käima, siis ta reeglina tuli ka vaatama, kust need noodet sugulased elavad. Praegune uus tänav pudestades siis Lenini tänav Kingissepa linnas. Ja kui meil siis midagi näidata oli midagi ilmunud, siis Juhan luges selle läbi. Mina andsin Juhanile oma esimese novelli lugeda. Mille eest ma sain saadema jutuvõistlusel keskkoolipoisina auhinna. See käsikiri on tänaseni minu valduses, muuli märg, kust, ega ma olin väga uhked. Et olin ära märgitud ja lugu oli saade Maalehes ilmunud ja mind kiideti. Minu selle säilinud käsikirja veergudel on Smuuli märkused naerdak, vilets sõna ei sobi. Ohoo, kas tõesti naiivne võiks Bademeni? Ma tahan selle käsi keeda loomulikult loovutada näiteks taotu kirjandusmuuseumile mitte selle tõttu, et see minu esimene käsikiri andvaid nendesamade Juhan Smuuli nõudlike, otsekui professionaalile mõeldud märkustega, tal ei olnuks tarvidust nood koolipoissi niimoodi hurjutada, aga see on tehtud ikkagi tarvilikku kadusega. Ja, ja ausalt öeldes tänase pilguga lugedes jumala õigesti muidugi. Kas 60 aastasel tuulikul on midagi ette heita ka ütleme, kolmekümneaastasele tuulikule, kui loetama vanu asju? Üsna palju on ette heita. Üsna palju. Kolmekümneselt oleks pidanud oluliselt haritum ja sügavam juba olema. Meil on jõniga hullumoodi muidugi vedanud, et me kasvasime nii põneva koha peal, nagu see natuke oli kogu selle. Põneva maastiku ja inimeste ja, ja nõnda edasi. Aga ma olen tundnud niisugust ausat kadedust, noh, ütleme näiteks Jaan Kaplinski suhtes Enne kooli ümbritsesid raamaturiiulid ja mitmekeelsus selle sõna heas tähenduses tähendab süvahariduse võimalikkus varakult peale kui see üldse mõeldav oli. Sõjatules hävinud isa kolmekeelne neljakeelne suur raamatukogu, kadustes on üks niisugune painav märk, mis mulle ikkagi meelde tuleb. Millest siin sõja jalgu jäänud inimesed siin, meie laiuskraadil nendes oludes võisid ilma jääda ja kuidas selline asi võis konkreetselt mõjutada, noh, ütleme kirjutava või mõtleva inimese saatust aastakümneteks, et see on see meie ajad, tragism, mis meist endist ei ohtu, meid, me olime, meid ei olnud olemas, kui me olime väikesed, aga paremate olude kokkupuutel, noh, me oleksime olnud natukene kapitaalsemalt maailma asjadega. Ma lugesin hiljuti Portugali Nabelisti Saramago Nobeli kõnet kus ta üllatab süžeega kohe kõne alguses, kus ta hoiatab auväärt seltskonda. Et ta ei hakka rääkima väga auväärsetest väga akadeemilistest isikutest, kes on tema elu kõige rohkem mõjutanud. Ta tuleb üllatusega tagasi oma vanaisa ja vanaema juurde, kes olid mõlemad kirjaoskamatult Talupidajad. Kuid keda ta peab kõige targemateks inimesteks, keda ta elus on kohanud. Selle tõestuseks ta räägib loo kuidas vara talvisel ajal, kui ööd olid veel külmad, talus olid väikesed põrsad. Ja et need põrsad ära ei külmaks. Nad võtsid need väikesed põrsad enda vahel ja vatiteki alla. Ja sana Mago selles väga peenes seltskonnas ütles. Siis ma hakkasin aru saama elamise kõige suurematest väärtustest. Kuidas tuleb hinnata elu, tema suuri ja väikesi väärtusi. Nad ei olnud alasti, meie ees nad kõik eluväärtused seal Abrukal, aga ma ei ole väga palju tundnud puudust tarkadest, raamatutest, igapäevane reaalne elu oli meie jaoks tunduvalt etem ja üle vahel nendest raamatutest. Kas on seda, mida te kirjutanud olete, on piisavalt palju või või oleks võinud rohkem olla? Hirmsasti tuleb vaadata selle vinkli alt, et kas need mõtted mida on tarvilik vajalik, tähenduslik ühiskonnale, kõigile muudele välja ütelda, kas need on saadud vahendada. Meie kirjutatu maht on üllatavalt erinev. Jüri loomingu maht on vähemasti nelik vaadata suurem kui minu oma. Ja me oleme üritanud mõlemat mingisugust oma tillukest sõnumit. Nii palju kui meil selleks hingelist ja vaimset jõudu on oma rahvale edasi öelda. Ma usun küll, et parasjagu. Jaa, teate, oleks ju väga õnnetu lugu, kui läbi elu vorpida lõputult ainult kirjutamise kui niisuguse nimel mingit keskpärast kirjandust ja sellega kuidagi tülitada, vaevate väsitada eesti lugejat. Targem on siiski seda vähem. Teet Kallas on kusagil öelnud umbes sellise mõtte, et et kirjutada peab ikka niivõrd palju, et tekiks mingisugune loominguline kamakas, mida oleks juba kaugelt näha. Et kui seda kamakad ei ole, siis ei pruugi teinekord kaotlerid näha. Võib-olla jah, asi ei ole nende raamatute hulgas mahus aga ilmselt igas loome käigus on oma loogika. Kusagil 70.-te aastate keskel ma oleks ehk võinud ja jõudnud ja suutnud neid vallatuid Abruka lugusid kirjutada kahek tunduvalt rohkem. Aga kui ma 79. aastal kirjutasin varese, siis ma mingisuguse alateadliku sooviga alustasin seda lugu kui lasteraamatut ja mingisugust varesepoja, lõbusa seikluse, raamatut. Aga kogu see ümbritseb ja muutuv ja teise poole käändub Abruka elugi sõna otseses mõttes. Keeras selle raamatu juba niisugusest lõpmatult elurõõmsast koest kaugemale. Sellest raamatust sai nagu isegi traagiline lugu. Ja pärast seda ma tundsin, et, et ka iseenda elus on niisugune ehk see kõige vallatum aeg möödas ja ääretult raske oli siis juba tagasi tulla selliste süžeede juurde, mis 10 aastat tagasi pakkusid huvi ja naudingut ja mis tõesti tegid ka endale ka head meelt, kui seda loomide vaadata. Võib-olla teinekord häirib täiesti kõrvaline detail. Näiteks mind häirib pidevalt selline detail. Mul range reegel Koigi, seal kalameestega sai joodud ja jalutatud ja ja Seegeldud kirjutatud ei ole kunagi sooja peaga kirjutas on alati absoluutselt kainena. On ainult üks erand. 69. aasta vana aasta eel helistab mulle noorte hääle tollane asetoimetaja Helle Anupõld palub jumalakeeli, et Jüri kiiresti on vaja vana-aastanumbrisse humoristliku lugu. Ja ma hakkasin seda lugu kirjutama ja, ja ühel hetkel ma tundsin ennast. Ma lubasin Hellele, et ma teen selle loo ja ühel hetkel tundsin, et vot nüüd ma tõesti ei jaksa seda lugu lõpuni kirjutada, noh ma kirjutasin seda Ülo juures Ülo korteris, Rahumäel Ma läksin Rahumäe poodi. Tõin endale pudeli shampust. Kallasin klaasi shampust, jõin sele ära ja kirjutasin loo lõpuni. See see jutt ilmus noorte hääles ja see jutt on tänaseni minu kõige tõlgitum lugu, see väike lugu haab ja seda, seda on tõlgitud üle 20 keelde. Ja, ja ka mind häirib see fakt, et kuidas ma siiski ei suutnud vastu pidada. Praegu on nii, et kirjanik kirjutab, aga lugeja vaatab televiisorit. Mis edasi saab? Kuulge, suhtume sellesse, nagu öeldakse, ilmingusse täieliku rahuga. On lihtsalt selline aeg. Aeg on poliitilisi sündmusi täis. Iseseisvus on nood alles. Elu igapäevakonkreetsust on sedavõrd põnevad. Elu ise on nii palju olmelist taskust sünnid. Ma ei näe selles mingisugust traagikat, et praegusel hetkel inimene vähem loeb, kui on ülesaamatu. See vajadus raamatu ja raamaturiiulid on kodus olemas ja ja leitakse ka õige raamatuga. Suhtume elu tatravahuga, selles situatsioon kirjanduse jaoks on halvemad ajad ja paremat aegu on halvem aeg. Ma arvan, et ei ole isegi halvem aeg, sest kui Kuressaares käia lugemislauas ja raamatukogus, siis esiteks reeglina ei saa lugemislauas isegi teinekord istujad nii palju on lugejaid ja raamatukogu laenutusletis on alati järjekord, mida ma seal kunagi varem ei ole näinud. Väga palju loetakse. Kui tihti te Abrukal käite? Viimastel aastatel oleme talvel suhteliselt vähem käinud. Kevad ja suvi lähevad alati Abrukal ja meie suveperiood lõpeb sellega, kui me Jüriga kahekesi oma kodupõllu peal tulid üles, võtame seal kuskil septembri kolmas nädal. Ja hiljem käime suhteliselt harvem juba sellel hämadal pikkade õhtute ja pikatöödega ajal. Kui päev jälle pikeneb, valgeneb selle päeva valgenemisega, nagu tekib see talvel jälle uuesti saadele minna. Ja. Otsesest välja öeldes saad on oma tähenduselt muutumas ennekõike mälestuseks, mille kohta minu vend on teinekord halastamatu, täpsusega sõnastanud. Kogu Abruka ajalugu ja Arduka elu on tillukesel Arduka kalmistul, kuhu on tänaseks päevaks maetud suur enamus Judi Abruka lugude värvikaid tegelasi. Nii et ennekõike võib-olla nende mälest Dust asupaika on see kõige tungivam tagasi kutse sisu. Sest seal, kus sa oled sündinud-kasvanud, koolis käinud ja kust saaled oma esimesed kirjanduslike katsetuste tegelased maha kirjutanud, loonud see maagia ei kao mitte iialgi mitte mitte mitte kusagil ja ma ei advat mind meri või kalapüük või Abruka mets, seda pead konkreetselt tagasi kutsuvad vaid see aladiaatlik taadiume mitt, see välja hüpata või ära kaduda oma isiklikust elust. Lapsed tulevad meelsasti ja lapselapsed Adrukale. Meil oli aastaid niimoodi, et oli kokku lepitud, et viimasel koolipäeval, viimase koolikella järel sõideti mustamäelt Tallinna lennuväljale lennati Thomas saade kohe samal päeval Gaabrukale, nii et nende jaoks on see maailm väga oluline olnud. Teie ütlesite, teie viisi ei pea, aga teie õde Salme on kirjutanud ühe populaarse laulu Abruka saarest. Jumal, ilmsesti vaatab päris õiglaselt sealt ülevalt kuidas jagada nii-öelda andeid, talente me Jüriga ei oska joonistada ega musitseerida. Noorem vend, kes Abrukal elab, oskab hästi joonistada ja vanemate salme on kaalned, saab laulutegemisega hakkama. Ingmar male vaid õid. Jaak kaaslikele Rahel.