Armsad, ajaloo ja kunstihuvilised lapsed. Alustame saatesarjaga, nähtamatu nägu. Niisugune salapärane pealkiri sellepärast, et hakkame kõnelema eri rahvaste jumalatest, kellele inimene on kunsti kaudu näo andnud. Ta on neid joonistanud, maalinud ja kivisse raiunud. Räägime ka mitmesugustest legendidest, ühe või teise jumala sünni ja tegutsemise kohta. Püüame leida ühist ja erinevat maailma rahvaste mütoloogias. Täna kõneleb kunstiajaloolane Johannes Saar muistse Egiptuse jumalatest. Kallid lapsed, muistne Egiptus oli hiigelsuur impeerium mis ligemale 3000 aasta jooksul enne Kristuse sündimist väikeste vaheaegadega valitses Vahemere lõunarannikut. See on suur ajavahemik ja see on tohutu maa-ala ning selle pika aja jooksul muutusid egiptlaste ettekujutused maailmast ja seda valitsevatest jumalatest nii põhjalikult, et kõigist nendest muutustest loomulikult rääkida ei jõua. Lepime kokku, et räägime ainult peamistest ja kõige tähtsamatest jumalatest kes egiptlaste endi arvates on kõige rohkem ajaloo jooksul nende saatust mõjutanud, aga ka siin oleme natuke kimbatuses. Sellepärast et neid peajumalaid on ka aastatuhandete jooksul Egiptusest väga palju läbi käinud. Aga nende seast tõuseb esile üks ja kõige populaarsem jumal, kes on ka maailmas väga tuntud ja tema nimi onu siiris. Legend räägib, et kunagi ammu-ammu valitses jumalus iiris kogu Egiptust. Rahvas oli väga õnnelik tema valitsemise all, sellepärast et jumala siiris õpetas inimestele põlluharimist, karja kasvatamist ja palju igasuguseid eluks vajalikke toiminguid. Inimesed armastasid Moziirist kõige selle hea eest, mis ta oli neile teinud ning püstitasid talle ohtralt templeid ja tõid talle tänuohvreid. Jumala siirise vend. Kuri jumal nime, kassett, kadestus Osiirist selle armastuse pärast, mida inimesed Talle osutasid ja otsustas iirise kuidagi kavalusega troonilt kõrvaldada. Jumala sett võttis salaja täpsed Osirise kehamõõdud ja lasi nende järgi valmistada kirstu, mida egiptlased nimetasid sarkofaagi iks. Ta lasi selle teha imekaunist väärispuidust ja kaunistada selle ohtrate kuld ja hõbekaunistustega. Ühel pidusöögil, kus viibisid ka teised vandenõulased kantigise kirst ootamatult sisse. Kõik külalised imetlesid kaunist meistritööd. Jumalased ütles just nagu naljatades, et kingib selle kirstu sellele, kellele see kõige paremini sobib. Nalja heites eitasid külalised kordamööda kirstu sisse kuid kellelegi sobinud kirt. Täpselt. Lõpuks proovis ka seti vend Osiiris seda kirstu täitis sinna sisse. Samal hetkel kargasid kõik vandelõunase, tegi ja lõid kirstukaane kinni. Nad sidusid selle ümber jämeda köie ja vedasid Niiluse jõe äärde ning viskasid vette. Jumala siiris uppus. Mõned allikad räägivad, et enne seda veel raius kuri jumal sett Osirise keha tükkideks. Natuke aega hiljem said sellest teada Osirise naine, jumalanna Isis ja tema õde, jumalanna Neftis nadolid loovutamatud. Koheselt siirdusid nad otsingutele, et leida üles jumala siirise surnukeha. Kuid see ei olnudki nii lihtne. Viimases hädas pöördusid nad Bakali päise surnute jumala Anubise poole, kes peaks ju ometi teadma, kus asuvad kõik siitilmast lahkunud. Kuid ka Nuubis ei osanud kohe neile midagi öelda. Siis pöördusid nad tarkusejumal tooti poole linnu pea ja mehe kehaga jumala poole, kellel õnnestuski välja selgitada jumalas iirise keha asukoht. Leidnud oma mehe surnukeha, laskus jumalanna iisis suure ja võimsa kotka näol oma mehe surnukehale. Legend räägib, et sellest ühendusest sündis neile poeg, kelle nimeks sai hoorus. Muretsev jumalanna iisis peitis oma poja Niiluse jõe soodesse. Jumalanna Isis teadis, et pojast kasvab kättemaksja isa mõrvarile ja mõne aja pärast, kui voorus oli sirgunud ilusaks, tugevaks noormeheks astuski ta kõikide jumalate ja kogu maailma ja universumi valitseja Päikesejumal ree ette, et nõuda tagasi oma isalt kavalusega vaetud drooni. Jumal ree oli alguses väga imestunud, miks peaks kogu egi ürituse troon ja valitsemine minema mingisuguse noore poisinolgi kätte samal ajal kui see juba on endise valitseja venna jumal seti käes. Kuid kõik teised jumalad asusid noore hooruse poolele ning lõpuks oli sunnitud ka päikesejumal Re järele andma. Sellest ajast peale austataksegi mitmel pool Egiptuses jumala voorust kogu maapealse maailmavalitsejana. Tema isa Osiiris aga ärkas ellu hauataguses elus ja asus valitsema surnute riiki. Selle legendi põhjal võib siis arvata, et egiptlaste jumalad olid mõnes mõttes inimestega sarnased. Surid nemadki ja tundsid niisuguseid tundeid nagu inimesed, viha, armastust ja ja oluline on just märkida seda jumala siirist peetakse maailmas esimeseks surnud ja hauataguses elus jälle üles tõusnud. Jumalaks avatakse ka, et kõik teised religioonid on just Egiptusest üle võtnud selle legendi, mille kohaselt üks jumal sureb ja ärkab jälle ellu hauataguses elus. See on meile tuttav Kristlusestki. Muistsed egiptlased austasid oma jumalaid ka sellega et nad kujutasid neid. Nad joonistasid neid maalisid ja raiusid kivisse. Ja tänu sellele on meil nüüd praegu nii palju aastatuhandeid hiljem võimalik saada ettekujutust, millised need jumalad egiptlaste arvates välja nägid. Ja selles suhtes me oleme tõesti õnnelikus olukorras. Kui me alustame nüüd jumala siirisest siis tema kujutisi võime leida nii egiptlaste maalikunstis kui ka raidkunstis. Jumala siirist on tavaliselt kujutatud kaelast kuni varbaotsteni muumia sarnaselt kinni mäsituna ja mässitud Anda surilinaadesse. Nagu ühele muumiale ikka kohale. See tuletab seda meelde, ta on ju surnuteriigi valitseja. Tavaliselt on osi iirist kujutatud käed rinnal risti. Käes on tal valitsusvõimu sümbolid. Kõver kepp ja lehvik, mis mõnikord kuulus haarava võimu sümbolite juurde. Peas on jumala siirisel kõrge kroon mida võis samuti näha maapealsete vaaraode peas, kui nad ennast rahvale näitasid. Aga sellele kroonile lisaks on selle külgedele kinnitatud kohevad paabulinnu suled. Ning selle järgi võib samuti siirist alati ära tunda. Aga muidu näo järgi paistab ta täiesti tavaline meesterahvas. Need jumalate kujud tuletavad meelde ka vaaraode kujusid. Kas vaaraod olidki maa peal? Jumalate ja lihtsate inimeste vahendajad, aga loomulikult vaarao oli egiptlaste kujutluses jumala poeg. Ja temal oli maapealsetest ainukesena otsene kontaktjumalatega ja sellepärast kujutategi neid nii kunstis kui ka elus üsna sarnaselt jumalatega jumalus, iirise naist. Jumalanna iisist kujutati imekauni naisena, kes oli riietatud liibuvasse kleiti ja kelle peas olid ootamatul kombel kaks suurt sarve. Ja sarvede vahel asus päikeseketas. Päike oli egiptlaste kujutluses alati jumalikkuse sümbol. Egiptlased arvasid, et kõik jumalad pärinevad päikesejumalast kes oli kõige vanem ja kõikide teiste jumalate ja maailma isa. Seepärast näemegi paljudel Egiptuse jumalatelt peas päikeseketast, mis rõhutab nende jumalikku päritolu jumalikku olemust. Jumalanna Isise kultus levis kaugele Egiptuse piiride. Sellepärast, et kõikidele inimestele avaldas sügavat muljet see armastus, see kõikevõitev armastus, millega ISIS võitis surma ja kurja jõud. Ja iisist armastatakse ja austatakse paljudes Egiptuse naaber maadeski kui perekonna, laste ja üldse armastuse kaitsejumalannat. Aga kurjuse ja pimeduse jumal sett, Osirise vend, missugune tema välja nägi. Jumal setiga ongi selline huvitav lugu. Et tema väljanägemine on väga erilaadne. Keha on tal täiesti tavaline mehegia, aga pea asemel on tal mingisuguse tundmatu looma pea, mis, mis meenutab natukene hunti ja natukene šaakalit. Igal juhul on tal pea asemel pikk ja terav looma koond ja teravad kikkis kõrvad ja egiptlaste mälestustes püsib ta tänu sellele legendile kui kurjuse ja pimeduse sümbol. Ja teda kardetakse. Ja sellepärast ka austatakse, sellepärast et tema võimuses on kõikidele inimestele kurja teha ning temagi templeid võib mitmel pool Egiptuses leida. Legendis oli juttu ka surnute jumalast Anuubisest kellel on šaakali pea ja on väljanägemiselt üsna jumala tseptile sarnane kuid neid ei tohi kindlasti omavahel segi ajada. Saaka on selline loom, keda on ikka ja alati nähtud nendes kohtades ringi jooksmas, kus on tegu surmaga surnud, et ega surnukehadega ta on ju teada, selline loom, kes toitub raivetest ning egiptlastele, kujunes ilmselt selle põhjal arvamus, et ju siis on tegu mingi loomaga, kes on surmaga kuidagi eriliselt ja salapäraselt seotud. Nii näemegi, et jumala Nuubis on kujutatud mehe keha ja parkali peaga ning tema oli egiptlaste arvates see, kes hoolitses surnutena palsameerimise eest. Palsameerimine oli ju egiptlaste arvates peamine eeldus hauatagusesse ellu pääsemiseks ja sellepärast oli ka jumala Nuubis Egiptuses väga austatud. Jaagummardatult teine jumal, kellest me veel peame rääkima, oli see koosa Nuubisega leidis üles jumal Osirise surnukeha. See on jumala poolt keda egiptlased austavad kused jumalana. Teda on kujutatud väga mitut moodi. Omapäraseid kujutusviise on see, et enam kujutatud ahvina aga väga sage on ka jumal tooti kujutamine linnu pea ja mehe kehaga olemusena ning jumalalt voodist sõltus samuti väga palju. Kas muistne egiptlane pääses surnute riiki, ehkki pärast surma või mitte? Jumal toot oli see, kes tõstis inimese hinge. Pärast tema surma kaaludele. Kaalus sedajagu kaalumise tulemus teda rahuldas. Siis pääses surnud inimese hing surnute riiki. Aga kui inimene ei olnud elanud nii, nagu jumalad ette kirjutasid, mis siis sai? Siis paisati inimese hing olematusse, hävis täielikult ja midagi õudsamad ei osanud egiptlased endale ette kujutada. Noort jumalavoorus on aga väga mitmekülgselt kujutatud. Väga sage on tema kujutamine pisikese poisina isegi titena sõrm suus, takso põdelisena imetleb teda ümbritsevat maailma. Ja tema juures on ka veel üks naljakas nüanss, et tema mütsi alt ulatud välja suur patt, kuid hiljem saiu sellest imikust kogu Egiptuse valitseja ning sellena on jumala Suure ja võimsa mehena sagedasti ka sõjamehe rüüs aga kõige tuntum vooruse kujutamine suure ja tugeva kotkana. Kui te kujutate endale nüüd ette suurt kotkast kaugemast taeva all, kas on midagi võimsamat sellest vaatepildist, nii et kotkas sobib ju väga hästi Egiptuse valitseja sümboliks. Seepärast näemegi mitmel pool Egiptuses templeid, mille katusel droonikotkas ning teadke, et sagedasti on just need templid pühendatud foorusele. Ja Kotkas on ju olnud ka hiljem võimu sümbol. Alati on aga egiptlaste ettekujutuses olnud erilisel, aukohal päikesejumal Re. Teda peetakse jumalatest kõige vanemaks. Legend räägib, et kunagi, kui veel maailma ei olnud loksuse igal pool suur ürgne meri. Ja ühel päeval kerkis sellest merest väikesaar. Ning keset seda saart seisis püsti suur muna. Ning ühel päeval läks muna katki. Ja sellest hüppas väljunud noor päike ja ta hüppas üles otse taevasse. Teda on algselt kujutatudki väikese ja lõbusa noormehena kuid edasi hakkas ta juba muutuma vananema nagu inimenegi. Juba keskpäeva jõudnuna kujutatakse teda tuge vaja täisjõus mehena. Aga mida õhtu poole edasi, seda rohkem ta vananeb ning õhtupäikest kujutatakse juba vananenud udiseva raugana kes peagi peab astuma Surnute riiki, see tähendab loojuma. Kuid see ei seganud egiptlased teda igal ajal peajumalana alustamast. Sellepärast järgmisel hommikul tõusis päike taas. Nüüd sai räägitud egiptuse jumala eest kes on kõige tuntumad nii maailmas kui ka Egiptuses endas. Kuid lisaks sellele oli mitmel pool Egiptuses, suuremates linnades oma jumalate perekonnad, keda seal austati kui kõige tähtsamaid humalaid. Nii näiteks egiptuse kauaaegses pealinnas Memphises austati peajumalana hoopis jumalat nimega PTA nägi välja üsna sarnaselt Osiirisele samuti kaelast kuni varvasteni muumia sarnaselt surilinasse mässitud, kuid krooni jumalatahvlil peade ei olnud. Ta hoidis käsi rinnal risti ja käes olid tal võimu sümbolid. Jumala tahi abikaasaks kooli üks päris õudsa väljanägemisega jumala annan nimega Sohmet, ta oli päikesejumal ree tütar. Ja legend räägib, et kord, kui päikesejumal selle vanaks ja võimetuks jäänud ei viitsinud, ei inimesed ega nooremad jumalad teda enam piisavalt austada ja piisavalt lugupidamist tema vastu osutada. Ja päikese oma rei solvus selle peale üliväga. Saatis maa peale oma hirmsa väljanägemisega tütre korda looma lõvipeaga jumalanna laskuski taevast alla. Tema viha ei tundnud piire. Karistada said kõik üle annetud jumalad ja eelkõige muidugi inimesed, kes olid unustanud päikesejumal rei kummardamise arvates, et noh, vana ja tulisev rauk seal kuskil taevas, mis tast ikka nii väga karta. Aga nüüd saabus rauga saadikuna tema tütar kohutava väljanägemisega olemas igal pool, kuhu astus tema jalg, voolas veri, sahmed ise oli oma isa au ja väärikuse kaitsel ületamas igasuguseid piire. Ning lõpuks hakkas isegi päikesejumal ise tüdinema sellest lakkamatust veretööst, mida ta Lätis korda tema tütar maa peal tulid kokku ka nooremad jumalad. Et mõelda, kuidas ometi rahustada märatsevad jumala Nad sahmeeti ja tulid kavalale mõttele. Nad muretsesid kuskilt kaugelt kõrbest punast kivi ja jahvatasid selle peeneks pulbriks ja segasid selle hästi kange õllega ning passisid peale, kuhu on Rannas Ahmet oma tapatalgutega jõudnud. Ning valasid sinna kohta maha seda punast õlut piiramatul hulgal. Jumalanna sahmeet, nähes oma jalge ees mingit punast vedelikku Narvas inimeste verest joobununa, et tegemist on jälle tema enda kätetööga ning kummardus verejanulised seda vedelikku jooma. Kuid kange õlu hakkas talle kiiresti pähe ja lõbusas meeleolus unustas ta selle, mille jaoks ta oli siia maa peale tulnud. Lõbusasti, lauldes ja uuesti kõikide teiste jumalatega seltsides saabuski ta tagasi taevasse oma isa. Jumal rei jama mehe jumaltachi juurde. Sellest ajast peale ei ole egiptlased kunagi unustanud teiste jumalate kõrval ka päikesejumal reele austust avaldamast. Aastatuhandete jooksul näeme, et ükskõik milline tähtsam jumalus kuskil linnas on esile kerkinud ikka on tema nimele liidetud jumal ree nimi, nii näiteks Teeba linnas võime kohata jumalat ammunree. Samuti teame ka, et okodili näoline jumal on tema hiilgeaegadel nimetatud soobek Reeks ja nii edasi ja nii edasi. Nimiree tähistas jumalate juures tema erilist võimu ja otsest seotust kõige vanema jumalaga. Need jumalad, kellest on siiamaani kõneldud, need on olnud suurte nähtuste, suurte tegude ja tunnete jumalad. Aga kas egiptlastele oli ka niisuguseid jumalaid, kes aitasid neid igapäevases elus pisitoimetuste juures ja me näemegi, et Egiptuse religioonis on jumalad jagunenud kahte suurde gruppi? Ühel puhul olid siis üle kogu egiptuse tuntud jumalad, kes tegutsesid maailma asjade korraldamisega ja hea ja kurja vahelise võitlusega suures plaanis. Aga teise gruppi kuulusid sellised väiksemad rahvalikud jumalad, kes aitasid neid noh, nende igapäevases elus. Ja neil on nüüd üle Egiptuse igal pool lõpmata palju, nende seas kõige populaarsem ja rahvale kõige südamelähedasem. Oli üks naljakas kääbus kelle nimi oli pes. Väga laialt on tuntud ka vesi, abikaasa samuti kääbuskasvujumalanna nimega pessiit. Pisike paksuke, kõverate jalgadega mehike, kellel alati suu kõrvuni naermas ning tema naine kõikvõimalikes situatsioonides alati rõõmsalt itsitama hoidis, irvitamas Egiptuse skulptuuris on nende kujutamine, on väga mitmeküll. Eriti huvitav on see, et kordan neid kujutatud üksteise otsas istumas, kordistub jumal pess oma naise turjal ja kord vastupidi, kordan neil käes kilp ja mõõk ja kordan neil ükskõik mis tavaline igapäevaese, kas kulp või taldrik. See just rõhutabki seda, et igav päevastes asjatoimetustes kaitsevad vestleja, pessid egiptlased igasuguste kurjade jõudude ja äraarvamatute hädaohtude eest. Pressile ja pessitile ei ole kuigi palju templeid püstitatud. Aga selle eest on leitud ohtralt nende pisikesi kujusid, mida egiptlased kandsid igal pool endaga kaasas. Et juhul, kui ei ole võimalust tuua tänu või austus ohvrit mõnele suuremale jumalale et siis kaitseks neid, vähemalt siis see äike, lõbus kääbus. Nendel rohketel kujudel, mis me oleme Eestist ja tema naisest leidunud, võime näha, et nendest suurtest kõrvadest, mis börsil on, on tihti augud läbi torgatud ja ilmselt ikka sellepärast, et sealt läbi panna nöör ja see kuju endale kaela riputada. Nii võisid muistsed egiptlased ennast igas olukorras turvaliselt tunda. Armsad lapsed, joonistage meile, kuidas teie egiptuse jumalaid ette kujutate. Ootame teie töid aadressil Tallinn 201 100 Eesti Raadio nähtamatu nägu. Kohtumiseni kuu aja pärast.