Nii rumalat maailma rahvaste mõtteid ja kunstis. Armsad lapsed seekordses saates räägime Mesopotaamia jumalatest. Mesopotaamia tähendab kreeka keeles jõgedevaheline maa ja nii ta tõesti ka on. Mesopotaamia asus Ees-Aasias tiigrise ja Eufrati vahel seal, kus praegu on Iraagi vabariik. Siin sündis neljandal aastatuhandel enne meie aja arvamist sumeri kultuur. Pärast sumerid on Mesopotaamias elanud babüloonlased, süürlased, pärslased ja paljud teised rahvad. Kuid kõik nad on oma kultuuri pärinud sumeritelt. Ja rääkides Mesopotaamia jumalatest peamegi esmalt uurima sumeri mütoloogiat. Tere, lapsed. Mesopotaamia On rohelusest lokkav jõe org keset Ees-Aasia viljatuid, kõrveid. Paljude teadlaste arvates asub just siin Eufrati Tigrise jõe kallastel maailma tsivilisatsiooni häll. Umbes 4000 aastat enne Kristuse sündi asusid siin põldu harima ürgsed araabia hõimud ning panid aluse maailma kõige vanemale kultuurile. Sumeri tuurile, kes juhtusid meie eelmist saadet kuulama hakkab kohed, sumerid valisid oma alaliseks elupaigaks täpselt samasugused looduslikud tingimused nagu egiptlased. Ka siin paiknevad nende külad, katkendlikku pärli, keela pikki teekaldaid. Ning hiljem aastasadade jooksul kujunevad nendest küladest arvukad linnad kus austatakse oma jumalaid. Pilt nendest jumalatest on muidugi väga kirju ja nendest kõikidest me siin jälle rääkida ei jõua. Kuid Peab ütlema, et kogu Mesopotaamias austati siiski kolme suurt jumalat kelle käsutuses olid kõik ilmastikunähtused. Nendest kõige kardetavam ja kõige hirmuäratavam oli kindlasti kõuejumal Adaad kes võis iga hetk manada taevasse vägevaid kõuepilvi ja rabada maad raju ja välguhoogudega ning pühkida sellelt kõige viimasegi elusädeme. See ei ole ju midagi head. Vähem kardetav ei olnud sugugi ka tuulte jumal Enn Lill kelle käsutuses olid kõik tormituuled ükskõik mis suunast ja ükskõik, mis ajal nad siis ka ei puhunud. Ka see ei tähendanud midagi head abitule inimesele. Ning samuti austati väga jumal ead, kelle võimuses oli igal ajal veevood tõsta üle kallaste ning uputada vee alla kõik sumerite põllud ja küla niisugusi loodusõnnetusi tuli muistses Mesopotaamias sagedasti ette. Seepärast ei ole midagi imestada, et sumerid seadsid just need kolm jumalat teistest jumalatest palju kõrgemale. Umbes aastal 2000 enne Kristust koondati kõik need pisikesed Mesopotaamia linnriigid. Üheks suureks impeerimix keskusega Baabüloni linnas ning Baabüloni linn sai üksiti Kasele impeeriumi pealinnaks ning samaaegselt korraldati Baabüloni preestrite poolt ümber ka jumalate maailm. Kõik need arvutud Mesopotaamia linnriikide pisikesed jumalused koondati üheks suureks jumalate perekonnaks koos oma perekonnapeaga ja ka selle vähemtähtsamate alamatega. Ja on üsna loomulik, et nii nagu maa peal seisis suure impeeriumi eesotsas Baabüloni linn nii seisis ka jumalate maailmas kõikide teiste jumalate eesotsas Baabüloni linna kaitsejumal nimega Marduk. Ja temale allusid siis kõik teised jumalad. Kuid erinevalt Egiptusest, kus kõik jumalad olid kujutatud hirmuäratavate loomadena, küll skorpionid ära ja lõvidena ja madudena ja kotkastele, näevad Mesopotaamia jumalad välja üsna inimsõbralikud. Õigem oleks öelda, Nad näevad välja üsna inimese sarnastena. Mees jumalad on tavaliselt tugevad laiaõlgsed habemik mehed, kes sammuvad hoogsalt üle taevakaare või siis võitlevad pimeduse ja kurjuse jõududega. Jumalanna Sid on aga kujutatud imekaunite naistena ainukeseks erinevuseks. Ja siiski väga oluliseks erinevuseks jumalate ja inimeste vahel on see, et jumalatel olid peas sarved. Sumeri mütoloogias olid sarved jumalikkuse ja surematuse sümboliks ning see, et inimene peab surema. Ja jumala elab igavesti, ongi ju kõige olulisem erinevus nende vahel. Kõneldud sai sellest, et jumalad Olid väga ühtemoodi ja ühte nägu. Kuidas siis üldse on võimalik vahet teha, milline on kõuejumal, milline taevajumal. Ja kui me esmapilgul vaatame neile peale, siis tõesti mingit suurt erinevust ei märka. Aga vahetegemise võimalus siiski on. Ja nimelt selle järgi, millega parajasti üks või teine habemik või siis imekaunis naine tegevuses on. Nii näiteks on kõuejumala taadi tavaliselt kujutatud suurt sakilised välgukimpu hoidvana ja teises käes leegitsevad mõõka keerutama. Baabüloni linna kaitsejumalat Marduki näiteks on sagedasti kujutatud võitlemas pimeduse ja kurjuse deemonitega. Taime kasvu ja looduse jumalat. Tammusid on alati kujutatud kaunija räipa noormehena, aga ikkagi inimesena. Ainukeseks erandiks nende inimesenäoliste sumeri jumalate hulgas on v jumal, hea. Kes on pooleldi kala ja pooleldi inimene. Eest vaadates on ta täiesti tavaline sumeri mees jumal, tavapärase habeme ja atleetlik kehaehitusega. Aga tagant vaadates näeme, et tema keha on kaetud kalasoomustega ning pea asemel ei ole tal sugugi inimese pea vaid kalade ja. Aga see on ka ainuke erand. Nii et teisel aastatuhandel enne meie aja arvamist kujunes Mesopotaamia peajumalaks Baabüloni jumal, Marduk. Kas meieni on ka mingeid teateid jõudnud sellest kujunemise loost? Sellest ajajärgust pärinevad mitmed kiilkirjas savitahvlid kirjeldavad maailma loomist. Nendelt loeme, et alguses valitsus, maailma kaos ja pimedus ning selles kaoses elasid kolm ürgset deemonit. Apsu, mummu ja Tjaamat. Kõik jumalad, kes sündisid hiljem, olid nende lapsed. Need nooremad jumalad asusid kohe maailma oma äranägemise järgi ümber korraldama ja tahtsid sinna tuua valgust korda kuid see ei olnud jälle meelepärane deemonitele, kes sellest ärritatuna otsustasid kõik jumalad jälle ära hävitada. Jumalate, kes küll valitsus suur paanika, nadolid tõsiselt hirmul oma elu pärast ainult v jumala hea, ei kaotanud pead. Teades mitmeid Vanamis sõnu ja võlutarkusi õnnestus tal surmata deemon apsu ja mõni aeg hiljem ka kurivaim mummu. Jäi järgit jaamat, kes raevu nuna oma sõprade surmast lõi 12 kohutavat koletist. Nende seas oli küll skorpioni, küll draakoneid, lohesid nende koletiste juhiks määrastav vägevaima, nendest deemoni nimega kingu. Ja saatis need jumalate vastu. Jumalad kaotasid jälle pea. Mida teha? Vaevalt et kellelgi jätkub jõudu peatada seda deemonite armeed. Kuid siis astus teistest ette jumal Marduk ja teatas teistele, et tema on valmis minema diamati ja tema koletusliku armee vastu. Aga seda ainult tingimusel, et pärast seda, kui tema on kurjuse väed puruks löönud alluvad kõik jumalad temale. Jumalad kõhklesid Nad ei tahtnud sugugi seda ettepanekut vastu võtta. Nad kogunesid suuremale nõupidamisele, kus maitsti õlut, et kui veini söödi ohtralt ja harud Läti Marduki ettepanekut õllest ja söömisest roidununa lõid nad lõpuks käega ja nõustusid Mardukiga. Nad andsid Marduki käsutusse kõikvõimalikke salarelvi ning varustasid teda kõikide tormituultega vee. Jumala hea, keda ka väga targaks peeti andis Mardukile teada mitmed võlusõnad, mida ta võiks võitluses kasutada selliselt relvastatud astustki. Noor jumal, Marduk koletiste armee vastu. Ja ennäe imet. Tal õnnestuski hävitada üks koletis teise järel ning kõige lõpuks tapaga diamat, ise sellega pausel ja pimeduse lõpp surmatut diamaati tea, lõi Marduk mõõgaga pooleks. Ühest poolest tegi ta maa ja teises taeva taevasse panimorduk ringlema tähed ja planeedid. Aasta jagada 12-ks kuuks, meri ja maa leidsid oma praeguse koha. Ning kogu selles maailmas said oma lõpliku kohaga sumeri jumalad. Ning loomulikult pidi ta nüüd alluma Marduki käskudele. Sellest ajast peale valitsebki maailmas sumeri mitte ettekujutuse järgi Hiiumaal murdub kõige lõpuks oma loomistöö lõpuks. Lõimarduk inimese inimese loomiseks kasutas Marduk deemonkingu verd. Aga inimese loomisega hakkasid kohe toimuna jumalate maailmas suured pahandused. Sellepärast, et esimene inimene kelle nimi oli tappa ei olnud sugugi rahul sellega, et tema pidi surema. Samal ajal, kui kõik jumalad võisid elada igavesti. Teda toetas veejumal hea kellele väga meeldis inimene. Ning hea soovitas inimesel minna taevajumal Anu juurde, kelle käes oli surematuse saladus. Aga ta hoiatas ka inimest, et et ta mingil juhul ei võtaks midagi vastu, mida onu talle pakub. Ei sööks ühtegi söögi maitseks ühtegi jooki, kui ta istub onu juures lauas. Sellepärast et v jumala hea teadis, et Anu ei taha päris kindlasti inimesele surematust anda. Inimene jättis veejumal ja hoiatused meelde ja läks jumala Anu templisse. Kuid vastu ootusi meeldis Anule väga esimene inimene Adaapa. Ning kui ta kuulis, mida Taapa temalt soovib oli ta mõningase mõtlemise järel valmis inimesena surematust andma. Ja pakkuski seda ülimaitsva joogi näol. Kuid siin tulid inimesele meelde jumala hea hoiatussõnad et ta mitte mingil juhul ei võtaks midagi vastu. Mida Anu talle pakub. Taevajumal Anu. Solvunud selle eest, et inimene ei võtnud vastu tema pakutud jooki viskas tal üldse templist välja. Ja nii jäi inimene tänu oma eksitusele surematusest ilma. See, et esimesele inimesel suremust otsimisel nii halvasti läks, ei heidutanud muidugi järgmise inimesi. Uuesti katsetamas. Ja kõige kuulsam nendest katsetajatest on loomulikult Sumeri rahvuskangelane Gilgavers. Legendaarne rukkilinna kuningas, kes tegelikult oli kahe kolmandiku ulatuses jumal ja ainult ühe kolmandiku ulatuses inimene. Tavalises elus tähendas seda et ta oli võimeline korda saatma üleloomulikke tegusid tapma tohutu suuri ja ohtlikke koletisi rändama maailma otsa ja tagasi. Kuid ometi pärast kõiki neid üleloomulikke kangelastegusid pidi ta surema. Aga seda loomulikult kilgates ei tahtnud sumeri rahvuseeposest loemegi. Et suure osa oma elust pühendas Gilganes surematuse otsimisele. Oma rännakutel jõudis ta maailma äärele, kus elas ainukene inimene, kellele jumalad olid kinkinud surematuse. Et surematus on üks imeline võlu Õismaailma merepõhjas. Ning selle omaja saab üksiti ka surematuks. Pikemalt mõtlemata haaras kilgates rannalt suure kivi ja hüppas merre. Vajunud maailma merepõhja, leidis kindla sealt surematuse õie ning asus rõõmsalt koduteele. Kuid koduteel röövis talt selle õiemadu ning killumees mõistis, et kõik tema otsingud ja pingutused on olnud asjata. Nii ei õnnestunud Gilgamessil nagu esimesel inimesel Atapalgi jumalatega võrdseks saada. Kuidas aga Otnatistim surematuks sai? Sellest nüüd kuuletegi? Utnapifti pajatas Gilga Mehhi leppikalu. Gilga mees, ma räägin sulle, jumalate saladuse. Sadiaadius surib pakki linna Eufrati kaldal. See on väga vanalinn. Jumalad on talle lähedased. Süda sundis jumalaid suurt uputust tegema. Jumalad tulid kokku, pidasid nõu jumalata isa Anu ja sangarellil jumalate nõunik tema poeg, jumalate käskjalg, nii Nurda ja vee ülemennuugi tõotasid maa ära uputada ja kõik inimesed hävitada. Tarkusejumal Eeaa andis koos teistega lubaduse, et ei räägi jumalate otsusest ühelegi surelikule. Kuid eal hakkas inimestest kahju. Ometi ei tahtnud ta oma tõotust murda. Nõnda siis kõneles Eeaa pilliroostunnile. Onnike vall. Seinake sein, kuula onnike. Suri baklane Ubar tuttu, poeg, lammuta oma maja ja ehita laev. Ära hooli rikkusest vaid hoolitseja elu eest. Igast elavast võta seeme oma laevale. Vaevalt koitis hommik, kui ma kutsusin kõik mehed kokku, kui panin tööle maju lammutama ja Tarasid lõhkuma. Lapsed tassisid tõrva, tugevad mehed kandsid korvidega varustust kohale. Viie päevaga sai laevakere valmis, see oli vakamaa suurune. 120 küünart kõrge. Iga külje pikkus oli 120 küünart. Ma laadisin laevale kõik, mis mul oli kõikuma hõbeda ja kulla ja loomad Rohtla, lojused ja kiskjad. Võtsin laeva oma pere ja suguvõsa ja meistrid. Määratud aeg saabus, vaatasin ilmale näkku, see oli hirmus. Läksin laevale, tõrvasin uksed kinni ja andsin laevameistrile Buzur Amurrile palee koos kõige varaga. Aga mina olin oma pere ja varaga laeva sees. Vaevalt saabus hommik, kui taevapõhjast tõusis tume pilv. Äikesejumal Aadu müristas pilve sees, tema teenrid Schullatjahhanis kõndisid pilve ees mööda mägesid ja lagedat. Anun makid tõstsid oma välgutõrvikud, et nende säraga süüdata maa. Aadu pani tarduma taeva, valitses pilkane pimedus. Terve maa lõhkes, kui anum. Jumalad ehmusid uputusest ja pagesid Anu taevasse, mis kõrgus madalamate taevaste kohal lömitasid, kui kössis koerad Anu palee seinte ääres. Tuul puhus kuus päeva ja seitse ööd. Maru uputas veega maad. Kui seitsmes päev kätte jõudis, lõpetasid maru ja uputus, möllamise meri rahunes. Orkaan vaibus, uputus lõppes. Tegin laeva õhuaugud lahti, vaatasin välja, valgus langes mu näole, meri oli rahulik, tuul vaikinud ja tõesti, kõik inimesed olid saviks saanud. Haritud maa oli tasane nagu katus. Ma langesin põlvili, puhkasin nutma. Pisarad voolasid mu palgeil. Hakkasin avamerel kallast otsima. Seda nähes viisin oma rahvalaevast välja ja tõin ohvri kõige nelja ilmakaare poole. Mäetipul Tõnni Ahu ohvri. Seadsin üles seitse ja seitse suitsutus astjat. Puistasin astjate ümberroogu seedri Jamirgi oksi. Jumalad tundsid head lõhna ja kogunesid kärbestena ohvri ümber. Jumalanna ema Istar jõudis kohale ja kõneles. Jumalad. Ärgu need päevad ulunägu. Kõik jumalad tulgu ohvri juurde, ainult Ellil ärgu tulgu, sest tema korraldas mõtlematult uputuse, määras minu inimesed hukule. Aga Ellil jõudis kohale ja läks laeva silmates marru. Vihastas taevajumalate Ei giidide peale. Missugune hing siin ära pääses. Inimene ei tohtinud hävituses ellu jääda. Sõjajumal nii Nurta elli poeg vastas oma isale. Kes muu kui Eeaa aitas inimesel pääseda tarkusejumal, Eeaa, aga ütle sellile. Sina oled sangar, oled tark jumalate seas. Kuidas sa nii mõtlematult uputuse tegid? Patusele, pane pat peale süüdlasele, pane süü peale, aga hoia, et keegi hukka ei saaks. Aga mina ei reetnud suurte jumalate saladust. Saatsin teistest teadja male une ja ta ise aimas saladuse ära. Ja nüüd pead sina talle nõu andma. Ellil tuli laeva võttis ja viis mu kättpidi välja, pani mind mu naise kõrvale põlvili, seisis siis meie vahele, puudutas meie laupa ja õnnistas meid. Seni Uutnapisti inimene oli aga nüüdsest Utnapisti on meie jumalate taoline. Nagu kuulsime sellest maailma kõige esimesest kirja pandud eeposest olid juba nendel kaugetel aegadel inimeste ja jumalate vahelised suhted väga pingelised. Mida jumalad Mesopotaamias inimestelt nõudsid. Inimene pidi alluma pidi jumalaid teenima ja nagu me ette loetud veeuputuse loostki kuulsime, osutuvad äravalituks just need inimesed, kes kõige paremini ära arvavad jumalate soove ja tahtmisi. Nii nagu seda uut lapisti midagi. Surematuse ja surelikkuse probleem on leidnud väga põneva väljenduse Mesopotaamia laste uusaasta pühades. Uue aasta algust tähistasid Mesopotaamias tavaliselt kevadeti. Mesopotaamia laste ettekujutuses laskub armastuse ja viljakuse jumalanna Istar igal kevadel maa-alusesse surmariiki, kust ta vabastab oma armastatu noorusliku taime kasvu ja looduse jumala tammusi. Koos tõusevad nad maa peale, kus algab rõõmupidu mis kestab kuni sügiseni, mil kogu loodus laskub uuesti talve, on nooruslik jumal, tammus peab aga minema jälle maa-alusesse surmariiki ja jääma sinna kuni järgmise aasta kevadeni, mil kõik kordub jälle otsast peale. Nende jumalate igakevadist kohtumist nimetavad Mesopotaamia lased pühaks pulmapeoks. Ja seda pidu peetakse alati jumalanna Isdarile pühendatud templis. Selles templis on kõige tähtsamaks suur ruum mille keskel asub luksuslik voodi, kus armastajad pulmaööl kohtuvad. Ning nende kohtumisest loodavad Mesopotaamia, lased viljakust ja õnne nii endale kui ka looduse ringkäigule kogu aastaks. Need olid siis lood sumeri jumalatest. Ootame seegi kord, et meile joonistate pildid Egiptuse jumalatest, mis eelmise saate peale meile saatsite, olid väga põnevad. Suur aitäh. Loodame, et olete seekord sama tragid. Kui joonistusi kevadeks paras hulk koguneb, siis teeme nendest ka näituse ja kutsume piltide autorid saatesarja nähtamatu nägu lõpu peale. Nii et missugused teie arvates sumeri jumalad välja näevad. Saatke oma joonistused aadressil Tallinn 201 100 Eesti Raadio nähtamatu nägu. Detsembrikuu kavas nähtamatut nägu ei ole. Siis kuulate jõulusaateid. Aga jaanuari viimasel kolmapäeval kohtume taas ja kuulame lugusid India jumalatest. Seniks aga head joonistamist ja kohtumiseni.