Luca ja õpetan Viljandi kultuurikolledžis pärimuspraktikat juba viiendat aastat. Pärimuspraktika sisseviimise just tantsukunsti eriala õppekavasse tingis soov tekitada huvi ja poolehoidu oma pärimustantsu vastu. Nii et pärimustantsust nii nagu laul minegi oma tantsimine olulist tähendust inimese elus, aga me ei mõtle selle peale ja ilmselt tänapäeva elutempos ei oska ka sellele olulist tähendust omistada. Oma kogemustest võin öelda, et olen ka lapsepõlves koolis rahvatantsus osalenud ja veidikene kartnud seda tantsimist, sest kõik peavad ühtemoodi ühel ajal õigeid liigutusi tegema ja küll on hirmus, kui eksid. Mind aitas tegelikult tantsimise kui ühe niisuguse mõnusa füüsilise ja tegelikult ka vaimse tegevuse juurde hoopiski kokkupuude nende inimestega, kes on lapsest saati tantsimist pidanud oma pühadepidude üheks osaks ja need on olnud siis kihlased ja setod, just memmed ja nendega koos tantsides sain ma aru, mis rolli võiks omada tantsimine minu elus. Ja ma äkki sain aru, et see aitab mul tasakaalustada iseennast. Nii et pärimustantsust. Kõigepealt tahaksin rääkida pärimustantsu mõistest tänases Eestis, eks ole see sõna veidikene uus, kuid ta peaks väga arusaadav olema, sest sõna pärimus on ju iseenesest mõistetav. Eestisse levisid uuemad folkloorikäsitluses suundumused tegelikult üsna hilja, 20. sajandi üheksakümnendatel aastatel. Ja eestikeelne rahvapärimus vastab rahvusvahelises terminoloogias mõistele Folf folkloor. Nii toetungi oma tegevusest 1989. aasta Pariisis toimunud Unesco kongressi määratlusele. See sobib hästi. Kui varem mõisteti folkloori all peamiselt verbaalset kunsti ehk klassikalist rahvaluulet, siis kaasaegne määratlus on eelmisest laiem. Folkloor on pärimusliku rahvakultuur. Folkloor on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma pärimus milles peegeldub rühma identiteet. Folkloori vahendatakse peamiselt suuliselt. Folkloor sisaldab kirjandust, muusikat, tantsumängu, mütoloogiat, rituaale, tavandit, käsitööd, arhitektuuri ja muud kunstiloomingut. Kaasaegne definitsioon ühendab nii mineviku kui ka tänapäeva rahvaluule pärimuses, nagu pärimus. Tantsuski on oluline roll sotsiaalse kontrolli mõõdupuul. Pärimustantsuks saab nimetada tantsu, mis on kandunud kollektiivtraditsiooni kaudu ühelt põlvkonnalt teisele. Olukord Eestis on selline, et pärimustantsu on vaja õppida ja kooliski. Üldiselt motiveerivad tänapäeval noori igasugused kaasaegsed ehk hetkel moes olevat tantsustiilid mis toetuvad aga teiste rahvaste ja kultuuride pärimusele. Eesti aines on aga jäänud võõramaks. Miks sellel pole igapäevaelus kohta, sest loomulik järjepidevus ammugi katkenud. Ja meil pole selliseid situatsioone, kus noor loomulikus järjepidevusest saaks tantsuga kokku puutuda. Tänapäeva tantsukultuuris domineerib harrastusrahvatants vabas vormis pärimuslikke seltskonnad. Tantse tantsitakse lühikest aega kümmekond aastat vaid niinimetatud tantsuklubides, mis hõlmavad vaid väga väikese osa tantsuhuvilistest. Õnneks on Eestis kaks paikkonda võimalik pärimustantse õppida. Setomaa ja Kihnu saar. Need on paigad, kus võib enam kohata traditsioone, tavasid, laulmist, tantsimist, külaühiskonna loomulikus järjepidevusest. Need erinevad asjaolud tingisidki pärimuspraktika sisseviimise ka kultuurikolledži tantsukunsti eriala õppekavasse. Mis on siis õpetuse eesmärgiks eelkõige oma pärimustantsu väärtustamine ning selle eristamine harrastusrahvatantsust välitöös omandatud kogemuste teadmiste kasutamine iseseisvas õppetöös kolledžis ja loomulikult tulevases tantsualases kutsetöös. Õppesõidud on senini kaalukam osa pärimuspraktikaõpetuses eriti väljasõidud setomaale Kihnu saarele tulevikus ka Mulgimaale, mille eesmärgiks on mitu isikliku positiivse kogemuse saamine. Setomaal on võimalik osaleda mitmetel traditsioonilistel pühadel loomulikus situatsioonis. Näiteks Värska jüripäeval viibitakse jumalateenistusel nähakse haudadel toimuvat pidusööminguid esivanemate mälestamiseks ning osaletakse rahvapeol Kirmaskil. Tantsijad käisid 1997. aastal ka Obinitsas Paabraasnikul 25. märtsil ja igal kevadel Värskas jüripäeval kuuendal mail. Tantsimine on pühade üheks oluliseks osaks. Lisaks on tekkinud uus traditsioon seto kuningriigi päev toimunud juba kuus aastat, kus tantsukunsti eriala üliõpilased käisid 1999. aastal. Selle päevakavasse kuuluv võistlus setotantsus eraldi meestele ja naistele selgitatakse välja kuningriigi parim karguse tantsija. 1999. aastal võistlesid 13 naist ja neli meest. Enamik tantsijaid olid eakamad, üle 60 aasta. Vaid mõni üksik keskealine ja noorem naine või mees. Üliõpilastele oli suureks abiks pealtvaatajad, aktiivsed reageeringud ja tulised kommentaarid, milles kas laideti või kiideti tantsijaid, põhjendades seto tantsustiili eiramist või mõnel mehel hoopis naiste stiili tantsimist. Üliõpilased on neil pidustustel ühelt poolt kõrvaltvaataja ja teiselt poolt kirjeldaja passiivses ja samuti tantsimises aktiivse osaleja rollis. Nii et rolle on mitu. Ja seda seetõttu, et aeglaseks sulandumiseks ei jätku aega ja usume, et just kaasalöömine murrab tunnetusliku piiri. Pärimusliku tantsu juurde jõudmiseks. Sa jood? Liiga peeti. Kihnu saarel nüüdistraditsioonis jäetakse enamasti aga abielu sõlmimata ja pulmad pidamata. Hõimupulmad käivad noortele majanduslikult üle. Jõupeoõhtul võib pärimustantsu kohata juhul, kui pillimehed tunnevad traditsioone, ronilist tantsumuusikat ja seda ka esitavad. Tavaliselt aga palume kihnlastel eraldi meie pärast kokku tulla, et saaksime näha ja õppida nende tantsustiili. Alati ei pruugi see õnnestuda. Näiteks 1997. aastal vahetult enne meie saabumist põles ühe naise maja maha ja sellises kriisisituatsioonis ei tantsita. Nii et tol korral ei olnudki võimalik näha vanemate naiste tantsu vaid ainult laste tantsimist. Veel käisime Kihnus 1998. ja 2000. aastal. Oleme südamest tänulikult kihlastele, kes leiavad aega ja tahtmist meiega tegeleda. Sellega saavad hakkama isegi koolilapsed, kes osavalt ja kindlalt juhivad endast palju suuremaid ja ka noormeestest üliõpilasi. Loomulikus situatsioonis olemine annab lisaks pärimustantsude laulude õppimisele võimaluse sügavamalt tunnetada kultuuri toimimise terviklikkust. Kuulates vaadates setosid või Kinklasi ainult kontserdilaval esinedes võib võõraks jäänud kultuuritraditsioonid tekitada aga veelgi suuremat võõrandumist. Paljudele noortele oli enne vahetut kokkupuudet seto mitme häälne eripärase hääletämbri ning raskesti mõistetava keeletaustaga laul vastuvõetamatu. Isegi ebameeldiv. Nähes ja kuuldes laulu naisi aga kohapeal oma loomulikus situatsioonis järjepidevas traditsioon, juunis toimus suhtumise muutus. See sama laul tekitas noortes kartuse ning isegi imetluse. Enne Kihnus igapäevaselt kasutatavate ja veel praegugi moes olevate traditsiooniliste riiete eriti körtide kandmise oma silmaga koha peal nägemist oli raske mõista traditsioonilise ja eripärase niinimetatud rahvariide toimimise sügavat mehhanismi. Erinevate triibu ja värvikombinatsioonidega kördid Kihnu naiste seljas nii pidulikus kui teises situatsioonis, sealhulgas isegi kohaliku niinimetatud diskoõhtul avaldasid noortele sügavat muljet. Püsib lootus, et positiivne kogemus konkreetses kontekstis innustab üliõpilasi sügavama huviga ka pärimustantsu suurima esimesed tulemused on olemas. Kursusetööd seto tantsustiilist eesti imiteerivatest, Jaagrabaatilistes tantsudest, eesti traditsioonilise tantsu paikkondlikust levikust 20. sajandil ja muudki Kihnu tantsustiiliga kirja panemisega alustatakse alles tegelemist. Nüüd aga mõningaid väljavõtteid üliõpilaste kirjatöödest. Setomaal korduvalt käinud Merlin Läänemägi kirjutab oma aruandes. Setomaa on nagu riik riigis. See on paik, kus ka tänu üldisele majanduslikule mahajäämisele või mõnel muul põhjusel on säilinud oma kombed ja traditsioonid. Üks olulisemaid elemente setode kultuuris on surnute kultus. Setod oskavad pidupäevi eristada argipäevast. Nad on väga külalislahke, rahvas tuleb väga tähelepanelik olla. Kui setod sulle midagi pakuvad, siis sellest keeldumine võib-olla solvav. Teine üliõpilane kirjeldab jüripäevast rahvapidu ehk Kirmaskit. Olin ääretult üllatunud. Meie kandis ei tuleks küll hingelistki keset päeva kokku, et tantsu lüüa, laulda ja ühiselt püha pidada. Aga siin tuldi kokku pidutseti nii kus jaksu oli. Eriti huvitav oli jälgida seda naiste värskust ja vastupidavust. Mida rohkem pidu hoogu läks, seda kiiremaks muutusid meloodiad. Tähtsama koha omandas improvisatsioon. Seda võis küll näha, et kui mängis oma pillimees, tantsis kohalik rahvas rohkem pidulikke rahvariideid kandsid vaid üksikud naised ja noored neiud. Rohkem kanti vihmase ilma tõttu jopesid ja kummikuid. Aliis Hindräus kirjeldab seto kuningriigi tantsuvõistlust. Tantsiti ühekaupa. Enamik tantsijaid alustasid tantsu tasa ja targu kuid siis äkki tulid kargus sammule juurde hüpped, rõhud, hoogsad, pöörded, suured kätega vehkimised ning mõni isegi huilgas. Algul jäi mulje, et seto kargus ongi selline energiline ja hoogne tants. Kuid hiljem, vesteldes vanema naisega, selgus, et õige kargus on madal ja tasane, kus hüpped ja hoogsaid kätega vehkimist ei kasutata. Need lisandid on iseloomulikud hoopis vene tantsule. Veronika Noormägi kirjeldab tantsukunsti eriala üliõpilaste 1998. aasta Kihnu välitööjärgsete aruannete põhjal tehtud kokkuvõttes. Tantsima kutsutakse päikesepiano kutusega või tagasihoidliku kummardusega. Märku annavad kihklased käeviipega. Sel ajal vaadatakse alati silma. Kui tantsupartnerile ära öeldakse, mida juhtub küll harva, siis ei tehta sellest mingit numbrit. Kui tantsijal on kindel soov, valite uue partneri. Traditsiooniliselt tantsib Kihnus naine naisega, segapaare on vähe tantsimist, iseloomustab ühtlus. Noored on pisut ebakindlamad kui vanemad inimesed, kes tantsivad aga rahulikult ja väärikalt. Tantsijate kehahoiak on samas sirge ja samas vaba ja mugav pidi ettepoole kaldu. Puudub kõikumine. See ei ole siin kombeks. Jalad on pisut põlvest kõverdatud, puudub väljaspoolsus, tantsitakse teiste kallal. Kihnus tantsivadki ainult jalad, käed on kas vabalt all või valsivõttes ülal või vöökoha võttes jäika kätte ei esine. Liigutakse nii päri kui ka vastupäeva. Peamiseks sammuks on vahetussamm, mis on isegi peaaegu lohisev. Puuduvad hüpped ja hüpakud, väga harva esineb rõhk samme, tantsitakse ökonoomselt, võrreldakse rohkem kohapeal ja väga kiiresti. Tantsu ajal tavaliselt paarilisele silma ei vaadata. Jälgitakse liikumise suunda, pean veidi ettepoole kaldu, kuid muidu jäigalt paigal. Miimika ja žestid praktiliselt puuduvad. Ei esine mingit erilist naeratamist. See kõik lähtub tantsijate tujust. Tavaliselt aga ollakse tantsu ajal tõsised ja väärikad. Üks. Nüüd aga üks pikem ja põhjalikum kirjeldus setomaalkäigust möödunud aasta jüripäeval ja kirjutaja on pääl päranson teise kursuse tantsukunsti eriala üliõpilane. Nii et hommikust kuni õhtuni. Hommik oli külm nagu hõberaha. Päeva algus näitas siiski ka natukene päikest, nii et oli lootust mõnusaks päevaks. Pärskasse jõudes läksin koos teistega kirikusse. Juba väravas lohedega ja pildi alt läbi minnes sai selgeks, et rahvast oli palju. Kirikus sain natuke trügida ja leidsin end järjekorrast, kus seisid inimesed, kes tahtsid osta küünlaid. Ostsin minagi ühe neljakroonise ning vaatasin, mida kohalikud nendega teevad. Loomulikult läksid, torkasid nad oma vahapulgad selleks ettenähtud küünlajalgadesse. Mõtlesin tükk aega sinna ka ja süüdata oma küünal, aga ei tihanud rohkem trügida. Leidsin lõpuks enda südant rahustava seletuse oma teguviisile. Oleks ju tore, kui mulle setomaast mõni käega katsutav mälestus jääks, sedapuhku vahaküünal. Panin küünlataskusse ja läksin kirikust välja, lootes, et ma enesele jumala viha ei tõmmanud. Jalutasin surnuaial ja nägin inimesi kõikjal haudade askeldamas söömas vestlemas, nii lihtsalt istumas. Käisin poes ja ostsin ka süüa, sest minulgi oli kõht tühi. Mulle tulid vastu kursusekaaslased Renate ja Kristi, kellega uuesti surnuaiale läksin. Istusime haua kõrval olevale pingile jäinestasime nagu setud kõikjal meie ümber. Hauaplaadile oli graveeritud kiri, vesi, perekonna rahula. Loodan, et perekond vesi ei pannud pahaks meie söömaaegu nende haual. Peale seda läksin jälle üksinda jalutama, kohtusin sealsete venelastega, kellest üks rääkis ka puhast eesti keelt. Surusime vastastikku kätt ja soovisime häid pühi. Tema käest kuulsin, et setus on palju lõbusam elu kui mujal. Kõik pühad on topelt. Kõigepealt tulevad eestlaste pühad ja natukese aja pärast venelaste omad järel ning saab jälle pidutseda. Ta ütles veel, et raha ka eriti ei ole, aga kinnitas kohe, et tema saab odavalt läbi ja võttis taskust odava odekolonnipudeli ning seda mulle näidates kiitis, et selle viinapohmell on palju valutum kui monopoli piinal. Jätsime nägemiseni ja mina jalutasin edasi. Teadetetahvlist lugesin, et kevadised koristustööd Värskas palutakse lõpetada hiljemalt 30.-ks aprilliks ja et oodatakse inimesi arheoloogilistel väljakaevamistel. Sosna saarel. Kõrval oli kuulutus mingist teatrietendusest Värska kultuurimajas ning veel sain teada, et seto talumuuseumis On seto pitsi näitus. Üks vanatädi näitas mulle muuseumi suuna kätte ja hakkasingi sinna minema. Teelnegin järve ja rohelisi maju, mis tundusid olevat Nõukogude armee kasarmuhooned. Muuseumis sain partiga sooduspileti ning muuseumitöötaja näitas mulle hooneid ja rääkis lahkesti sinna juurte jutu, setu taluelust. Pitsi näitusel käisime ka ja ma sain kuulda, et tegelikult kasutati vanasti värvilist seto pitsi ainult kolme asja tarbeks. It Kuretikul, mis oli nutureid mehele, miniale, tütarlapsele, abielunaise pea, linikul ja pühase rätil, mis oli kodus nurgas altari ikooni kaunistuseks. Veel sain teada, et muuseumis korraldatakse terve suve vältel turistidele mõeldud tantsuõhtuid ja muid seto ning üldse eesti folkloori tutvustavaid üritusi. Muuseumis tagasi keskusesse sain autoga, mille omanikud olid esmakordselt viibivad tallinlased. Kirmase platsile jõudnud, tahtsid kohalikud lapsed. Et ma neile kiigel kõrge teeksin. Liikusin siis koos nendega mõne aja ning rääkisin ka juttu. Tundus, et neist ei osanud keegi seto keelt, vähemalt minuga rääkisid nad normaalset kirjakeelt nagu Põhja-Eesti linna lapse ilma ühegi hääldusliku ise ärasuseta. Dirmasel panin tähele, et minuvanuseid inimesi seal peale külaliste peaaegu polnudki. Eks ole vist äärealade paratamatu saatus. Noori tõmbab ikka suurem linn, kus tundub olevat rohkem võimalusi õnne leida. Lihtne oleks öelda, et probleem kui probleemi peavad lahendama need inimesed, kes hoiavad valitsusohje. Mina niimoodi öelda ei taha. Arvan, et sellist suhtumist võivad endale lubada suured rahvad. Meid, eestlasi, Pole palju ning sellepärast peaksime me eriti tugevasti oma ühtsust tunnetama ning ühe meeskonnana töötama ja võitlema, kus vaja mitte kurtma, et poliitikud või kes iganes ei tee oma tööd hästi. Nonii, igatahes on Värskas väga ilus. See on ilus koht nagu mingis mõttes iga paik selles maailmas. Ning maa. Loodan, et minu seal viibimine kedagi oluliselt ei häirinud. Samuti soovin setomaale lahket suve ja loodan, et seal asjad aina parema poole kulgeksid. Pärberenson. Kristi Tammeri kirjutab, külastasin Setumaad oma teadlikus elus esimest korda jüripäeva pidustustest, kui neid nii võib nimetada, saime ülevaate Värskas. Alevis, mis ikkagi üsna väike tundus, jäid silma suuremas osas vanemad inimesed. Paljud perekonnad olid ekstra kokku tulnud, et oma kadunud omakseid mälestada. Seoses selle tee mulje, et setud on väga traditsioonidest kinni hoidev rahvas ja samas on nad just selle tõttu üsna erakordsed eestlaste seas rahvas omaette. Kõrvetasin neid oma mõttes eestlastega meie kommetega ning mulle tundus, nagu eestlased on juba poolel teel Euroopale Euroopasse nii-öelda läänestumas eemaldumas, oma juurtest, põhiallikatest, kui seal setus viis tunnetada veel ülevat ühtsuse tunnet mis mind valdas Eesti iseseisvumise ajal või näiteks mõnd Talumuuseumi külastades tundsin heameelt, et setomaa on jäänud maha tänapäeva kiirest arengust elu rutust, mis on muutnud suuremat osa Eestit. Tseremoonia kirikus jättis mulle mulje väga usklikest inimestest. Kuidagi soe õhkkond oli seal. Võib-olla oli see väikese kiriku pärast ning et seal ei pidanud vaikselt istuma, laulma ja preestri juttu kuulama. Inimesed tundusid olevat avatud ning mind ei häirinud nende sügavusk. Eriti meeldis mulle, et setud laulsid ise kirikus ja mitte oreli saatel ennast tundsin seal aga kui sissetungija ning parema meelega oleksin kohe lahkunud, sest see oli ikkagi nende pidu. Tegelikult häiris mind terve Läheb võõras seltskond, kes setusid, vaatlesid kui elavaid muuseumi eksponaate. Välismaalased ning kindlasti ka meie kultuurikolledži rahvas oli ilmselgelt setumaalastelt eristatav. Kohati jäi mulje, nagu seda pidustust korraldataksegi selleks et kõigile seda traditsiooni Nonii tutvustada. Haudadel perekondi toidu ja joogiga tekitas minus sooja tunde. Traditsioon sugulastega haudadel süüa juua ning nii-öelda aega veeta kadunukestega ning kõike head meenutada. See tõstab nende usku lähedust, mis tegelikult on elus väga vajalikud. Positiivselt mõjus eriti see, et kalmule poldud nutma tuldud. Iga perekond, suguvõsa koli enda omaste haual ja kõik need setud kokku jätsid suure ühtsustunde rahvapidu ehk Kirmask, mis toimus hiljem kiigeplatsi juures meenutas jaanipäeva pidustuste ainult ilma tuleta joodi, söödi, tantsiti ja mängiti pilli. Selline pidu oli kohe peale kirikus ja kalmistul käimist, eks seegi oli võõras. Eelnev valmistas mind ette vaikseks surnute mälestamise pühaks päevaks, aga mitte selliseks suureks peoks. Samas otsides sellele küsimusele vastust, leidsin põhjenduse. Nad jätsid muretsemise masenduse Sis kadunukest ega oli ju kõik korras. Nad ise pidid ju oma elu edasi elama, tundma rõõmu veel elust, mis neile antud on. Kahju oli, et ei saanud setu keelest aru. Vahest kajastus nende lauludes Velleyn või mälestused. Arvan, et kogu päeva sisu ja olu jäi mulle veel pooleldi tundmata sest ei olnud ise nende seast, see tähendab üks neist endist. Kuid mingi ülevaate jüripäevast Setumaal ikkagi sain. Välitöö lõpetuseks toimunud kokkuvõtetes nimetasid üliõpilased mitmeid olulisi aspekte. Tantsijaid, nii noori kui vanu, nii seto ess kui Kihnus, iseloomustab väljapeetus ja väärikas hoiak. Tantsuliigutused on inimesele loomulikud mugavad säästlikud, mistõttu tantsijad ei väsi ega nurjata higist. Tantsijatel on tugev ruumitaju, lähtutakse olemasolevast situatsioonist, ruumi suurusest, kõrgusest ja nii edasi. Osatakse üksteisega arvestada. Tantsitakse alati ringjoonel, hoides sel viisil ära kokkupõrkamist ja muid ebameeldivusi. Ei tantsitud teistele näitamiseks, vaid nauditakse seda iseenda mõnuks. Ei suhelda ümbritsevaga isegi oma paariline on vajalik, vaid tantsimiseks ollakse justkui vaid iseendaga. Nii tundus noortele. Tänapäevane kunstiline harrastustegevus on kahjuks orienteeritud eelkõige esinemisele ehk teisisõnu enesenäitamisele. Liialt ollakse harjutud lavatantsureeglitega, mis aga rõhutab sarnasust, mitte erisust. Kuidas sellises tugevalt välja kujunenud situatsioonis õpetada taasloomist, mis tugineb traditsioonidele ja tavadele kuidas juhtida tähelepanu olulisemale sobiva esitus seisundi loomisele ning isiklikule osalemisele rahvaloomingus. Need on küsimused, millega me tegeleme koostöös Eesti tantsuõppejõud Tiia kadalipuga. Pärimuskultuuri kasutamises näen kahte võimalust. Esiteks igapäevase elujärjepidevusest toimub ühistegevus, loomulik situatsioon ja teiseks laval lavalt lavastatud situatsioon. Valmisolekut ise oma pühalike või pidulikke ja muid ettevõtmisi, sündmusi, tähtpäevi, laulmise ja tantsimisega aktiivse osalemisega rikastada ei ole kerge saavutada. Võib isegi öelda, et seda on raskem teha kui lavale esinemiseks õppida. Pärimustantsulaval on aga samad reeglid, mis teistelgi lava kunstidel. See peab asjatundjate poolt olema lavastatud ja professionaalsel tasemel esitatud ning lisaks folkloori nõudlustele vastav improvisatsioon traditsioonis ja isiklik suhe esitatavaga. Vastasel juhul on tegu kehva isetegevusega, mis ei huvita kedagi. Paraku tuleb sedagi Eestis ette. Küsimusi on palju ja vastused veel suures osas teadmata. Innustab aga üliõpilaste valmisolek tunda ka oma pärimustantsu. Tänan muusikuid, kes aitasid tantsumuusikat edastada. Värska seto naised, ansambel leigareid Jaan Sommer, Toomas Torop, Ants õnnis Margus Põldsepp ja untsakad Kukerpillid, Ants Taul ja alleaa.