Kui sinnapoole nüüd vaadata sinna seina peale, siis seal on tegelikult aken kuskile läbi metsa, vaktsiin oma korteri aknast välja ja praegu tegelikult näeb seal iseennast. Teie kodu on nagu mets, aga miks just nimelt? Olete siia niisuguse looduse oma tuppa toonud? Ma olen seda ka mõelnud, et kui keegi küsiks minu käest, et kuidas oma eluga rahul oled, siis ma ütleksin niimoodi, et ma olen oma eluga väga rahul, sest ma elan metsas. Mu ümber on palju puid ja nad toetavad mind raskel hetkel. Enne kui me teiega siin natuke juttu rääkisime, enne kui mikrofoni avasime, et te ütlesite, et teil on siin palju kuusk ja on tõepoolest kuuski. Aga see kuuskede maalimine iseenesest tuli, tuli teel, et ei mõelnud, et nüüd ma siia tuppa teeks, palju kuus? Ei, kõik need puud, mis mul siia on maalitud nende puhul ma ei ole üldse mõelnud, mida ma maalin ja missugust puutma maalin vaid lihtsalt hakkasin otsast. Kohesid vasakult poolt seinast, hakkasin neid puid maalima. Kohe täpselt nii. Võtsin kohe värvid ja ja tegin puid niimoodi, et ma tõesti ei mõelnud, mis, mis puu nüüd peaks siin tegelikult olev suur puu on nagu suuremaks toeks ma ise arvan. Ja mida lähemal on ta maalitud, seda lähemal, ta on ju minule raha. Kas on nii, et kõik igasugused mõttetööd oma peas teete istudes siin tugitoolis keset metsa, siin oma kodus ja seda küll mulle andsin oma lemmikkoht, kus ma istun ja, ja vaatan vasakule, siis noh, siin on kohe kasepuu ja mis annab mulle kindlasti puudu ja häid mõtteid ega ei peagi minema metsa päris puu juurde. Et saada energiat, võib olla täiesti maalitud puu, üks mõju, ma pole seda kuulnud, ma olen ikka teadnud seda, et kui tahad jõuda saada, siis tuleb minna puule juurde ja käsi panna ta tüvele. Aga siin võib samamoodi toimida ja seda enam, kui te ise olete seda kõike teinud, see on kõik tulnud läbi teie ütleme nii, ilmselt südame ja hinge. Seda küll. Ja muidugi ma olen oma energia siia pannud ja paljud ongi mulle seda öelnud. Et kus sa saad energiat tagasi Ongi, nii et ma algul panin oma energia siia maali sisse ja need on nagu tagasilöök, ma saan pidevalt Energiat, siit sellest mis sa maalisid tagasi. Ja ilmselt on nii, et iga külaline, kes teie siia on tulnud, käitub enam-vähem samamoodi nagu mina, kui ma uksest sisse tulin, ma ehmatasin, sest ma ei astunud mitte korterisse. Ma astusin just nimelt metsa, mis, mis ei ole mitte nagu päris mets, aga et ta tekitas mulle niisuguse emotsiooni, et ma jäingi siia kohe vaatama neid lehti ja muidugi tee käest küsime. Nii on ilmselt iga tulijaga. On küll jah, siin on väga palju rahvast käinud noori inimesi, vanu inimesi. No Eestimaalt, Lätimaalt, leedumaalt Rootsist ja kõik on nad öelnud niimoodi, et kas ma tohin selle juurde veel tagasi tulla, et natukene puhkust saada. Et ma tunnen, et ma puhkan siin selles suures toas siin istuda, siis kuidagi väsimus kaob, lihtsalt istud ja vaatad ja muidugi on ilmselt ka see väga oluline, et te ei ole siia tuppa oma metsalisse tuppa või metsatuppa toonud seda trafaretselt mööblit, nelikessektsioon, katk ja kuskil mingid riiulid. Et teil on siin palju ka muust looduslikest materjalidest seinavaibad ja, ja, ja üldse, kõik on ebatrafaretne. Nii palju on saanud tuva loodusest, Lomiss ja tuppa, nagu minu meelest kõlbab. Siin on jah, Aino Pajupuu tehtud vaip, aasta aega tagasi sai ta ostetud ja siia toodud. See samuti, mis seal nurgas on, on Aino Pajupuu tehtud kõrs ehis. Selle sai sinna nurka pandud selle jaoks, et natukene teha neid nurki ümaramaks, et ei oleks seda kandilist vormi nii väga. Ja muidugi kui panna õhtusel ajal need vastavad, tuleksin põlema, mis tekitavad nagu päikesevalguse puude taha päikeseloojangu ja panna peale linnulauluplaat Fredissi oma. No siis saab jah niisuguse hea tunde sisse küll, et et paremat kohta puhkuseks nagu ei olegi. Ta on, kui alles ma sain selle toa siin valmis üks neli aastat tagasi siis üks esimesi külalisi, kes siia tuli, oli kadunud n vigur, Türi kirjanik. Ja tema vaatas ringi. Ta oli üldiselt rahul sellega, mis ta nägi, aga ütles äkki, et imed, see mets ei ole sul ikka täiuslik Sul midagi siin puudub. Ja küll ma siis mõtlesin, ta andis mulle aega mõtlemiseks Nonii, mõtlesin, et no mis see on. Mida nüüd Enn vaigur silmas pead. Ja siis ta võigas ütles niimoodi, tead, mis sul siin puudub, sul puuduksin sipelgapesa ja sipelgad. Aga seda ta ei ole teinud. No ma ise mõtlesin ka, et no ega ma siis kõike ju maalidega asjad, et võib-olla ta mõtlesin, et ma peaksid oma elusalt Nad kohe siia need sipelgaid ja las nad ehitavad pesa. Mina kujutan ette, elus sipelgapesa sobib tõesti praegu siia tuppa väga hästi. See on orgaaniliselt kohe selle toaliige, siis peaks nagu olema ja, ja natuke mulla lõhna. Mulla lõhn on, sest siin keset lauda on tehtud niisugune ovaalne vormikene ja siin sees on mul tõesti muld ja siin mul kasvas kuusk ka üks pool aastat, ma tahtsin teha niimoodi, et ta kasvab suuremaks, et ma saan talle jõulutäkk panna küünlad külge, ehted aga kuivas ära, pidas vist mulda siiski väheks, aga need on isegi võimalik kuuske kasvatada siin toas. Jah, aga noh, see põhjapoolne tuba ja ilmselt natuke ehk valgust ka vähe. Aga no praegu on päris saksa raagudest pesakene seal ja seal väikesed tibupojad. Need on siis ilmselt nagu munapühadest jäänud ja algul olid munad. Ja nüüd on juba tibupojad. Need mõni koht muudab natuke vormi ka siin aeg-ajalt, kui te tunnete, et nüüd peaks midagi uut tooma sisse või no ikka jah, vastavalt aastaajale vastavalt meeleolule ja mis ikka õues midagi silma hakkab, siis? Jah ikka. Aga no armatuurid ja, ja, ja suuremad korvid ja väikesed vaasid ja mis te siin kõik need on kõik need vits punutised, kuulsate tüli meistrite tehtud või? Jah, osa Lätist ka punutiste laadalt toodud mis on nagu eriskummalise kujuga olnud või nagu, mis meie Pumujad ei ole veel nagu teinud. Kas ühed on need, siin olid kellukesed, väikesed meeldistud aga siis näiteks serveerimislaud, see on toodud Riiast siis see pakk, kus sa mul sees lõngad. No muidugi on teil vakk nurgas ja seal on mitu vastlapaari. Ja need pastlad käivad mulle jalga, kui tuleb rahvapidu, sest mul rahvariided ja mul on endal pastlad ja kõik olemas. Täies riietuses lähen pidule, nii nagu üks õige eestlane peaks minema. Ja neid pidusid on teil olnud üsna palju, kus on vaja just nimelt linnarahvariietes ja pasteldesse, nii nagu ikka peab on küll, eriti viimastel aastatele ja mitte ainult meil siin Türil, vaid üle Eesti ja neid võimalusi on ikka hästi palju Viru Säru ja, ja Rocca al Mares ja kus meie rahvas on kogu aeg ikka pidevalt käinud. Ilme Parik, võib-olla paljudki Eestimaa inimesed teavad teid, kui maalikunstniku on ehk näinud teie lilli. Aga tegelikult täna teie juurde tulin ma tegelikult sellepärast, et te olete siin Järvamaa rahvakunstiühingu veimevakk juhataja, minul see Järvamaa rahvakunstiühingu toodud 89. aastal. Oleme nagu tegutsenud kolm aastat praegu liisingunimetuse all see on lihtsalt siis selle ühingu nimetuse all, aga tegelikult rahvakunst ja igasugused käsitööliigid või käsitööga tegelemine on siin Järvamaa kandis ja Türil ju tegelikult noh, aastaid-aastaid-aastaid kümneid ju kestnud. Seda küll jah, minu meelest ka vaba maa ja just see tülipoolne kant on eriti tuntud oma käsitöö tavade poolest. Ja võib olla oled, tulekski rääkida või kõige alguseks sellest, et Türil oli ju Türi aia majandusgümnaasium kahekümnendatel aastatel ja hiljem see muudeti, kodumajandus hooliks. Meie kandist on pärit ju ja töötanud palju aega valeerija Taubel tema pedagoogitöö oli siis kõige intensiivselt 1975 984, kus ta siis andis siin, nii Järvamaal kui kogu Eestimaal, andis korvipunumist ja makrameetunde õpetas välja väga palju käsitööinimesi. Ja nüüd pärast tema surma ongi. Edasi viinud seda, mida Temasin alustas, käsitöömeister on tegelikult ju ma kujutan ette läbi aastasadade, eestlastel polnud tegelikult hinnatud ja austatud inimene kõik oma käega oskad midagi ilusat teha. See on kadestamisväärt. Kuidas need inimesed on, nad erilised siin teie mail, et nad oskavad nii paljusid asju? Ei, ma ei ütleks, et nad on erilised inimesed nagu inimesed ikka, aga kuidagi nad on väga huvitatud käsitöö tegemisest ja tahavad ennast edasi arendada ja noh, kasutavad selleks igasuguseid võimalusi ja nad lausa ise tulevad minu juurde siin ja ütlevad, et teeme neid ja neid käsitööringe ja ja no lihtsalt, no sest iga inimesel ikka peale suruda ei saa üht või teist asja, eks ole ju. Et noh, mina olen nüüd siin ja, aga mul on lihtsalt kerge siin eest vedada, sest rahvas tuleb ja ise pakub välja lihtsalt varianti, mida võiks teha ja mida siin enne on tehtud ja ja ma ütleksin väga loomealdis inimesed elavad siin, Järvamaal. Seda ma kujutan ette nendele inimestele ka väga rõõm kuulda teie suust, kes ikkagi noh, mõned asjad peate organiseerima ja natuke eeskätt ja igal juhul peabki olema. Nojah, seda muidugi ja ma olen olnud nagu siin kultuurimaja kunstnik Türil ja siis oligi nagu minu organiseerida kõik need käsitöö ja maalinäitused ja peale selle ma ise olen nüüd juhendanud 17 aastat suuri maja, kunstiringi, nii täiskasvanute, laste kui noortegruppe. Nii et noh, niisugune järelkasv on täiesti olemas, nii kunsti, selle pealt ka. Ja huvitav on see, Ma tulin siia Türil elama ja hakkasin tegema kultuurimajas kunstiringi. Siis panin kuulutuse välja, et hakkab toimuma kunstiring ja ma panin noh, niimoodi tuppa, kus ma nagu mõtlesin, et kunstiringi maks hakkab saama kolm neli tooli ja mõtlesin, et no kui tuleb nüüd noh, ma toon mõne tooli juurde, võib-olla neli-viis inimest tuleb linna pealt kokku, kes on huvitatud maalimisest ja kui siis kellaaeg kätte jõudis siis oli niimoodi, et tuli kokku 17 inimest ja Boleyn kahte kätt kokku. Et kas tõesti noh, küllaltki väikeses linnas ju on nii palju inimesi, kes, kes on teinud, joonistanud ja, ja tahavad seda edasi teha. Ja ma avaldasin kohe tõelist imestust neile inimestele ja noh, siis tuli välja, et siin on ennem ka natuke aega kunstiring olnud ja muidugi isa tuli lihtsalt niimoodi, et, et olid enne kodus pliiatsiga joonistanud või teinud postkaartidel sildi maha. Ja, ja kõik need inimesed tulid sooviga ennast täiendada ja tõsiselt asjaga tegelema hakata ja see on jäänud nagu siiamaani kogu see grupp osa on muidugi noh nagu ikka gruppides lahkub elamaski näiteks siit osa on lahkunud manalasse, aga see põhigrupp on jäänud ja me korraldame pidevalt, näitas, meil on üle sajakonna näituse korraldatud maalinäitusi pluss peale selle need käsitöönäitused ja muud asjad. Mis te arvate, mis sunnib inimest maalima? No mis sunnib inimest maalima, võib-olla, et ma teiste seisukohalt ehk ei oskagi öelda, igaüks leiab ise, millega ennast maandab. Aga no minul on ta lihtsalt algul oli nagu hobi. Aga nüüd on ta jah, nagu niimoodi välja kasvanud. Meelisharrastusteks lausa, ma ütleksin, milleta ei saa, eladagi, päev on tühi, kui ma ei maali ühel päeval ja ongi selle tööga, mis ma praegu teen rahvakunstiühingu nagu eestvedamisega, selline, et vahel ma tunnengi, et äkki võiks keegi teine sellega tegelema hakata. Et võib-olla, et ma kulutan liiga palju energiat maalimise peale võib-olla, et ma selle rahvaga tegelen vähe. Nii et tegelikult muna, sest süda ikka kuulub ikka põhiliselt ikka maalimisele. No ma arvan, et ega ta ei saaks ka kõrvalt vaadata, ainult, kui, kui järsku see töö natuke soiku jääb. Ilmselt peabki kassasse sekkumadel, võib-olla ta on ikka kuskil seal südames see soov, et te tahate, et kõik asjad edeneksite läheksid ja liiguksid ja Aivo, Brüssel on meie oma maakonna kultuuriosakonna juhataja. Temaga ma olen nii palju koostööd teinud, sest tema oli ennem Türi kultuurimaja direktor siin seitse aastat harjunud temaga koostööd nagu tegema. Ja noh, tema on ikka öelnud, et et ikka niisugune inimene peab olema eesotsas, kes ise on selle asja sees. Me ei saa võtta inimest väljaspoolt, kes ainult juhtima, vaid et inimene peab nagu ise olema selle, siis ise sellega tegelema, olema sellest huvitatud, siis asi läheb noh, nii on tema arvamus olnud. Ja küllap see nii on, sellepärast et ilmselt see juhatamine ei tähenda mitte ainult mingite ürituste korraldamine, vaid ilmselt peate pidevalt loomingulist nõu andma ja ise vajate ja, ja tuge ja omavahelist suhtlemist ja see ilmselt käib loomulikult kõige selle tegevuse juurde ja kindlasti. Ja eks see loominguline inimene tahab natuke tunnustust ju ka? Jah, muidugi Austrias on tõesti vajalik. Sest noh, kui oled ise ka midagi ära teinud, siis kohe nii tahaks kuulda, mis teised ütlevad, ta ütleb kas või kriitiliselt midagi, kasvõi natukene pahastigi teinekord, aga see tuleb kasuks asjale ja kui natuke jälle saad kiitust, sellest on hea meel. Nii et igasugune, ikka teisepoolne arvamus kulub väga, väga ära. Ja selle, eks sellepärast on meil siin Põlvamaal juba nagu selle peale mõeldud ka. Sest meie meelest ikka siin ka rahvakunsti kui kunstiloomingu arengut ei, siiski, ikka viivad ju edasimeistrid. Oleme mõelnud selle peale, et ikka, kuidas meie rahvas tunnustada ja sellepärast noh, istusime siin juba nagu kolm aastat tagasi kultuuriosakonnaga maas ja mõtlesime, et kuidas ikka seda rahvast ja neid meistreid ikkagi tunnustada. Ja, ja siis no lõimegi niisuguse Järvamaa rahvakunsti meistri aunimetuse mida annab siis välja Järvamaa kultuuriosakond? Selle taga seisab meistrimedal rahaline preemia. Kultuuriosakonnal on võimalusi, kuidas toetada et anda seda preemiat välja iga aasta ja tänaseks ongi niimoodi, et, Et Järvamaa rahvakunsti meistri aunimetust oleme Järvamaal välja andnud, siis juba kolmel korral. Ja nendeks on olnud 1989. aastal Evi nurk Oisust tema on väga staažikas käsitööõpetaja kabala Oisu rahva hulgas siis 1990. aastal sai rahvakunsti meistri aunimetuse Elle Nelmre, tema elab Aravetel ja on seal nagu kohapeal põhiline entusiast kes juhendab käsitööringi 1991. aastal, seal siis möödunud aastal. Herta Hiiob. Kes on siis Türi inimene ja maalija, juhendanud aastaid Türi keskkoolis maaliringi sellel aastal. Kultuuriosakond andis meistri nimetuse rutta eestlasele demon, korvi punu ja nii, et siis nüüd ühtekokku on nagu neli inimest saanud need aunimetus. Aga räägime nüüd veel veime pakast, mida veimevakk üldse on teinud ja mida ta teeb ühingul on minu meelest noh, üks niisugune kindel suund praegusel ajal, sest kuna inimesed on unustanud ära need vanad käsitöötabad ja meie nagu oleme sellepärast võtnud oma tegevuse suunaks käsitöökoolituse ja näitusekorralduse käsitöökoolitusega. Me õpetame rahvale uusi käsitöövõtteid ja tuletame meelde vanu. Sest tõesti noh, väga palju asju on ikka siiski rahval meelest läinud, isegi vanematel inimestel ja noorem põlvkond üldse ei oska käsitööd teha, öelda kohe ausalt. Vahepeal oli ju see aeg, kus öeldi, et ei ole midagi vana üldse vaja mäletada, meil muudkui kogu aeg tuli uus elu ja ja see oli niisugune kole aeg, siis ma ise ka käisin koolis ja õppisin tegema neid kuldnokapuure ja tüdrukud ja kõik, me rajasime. Aga, ja tegime lauatöid ja ja, ja no vot ongi niisugune põlvkond, et need, kes nagu nüüd ei oska ja ei tahagi enam teha ja et lähen poodi, ostan sealt ja mis ma siis ikka pean ise tegema. Aga nüüd õnneks on jah tulnud ikka juba niisugune teine mõtlemine sisse. Et käsitöö on läinud popiks ja vaadatakse ikka, et mis on teisel juba nagu isetehtud ja kisub nagu juba selle poole, et no miks siis mina ei võiks teha ka endale midagi omapärast. Ja, ja vaata, ongi meil nüüd niisugune suund, sellepärast et et teeme kursuseid sel aastal ja need kursused, et millised me just nimelt teeme selle, me selgitame välja sügisel ja, ja oleneb sellest, mida inimesed tahavad. No muidugi me pakume välja poolset ka, et mis on olnud ja ja kuulame rahva hulgast ka, mida tahetakse. Varematel aegadel oleme teinud põhiliselt vöökursusi, rahvas tahtis, hakkas tegema nagu omale rahvarõivaid ja siis oli muidugi tarvis vööd sinna peale ja siis taheti kangesti teha vööd. Tegime siin kohe mitu-mitu aastat vööd ja teeme tänaseni töö, ei ole oma populaarsust kaotanud kursus. Aga siis 90. aastal juba hakkasime tegema nipli spitsi ja kes seda tegema ergutas, oli Mare sihre Tallinnast ja me kutsusimegi tema siia koha peale ja tema oligi meile õpetaja esimeste näpunäidete andja ja tõi kaasa Tallinnas siis nagu need nipli spitsi pulgad ka näitas, millised käivad, jättis siia näidiseks osa ja nende järgi, milles me ise oma töömeestel teha, et pulgad, janu. Siis Mare nagu õpetaski meil välja niisuguse grupi rahvast ja nendest nagu tublimad olid siis Siiri siiani ja hilja jõudvald ja nemad on nüüd kahekesi need, kes on täiesti võimelised õpetama meie rahvale ise juba diplis pitsi mehi kutsu, ei pea enam kutsuma Tallinnast kedagi juhendama. Siiri, siiani hilja jõudvalt käisid ennast veel täiendamas Tartus. Oh, mitte juurest, tema öeldakse, et on eesti niplispetsi ema. Temal on väga suured käitused korraldatud Tartus etnograafiamuuseumis ja tema meeleldi võttis meie need kaks inimeste enda juurde. Ta õpetas neile neid nippe juurde, ütles kohe algul, ma ei taha algajat, kes alles nagu esimesi võtteid õpib. Aga õnneks meil ei olnudki neid inimesed, algajad Marecifra juba oli neile sind põhitõed selgeks teinud. Ja vot siis jah, tema võttis need. Kaks inimest õpetas neile veel juurde teadmisi, nii et nemad tulid ja, ja suurte teadmistega ja hakkasidki meening siin õpetama. Kui mõnda kodusse minna, siis mida seal näha võib, näiteks niplipitsi tehnikas? Niklist, pitsi tehnikas võib teha väga palju asju teha kraesid ja linikuid. Ja muidugi, mis on nipli, spits, öeldakse, niplispets on rahvarõivapits tippis pitsi tehnikas tehtud pits käib rahvarõivakäise, see alla äärde ja tanule siia ka. Nii et tegelikult hädavajalik, et iga iga tegelikult Eestimaa neiu ja naine tunneks seda tehnikat ja oskaks seda teha ja kindlasti siis ei ole ju mõtet, kui sa teed kogu rahvarõivateed ise valmis ja siis lähed poodi, ostad lihtlabase pitsi sealt võib-olla isegi mõni arvab, et, et nailon, pitsee ju kaabits panen selle alla ei ole ikkagi eestlane, tegi niplipitsi sinna alla ja Rahva Muuseumis on ikkagi ta niimoodi väljas, et on nipli spits. Nii et tegelikult käib see ka meie rahvakunsti juurde, et iga asi ta teisega sobima ja midagi niisugust võõrast ja hoopis teisest liigist tegelikult ei panda kokku ei panda. Jah, ikka peab olema oma näppude vahelt läbi tulnud see, mis on oma rahva riiva küljes, makrameed tahetakse ka väga teha. Makrameekursus on meil ka käinud. Ja ta on huvitav Senemis tehnika ja saab kiiresti valmis, eriti jämedast materjalist ja inimesi huvitab, tehakse terveid kardinaid tubadesse siis on süstikpits, mida nüüd meile on nagu rahva lõpetanud, hilja jõudvalt tema käest Tallinnas õppimas, seda kursustel ilmsel talvel ja siis tema on niisugune inimene, kes Sistik pitsi valdab, täiesti möödunud aastal tegime lapiteki kursuse ja gobelaini kursuse ja nende õpetajateks olid meil noored inimesed, kes on Kehtna kodumajanduskooli lõpetanud. Ja muidugi praegusel ajal, kus on kõik nii väga kallis, lapiteki tehnika tagav, meeldis rahvale, sest saab lappides teha odavalt. Tänavu kevadel oli ju Tallinnasse lauluväljaku ruumides väga huvitav lapiteki näiks. Kas teie meistrite töid oli ka seal? Ma ei oskagi seda öelda, sest seal ei olnud juures, kust need tööd olid toodud ja ma ei oskagi seda tõesti öelda, kuigi jah, me käisime oma grupiga seal ka kollektiivselt, käisime seda vaatamas. Aga jah, tegime oma näituse eest Järvamaa kultuurikeskuses paides ja need, kes vaatama tulid, ütlesid, et see näitus ei jäänud alla Tallinna näitusest. Nii et noh, kui ma selle välja nagu kuulutasin lapiteki näituse, siis ma mõtlesin küll, et noh, et kui me väiksesse ruumi paneme kuskile sinna natukene, et ega palju ei tooda kohale ja lõpptulemus oli niimoodi, et vaatasin, et kuhu neid riputada, asjad olid suured, lõika lapitekid, suured suured lapitekid ja lapitehnikas tehtud kardinad. Ja no ikka kõikvõimalikke asju ja rahvas jäi väga rahule, sest saadi väga palju ideid. Mõtteid sellelt näituselt. Aga siis, mis teine veel oli, riiutehnika näitus meil kavas oli noh, nagu tegelikult oli padjapäeva nime all, aga sinna tuli nagu kohale riiutehnikas tehtud ka neid patju ja mul siis Helja jõudvalt rääkis sellest Cruzz riiust, see on siis niisugune näiteks sokid-kindad, mis on ära kulunud, kui need üles harutada, siis saab sealt viie sentimeetrise pikkuse lõngajuppi, millest teha kross Reiut ja see oli väga omapära, Nonii rahvale väga meeldis, sest noh, ikka kuna meie aeg on nii vaene praegu ja no mis me jookseme sinna poodi siis kõike ostma kalli raha eest, eks ole. Noh, vaatame, mis meil ikka kodus on seal kaltsukotis ja ikka neid riidetükke ja vanu sokke-sukki ja me saame ilusa uue asja teha ja kõik olid nii üllatunud, ütlesid kohe tõesti, et ma lähen koju ja hakkan proovima, mul on muidugi ja ma ei ole selle pealegi tulnud. Nii et noh, me leidsime, et niisugused päevad, mis miga kuu siin Järvamaa kultuurikeskuses, korraldasime lapiteki päev padjapäev pitsipäev? Jah, rahvas nagu jäi väga rahule, et see ongi nagu vastastikune, siis et ühelt poolt see inimene, kes on ise midagi teinud, tal on tegelikult ilmselt natuke põnev teada saada, kuidas teised tema tööd vaatavad ja samal ajal läheb inimene näitusele niisugusele, et midagi iseenda jaoks saada. Kui ta nüüd ise päris käsitöötegija ole, siis ta ilmselt saatma võib-olla hoopis mõne teiselaadilise huvitavamat Ta või idee või ta saab vähemalt elamuse sellest väga paljud tulevad elamust otsima, et ma olen ju küsitlenud rahvast, kes käivad näitustel ja saad kohe ja tänavad, et küll on hea, et te tegite, tehke veel niisuguseid näitusi, et kohe noh, pani kohe mõte peas liikuma, näitas, et selle jaoks nagu ikka peavadki, peabki ikka korraldama. Sa ei saa seda kunagi mõelda, et ükskord lõpetame näituste tegemise ära, et noh, et see aeg on nagu ümber seda seal nüüd küll kunagi mõelda, sest ikka näitas, on see koht, kus inimene ideid saab, sellepärast on ikka ka ütleme ühte niisugust ühingut vajad, näitas yldse korraldanu, keegi peab ikka mingisuguse niisuguse organisatsioonilise töö enda peale võtma. Et see veimevakk on siis nüüd olnud niisugune? Jah, muidugi. Ja keegi peab olema jah, eesotsas, kes seda käsitöö koolitust korraldab ja näitusetegevust korraldab, ilma selleta ikka ei ole mõeldav, näitas, ikka on saanud teha paljudes kohtades küll nende ütleme selle 17 aasta jooksul, mis mina olen siin Järvamaal nagu korraldanud neid näitusi. Noh, mis siin on, meil on ühed suuremad näitused, näiteks Eesti-Läti-Leedu ühisnäitused saanud nagu traditsiooniks, sest saldus maseid jai Paide on nagu sõprussidemetes ja siis ikka käib nende kontserdid juurde, see näituste vahetus ka suurem näitus oli, kuhu siis nagu kultuuriministeerium palus meid nagu minna Eestit esindama, oli komis sõdowgaaris. See oli 1991. aastal 13 kuni 21 august ja see oli teine rahvusvaheline Me ugri folkloorifestival. Ja meie siis Järvamaa läksin Eestit esindava käsitöö näitusega ja koos näidistundidega. Nii et meie kori punujad ja vöödigijad tegid seal näidistundi ka siis peale silla rahvas käis veel ka eelmisel aastal maris Joscaroolasse loid hõimupäevad, seal nad käisid koos Palmse rahvamuusikutega jälle samuti näituse leidis tunnid. Käsitöös. No mina käisin komis kaasas Näitust kujundamas, aga maris seal nagu niisugust suurt näitust ei pidanud kujundama, kus nad käisid seal nendes punktides kontserte andmas seal nagu panid niisuguse väikese näituse ka nagu kohapeal üles korjasid kohe ära ka hoolimata sellest, mis keelt inimesed räägivad, ilmselt see rahvakunst see käsitöömeistrite niisugune väärtus, see on tegelikult igal pool ikkagi ikkagi hinnas ikka rahvas hindab väga seda rahvakunsti ja tuleb ja uurib ja aed nii tehtigi siis vanasti ja nii käivadki siis noh, näiteks vöö, kudumine ja kõik ja noh, ikka väga huvitatud. Muidugi nüüd me juba oleme käinud Rootsis ka. Näitus tegemas sellel kevadel, muidugi nemad ütlevad niimoodi, et kahju, et neil hakkab rahvakunst juba, ongi praktiliselt nagu kadunud, nad peavad alles hakkama ellu äratama. Sest see heaoluühiskond on viinud inimese sinnani, et nad ikka tahab kõike poest osta. Ta ei ole huvitatud isetegemisest kuigi materjali ja kõike on külluses. Ja nad ütlevadki, et et noh, et kuidas te olete suutnud oma seda rahvakunsti tava niimoodi hoida ja säilitada, aga teil on noh, et kõik naturaalsed materjalid, see on hinnatav teie poolt. Nendel nagu rohkem on niisugune noh, kunstmaterjal pehme, elastne niisugune noh, selle teed nagu läinud rohkem. Et mõnes mõttes oleme me palju ka võitnud, et meil ei ole see heaoluühiskond nii kiiresti saabunud. Jah, mõnes mõttes küll ja nüüd ongi niimoodi, et kui ümberringi vaadata, kuidas elu areneb ja kuidas me kõik tahame läänele järgi jõuda siis juba tegelikult tekibki niisugune hirm, et võib-olla, et nüüd rahvas pöörab selja sellele rahvakunstile kergelt siiski on mul on küll nüüd tekkinud niisugune tunne, et me peame rohkem oma ühinguga veel tööd tegema ja rahvale teadvustama ikka, et mida ikka tuleb hinnata kõige rohkem. Et rahvas ei tormaks nüüd selle Lääne kultuuri poole suure kiirusega, aga samas on jälle muidugi nii, et kui inimene jälle näeb midagi ilusat, siis ta on nagu omamoodi, see on nagu iga kord nagu avastus, et kas tõepoolest on võimalik midagi teha päris kätega? Jah, mõnigi ütleb näiteks, kes kodus käinud, vaatavad seda laelampi, mis on tehtud ühe Koeru meistri korvi punu ja poolt. Et noh, see on nii filigraanne töö, kas see ikka on pajuvits, et ei usu lihtsalt ja ma pidin peaaegu et ise samamoodi küsima, et kuidas see ikkagi võimalik on teha. Nii et tõesti, no annab ikka imestada küll, mida ikaks inimene oma näppudega on suuteline tegema, et kui ta noh, ikka harjutab, harjutamine teeb meistriks ja ongi niimoodi, et lõpuks juba annab imetleda neid töid, mida on tehtud. On ju oluline, natuke aega, võib-olla kuskil siit Türi linnast ära minna ja mõnes kohas mujal maha istuda ja omavahel nõu pidada, jah, need seminar, laagrid on ka niimoodi, et nendes õpib ikka väga palju. Ja meil on olnud need laagrid nii maalijatele kui käsitöörahvale. Ja jälle niisugune hea tava ikka see Eesti, Läti, Leedu, nagu need ühisnäitused, nii on nüüd tavaks saanud ka need ühislaagrid ja. Ehist laager oli näiteks eelmisel aastal Mazeki ais. See oli juuni juulikuul, noh, see on niimoodi 10 päeva. Ja sel aastal ta peaks siis toimuma salduses Lätimaal see Eesti-Läti-Leedu ühislaager ja sinna saavad siis minna nii maalijad kui käsitööinimesed. Üks käsitööinimene, üks korribunoya, üks maalija, kui nad tulevad tagasi, siis jagavad oma muljeid ja teadmisi ja, ja seal nad teevad kohe praktiliselt siis seeläbi ka vigaseid võtteid ja lõpuks on näitus. Näitusel nad siis näitavad, panevad tavaliselt välja tänavale lausa kohe rahva silme ette oma näituse siis rahvas saaks ka vaatama tulla mida siis tehakse teistes vabariikides, noh, siis on meil veel olnud mahu rannas vabariiklikud maalilaagrid, kuhu siis jälle meie kunstiringi rahvas tahab väga minna. Seal on olemas juhendaja, kutseline kunstnik, kes siis laagris õpetab, kuidas mida teha, ja lõpuks selle tehakse näitus, laagrid on väga vajalikud. Me siin vahepeal rääkisime, et teinud mitmendat aastat juba nüüd siis tänavu juba neljandat aastat nimetati teil siin oma Järvamaa rahvakunsti meister. Niisugune tiitel anti välja ja teil on veel täiesti omapärane nähtus, minu arvates te teete videosid siin ka, et siis päris nagu pildiliselt ja hääleliseltki säilitada seda. Mõtlesime, et kuulutame küll need meistrid välja ei jää nagu mingit niisugust mälestust no tulevastele põlvedele näiteks kui kaugemale ette vaadata, et kes ikkagi need meistrid olid, missugused nad välja nägid ja, ja missuguseid töid platsis ikkagi tegid. Et mille eest neile siis ikkagi see meistrimedal ja niisugune aunimetus anti, et prooviks nagu midagi ise teha. Sest noh, eks kui kaugemalt tellida, ütleme videosalvestuse tegija, eks see läheb üksjagu maksma. Et proovime lihtsalt oma jõududega tuleb välja, mis tuleb. Nüüdseks on siis tehtud kõigist nendest kolmest, kes on tulnud eelmistel aastatel rahvakunstimeistriteks Eevi nurgas, kelle Nelmrist ja Herta Hiiob ist nende kodudes on need tehtud näitavad nende kodumiljööd. Sest kõik need on, huvitaval kombel on pedagoogid järelikult see ütlemine, et õpetaja on maa sool peab siin paika. Et tõesti noh, õpetaja on siiski olnud maal nii varem kui ka praegu ikkagi see inimene, kes on viinud uusi mõtteid, uusi tuuli, ikkagi maarahva hulka korraldanud neid näitusi, need videofilmid said tehtud. Ja noh, kui rahvas hiljem nyyd vaatas siis jäid rahule ja ütlesid, et ei oleks uskunudki, et nende kodud on ka niisama huvitavad, kui need inimesed ise on. Meil kõigil on oma elamised oma kodumajad olemas, kõik on noh, ise juba käsitööinimene siis ikka ju sätib oma kodu, nii et et ei oska paremat tahtagi, kõik on hästi paika pandud, oma kätega tehtud? Jaa, muidugi, koduaiad suurepärased kujundatud kultuuriosakond leidis võimaluse, et neile inimestele ka need videofilmid, mis on nagu nendest tehtud kinkida ja muidugi nad olid väga vaimustatud sellest, et nad said endale nagu kodudesse kaaned. Nendest endist tehtud videofilmid ütlesid ka, et noh, näitavad oma suguseltsile kõigile ja siis nagu mõtlesimegi nipli, spitsiasisting, piits, mida me siin õpetasime, makramee. Et võtta need video peale ja tehniliselt näidata inimesele ära, kuidas see asi käib ja koos nende töödega valmis töödega, mis saab siis selles tehnikas teha. Ja saigi nagu see talv sellele pühendatud, nii et neid võtteid hakkasime tegema alates sügisest kaameraga koha peal ja võtma siis neid kursuseid ülesse kohe lausa kursuse koha peal siis kui juhendaja seal juhendas. Ja minu meelest need on ka väga toredasti välja tulnud, kuidas juhenda õpetajat, rahvast ühesõnaga, teeb inimestele metoodiliselt selgeks ja see kõik on nüüd selle video peal peale selle video peal ka näituste avamised, päris mitmed maalinäitused, nende avamised, et kõige suurema näitus on alati meil peale võetud ka Järvamaa rahvakunstipäevad. Need, mis veel igal kevadel toimuvad. Ja ma usun, et kui nüüd inimene vaatab tõesti seda käsitöö tegemist ja siis neid näitusi, et no kui me midagi muud, kui me selle inimese noh, ei pane päris käsitööd tegema, et siis vähemalt tekib tal huvi selle vastu Mis te arvate ise, eks sihtima igas paigas tegeletakse käsitööga, aga mulle tundub, et just nimelt Järvamaa tüli on siiski viimastel aastatel on see keskpunkt, kus on kuulda siin toimuvat igasuguseid just nimelt käsitöönäitused, et siin on lillelaat, mis on tõesti terveks eestimaa suureks sündmuseks juba saanud. Kas selle kandi inimestesse on natuke midagi rohkemat või on soodsam pind nii ühte kui teist on kindlasti. Ja noh, need lillelaadad ja kodukultuur üldse võib-olla tõesti, et on natukene, ehk on kõrgem ütleme, võib-olla sellist Eestimaa keskmisest kui niimoodi võtta, sest meil on väga valiga kurandatud siin Türi linnavalitsuses korraldanud neid kodukultuuripäevi ikka ka juba väga palju aastaid ja ja meil on ju väga palju koduaedu ilusaid siin. Ja kui siis lillelaadapäevade ajal kunstisõidud korraldatakse ekskursiooni kaunimates koduaedades. Ja noh, rahvas tõesti ütleb, et teil on tõesti ilusaid koduaedu ja niiet issand, mulli võtnud minu meelest küll nii budu ainult kujunduse suhtes. Nii kodusisemuse kujunduse suhtes. Võib-olla isegi jah, et nii rahvas kannab isegi palju rahvarõivaid juba, kui niimoodi rühmapeod on. Ja üldse noh, oma tehtud kas või näiteks seal piiblis pitsi või makrameetehnika, sama tehti, testid on kasvõi tavaliste kleitide peal noh, niisugust asja või siis omatehtud niisuguseid riidikule, käekotikesi ja seda näeb ikka väga palju. Ja see kõik ongi väga oluline inimese jaoks ta oma käega oskab teha ilusat asja. Ja muidugi, ja, ja oma kodu oskab kauniks teha. Ja siis muutub ta seesmiselt kaisid enamaks kaunimaks. Ja see ühtekokku on kõik noh, väga väga kena see, et meie inimestega tegeleb