Ja täna on meie ees Mihkel Kampmaa. Eesti kirjandusloo peajooned. Stuudios on Märt Väljataga. Hando Runnel-l on kena luuletus pealkirjaga eesti klassik, milles seisab. Korrus oli raske, haridust ei anta kaikaid kodarasse, saksad pildusid adra taga käies mõtte tööle, hakkas oma käe peal tähed selgeks, õpiski oma ajaleht himu käima panna. Tsensor oli vastu, kõik see pahandas vaimustuse londi, mis ju rinnas põles metsalise kombel. Elu kahandas ühe käega atra, teise käega sulge kolmandaga kannelt hoidis ärgas mees. Kopsuhaigus murdis selle elu, julge tema sõna elab kirjatähe sees. Sinna mõne klišee vee abil loodud Ilus koondportree ärkamisaegsest kirjamehest. Servamisi klapib see pilt ka Mihkel Kampmaa palge joontega, kes elas õnneks küll kaua ja kellest suur osa luuletuses kirjeldatud katsumusi mööda läks. Kampmann sündis 1867. aastal piss Valgas, Krestriks töötas Väike-Maarjas köstri. Nakkus läks kirikusse vaatajaga tülli. Toimetas Viljandis Sakalat oli taas köster-kooliõpetaja, kuni läks 20.-te aastate lõpul pensionile ja suri 43. aastal. Ta tõlkis Haine ja Puškini värsse jutukesi kogus rahvaluulet, avaldas oma salmi kogu, mille pealkiri kandle hääled ei paista just originaalsusega silma. Ja kirjutas kõik see aeg, kooliõpikuid ja muud rahva valgustusliku kirjavara. Mihkel Kampmaa tütar meenutab nii kaugele, kui mu kujutlus mind möödunust kannab. Mäletan oma isa aina töötamas, mida ta kirjutas või luges, sellele võib vastata kõike. Alati oli ta kummargil töölaua taga sulg krabises paberil. Mida ta seal kõike kirjutas, sellest olen mina lugenud vähe, kuid Mihkel Kampmaa neljaköiteline Eesti Kirjanduse peajooned püsib selles siiani suurejoonelise monumendina. Säärane moodsa aja leidus nagu rahvus ja rahvusriik eeldab oma olemasoluks rahvuskultuuri. Rahvuskirjandus on selles kesksel kohal. Kuid rahvuskultuur ja kirjandus hakkavad mingil ajal vajama rahvuskirjanduslugusid. Ja veel hilisemal ajal seal hakkab tugevnema veel kirjandus selle kohta, kuidas tuleb kirjutada kirjanduse kohta ja siis veel selle kohta, kuidas kirjutada kirjanduse ülekirjutamise, ülekirjutamise kohta ja nii edasi. Kultuuridžunglis tekib nii-öelda oma ladva elu, need kriitilist teoreetilis-meetodit loogilised liaanid, mis on alusmetsast ja mullastikust juba kaugele võõrdunud. Džungliladvast alusmets enam ei paista. Mihkel Kampmaa kirjanduslugu asub oma massiivsuses ju seal kusagil päris all. Mullastiku ligi. Kirjandusloolane peab ju esmalt tutvuma autoritelt töödega elu faktidega ja nende ühiskondliku ja ideelise taustaga või nagu kampmaa ütles, tagaseinaga faktide puhul pole kirjandusuurija fantaasiast suurt abi, need tuleb teha kindlaks kannatlikku tagumiku tööga. Mõistagi olnud Kampmann esimene Eesti kirjandusloo kirjutaja. Esimene taoline ilmus juba Dietrich Heinrich Jürgensoni sulest. Kui eestikeelset kirjandust oli alles väga vähe kirjutatud postuumselt aastail 1843 kuni 44. Ometigi pidi Kampmann paljusid asju alles hakkama kindlaks tegema. Tänapäeval, kui me tahame teada mõne suurmehe eluda juhtumeid, siis me pöördume teatmeteoste poole. Isegi kirjandusuurijad ei lähe enamasti arhiivi kontrollima, kas Anton Hansen Tammsaare ikka sündis 30. või vana kalendri järgi 18. jaanuaril 1878 kuid kamp maal polnud enamasti sääraseid teatmeteoseid kusagilt võtta. Hoopis tema enda kirjanduslugu on kujunenud üheks sääraseks teatmeteoseks, kust faktid on rännanud teiste uurijate töödesse. Kampa hakkas kirjandust peajoonte jaoks materjali koguma. Selle see on siis 20. sajandi esimesel kümnendil saates elavatele autoritele ja surnud autorite sugulastele-tuttavatele põhjalikke küsitluslehti. Köster-kooliõpetaja ambitsioon on ikka see ettevõtmine kirjutada üldine eesti kirjanduslugu tekitavat kaasaegsetes ka pahameelt. Doktorikraadiga kõiketeadja Karl August Hermann on vihane ja nooreestlased urisevad. Herman kirjutab 1908. aastal. Teie pidada eesti kirjanduse ajalugu uuesti välja andma eesti kirjanduse ajalugu. Teaduse põld on kolmanda kolm neljandikku minu oma aastat olen kogunud ja väsimata töödelnud seda teadust süstematiseerida materjalide põhjal, mis ainult minu kogutud ja mesilase Virkusel ivakeste kaupa otsitud. Avaldan protesti selle vastu, kes minu põllult lõigata ihkab, kus ta ei ole külvanud peajoonte kolmatati aku arvustades. Tuglas, et tema lauseid Juhan Liivist on seal muudkui korratud. Ka nõukogude aegsed leksikonid nimetavad DEA jooni eklektiliseks, referatiivseks ja ebajärjekindlaks. Ameti on nõukogude ajal ilmunud viieköiteline eesti kirjanduse ajalugu, määratulteklektilisem referatiivsem. Lisaks jääb mulje, et kõik selle autorid ei ole vaevunud kõiki käsitluse aluseid teoseid lugemagi katma, otsustas liigendada eesti kirjandust. Noh, nii-öelda voolulooliselt, see tähendab ismide võttes eelduseks, et igasugune läänemaine kirjandus Eesti oma sealhulgas on teinud hilisemas ajaloos läbi liikumise sentimentalismist, romantismi, sealt realismi ning impressionistliku uusromantismi ja nii edasi. Ja ehkki niisugune skeem väga hästi eesti kirjandusele istu näiteks ärkamisaegsel Eesti romantismi, pole just palju pistmist saksa ja inglise kõrgromantismi, ka on see ikkagi parem kui igasuguse liigenduse puudumine. Tähendab päeval, kui vaieldakse selle üle, millal vahetusmodernism eesti kirjanduses välja realismi ja millal tuli postmodernism, liigutakse ikka veel Kamp maalikus, vooluloolises voolusängis. Peajoonte esimesed kaks köidet ilmusid 1912 kuni 13, kolmas köide 1923 ja neljas 1936 Sakala toimetajana Väike-Maarja luule Barnassi kaaskondlasena diletantlik värsise panna ja alalhoidlikke kirjameeste sõbrana iseloomustab kampmaa, eriti suure sisseelamisega just 19. sajandi teise poole kirjandust. Kardan siiani ei ole paremate üldülevaadet sellest perioodist, kui kampa peajoonte teine jagu realismi käsitledes muutub ta alalhoidlik toon poleemilisemaks. 20. sajandi algul elas Eesti ühiskond ja kultuur läbi peaaegu sama radikaalse murrangu kui kümmekond aastat tagasi. Seetõttu meenutavat mõned kampmaa seisukohad Vilde ja teiste realistide naturalistide kohta sageli tänapäeval vahetevahel kostvat hala uuel ajal esile astunud jutukirjanikke üle, kuigi võitlevad kraamiga Vildel ja tänapäeva mediteerivatele. Elu kujutajatel. Palju kokkupuutepunkte just pole. Kampa ütleb Vilde puhul, mida võibki näha see, kes turu pealt templisse vaatab. Realismi tagaseina kirjeldab nõnda vene egoism, kirge, lodevus imbus aegamööda ühe osa meie seltskonnaveresse venekult tuuriga läbi imbunud haritlaste keskel on isikuid, kes ei väsi eeskujuga õpetamast, et töö tegemine on lollus. Samuti eitavad nad sõnaga ning teoga meeleausust, hoolikat kutsetööd ja puhtaid elukombeid. Seesugune oli eesti vaimline õhkkond, kui realistlik kunstikäsitlus siia jõudis. Ja teisel iseloomustab ta uue ajamaterjalist radikaale niiviisi. Need olid vabamõtlejad, kes mitte isiklikult ilmavaate pärast ei võidelnud, vaid uuemast moodu Magazinist ilmavaatelise pidu kuuevalmilt ostsid, et vaatajate tähelepanu enese peale pöörata. Ja kui siis hooaeg mööda sai, panite jälle varna. Uus ilmavaade püüab ümber hinnata ehk vähemalt halvustada paleusi usutunnet kõlbdust eitab peenemaid läbikäimise viise seltskonnas haritud inimese euroopalist välimust, isegi esteetilisi püüdeid, muusikat ja luulet. Härrased alalhoidlikust meelest kantud poleemilised lõigud on kampa harvad. Peajoonte viimases köites ilmneb pigem vana koolmeistri aus püüd mõista isegi talle vaimu kaugeid uue kirjanduse voolusid. Näha on ka autori hoolas töö eneseharimisele saksakeelse uuema humanitaar Ta alal ja kokkuvõttes võib tänaselt vaate veerult jääda nõusse lilli Suburgi hinnanguga Eesti kirjandusloo peajoonte kohta. Igalt leheküljelt paistab ikka kampmaa meele õiglus, erapooletus ja heasüdamlik välja. Iga kirjaniku häid omadusi loodakse hoolega päeva paistele kuna tema nõrkusi halvemaid omadusi ainult möödaminnes puudutatakse. Mihkel Kampmaa Eesti kirjandusloo peajoontest rääkis Märt Väljataga