1900 seitsmeteistkümnendal aastal ilmus Henrik Visnapuu luulekogu amores ja täna sirvib seda meie päevade noor luuletaja Jürgen Rooste. Sumises köis roosa all, kui nümfid hõljusid, neitsid siidkangad, noori liikmeid, peitsid orkester valjult, mürtsus üleval. Ja häälte joal heitsid vaskpillid, viled, viiulite keeled. Kui vahuveinis kihasevad meeled. Nii ma siis räägin võib-olla pisut Henrik Visnapuust, nimelt see mees on siis minu jaoks olnud üks kõige olulisem eesti luuletaja. Ja need teised mehed, kes minu jaoks on olulised olnud, on ühel või teisel moel temalt midagi üle võtnud või tema radu jätkanud. Visnapuu oli siis tegelikult ju külakooli õpetaja, tema boheemlaslik periood või surnuga seotud järk võiks mingis suhtes olla isegi veider või ootamatu, aga arvatavasti tollal see nii polnud, et see Halitlaseks olemine Eestis üleüldse oli mingis suhtes nurga all. Hiljem sai Visnapuust muidugi riigitruu kirjanik Kultuurkapitali ja mitme riigiasutuse oluline figuur ning veel hiljem siis pagulaslaulik. Aga sellest on võib-olla täna räägikski. Visnapuu oli ikkagi oma algusaegadel hoopis midagi muuta, oli just nimelt revolutsioon Häädemuutja. Nimelt praegusel hetkel on kasutusel termin etnoturism, mida seostatakse peamiselt, et Lõuna-Eesti ringkondadega ja muidugi ka väiksemate soome-ugri rahvaste kunstnikega. Aga Visnapuu ju, miks siis kõige otsesemalt etno ja fotorismi, ehk ta võttis siis kulturismi mõjutusi segas neid nii rahvale olulisi kui tahvli luulise lahva keelelise elemendiga et tema, tartu keel on omaette nähtus selle peale Mostotsiksingi ühe tartukeelsed Eleegia ma ei laula sõbra, mitte kava, olen teie sean teisest perest vara, jätte madel rõõmu, laupäeva pea lahkub, siig laulab verest punasest, mis kuuma Prinnun Aion. Jumalagajätt saab viimsest Terest. Taas suvina siis, kui värve saan, Keva jäidsmit pudet üle hauva mehitsemist suvisema paljon. Sõda ma ei laula mitte kava, veri tuli, on varsti kustub igatsus hinge Rosterava ja siis Siigi raugeb, kangeb kustub. 1911. aasta tekst, enne suurt sõda enne revolutsiooni on ennekõike seda, nii et see on siis mingisugustes Visnapuulätte selline Tartumaaline, ootaks võib-olla kohe teised temalt tartukeelse teksti siia kõrvale. Issand halesta, issanda halestamina hinge, palava lätete vägevat iha halest ahastust tundva hingehullude mõtete mütsikat viha. Ära Villüü ära hävita, minna Äravil murraras sõko minna HEA jälla, kus tahab liha. Alasti naiste ning horte perre Kisop Mohhimo, kõik tiivive sinne, värati Mano konsivam kerra tõmmanud ennast, et valvata Lynne ära Villüü ära hävita, minna Äravil murra ära sõko minna. Maisad pöörda, ei teisi teid minna. See on mingis suhtes ehtne Visnapuu ja see on ka see, kuhu ma tahaks jõuda. Nimelt õrn mehelikkus või see, mis on eesti kirjandusest praegu täielikult katkenud või kadunud nimelt selline mehelik ja õrn, erootiline joon, et kuigi meil on praegusel hetkel isegi homoerootilist luulete päris tugevat on meil peaaegu puudu julge hetero, erootiline luule, et see on mingi Eestis selja taha jäetud järk, et me võime võib-olla rääkida ainult Johni piisotamest siin, kes muide ju stiiliselt mitmeti viitab Visnapuule ka tema kordused ja siis just müstilised mõttekäigud võivad vabalt seostuda Visnapuutekstidega. Aga see on midagi, mis on lihtsalt oksi jäänud kuidagi. Ja peale selle mitte ainult siis erootikajulgus, vaid üldse selline härrasmehelik või seikleja, lik, rüütellik lähenemine. Kõigele igal pool on võimutsemas üksnes selline hermafrodiit, tne kirjandus, mis Eestis ehk jätka Parbujate liini kõige rohkem, kuna arvujate luules seda elulähedust ja jõuliste tootikat samuti ju pole. Peaaegu. Ma võtaksin siia jälle kirjanduse näiteid, need juurdelust elada, meelt paisutab. Ah kuidas temaga aisutab meeles veelaht, tunnen veelda käte soojust koduteel. Kuidas ta mind magatas, kuldõuna imelisiga. Palje Nisiga hingamise Vagatas oma pehme kätega armad semisel lättega mind hommikuni hoidis ta lust, naise ihu valitses ta. Ah, lõhnad tema särkides, hjustes naise, märkides. Neisse joobusin, vast päiksetõusuks, loobusin, kus lõikas huuli, vahedus, ah nahas samet, mahedus, rinde põlvi, pigistus hullu eilne pigistus. Naine ihkas, tahtsin, ma, olen üleannetu või anda mees nii mannetu, ükskõik see nii see eluga. Ja tegelikult selle teksti lõpus ma jätan siin natuke vahele, aga siin tuleb midagi eht Visnapuulikku või vähemasti, mis eesti kirjanduses on beeta tehtud üsna poolikuks, kuid esimeses koguses poole, siis on tegelikult seda vähe. Ah, kuulen, kuidas Huisatakse, nii heledasti Lepistikus Rimm, ramm, lim ramm käib häälte trepistikus hali halloo, halloo, mu enda sees just glossolaaliat ja onumatu poeetika, mis on Visnapuu ligi omistatud on tegelikult siin esimeses raamatus harv. Ja kui seda koorest läbivalt vaadata, siis tegelikult ta ei ole ühtlane ja tugev raamat, siin on päris palju täitematerjali. Aga 20. sajandi lõpu suhtes, mida me ikkagi praegu veel elame käib see just nimelt kaasaegse kirjandusteaduse radu mööda, sest et oluline on retseptsioon, kogu see taust. Et Visnapuu annabki oma nõrgemad tekstid, et me saaksime neid võrrelda ja et me saaksime juurde nii psühholoogilise kui kapositiivistliku tausta, me võime oletada, mis temaga on toimunud, et vähemasti psühholoogilisel maastikul Minu jaoks oluline tekst neitsi saunas pani helevalge särgi ihu hääle roosilise õitsva ihu üle leilis pesemise järgi pani paljad käsivarred sülle põlvi, hääle ahte pesisele märgi pesi ära, leelis puhkes õitsema, hõõgub ihu, silmad hiiglat kuuma järgi tõukas taha juuste raske vihu põllud ta ära. Kui nad teaksid, kui nad teaksid seda tundi. Milder menetluses andis ära enda läbi tänavateda, veaksid Verde peksaksita valge selja enne tundi. Ah, ta pesi jahta, pesi kuumas leilis, rindevalmid, õunad, niude lohud, Uhtise ära karge vesimehehimuliste huulte ohud kuumas leilis. See on just selline puhastav ja mingis suhtes meditatiivne laul siin samamoodi nende korduste ja mõttemängudega visaku annab kätte selle müstilise või nõiaks olemise mõte või just nimelt on see eesti kirjanduse üks kõige suurem meesnõid või sõna ja rohkem kui Arbojad mida tõesti on peetud olulisemaks võib-olla eesti kirjanduse üldises pildis, et tegelikult ma olen kuulnud Visnap Moosese kohta isegi öeldavat, et see raamat ei ole eriti midagi väärt võrreldes tema isamaa lauludega ja et see on nõrk teksti poolest. Aga ma üritaks kähku otsi kokku tõmmata, nimelt kui see raamat Ta läheb niiviisi mõtte, armastuse ladu ja räägib nii lahkuminekust kui armastusest ja lihalisest armastusest ja emast ja pühast naisest ja hoorast kõigest. Siis ta maabub piss veidikene julgemalt vihasemalt, kui seda oodata võiks, sest Visnapuu kohtleb enne ühte teksti siin raamatus kõiki üsna pühalt. Aga just nimelt mõnitus oma Ekspressionismiga loob nagu mingi uue ruumi siia ja ma oleks selle tekstiga ette. Mõnitus. Lokkav mobiilaps, suitsu vilistab, jahib hüvesti, neitsid sile kõhulised. Hüvasti, naised punnis, tavalised rong, kiigub, liigub pehme kevadtuul. Mind mähib. Hüvasti, hästi daamid, valgenahalised. Kui hään viimaks minna, jätta selja taha kõik armastuse vagad, magamised, kõik südame ning ihujagamised ja visata kui paberossi otsad maha. Kõik mälestused, lõpulised, päramised. Synlabile, sirelites, Toomessdeede. Ah kondilised kaelad, raagus käed. Ära imet magad, rindemäed, teed, ummistati tuhmunud silmi, veede oioi, kui lahtunud vahtu, teie viine väed. Rong hõigub lillelistes, Jaanus seisab. Hüvesti Bakal juuksed higis, jalad reied jämedad, kui pakud talad, kuis võistil tulla iial hirmus hullus pähe, et jääksin, teie juurekülmad, sibud, kalad. Hüvasti, hästi. Hapunahksed, noored neitsid. Hüvasti, naised, lihahimulised roojad. Hüvasti, kahejalgsed lastetoojad kes leivanäljas bordus mehe juures juure heitsid. Nii kaua, kuni nende kubeme veel soojad tong vilistades õhtu valgusesse vurab. Hüvasti, see, kes Igaroojust kannad. Hüvasti kutsuvad mind uued rannad. Rong kiigub, liigub mõte meeltes, vabalt sulab hüvasti, hästi raskejalgsed jumalannad. Ja see ongi mingi Visnapuu siin üleolek käega löö, see on midagi, mida ta eesti kirjandusse sel hetkel juurde andis ja mida kinnitas kõigeks ajaks. Ma võiks veel rääkida, aga ei räägi. Jörgen raste servis Henrik Visnapuu luulekogu amores.