Täna on stuudios Andres Ehin ja ta räägib ühest talle mõju avaldanud luuleraamatust. Ilmar Laapani ankruketi lõpp on laulu algus, see on juba väga pikki aegu üks luulekogu, mis on mind võlunud. See võlus mind enne, kui ma seda luulekogu lugeda saingi. Sest Laaban oli üks esimesi pagulaskirjanikke, kellest ma kuulda sain, tavaliselt neist ei räägitud ja viiekümnendatel ja 56. aasta loomingus oli, oli Laabani luulet tõsi ja seal oli ka see võluv autoportree, mis algab sõnadega, et ma lähen kanadi, millal kullanud raju, ma olen jäämäekuub ja köietantsija Lott. Ma olen auto mootor, mis egips sipelgaid. Ma olen must lipp, ahvi peos. Olen Peipsist õhu mullina tõusnud kell, mille osutada Dixon, haug ja bussiga jälitas tint, ma olen leinava ema rõve naer. Ja nii edasi ja nii edasi. Taheti küll ka näidata, et, et see on väga paha ja väga dekadentlik. Ja sellepärast oli kohe juures una lahe tootja, aga Uno lahe paroodia ei paistnud silma sugugi nii suure fantaasiarikkusega ja ei ka natukene igavaks, võrreldes selle Laabanika tol korral mõtlesime, vaatasime, et laabody kauge esiisa on ehk Eduard Vilde luuletus tokerjatud siin kena vinkjana, tokerjad hääbuvad, tokerjate hääbuvad singudes hingeroovilt vaid Vaida tõuseb Küütuvuste käide, võitleb südame vaikselt surmale, krat kükitas katusel, poos pihku ja nuttis. Ta oli nii nagu jookseksid jänesed plektoru mööda igaviku poole puru bulast suus. Seal ikka ühes Vilde novellis uuele teele, kus, kus üks hull luuletaja toob toimetajale ja toimetaja paneb niisugust luuletust väga pahaks. Aga küllap oli Bilde seda tobedat luuletuste sisega mõnulenud. Nii et see on sürrealismi lõbuilmeline pool. Aga sürrealismi traagiline pool on Laabanist täiesti olemas. Nagu öeldakse, et sürrealism on lõbu ilmelises, kuid traagilises konfliktis olemasolevaga ja teinekord seda lõbu ilmet rohkem. Teinekord on traagikat rohkem. Ta kogus luulepilt viiekümnendatel aastatel kõik need väga viimistletud treitud Puškini või Lermontovi taolistes Jambides eesti luuletused, mis täitsid sotsialistliku realismi põhiülesannet kiita parteid ja valitsust neile arusaadavas vormis. See kõik noh, mõningatel üksikutel juhtudel tegi ka nalja, aga üldiselt seal ikka kallame hall ja igav ja, ja kui sattus kätte midagi niisugust Laabani taolist, siis oli see ikka puhas lõbu ja ja puhkus ja teinekord mõnes luuletuses läks käski pingeni nii suureks, et see kas kõikvõimalikelt lõbu, piirid noh, rohkem kui mingi väike pisku, mis oli Loomingus ilmunud, rohkemat meile ei antud. Oli siis 55. 56., aga siis, kui ma ülikooli läksin, siis saadeti pagulasluulet Jaan Kaplinskile tema sugulase, pagulaskirjaniku Arvo Mägi poolt Posti teel Arvo mägisates posti teel Eesti luule antoloogia, mis oli ilmunud Stockholmis 1959. aastal, saatnud terve raamatu, siis oleks kinni jäänud, leidnud oma paiga, võib olla b keskkomitee raamatukogus, vaatamata sellele, et seal oleks võib-olla Alt pühendus jal Kaplinskile sees nagu hiljem sellest raamatust palju pühendusega raamatuid on leitud. Aga Arvo Mägi saatis niiviisi lehekülgede või paari lehekülje kaudu pasta antoloogiat ja neis pikapeale sai ta enam-vähem kogu antoloogia Kaplinskile edastada ja Kaplinski edastas need farmast ka Andres Ehin-ile ja ja Marju Lauristinil Ämari viidingule ja ja paljudele paljudele teistele, mille, mille tõttu Kaplinskile pahandusi tekitada taheti ülikoolist lausa välja visata. Aga igatahes siis seoses sellega aktsiooniga sain ma järjekordse pataka Laabanist, seal juba jällegi need ankruketi luuletused. Aga neid oli siis juba rohkem need, mis oli, oli välja valitud sinna antoloogiasse. Ja siis ma arvan, et see võis olla kuskil 59. aasta lõpul või 60. aasta alguses nägin ma seda raamatut tervikuna. Ma ei mäleta tädi, kus ma seda nägin, ma arvan, et see oli Artur Alliksaare juures ja Artur Alliksaar oli selle kellelgilt lugeda võtnud. Kui ma õigesti mäletan, isegi tolleaegselt sassi kurult Rein Marvetilt kelle keegi julge teadlane Rootsis käies oli julgemad kohe terve pagulus raamatu kaasa võtta. Ta, mida tavaliselt ei juletud. Ja siis kuskil 59. ja kuuekümnendad, sain ma teda ühest kohast kuskilt teisest kohast ja sain ma seda raamatut lugeda. Ja kui me loeme kõikvõimalikke ism ja sealhulgas ka sürrealismi mingisuguses võõras keeles püüame seda purssida prantsuse keeles ja vaatame iga teist kolmandat sõna sõnaraamatust ja, või otsime mingisugused inglise või venekeelsed tõlked prantsuse sõr realistidest ja see pole ikkagi see ja sa ei saa asjast sotti ja, ja sa ei saa aru, missugune vaist või missugune tunnetus on pannud luuletaja sedaviisi luulet tama. Aga nüüd oli suur hulk ja väga mitmekesist väga rikkast, väga võimsa fantaasiaga laetud sürrealismi mul kohe silmade ees ja rõõmustas mind väga ja ja ma nägin selles suurt vabadust. Nii et see ei olnud mitte nõukogude ideoloogia ahela vahetamine mingisuguse teise ideoloogia ahelate vastu või mingisse kitsa rituaalse usukanali vastu, vaid see oli üks selline maailm, mis mis lubas tõesti inimese isikupära all ja tema kõige vastuolulisema tungidel, turgatustel ja unenäolistel nägemustel ja kõigil sellel vabalt väljendada ja seda oli rõõm lugeda. Seda enam, et, et mul oli juba varem keegi ikkagi selline mõte, et luule ei ole mingisuguse lihtsa tõe äraütlemiseks, et luule ja kunst vaatlevad ütlema ikka midagi niisugust, mida muude vahenditega ütelda ei saa. Ja et maailm on täis vastuolusid, mida loogilisel teel ei lahenda, aga kujundisse mõtlemisega lahendab laabunud, näitas selle tee. Ilmar Laabani luulekogust ankruketi lõpp on laulu algus, rääkis Andres Ehin.