Päri sanetid on see raamat, millest täna räägime ja stuudios on Sirje Kiin. Kui Marie Underi esikkogu sonetid 1900 seitsmeteistkümnenda aasta septembris ilmus, oli raamatu autor, 34 aastane kahe koolilapse ema purunenud abieluga lahutuspiinades kuid samas uue jumaldava imetlev armastusega õnnistatud naine. Sajandi algul alanud varaküps ja vaimselt ebavõrdne abielu ei toonud kaasa mõistmist. Marie Underi vaimsed huvid ei leidnud kodu suhtes saksastunud raamatupidaja Karl hakkeriga. 1915. aasta kevadel Maardus puhkenud armastus noore maamõõtja Artu Ratsoniga, kellest hiljem sai Marie Underi teine seaduslik abikaasa tõi aga kaasa tundetormi, mis väljendus sonettide armastuslauludes. Suurem osa sonettidest on sündinud 1915. aasta kevade eel ja järel balangus, mil Marie Under teadvustas end naisena armukesena ja leidis end luuletajana. Enne Solettide ilmumist oli under olnud aastaid vaid mõne laulujuhuluuletaja, kelle liigutav, kuid vormilt üsna kobav ema laul oli küll esindatud mitmes tollases luule antoloogias kuid keda laiem avalikkus ei tundnud ega teadnud. Underi häbeliku esmatrükki 1904. aasta Postimehes ja hulljulget esikkogus. Omletid lahutas kogunisti 13 pikka aastat. Koos Solettidega pani under omalt poolt mängu kõik toonani tavatu kodanikujulgusega elasta, lahutamata naisena ja laste emana aastaid kokku armukesega. Just seda sõna kasutab truubaaž Artur ratsun aastaid kirjavahetuses oma muusa ja armastatu Marie Underiga. Marie Under söandas eesti kirjandusloos esmakordselt väljendada sonettides oma kõige erootilisemaid tundeid. Solettides leiab Under enda intensiivsete tunnete väljendamiseks impressionistliku kujundikeele, mis on tulvil ilu ja naudingujanu. Tänu Artur Ratsoni jumaldavale armastusele saab ta imeteldavaks ka luuletajana. Solettide läbi kasvatab ja tugevdab Marie Under oma heitliku enese uskuni naisena kui luuletajana. Tsükkel helged sonetid on selle tervenenud enesetunde otsene peegeldus. Marie Underi esikkogu Soletid ilmus 25. septembril 1917. Esimesed eksemplarid olid müügil Estonia teatris toimunud Siuru rühmituse tuluõhtul. Teos trükiti toona erakordselt suurest tiraažist 3000 eksemplari ja koguni kolmes trükis. Tekstid olid sarnased, kuid kujundus igal trükil erinev. Helged vaid armastusele pühendatud Soletid mõjusid esimese ilmasõjaaegses sumbunud õhkkonnas. Sensatsiooniliselt. Ants Oras meenutab. Seitsmeteistkümnendal aastal nähti selles Solettide sarjas otse ilmutust. Teos saavutas läbilööva menu, seda hakati viibimata tsiteerima kommenteerima, sellest joobuti selle üle peeti. Referaate vaieldi eraviisil ja avalikult oli nagu kistud eesriie terve emotsioonide kompleksi eest, mis selgus põhiolemuselt ürgseks. Kuid mida polnud osad või jule, et vaadelda niisuguse otse kohesusega, nagu Under seda tegi, kirjutas Oras. Anton Hansen Tammsaare kirjutas 19. aastal Soomes avaldamiseks mõeldud kirjas eestimaalt nördinult. Et son etes koos kunstiliselt palju õnnestunud leidus. See ei üllatanud kedagi. Õigem, seda ei pandud tähelegi. Aga et paljudes son etes julget erootilist kõdi, aimati, see kippus päris jalust rabavaks muutuma. Vanameelsed kriitikud pahandasid sonettide julgerootilisuse pärast, noored vaimustusid aga just sellepärast. Solettide seksuaalseid tundeid eksponeerib. Julgus kandus edasi ja võimendus. Siuru rühmituse rändkirjandusõhtute kaudu, mis omandasid skandaalse maine. Rohke mängulisusega korraldatud atraktiivsed kirjandusõhtud, lõid laineid nii Tallinnas, Tartus kui Viljandis Kuldse juuksepärjaga kaunis ja andekas Marie Under. Ümbritsetud meelisklevatest imetlevaid värsse retsiteerivatest meeskaaslastest. Henrik Visnapuu, Friedebert Tuglas, August Gailit Tartu Ratson. See kõik lõi sonettide ilmumisele vägeva emotsionaalse otsekui patustest kirgedest üles köetud fooni, mida ilmasõjaaegne maailmalõpumeeleolu veelgi võimendas. Underi sonettide read. Oh sukki neid, mis lõppeda ei taha. Kui sotsib hingeldes mu põlev suu või teisal, kuis kasutuste kires keerlev keha või veel su sõrmed eksisid mu pluusi siidis, siis hõlmulaates järele andis selg. Kõik need read joovastasid, erutasid, ärritasid lugejaid. Üks esimesi, kes Marie Underi suure ande ära tundis, oli luuletaja kaasaegne soome-eesti kirjanik Aino Kallas, kes läkitas juba 24. oktoobril 1907 teist Underile Helsingist postkaardi, kus ta kirjutas. Rõõmustasin väga teie sonettide üle, teid südamlikult tänades ja tervitades Aino Kallas. Under saatis oma äsja ilmunud debüütkogu eksemplari Aino Kallasele ilmselt isiklikult. Aino Kallase sulest ilmus sonettide kõige tunnustavam arvustus. Vaino Kallas tarvitas kohe arvustuse alguses imetlevalt hüüumärki ja esitles esmakordselt eesti naisluuletajate kolmikut. Sidus nad esmakordselt ühte. Koidula Anna Haava, Marie Under. Missugune trio eesti kirjanduses Koidula armastuses puutumata kuivestaal, heroiline Dionüüsin ainult isamaa armastuse ekstaasis. Anna Haava juba täiesti naine läbi ja läbi ja ainult armastus. Aga armastus, mis nagu inglite ja laste ja mille tuum ühesainsas, sõnas igatsus. Ja viimati Marie Under renessansi naine, lagrandamorös, uus Eva, kelle armastus on kõigepealt meelte rõõm. Kõigi meeltejoovastus, tõesti püha kolmainsus, vaim, hing ja keha, ütleb Aino Kallas Koidula Haava Underi kohta. Vaim, hing ja keha. Aino Kallas mitte ei karda, vaid hindab kõrgelt just sonettidesensuaalsust ja erootilisust. Marie Underi ilm on käega katsutav meelte ilm. Alles Marie Underi kaudu tuleb eesti jahedasse luulesse sensualismi kuum hingeõhk. Marie Underi luule ei ole pateetiline, ei sentiment. Reaalne Ei dekoratiivne. Tan sensuaalne meelte luule. Ta maastik on erootiline, tema lilled, mesilased, aiad, kuu, päike, kõik on täis erootilist ekstaasi. Sensualism õitseb tema luules võltsimata ja katteta. Tõsi, Aino Kallas pillab siiski ka ühe kriitilise märkuse. Kunstiliselt mitte kõige kõrgemale ei seisa, aga igatahes mitte Marie Underi erootilised orgia. Luuletused. Nende hulgas on esteetiliselt mitte maitsetavaid, mille ärritavast odavast väike rafine Mangist veel suur samm on tõelise alastioleku Iluni. Aga laiduväärsete palade kõrval on hulk teisi kussensualism rohkem varjatu ja hingestatud kuju on saanud. Aino Kallas toob näiteks veetlev ilusad luuletsüklid sirelite aegu Maardu rand, samuti päiksevanni lapsed, aiad ja õhtud. Aino Kallas hindab eriti Underi õnnestunud võrdlusi. Kuuvalge õis on puhkenud pilvepõõsas ja leiab kokkuvõttes, et Under on tulnud kirjandusse ilma mingisuguse publikumi ees korda saadetud õpilase katseta ilma kõigile nähtava arenemissiooneta. Ta esineb ühekorraga kui jõurikas ja küps kunstnik isik. Aino Kallase kartus Underi enese kordusteks tulevikus osutus asjatuks. Seevastu tema julge otsus paigutada under kohe pärast esikkogu ilmumist meie suurte naislüürikute iga põlvkonnaga pikenevasse ritta 20. sajandi täpsemaks kirjanduslikuks ennustuseks. Ehkki luuletaja, hiljem 30.-te aastate lõpus kogutud luuletuste tarvis oma esikkogu julgerootilisuse ise kunstiliselt siledamaks tsenseerib ja paljud sonetid lausa siivselt ümber kirjutab ei kahanda see sonettide toonast tunde revolutsioonilist tähendust. Solettide esmatähtsus kaasaegsele lugejale oli maailmasõja masenduseaegne teraapiline tundeelu vabastamine. Solettide kirjanduslik uudsus ja tähendus selgus alles aastakümneid hiljem. Soletid uuendasid eesti luulekeelt sõnavara ja grammatikat stiilis metafoori ja kujundikasutust, muutsid luuletuse teksti dünaamiliseks ja eestiliseks kõigi meeltega tuttavaks. Under uuendas sonettidega ka eesti luule rütmi, luues hoogsa, tugeva sisemise rütmiga litsentsi ja poeetika. Ta kasutas esmakordselt värsisiirdeid ja ühena esimestest irdriimi. Ta muutis troofi vormi vaheldusrikkaks ja julges esimesena rikkuda soneti karmi vormikuube. Ta muutis luule sisemiselt liikuvaks dünaamiliseks, kasutades rohkesti erinevaid verbe tegusõnu nii hinge kui päris maastike kujutamisel. Võib isegi öelda, et kui varasem luule oli maalinud tardunud hingemaastikke siis Marie Underi sonettidest des muutusid eesti luulemaastikud tormlevateks liikuvateks lõhnavateks kõiki meeliköitvad teks filmil intideks. Solettidest algasid nii Marie Underi kui eesti luule vitaalsed, sööstud inimmeelte, tunnete ja kujutluste kõrgusse ja sügavusse. Sirje Kiin rääkis Marie Underi luulekogust sonekid. Eks liibris? Raamatu Aasto lehekülgi.