Ja täna on meie tähelepanu keskpunktis hamson ja stuudios on Anu Saluäär. Minu jutumõtteliseks pealkirjaks on NUT homson, Maa õnnistus ja eesti kirjandus. Ja seepärast alustaksin hoopis Tammsaarest. Tammsaare Kõrboja peremees valmis mõne suvise nädala jooksul aastal 1922 Mirken ruu nimelises Eduard Virgo suvemõisas Kehra kaunissaares. Ehkki romaani idee oli tekkinud aastaid varem kõrvemaal venna talus koitjärvel. Kirjanduskriitik August ennist nägi Kõrboja peremehes otseseid eeskujusid Lääne-psühholoogilise jutustamise meistrilt, eriti Knut homsonilt. August Annist ühendab oma 43. aasta järelsõnas mitu lehekülge Kõrboja peremehe Hamsuni Taani võrdlemisele. Trotsliku uljas leitnant On sarnanevat mitmes osas katku Villuga. Teise naistegelase nimigi langeb kokku hamstril on see Eeva ja Tammsaarel, Eevi ja nii edasi. Eelkõige aga tsiteerin Tomson ja Tammsaare lähtunud umbes samasugusest romantilisest vaatest inimkirgede uimastava vastustamata mõju kohta, mis saatusena juhibukatusse. Homseni ulatuslikum eesti keelde tõlkimine algas siiski alles kahekümnendatel vastatel. Esimesena tõlgiti 25. aastal noorpõlve meistriteos nälg, mis oli norra keeles ilmunud 1890, järgnesid sügistähtede all Jaan 28 ja üks maailma kuulsamaid kaunimaid armastusromaane Loone Victoria ja nimelt see Anton Hansen Tammsaare tõlkes. Näib, et homseni mõjutused Tammsaarele saab lugeda tõestatuks. Meenutame, et klassiku tõlgete hulka kuuluvad enamasti need autorid, keda ta ise on hinnanud ja pidanud oma arengukäigule loomingule olulisteks. Nii on Tammsaare tõlkinud Dostojevskil koolsvasid Selma, Lagerlöfi ja Walter Scotti rahamsonit. Neil, kes tunnevad mõlemad suurt romanisti, siis Tammsaaret ja homsonit on raske jätta tõmbamata teatud tundelisi, isegi süsi, eelisi paralleele homsoni Victoria ja näiteks Indreku ja loo vahele tõe ja õiguse teises osas. Või romaaniga Ma armastasin sakslast arvas Johannes, kirjutab Victoria, kui te seda kirja loete, siis olen ma surnud. Ma olin mõtelda, et me ainult selleks siia maailma olen sündinud, teid armastada ja nüüd eluga jumalaga jätta. Ja nüüd tsiteerime Tammsaaret. Ma kirjutan need read sellepärast, et tunnen surma lähedust. Nii kirjutab nii hästi preili Ramyldarimalda eesti talupoisile Indrekule kui ka balti paruni tütar Erika Eesti üliõpilasele Oskarile. Kui 30.-le vastane jõudis ajalehe hääl jutu lisas esmakordselt eesti keelde Thomsoni seitsmeteistkümnendal aastal kirjutatud ja talle 1920. aastal Nobeli kirjandusauhinnad toonud teos maa õnnistus. Siis oli eesti rahvas juba viis aastat olnud tõe ja õiguse õnnelik omanik. Tsiteerin mao õnnistust. Lõputu pikk teerada üle soode metsadesse, kes on selle tallanud mees, inimene, kes esimesena siia sattus. Enne teda ei olnud siin ühtegi rada. Sinemini läks mõni vaevalt märgatavaid jälgi pidi läbi nõmmedel soode ja tallas need selgemaks. Ning siis nuhkis mõni laplane raja välja ja kasutas seda, kui käis ühelt mäelt teisele oma põtru vaatamas. Nõnda tekkis rada läbi suure maa-ala, mis ei kuulunud kellelegi läbi. Peremeheta maamees läheb põhja poole. Ta kannab koti esimest koti ja see sisaldab toidumoona ning mõningaid tööriistu. Mees on tugev jõnk tala, Ruske habe ja väikesed armid näol ja kätel. Talle muudkui läheb, ümberringi pole kuulda ei linnu ega looma häält, puhuti kõneleda iseendaga mõne sõna. Oojaa, taeva taadike, ütleb ta. Jõudnud üle soosõbralikumaks ümbrusesse avarale lausikule keset metsa, võtata koti seljast ning uitab ringi uurides olukorda. Veidi aja pärast tuleb ta tagasi, upitab pauna selga ja läheb jälle. Ta kombib kogu päeva, määrab päikese järgi aega, saabub öö ja ta heidab kanarbiku, läheb, pannes käsivarre pea alla. Ja kas või ka sellele mani algusele vastu üks teine romaani algus. See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatanud valgustama ei mäkke, ronivad hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolme kümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised määrinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõi mehe nägu laiavõitu tugevate lõuapäradega teras-silmadega lühikese, kuid tiheda musta habemega naise nukrad silmad. Kukk ja hobuse kikkis kõrvadega pea. Seal ta ongi see Vargamäe, lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. Põhja, norra Iisaki ja ingeri kaugema talu ürgjõuline karm loodus nõuab muidugi ehka ürgjõulisemaid kangelasi kui vargamäe vanad vimmamehed. Ja see lahutab norra romantilist meistrit ehk Eesti skeptilises filosoofist. Otse kosmiline aupaiste tõuseb homseni peategelase Iisaku palja pealae ja karvase kukla ümber, kui ta mani viimasel leheküljel pärast aastakümnete pikkust raadamist kõnnumaal külvab oma põldu. Tsiteerin ta nihult ja hingelt maamees läbi ja lõhki põllumees minevikust üles tõusnud, kes osutub tuleviku esimene põlluharija, kõnnumaa hõlvaja 900 aastat vana, ent ühtlasi ka oleviku inimene. Õhtupäike paistab vilja seemnele, mis paiskub kaareneda peost ja langeb kuldsete keeristena mulda. Metsad ja mäed vaatavad pealt kõik päev ja võimas, siin on seos ja eesmärk. Thomson ise vaese küla Rätsepa ja põlluharija poed kasvas samuti üles Põhja-Norras haamrey saarel ehkki ta varem vanemad pärinesid viljaka ja traditsiooniderohke transthleni vanadest talupoja suguvõsadest. Omari homsundi talu järgi võttiski NUT Pedersen endale hiljem ka kirjaniku nime homson. Ja omandas hilisematel aastatel jõukamatel aastatel sealsamas suur talu, mida ta suure armastusega pidas ning veelgi hiljem väikese mõisa Lõuna-Norras, mille olevat seadnud eeskujulikku korda oma kirjandusliku kuulsuse aastatel. Kuid 20 aastasena lahkus kirjameheks saada, ihkab, olles oma vaesest kodust pagasiks vaid külakooliharidus ja suundus Oslosse tolleaegsesse Kristiaaniasse. Kümmekond aastat hiljem, pärast meeleheitlikku eluvõitlust ja pikemalt Ameerika mandril seiklemist kirjutatud nälg kirjeldab küllaltki täpselt kirjanikuks pürgiv iseõppija vaevu ja vintsutusi. Aga nälg kujutab suurepäraselt ka paindumatu norralase uhkust ja jonni, kes isegi näljasurma piiril kangekaelselt keeldub kelleltki palumast leivatüki ja närib päevade viisi kasvõi puu, Bilbast või villast riideräbalad, kui taskus pole ainsatki ööri ning loodetud sissetulek ajalehele kirjutatud surematu esseest jääb tulemata. Hilisemas eas Ongi homseni üheks lemmiktegelaseks Ibseni Helge hunti meenutav pidetu hulkur. Sel teemal on kirjutatud terve romaanitriloogia hulkurid, maailmarändur, august ja elu kestab edasi. Samas süvenes kirjanikust põlgus, linna tsivilisatsioon Nonii jäintsust realiseerumise vastu nõndanimetatud kultuuripessimism, mis sai valdavaks eriti pärast esimest maailmasõda. Noorpõlves Ameerikas veedetud aastatel juurdunud kriitiline suhtumine eriti anglosakside kapitalistliku elulaadi pööras teise maailmasõjakeerises vanamehe sümpaatiat Saksamaa poole kus ta kujutles nägevat helget tulevikku patriarhaalse ühiskonnakorras. Võib-olla silma ees just õnnistus. Tema ülistus traditsioonilisele maaelule. Okupeeritud Norras laskis 85 aastane nobelist end teatud määral kasutada sakslaste propagandarelvana, nõustudes kohtuma isegi Hitleriga. Sõjajärgse Norra nõndanimetatud Dynačifitseerimise tuhinas homsonile osaks saanud kohtuvintsutused jõudis vanameister, kes kaugeltki polnud nii vaimu nõder nagu kohtuarstid. Teda püüdsid kujutada enne oma surma jäädvustada oma viimsesse teosesse rohtunud radadel mis ilmus aastal 1949. Selle raamatu tõlkis Rootsis juba 52. aastal eesti keel. Helde Marie Under ja see on ilmunud ka Eestis uustrükina 94. aastal. Eesti lugejal on üldse võimalik tutvuda peaaegu kogu homseni. Loominguga tõlgitud on kokku 17 romaani. Parimad neist on ilmunud mitmes tõlkes ja korduvalt. Õnnistus ja Victoria. Ka paguluses vajasid eesti lugejad vanu armsaks saanud raamatuid ja, ja nii ilmus vähemalt 10 romaani pärast sõda uuesti Kanadas Orto kirjastusel. Eesti homsoniana. Lõpetuseks võib märkida Loomingu raamatukogu sarjas ilmus 98. aastal väike vihik pealkirjaga Thomson, autoriks rootslane Rolf. Ent vist. Ja tegemist on filmistsenaariumiga, mis põhineb taanlase Turkilt Hanseni kapitaalteosel mitmeköitelise ilukirjandusliku uurimusel homsoni sõjajärgsetest, katsumustest, kollabratsioon, konist, meelehaigusest. Lingvistid stsenaariumile põhinev film hamson on linastunud ka Eestis, ehkki küll üksnes Tallinna kinomajas. Vaevalt jõuab Hanson ka ülekantud tähenduses enam nõndanimetatud suurele ekraanile. Kuid mälestus temast püsib kirjanduse ostjate ja norra sõprade hulgas arvatavasti järgmiselgi aastatuhandel. Stuudios oli Anu Saluäär.