Eks liibris? Raamatuaasta lehekülgi. Meie tänase saate märgusõnadeks on Siuru aeg. Seleta nii, kogud ja stuudios on. Täna tahaks meenutada kahte raamatut, mis paljuski kuuluvad kokku nii, et oleks isegi mõeldav nende taasavaldamine ühiste kaante vahel. Need raamatud on August Gailiti 1009 19. aastal ilmunud klounid ja faunid alapealkirjaga följetonid ja August Alle 23. aastal ilmunud lilla elevant, mis kannab alapealkirja följetonid ja kriitilised groteskid. Gailiti alla. Raamatut on nii-öelda tekstuaalsed, mälestusmärgid, legend laarsele Siuru ajale. Mingem ajas tagasi. Aastail 1917 kuni 20 suurte murrangute vabanemist rahade ajajärgus, mil sündis palju uut ja enneolematut eesti kirjanduses puhkesõide romantilises meeleline luule ja fantastiline proosa mida viljelesid Siuru rühma liikmed Under, Tuglas, Visnapuu, Hatson, Semper ja Gailit. Suurte revolutsioonide kõrval toimus väike revolutsioon ka eesti kirjanduses. Nimelt tekkis Eestisse väljakutsuv pohhimlik kirjaniku tüüp ja Pariisi eeskujusid matki poeemlik kohvik. Muidugi eeskätt kuulsas Tartu Werneris. Tekkis palju muudki, näiteks ise äralikult elev kirjanduselu, mida täitsid uuenduslikud, luule, nägemused, mütoloogilised, karnevalimängud sõdimine, väikekodanlike moralistidega ja kirjanduslikud intriigid. Kõik see paljuharuline loominguline balang oli mõistagi mähitud kohvi ja küllap vahel alkoholi aurudesse. See eesti boheemluse sünnija kuldaja õhustik ongi talletatud Gailiti ning alle följetonikogudes. Nende kogude väärtus on aegumatu ja nimelt pärast, et igasugused hilisemad radikad, reaalsed kirjandus, uuendused ka tänapäevased langevad paratamatult võrdluse alla Siuru ajaga. Siuru näol on eesti kirjanduses tegu ühe keskse kirjanduse uuendamise arheotüübiga ja Gailiti ning alle. Följetonikogud on nagu selle püha nähtuse Apo Griiva raamatud. Raamatuajaloo vaatenurgast on olulisem Gailiti klounid ja faunid. See on meie esimene suurejooneliselt illustreeritud kirjandusteos. Selles on ohtralt näiteid kõigi tuntumate raamatukujundajate töödest, kirjanike käekirjaproove ja lõbusaid karikatuure. Et enamasti on tegu mustvalgete joonistustega, siis ei takista nende nautimist ka sõjaaegne jämedakoeline paber. Tuletage meelde, et Üheksateistkümnes Kümnenda sajandi ja 20. sajandi alguse eesti raamatud olid tüpograafiliselt ja kujunduslikult kõik enam-vähem ühte tüüpi. Raamat kui vabalt kujundatav kunstiese sündis alles aastail 1000 908909 kui ilmusid Villem Grünthal-Ridala ja Juhan Liivi maitsekalt kujundatud luulekogud. Siuru ajal. Kümmekond aastat hiljem viidi mäng raamatu kui kunstiesemega nii-öelda viimsete kontsekventsideni. Albert Kivikas trükis, raamatu õllepudelisiltidel ja Erni hiir avaldas oma kogutud teosed koosnesid üksnes kaantest. Nali naljaks, eesti raamatule otsiti sel ajal intensiivselt uut kuju ja sisu ning Gailiti mahukas ja rebüülik följetonikogu oli nende otsingute üks silma paistvamaid tulemusi. Kirjandusloos vaatenurgast tuleb kloonides Diafaunidest nimetada eeskätt pikemat pala Artur Valdes. Tuglas oli aasta varem avaldanud sama pealkirjaga raamatukese sõjas hukkunut kirjanik Artur valdasest ning tutvustanud tema järelejäänud käsikirju. Tuglase müstifikatsiooni oli mõeldud nii-öelda lõplikuna. See pidi panema väärika punkti nendele ideedele ja kavatsustele, mida Tuglas ise ei tahtnud või ei suutnud täismõõdulist eks teosteks välja arendada. Kailitaga äratas Valdesse uuesti ellu, tõi selle kohta koguni öelda dokumente ja vihjas, et andekas kirjanik elab Pariisis nagu mingi salapärane, veel täitumata võimalus. See oli tüüpiliselt Kailitlik romantiline kujutlusmäng. Tuglasele tegi Gailit aga sellega karuteene. Gailiti peale on läbi aastakümnete keegi ikka ja jälle Valdesse ellu äratanud pööranud selle eesti kirjanduse tuntuima müstifikatsiooni veel tihti oma looja Tuglase vastu. Näiteks kolmekümnendatel aastatel ilmus Valdes ajalehe teatel Pariisist Tartu Vernerisse ja heitis Tuglasele ette, et see on liialt etableerunud ning teeb kaasa ametlikku kultuuripoliitikat. Kõige viimati ilmus Valdes Jaan Krossi romaanis. Paigallend tuli saksa okupatsiooni ajal mõistagi jälle Pariisist ja nõudis Tuglased vastutab liikumise algatamist. Jah, niisugused tagajärjed olid Gailiti pealtnäha süütul följetonid. Tõsi küll, kaaskirjanike aasimine ning parodeerimine läbib kloune ja Faule kaanest kaaneni. Ja Tuglas polnud ainuke ohver. Näiteks tõestas Gailit kirglikult, et naised ei sobi luuletajaks ja andis hävitava hinnangu Marie Underi sonettidele. Igatahes ütlesid Under Jantson Gailiti le tutvuse üles ja mitte niisama, vaid lausa ajalehe vahendusel. Põhimõtteliselt samalaadne on sõsarteose August Alle lilla elevandi sisu. Siingi on paroodilisi käsitlusi Kailitist, Visnapuust, Tuglasest, Kivikas ja teistest. Seegi raamat on illustreeritud küll ainuüksi otto krusteni lõbusalt Sarkhidega. Gailiti-ga võrreldes on allel siiski rohkem asjalikku analüüsi ja häid esteetilisi tähelepanekuid. Lilla elevandi groteskini. On lõbusalt kirja pandud, aga samas täiesti tõsiseltvõetav kirjanduslugu. Et kõigest niikuinii rääkida ei jõua, siis küsigem peamist. Missugune ta siis ikkagi oli see Eesti alg- või ürgboheemlane 80 aastat tagasi. Ühelt poolt nagu öeldud, hea kodanlikust ikkest lahti rebinud vaimu Trallitav vabajooks ning kirjanduse ja kunsti piirid radikaalne avardamine. Aga teiselt poolt saadab seda ikka ka mingi raskuse vaim. Alle kurdab, kuidas kohviku seltskond ahistab ja elust võõrutab. Gailit astub Vernerist välja tühjad porised, halvasti valgustatud tänavad, ei mingit Pariisi. Kas see on siis prantsuslik, küsib ta kurvalt. Jah, Pariisis ja selle suurlinna kunstikohvikuid asus Eesti Kirjanike täitumata võimaluste projektsioon. Seal asus müstiline Artur Valdes. Aga lihast ja luust kirjanik Eestis oli siiski veel väga lähedal oma talu poeglikele juurtele jaa, rahvuslikele kohustustele. Ja see kammertoon läbib ka alla ja Gailiti följetoni kogusid alle pila Visnapuu luule jäljenduslikust ja väliseeskujusid. Gailit mõnitab Underi lembeluule sisulist kerglust ja kõige selle taga kumab igatsus oma suure sisu kaaluka ja tõsise loomingu järele. Eesti puheebluse vaba kunsti ja kirjanduse ideoloogia alusepanijad olid paratamatult kahepaiksed. Andudes vaimu Pariislikule vabajooksule seisid nende silme ees ka noore ja nõrga Rahvuskultuuri vältimatud ülesanded. Lõbusatel paroodiatel, müstifikatsiooni, idel ja pilalugudel oli tulevikku suunatud sõnum. Ja eks ole Underi luule muutuski varsti ühiskondlikuks ja üldinimlikuks. Visnapuu asus peagi otsima eestilikku vaimu ja Gailit kirjutama suuri romaane, mille puudumise üle tooma kloonides ja faunides kurdab. Pohimlik etapp eesti kirjanduse ajaloos sai selleks korraks läbi. Algas vabariik, algas tõe ja õiguse periood. Aga pärast Werneri Purgatooriumit, nagu alle seda nimetas, ei olnud eesti kirjandus enam endine.