Täna on Loomingu peatoimetaja Udo Uibo tulnud rääkima Aadu Hindi romaanist tuuline rand. Teos, millest täna räägime, tuuline rand ja selle autor Aadu Hint praegu lootusetult out nad meie punase lähiminevikku veidrad viirastused, mille vastu ei tunne huvi, laiem lugejaskond ega kirjandusteadus. Veel hiljuti aga oli kõik teisiti. Nõukogude ajal kuulus Aadu Hint ametlikult tunnustatud ja kõrgelt leeritud kirjanike hulka. Tuulist randa peeti sotsialistliku realismi tähtteoseks Eesti Nõukogude kirjanduses ja see kuulus kohustuslikule käsitlemisele keskkooli kirjandusprogrammis. Et nii hästi vaadeldav teos kui ka selle autor on täiesti out, siis kõlab hästi moodsalt ka küsimus, mida me täna küsime. Aga kui pikalt on tuuline rand üldse sotsialistliku realismi esindaja ehk teiste sõnadega, kuivõrd kuulub tuuline rand tolleaegsesse ohvitseri sealsesse Johvitsioossesse kirjandusse? Kõige selle põhjal, mida me Nõukogude ajast veel mäletame, kui üldse mäletame võib see küsimus tunduda kummaline, aga selle esitamiseks on mõnevõrra põhjust. Ja etteruttavalt ütlema, aga vastus on ja ei ole ka kuulub ja ei kuulu ka. Sotsialistliku realismi Khanonitele vastavalt kujutab tuuline rand revolutsioonilist võitlust alates 1905. aasta revolutsioonist kuni 1940. aasta sündmuste eelõhtuni. Autori käsitlus on sügavalt isiklik ja vaevalt tolleaegsesse ametlikku kaanonist päriselt mahtu. Tegemist on laiaajaloolise panoraamiga, aga huvitav on jälgida, mida nimelt on autor ajaloosündmustest oma teoses käsitlemiseks välja valinud. Tütreoloogia esimene köide käsitleb 1905. aasta revolutsiooni Saaremaal. 1009 105. aasta revolutsioon oli eestlastele enam-vähem üldrahvaliku iseloomuga. Selle põhisisuks oli saksa mõisnikevastane rahvuslik võitlus. Ja mäletatavasti kuulus selle revolutsiooni heeruste hulka ka niisugune isik nagu Konstantin Päts. Nõukogude võimuga vaatevinklist oli selle revolutsiooni käsitlemine küll tarvilik, aga mitte piisav tingimus ametliku tunnustuse loorberite lõikamiseks. Seda revolutsioon oli tarvis käsitleda õigesti. Tähendab mitte rahvuslikult, vaid klassipositsioonilt. Et Aadu Hint sellega päriselt hakkama ei saanud, seda näitab tuulisem rannaesimese köite ründav vastuvõtt omaaegses parteilisest kriitikas. Autor oli sunnitud selle survel teose teise trüki juurde kirjutama 10 peatükki milles ta transpordib Saaremaale ülestõusu juhtima Tallinna töölise. Nii sai töölisklassi juhtiv osa 1905. aasta revolutsioonis lõpuks tuulises rannas siiski vääriliselt kajastatud ehkki üksnes kommunistliku partei otsesel käsul. Ja tänu nendele trükkidele astus tuulise ranna esimene köide sotsialistliku realismi, millega tükk maad lähemale veel kummalisemad lood on tuulise ranna teise köitega, mille sündmused leiavad aset esimese maailmasõja eelõhtul. See köide kujutab Eesti rahva ja vene tsaarivõimu vastuolu mis poolselt kulmineerub jõulises lõpustseenis, kust Saarid sandarm rebib puruks Juhan Liivi luulekogu, viskab selle põrandale ja sõtkub oma jalga alla. Selle köite rahvuslik suunitlus on niivõrd ilmne ja sümboolika niivõrd päevakajaline, et tahes-tahtmata tekib küsimus, kuidas sellisel teosel üldse ilmuda lubati. Et see sümboolika oli kaasaegsetele vägagi arusaadav, selles kahtlust ei teki. Seda näitavad ka mõni aasta tagasi avalikuks tehtud nõukogude julgeoleku organite ette kanda Aadu Hindi natsionalistlikud tegevuse kohta muu hulgas viitega tuulise ranna teisele köitele. Kolmanda, neljanda köite puhul ei pakku siinses kontekstis huvi mitte niivõrd see, millest Aadu Hint seal kirjutas, vaid milles ta kirjutamata jättis. Laiahaardelise ajaloolise teose puhul võib see olla vahel vägagi kõnekas. Mõlema köite peategelased küll jõuavad oma arengus marsismini revolutsioonilise võitluse vajaduse tunnetamiseni. Aga huvitav on siiski täheldada, et kolmandas köites hiilitakse kuidagi häbelikult mööda sellistest sündmustest nagu oktoobrirevolutsioon mille kujutamist oleks tulnud eeldada ja vabadussõda, mida tolleaegne ametlik ajaloo käsitlus tituleeris kodanliku klassi sõjaks selle asemel, et ametliku ajaloo käsitluse vaimus kujutada punaste ja valgete eestlaste relvavõitlust kodanlikus klassi sõjas pinkama peategelasel langeda Keila lahingus ajaloo seisukohalt õige haruldase Seppikantses sündmuses, kus erandkorras seisid vastamisi eesti punased kütid ja sakslased. Moody rahvuslik võitlus, siingi. Tuulise ranna neljanda köite puhul väärib tähelepanu see, et ta kujutab küll 1940. aasta sündmuste eelõhtut, aga mitte sündmusi endid. Ka sellest, mis toimus pärast 1940.-te aastat, pole meile teada antud. Sindi ilmne eeskuju Tammsaare tõde ja õigus sisaldab viis köidet hind kui elutark. Inimene piirdus neljaga. Sest nagu luuletaja ütleb, asjust, mida me muuta ei saa, on kasuliku vaikida. Tuuline rand ilmus neljas köites aastail 1951 kuni 1966. Nende 15-ni aasta jooksul muutus Nõukogude Eesti ühiskondlikus ja kirjanduselus palju. 1951. aastal, kui avaldati tuulise ranna esimene köide, oli stalinismi hiilgeaeg. Enamik kirjandusklassikat tuli käibelt kõrvaldatud ja hävitatud suur osa põgenenud välismaale või kuulutatud rahvavaenlaseks ilmuvat eesti uudiskirjandust üles lugeda ühe käe näppudel ja midagi lugemist selleks, et leida, oli selle vähesegi hulgas raske, kui mitte võimatu. Stalinliku kultuuripoliitika läbi viinud põletatud taktika. Seal taustal mõjus tuuline rand peaaegu ilmutusena ja leidis lugejaskonna tänuliku vastuvõtu. 1966. aastal, kui avaldati tuulise ranna neljas ja viimane köide oli sotsialistliku realismi ainuvõim juba löönud lagunema. Täi taganenud võitluseta, aga kirjandusse oli astunud andekas ja teotahteline kuuekümnendatel taastate põlvkond kes esitas ametlikule kirjandusele väljakutse leidis oma põlvkonnakaaslastest lugejate toetuse. Meenutame samad. 1966. aastal, tehti, valid koguga tähetund rahvale uuesti kättesaadavaks. Betti Alveri luule. Ja trükivalgust nägid sellise uue kirjanduse tähtteosed nagu Pauli, Erik Rummo lumevalgus lumepimedus ja Jaan Kaplinski tolmust ja värvidest. Kirjanduses valitses elevus, keda sellisel võimsal taustal huvitas veel tuulise ranna neljanda köite peategelase marksismi jõudmiseni rängad siseheitlused. Ja kes uuest põlvkonnast seda neljandat köidet veel üldse luges. Jätame selle küsimuse õhku rippuma, ehkki vastus on niigi selge. Subjektiivselt, kui laus, tuuline, rand lihtsalt ajale jalgu. Aadu Hindi romaanist tuuline rand, rääkis Uudo Uibo.