Ja täna on meie eessõnaraamat Andrus Saareste Eesti keele mõisteline sõnaraamat. Stuudios on Andres Langemets. Vanemad raadiokuulajad mäletavad vist hästi, mis juhtus 1973. aastal kui kirjastus valgus andis kordustrükina välja meie üldlaulupidudega üheealise Ferdinand Johann Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatu. Raamatukaupluste uste tagas Eesti öö otsa järjekorras, et saada endale hinnaline raamat. Kuigi tegu on teosega, mis suudab huvi pakkuda esmajoones keeleteadlastele ega ole ka lihtne käsitseda. Võib öelda, et mõnegi mehe naise ajas ostmas nooblik hankimis himu teadmine, et seal raamatus on kõik need sõnad sees ka needsamused ja nii edasi. Aga ma ei saa salata ka tõsiasja, et rahvas vajas koju riiulile kogu eesti keelevaramut. Samal ajal oli juba olemas 1958 kuni 63 Stockholmis ilmunud Andrus Saareste neljaköiteline eesti keele mõisteline sõnaraamat tänaseni kõige täiuslikum eesti keele sõnaraamat. Küll tehti kodu Eestis katseid seda raamatut siin kuidagi välja anda. Aga poliitilise tsensuuritõkked ja vene võimude sabarakkude kibe kadedus olid need asjad, mis ei lasknud sel mõttel teoks saada. Et kuidas anda välja ühe mehe paguluses tehtud hiigelsaavutus, kui kodus ei suuda terve instituut ja vastavad ülikooli kateedrid seisuga tööga hakkama saada. Eestlane võib uhke olla mitmegi vägeva sõnaraamat üle Wiedemanni ja Saareste. Lisaks saame nimetada Johannes Silvet, inglise-eesti-Paul, Saagpaku, eesti, inglise ja mitmeid teisigi ühe mehe sõnaraamatut. Aga vähetähtsad pole ka puhtalt eesti keele sõnaraamatut. Muugi sõnaraamat siis kolm erinevat õigekeelsussõnaraamatut, võõrsõnade leksikon ilmuv eesti kirjakeele sõnaraamat, väike murdesõnastik, paljud terminoloogia sõnaraamatut, Johannes Voldemar Veski ja Asta Õimu tehtud sünonüümide ja väljendi sõnaraamatut. Ülle viksi väike vormisõnastik, Tartu filoloogide koostatud ajaloolise keele sõnaraamatut ja paljud-paljud teised. Eriti jooksaks on sõnaraamatute koostamine ja ilmutamine läinud viimastel aastatel. Aga ega eestlane pole ainus, kellele sõnaraamat on midagi tähtsat. Seitsmeteistkümnenda sajandi algul otsisid prantsuse kirjanikud ja keelehuvilised moodust, kuidas prantsuse keel ja vaim kokku koguda. Asi lõppes sellega, et 1634. aastal asutas kardinal Richelieu prantsuse akadeemia kõikide hilisemate akadeemiate esiisa kelle ülesandeks saigi prantsuse keele sõnaraamatu koostamine. Niisamuti on paljud suured ja väikesed rahvad uhked oma keele, rikkuste kokkukogumise ja rahvale kättesaadavaks tegemise üle. Siin taga on midagi seesugust, mis Saareste suure sõnaraamatu tagagi. Nimelt pole ühtegi keelt mitte kunagi võimalik täielikult osatega. Vallad Ta, nagu me argitähenduses sageli ütleme ei ole ühtegi inimest, kes tunneks ka oma emakeele. Kõiki sõnu oskas kasutada kõiki grammatilisi vahendeid. Suudaks rakendada kõiki võimalikke tähendus ja stiilitasandeid mida siis veel rääkida võõrkeeltest. Andrus Saareste suur mõisteline sõnaraamat on suurelt jaolt kollektiivse töö vili. Tänavu tähistasime maikuus akadeemilise emakeele seltsi kaheksakümnendat sünnipäeva. Selle seltsi sünni juures oli ka Tartu ja Helsingi ülikooli lõpetanud ja vabadussõjas osalenud Saareste toona veel saaberk. 1922. aastal hakkas ta tudengitega just emakeele seltsi eestvõttel käima murdekogumisekspeditsioonidel. Iseseisvusaja lõpuks oli niiviisi kogutud umbes 700000 sõnasedelit. Seda kogumistööd aga jätkatki ka kodumaal. Kuni viimaste aegadeni Saareste koostatuna ilmusid või õigemini jäid enne sõda pooleli hinnalised murde atlased. Oma tööd jätkas Aga Saareste paguluseski, kasutades sealsete keelejuhtide abi. Uusi materjali saadeti talle pidevalt juurde ka Kodu-Eestist. Andrus Saareste sõnaraamat on koostatud niinimetatud ideoloogilisel põhimõttel, see tähendab ideede, mõistete, lähedase tähenduste ja nii edasi kaupa. Sõnad ei ole seal tähestikulises järjekorras. See tegi tema kasutamise veidi keeruliseks, kui oli teada sõna, aga polnud teada tema tähendust. Vastupidine tee oli seevastu lihtne. Selle kummalise probleemi aga lahendas Uppsala eesti filoloogi Johannes Raagi koostatud Saareste sõnaraamatu tähestikuline indeks, mis ilmus 1979 kui teenekas professor ise oli olnud juba 15 aastat mullal. Niisiis kõigist suurtest eri sõnaraamatutest, õigekeelsuse kirjakeele ja murdesõnaraamatutest hoolimata jääb Saareste mõisteline sõnaraamat tänaseni kõige suuremaks eesti keele varamuks. See on teos, mille sisse minnes, millega tutvudes on võimalik pisitasa läheneda eesti keele valdamise poole seda enam, et kõikide sõnade ja mõistete puhul on seal lisatud kasutamisnäited, kohati isegi illustratsioonid. Ei ole mingit kahtlust, et Saareste sõnaraamatu ilmumise järel hakkasid seda aktiivselt kasutama eeskätt kirjanikud, nii paguluses kui ka kodu-Eestis hakkasid oma sõnavara teadmisi täiendama ja järele aitama. Väga palju eesti keele loomulikust rikkusest oli toona juba kadumas. Muidugi ei lähe meil tänapäeval vaja kuigi palju Eesti talupojakultuuri etnograafilist sõnavara kõikide nende Pütsikute, Jewitsikute eri nimetusi ja murdelisi kujusid, aga tähelepanuväärne on, et isegi loodusobjektide sõnaline tähistamine on meil tohutult vaesunud. Eriti jube näide on meie bioloogia ja botaanika õpperaamatut, mille autorid pole ilmselgelt tundnud eesti keele vastavat sõnavara. Saarestest pole nad enamasti kuulnudki, vaid kogu paradigma on kuskilt lihtsalt tõlgitud või mugandatud enne venest nüüd inglisest kahju lastest, kellele tuleb suviti hulgi Eesti oma sõnu kätte juhatada. Jaan Kaplinski on korduvalt selle keele võõrandumise vastu protesteerinud. Aga süsteemi kindlad bioloogid on olnud süsteemselt ka emakeeleehitamises. Korrake veel kord üle suured sõnaraamatud õpetavad meile kõigepealt seda, et me pole oma rahvuslikust kuuluvusest hoolimata nii mahuka fenomeni nagu keele valdajad. Iga üksikisik suudab keeles vaid sedavõrd osaleda, kui ta suudab osaleda rahva tervikelus Taisa, vallata kõikide rahvuskaaslaste kogu elu. Ta saab sealt võtta ja omaseks muutavaid osakese sageli sellest piisabki. Meie hulgas on ju need, kes saavad oma asjad aetud ka mõnesaja sõna tundmisega. Aga neil ei ole mingit õigust kamandada neid, kes tunnevad mitut kümmet tuhandet sõna ja mõistet. Keele tundmine on pika ja pideva õppimise omandamise tulemus. Keel on kultuuri tähtsaim, aga ka kõige raskemini kättesaadavam osa sest sõnaraamatule järgneb kohe sõnade kasutamise õpetus, grammatika, lauseehitus ja stiil. Kes aga tahab ka kirjandusest mekki saada, peab veel lisaks teadma, et keelega saab ka mängida. Keelt saab kasutada nihestatult ja kokku leppelistes längides. Keel on loodud põhjatuteks vajadusteks. Mul on riiulis Saareste sõnaraamatu eksemplar, mille saamislugu on kummaline ja järgmine keele kirjanduse toimetaja Heldur Niit avastas Rootsis 80.-te lõpul balti Instituudi ruumides suure hulga Saareste sõnaraamatu trükitud Aga köitmata ja läbi müümata poogneid. Need toodi pärast Eestisse valgus kopeeriti, puuduvad poognad ja köideti. Nii said endale hinnalise raamatu paljutki keelseda eelne polnud aga täieliku uustrükina, pole raamatu oma kodumaal tänaseni ilmunud ja pole ka kindlust, keele lihtsustumise ja kakskeelsuse poole suunduv eestlaskond nii rikkalikku keelevaramut enam soovibki osta. Kas emakeele tundmaõppimine praegu rahvast köidabki? Andrus Saareste Eesti keele mõistelise sõnaraamatust rääkis Andres Langemets.