Koguteos Arbojad stuudios on Sirje Olesk. Arbujad on legendaarne mõiste. See tähendab rühma noori luuletajaid. 1930.-te aastate tartus, kes hoidusid manifestidesse ja avalikest esinemistest kes käisid koos kohvikus ja lugesid hindasid üksteise töid. Tähtis polnud nende välist isik, tähtis oli looming. Nad ennast ise arvujateks kutsunudki. See sõna valiti üsna juhuslikult siis, kui nende ühisele raamatule oli vaja pealkirja. Sisulises mõttes pole see pealegi neile tervikuna kohane. Aga sellest sõnast kujunes mõiste, mille tähendusele läheb mõte kõigepealt, kui öeldakse, arbujad eesti kirjandust vähegi tundev inimene mõtleb ja need on Betti Alver ja Heiti Talvik, Uku Masing, Bernard Kangro, August Sang ja Kersti Merilaas ning Paul Viiding. Mart rauda, kelle värsid selles kogumikus ju ka on, selle mõistega ei ühendata. Ja alles hiljem tuleb meelde sõna algtähendus, maatark, loits ja sest mis loitsijad oli talvervi, Talvik, karbujad on nad ilmtingimata. See on kolmesajaleheküljeline mustade kaantega raamat, mille ümbrispaber on hele ja vile. Mustal kaanel on päike ja heledal ümbrisel pilv ja päike. Raamatu alapealkiri on valimik uusimat eesti lüürikat ilmunud 1938. Selle koostaja taas on valinud sinna nimelt trükis ilmunud luuletused. Kuigi käsikirjad oleksid tulnud kõne alla, sest kõik autorid olid tartlased, ta tuttavad, mõned sõbradki aga oras ei tahtnud teha lihtsalt grupi kogumikku. Minu meelest tahtis ta koondada raamatusse luuletusi noorematelt autoritelt kelle luule erines sel ajal valitsevast viisil, mida oras ise kirglikult toetas. See oli rangem, täpsem nappin, vorm seni levinud lobeduse asemel. Ja suurem intellektuaarsus. Vaimulähedus. Sellise eluläheduse või ka realistliku kirjelduse asemel. Ja raamatust sai küll kirjandusvälistel põhjustel mõiste müüt, mis kujundas eesti luule hoiakuid kogu järgneva poolsajandi. Sest pärast sõda okupatsioone hakkas arbujat tähendama trotsliku ja uhket vastupanu. Võid isiklikku vastutust looja üleolekut, madalatest kodanikest, väärtustest. Raamatut sellel kujul, nagu ta ilmus 1938 ei ole kunagi kordustrükis avaldatud. Samas ei hoitud seda lõpuks isegi ju erifondis. Aga nõukogude ajal oli sellel raamatul keelatud õigemini surnuks vaikitud kogumikku paiste. Ta pärines enne minevikust muistsest kuldajastust Eesti Vabariigist ja ühtlasi selle sümbol ja müüt tema parimate esindajate kohta. See nüüd ei haaranud kogu raamatut. See keskendus Talviku ja Alveri ümber moodustas eraldi pesad Kangro ja Masingu ümber. Selle tuum oli vahest sõnastatud Heiti Talviku stroofis. Meie saatus on püsida tüüril kõigi lootuste avariiski ja tõdede vankuval müüril meelt heita ja elada siiski stroofis, mida selles raamatus tegelikult ei olegi. Stroof pärineb Talviku luuletsüklist diees, hiire viha päev ja tsükkel niisuguse pealkirjaga ilmus esmakordselt 1934. aasta loomingus. Aga siis puudus see osa sealt hoopis mõni aasta hiljem ilmunud kogus. Kohtupäev oli see juba olemas, viienda osa viimase, kolmandast troofina. Orasel oli võimalik seda antoloogiasse valida, aga ta valis sinna tsükli muud osad. Miks ilmselt tundus liiga vanadest ametlikult otse ütleb vahest liiga poliitiline ühes dieedi jaoks aastal 1938. Lahutame nüüd korraks müüdi ja konkreetse raamatu. See, nagu öeldud, on justkui tavaline noorema luule antoloogia autorid sinna valis koostaja, see tähendab oras. Luuletuste valiku osas konsulteeris ta autoritega, kuid lõppotsuse tegi ikkagi ise. Ja kokku on antoloogias ligi paarsada luuletust. Mis teeb selle raamatu eriliseks? Kõige rohkem ikkagi see, et tavalisest põlvkonnantoloogiast sai midagi palju enamat. Sedavõrd, et 1900 kuuekümnendatel aastatel käib siis noor luuletaja Ivar Ivask kants orasele oma kirjades peale, et too koostaks nüüdse põlve tema põlve luuletajate loomingust uue arbujate kogumikku ja kui ta kirjutab arvujad, kaks, on selge, et see kogumik peab olema niisama tähendusrikas, mis on oluline kogu Eesti kultuuriloos nagu arbujad üks, otsekui oleks arbujad sõna ise mingi kvaliteedimärk või tagatis. Aga õiges arbujate müüdis, nagu ta kujunes ja püsis paguluses ja siin nõukogude ajal selles müüdis selles slepis, mis käib sõna- karbujad kaasas sisaldub ka Talviku märtrisurm ja Alveri Masingu sisepagulus. Tartus sisaldub veendumus arbujalikust kihistusest kui eesti luulekaanoni keskmest ja tuumast. Sellel selles luules on vaimne ja vormiline pinge sel määral olemas, et sinna kannatab sisse lugeda hilisem eetilise vastutuse esteetilise nõudlikkuse ühendus. Mis sellest luulest nii erilise ongi teinud. Sest eks olnud prohvetlik takkajärele lugeda Talviku ridu. Aeg, millest me unistanud iial ei saabu. Vea silmile kaabu ja taandu eksiili. Rünnak, mis mõttes läks kõigiti täppi, on jätnud meid häppi ning ilma klaas laastavat ennustabiili. Iseenesest on üllatav, et ka paguluses ei tehtud sellest antoloogiast kordustrükki. Aga see veenabki veelkord, et mõiste ongi laiem. Haaras nimelt isikuid isikute rühma ja selle ühe konkreetse raamatu asemel anti seal uuesti välja Alveri ja Talviku sõjaeelse luule koolt kogud Masingu luulekogu neemide vihmade lahte, uus trükk, suur valikkogu Kangro varasemast loomingust. Ja Kangro oligi see, kes vormistas legendi jutustas arbujate loo koguni kahes mahukas raamatus arbujad Jarbujate kaasaeg. Mõlemad ilmunud veel nii hilja kui 80.-te alguses. 1954. aastal ilmus Rootsis Karl Ristikivi kirjutatud eesti kirjanduse lugu. See on suhteliselt väike raamat teadlikult ebaakadeemiline kirjutatud noortele teadmiseks vanematele meeldetuletamiseks. Missugune on olnud eesti kirjanduse elu ja lugu. See lõpeb, Ristikivi rõhutab, katkeb 30.-te lõpus nimelt tarbujatega, nagu ongi loomulik. Aga teadlikult ja rõhutatult ja päris lõpuks tsiteerib Ristikivi Uku Masingu luuletust, mis oli ilmunud esmakordselt juba 1935. aastal ja siis uuesti arbujate antoloogias. Ja millest sai sõja järel kultuse tekst. Muidugi on see tontidest, aga näete, sõdurite laul. Luuletus Gustalvikliku nappuse lõikamise asemel on müstiline kõikehõlmav nägemus. Pillipuhujad oleme dessandid, kellel naist pole, kodu, ei last, ainult sinetav taevastereer. Selg valgele laevale, mast. Niimodi tsiteeris Toomas Lõhmuste Arbojate koguteosest, rääkis Sirje Olesk.