Ei ole ainult romaan või luulekogu, see, mis noorele lugejale sügava mulje jätab. Täna stuudios Mall Jõgi. Oskar Loorits Endis-Eesti elu-olu on raamat, mida ma keskkooli aastatel lugesin andunult ja korduvalt. Kui püüan nüüd tagantjärele hinnata, mis võiks kükkestada Eesti väga noort inimest niisuguses ikkagi küllaltki rangete põhimõtete järgi koostatud teaduslikus teoses siis ehk on see mingi teistmoodi jutustus, narratiiv nagu praegu öeldakse, teistmoodi elu nägemine. Jutt oli sellest, kuidas inimesed vanasti elasid kuidas nad olid seotud ümbritseva maailma vete ja metsaga. Milline vaimsus, millised salapärased olendid, millised keelud ja käsud ümbritsesid meie muistsed esivanemad. Oskar Loorits raamatus segunes asjalik töö ja elukirjeldus kuidagi väga kütkestavat müütilise maailma nägemisega. Raamat ise koosnes rahva enda jutustatud ja rahvaluulekogujate kirja pandud tekstidest. Eesti rahvaluule arhiivis. Tulevast filoloogi võlus endise Eesti eluolus arvatavasti ka see, et need tekstid polnud standardses kirjakeeles kuigi kirjakeelest väga kaugete ja võõraste murrete puhul. See muidugi raskendas ka lugemist. Võib-olla igatsesin ma vahelduseks tol ajal ilmuva kirjanduse tõsisele igavale realismile maailma mis oleks hingestatud, vaimne salapärane. Seda enam, et eriti maal sugulastel külas käies olin ise kogenud, et päris igapäevases elus on ka salapära ja muinasjuttu eriti vanade talumajade ümbruses. Nii täitus tume kuusik mu metsavahist onu maja ümber augustiõhtutel lapse hinge võdisema panevatest, pimeduse olenditest. Nii hakkas pimedas elama oma salapärast elu vana rehealune ja ilus päikesepaisteline suvepäev, kuusemetsas või maasika raiesnikul. Loomulikult pidid seal elama sõbralikud metsavaimud. Kuidas siis teisiti? Endise Eesti eluolus oli seda kõike, mida ma kirjandusest otsisin, hinge vaimsus läheb ära ja samas ka endisaegse igapäevase tööelu kirjeldusi, inimeste elu kirjeldusi. Alles hiljem leidsin ma ka eesti kirjandusest üles raamatut kus oli sedasama rahva omas tunnet. Sedasama meeleolu. Siiski ei ole Endis-Eesti elu-olu, muistendite või muinasjuttude kogu. 80.-te aastate kirjandusteaduslikku žargooni kasutades võiks öelda ka et tegu on olmekirjandusega. Ja seda need kaks köidet omamoodi kindlasti on. Esimene Raamat sisaldab lugemispalu, kaluri ja meremehe elust. Teine raamat metsaelust jahindusest. Kõne all on inimese päevast päeva kulgev argielu. Rohkesti on põhjalikke töö kirjeldusi kuidas sõideti merd ja püüti kala. Kuidas raiuti puid, korjati marju ja seeni, käidi jahil. Samas on teoses kajastuv oma aegne olustik läbi põimitud uskumustest soovitustest, kuidas käituda õpetustest ja keeldudest, mida tohib ja mida ei tohi teha merel või metsas. Iga tegevus looduselt millegi võtmine, puu raiumine, marjade korjamine, kala püüdmine oli seotud teatud kombestiku rituaaliga, mis tuli täita. Muidu läks asi untsu. Omaaegsed talupoega ümbritsev olustik, tema elukeskkond ei olnud tuimalt materiaalne, vaid igas detailis hingestatud ja mõtestatud. Usun, et endis-eesti eluolu hoolas lugeja saab selle raamatu vahendusel omamoodi ülevaate ka Eesti rahvausundi maailmavaatest mis on Oskar Loorits ühe, teise ja kõrgelt hinnatud teose peal. Walkeri. Usun ka, et tänapäeva ökoloog võiks selles teoses avaldatud ja kirjandusmuuseumis leiduvate üleskirjutuste põhjal kirjutada kütkestavat teose rahva mõistlikest ja loodussäästvatest ökoloogilistest tõekspidamistest. Raamatu saatesõnas ütleb koostaja. Rahvusvaheliselt tsivilisatsiooni tohutu kiire ja mitmekülgne areng viimasel aastakümnel on haaranud järjest laiemas ulatuses kaasa ka meid eriti pärast riikliku iseseisvumist. Sellest tingitud määratu murrang väliseis eluvormitäis tunnuxe meie juures sageli veelgi järsu mana. Seda enam, et alles kuni 19. sajandi keskpaigani olime tardunud hoopis primitiivsemate seisundisse kui vabalt arenenud Lääne-Euroopa rahvad. Kuid see suur kultuuriline murrang eesti rahva elus ja järsk tõus rahvusvahelise tsivilisatsiooni moodsale tasemel ähvardab kaotada meil orgaanilise seose Endis põlvede elu ja oma kultuuriga lihtsalt juba sellepärast, et meie peale kasvava sugupõlvedel ja isegi nende kasvatajail koolides ei ole küllaldast ülevaadet endise Eesti elust-olust mis alles mõnikümmend 100 aastat tagasi moodustas meie maarahva igapäevase elu olemuse ja tuuma. Meie aja noorsoole otsekui muistse aja muinasjutuks muutumas liiati üsna ähmaseks ja ebamääraseks maailmaks, millesse sisseelamine ja sissetundmine on märgatavalt raskendatud. Sobiva lugemismaterjali puudumise tõttu. Endis-Eesti elu-olu esimene osa lugemispalu kaluri ja meremehe elust on ilmunud 1939. aastal. Rahvusvaheline tsivilisatsioon arenes kiiremini kui koostaja oodata oskas. Raamatu teine osa jäi nähtavasti jalgu uuele võimule ja ilmus alles 1941. Raske öelda, kui palju on Loorits pidanud teose sisu korrigeerima. Tõenäoliselt mitte kuigi palju või isegi üldse. Sest tsensuur oli esialgu kogenematu ja noor. Kuid ta on olnud sunnitud kirjutama raamatule klassivõitlust rõhutava ja vene autoreid, tsiteerima järelsõna. Ja üks rühm pärimusi. Raamatu teises osas on pealkirjastatud usulised arvamused küttimist pidurdamas. See pealkiri on kindlasti pärit koos uute võimumeestega saabunud uuest ajast. Samuti vastavatele pärimustele lisatud kommentaar. Ainuke kahe köite kohta. Alamal esitatakse näiteid, kuidas kirik mõisnike teenistuses seistes on püüdnud talupoegi jahindusest võõrutada. Selleks on sisendatud ühelt poolt ebausu hirmukujusid ühenduses armule Ivaga püssi nõiduses mida on kujuteldud kõige hirmsam patuna kuna teiselt poolt on argipäevale tööga üle koormatud orjarahvast peletatud metsast eemale eriti just veel puhkepäevadeks kõiksugu salakavalate, usu, keeldude ja legendidega. Aga samas vaatamata vulgaarsevõitu seletusele ilmusid need armulaualeivaga ja õnnis tegijaga seotud pärimused siiski trükituna. Esimest ja viimast korda vene võimu ajal. Niisiis Oskar Loorits koostatud raamat annab Eesti rahvaluule arhiivi koondatud ülestähenduste põhjal mitmekülgse pildi meie esivanemate suhtumisest ümbritsevasse maailma. Eesti praktiline ja asjalik talupoeg tegi oma igapäevast rasket tööd hingestatud ja eetilises maailmas. Ta teadis, kuidas looduses käituda, milliseid kombeid ja reegleid järgida. Et ka pärast teda säiliks harmoonia, inimese ja looduse kooskõla. Oskar Loorits raamatust Endis-Eesti elu-olu rääkis.