Täna on meie ees August Gailiti Toomas Nipernaadi ja stuudios Mihkel Mutt. Eelmisel suvel autoga Lõuna-Eestis Mooste kandis sõites nägin teeviita Rasina. Ahaa, see ongi siis see koht, kus Rätsep tuli. Meenus mulle kohe Toomas Nipernaadi moto, milleks on üks rätsep, tuli Rasinasti rallalla? Ei, Teamise rätsep seal tegi. Ilmselt oli ta rändrätsep, õmbles mõnele peremehele kasuka või kuue, siis lõppes koha peal tööjärg ära. Rahulik Rätsep lubas endale kohalikus kõrtsis hääl õuna, võttis paar napsi ja asus teele järgmise töökohta. Meeleolu oli ülev, tulevik roosiline. Võis olla, et tal oli tekkinud nende paari paigal oldud nädala jooksul mõni väike romaan teenija või koguni peretütrega, mis nüüd pidi muidugi pooleli jääma. Eks sellest oli kahju, aga teisalt oli hea, sest mingeid kohustusi kaasnenud ja eks neidusid leidub mujalgi. Ja rändavast rätsepat pole ju perepidajat temana antvärk, mis kõlab eestlase kõrvale natuke ikka nagu santsakas. Se Rasinastunud Rätsep oli romantilise mängumehe eluvaatega kui ta linnast välja Istuta maanteekraavi võtab välja kandle, mis toona asendas kitarrilt, mängib ja laulab puhtast rõõmust. Selle rätsepa plaadis on ka võti Toomas Nipernaadi ning ühe osa kogu Gailiti loomingu mõistmiseks. Gailit on muidugi mitu, on heroiline, jää murelik sõjakirjanik nördinud moraliseeriv ja propagandistlik Gailit, kes pagulusest tagasivaates on Karealistikamat laadi Gailit nagu karges meres. Aga tuulisem, milles Gailiti võimatu Eestis võrdset leida on ikkagi see romantiline mäslev pohheimlik Nipernaadi laad. Kailitama tantsijatega on üks väheseid värvikaid laike eesti kirjanduse maastikul, mis on üldjoontes rahulik, asine, asjalik Gailiti see oleks nagu midagi priiskavat ja üleliigset, isegi luksuslikku, mis ei sobi siia tasasele maale mille kohta oleks seal, kus tipud, kuristikud, vahutavad kosed, džunglites imeelukaid, tundmatuid taimi sõnaga kõike, mis oma erakordsuse kasvanud klaasjad kihutavad. Loomingu jagamine mehelikuks ja naiselikuks on üldiselt soine ala. Kuid äärmuste puhul see jaotus kehtib. Kailitan väga maskuliinne kirjanik oma suurejoonelisus ühes ja samas rabeduses teravate kontrastide armastuses hüplevad Armleva fantaasiaga. Tema regi värsist laulsid ju meie esiemad, päevarieerib korrutati meile mustrit kohtab ka Tammsaare mõtte heietustes. Garadasa improviseerin Gailit tundub kui joobnud loomingu jumal, kelle muusa on paganliku suguharu pealiku tütar kusagilt Papeetest või rattoruvat. Mis on romantika kõige lühemalt öelduna. Eks igatsus selle järele, mida pole Gailiti, igatseb seda eesti kirjanduses võib-olla kõige häälekamalt tema Siuru rühmituse kaaslane Tuglas igatses, ka on tõmmatud paralleele Felixi armussoni ja Toomas Nipernaadi vahel. Tuglase novell on ka kahtlemata fantaasiaküllased. Aga mulle tundub ikka, et UCLA fantaasia kasvab mõistusest. Selle läte on teadvustatud vajadus ilu, võlu ja õuduse järele. Samas Gailiti lugedes on tunda kehamahlade tukset. Tuglase jutud on igavikulised ja üldised. Me ei saa kuidagi öelda, et androgeenipäeva tegevus toimuks Türil või tapal. Seevastu radi teeb nii võluvaks just see, et need pöörased seiklused juhtuvad Peipsi ääres ja Mulgimaal ja mujal kõik siinsamas veega äratuntavast Eestis kahe sõja vahel, meie oma inimestega. Elu värvikate tegelaste kujutamises on Gailiti kõvasti kokkupuudet teise tolle perioodi väga hea kirjaniku peet vallaku tegelastega. Nipernaadi olekski nagu kokkupanu Tuglase mõnest novellist ja vallaku pärast napsi tori juttudest ja Jaan Vahtra minu noorusmaast Madison Gailiti loonud tegelase, kes kindlasti on suurel määral tema enda ideaal. See on mees, kes peab talviti luuletaja ning jutukirjaniku ametit, aga kell on oma abikaasaga leping. Et kuuluvad temale. Siis ta võib pageda pere juurest, et vabalt mööda maad seigelda saades Datsutustama romantilisele rahutule ja realiteet, mitte arvestavale verele. Tal on taskus ainult katkiste kääridega taskunuga väike peegel, märkmike, kõrvapuhastaja kaenlas kannel. Ilmselt on lepingus seegi punkt, et Nipernaadi tuleb kenasti alati tagasi. Jaan talviti illikuku abikaasa ja isa ning tema suvised armulood ei lähe kunagi liiga kaugele. Aga võib-olla pole seda punkti lepingusse tarviski, sest Nipernaadit ei huvita lihalikud seiklused. Ta pole selles mõttes Don Juan. Ta leiab oma rännakutel enamasti lahket vastuvõttu, sest ta suuvärk töötab laitmatult. Ta on valetamise poeet vaimustuses ise oma lugudest ja jäädes neid uskuma. Ta sekkub aktiivselt teiste inimeste asjadesse ning tahab korraldada nende elusaatusi. Tema nõuanded ja plaanid on valdavad eluvõõrad ja majanduslikult hukatuslik tagajärgedega. Tahavad nii kõrgele ennuliselt, siis jäävad ümberkaudsed neid uskuma. Näiteks nõgigikaste talus raiutakse metsasalu maha ning rahastatakse rukkipõld, et aga ahvipärdikud kinni püüda. Nipernaadi illustreerib seda käibetarkust, et naised armastavad kõrvadega. Ta on pikk ja kuivatanud looga põlenud ja sooniline, suur kõver nina ees, kui põiki kirves. Ta käib Harakana edevalt hüpates ning karedes kuna pikad väed vestlevad kui lipud tuules. Nii iseloomustab Gailiti ise oma tegelast neidude südameid, püüab taga ilusa jutu ja kandlemänguga. Ja kui te annad vallutanud hiilita salaja minema, tegemata viimast vallutust. Tal ei lähe kusagil liiga hästi, ta satub pidisse ja pääseb üle noatera. Nii on ta Don Juani ja tonki Hoti kokkupanu. Nipernaadi tahab kõike, mitte tõsist, ta kehastab äärmuslikult tähendatud isikuvabadust. Boheemlane ei võta elu tõsiselt, sest edu tõsiselt võtta. Igav, aga me näeme sind kindlalt väljenduvad ka seda, et õnne allikas ei ole mitte asjadega raha vaid teine inimene, et suu teist sooja juttu on üle prahi. Asi, nagu ütleb ka šveik. Asja pärast tuleb Kailitite Nipernaadit eraldi väga kiita. Olen alati arvanud, et kirjaniku andekus avaldub suurel määral selles, kuidas ta oskab oma tegelastele nimesid panna. Nimede leidmisega. Joodik on kirjanikuti väga erinev. Mõned vaatavad neid surnuaia ristidelt, teise telefoniraamatust, kolmandat eide, kust siiski paljud neist loovad oma tegelaste nimesid mingi erilise inspiratsiooni ja tehnikakoostoimes. Tegelase nimi ei tohi olla juhuslik. Juhuslik võib nimi olla ainult elus, mitte kirjanduses. Nimi saab sobida ainult sellele tegelasele ja selle tegelasega peab olema just niisugune nimi. Nimi peab väljendama tegelase olemust. Et mingitki ettekujutust saada, tuletame meelde, kuidas Johannes Aavik keeleuuendaja leiuma uusi sõnu. Ka seal oli tegemist keele kõla ja tähendusseoste mingi imepärase Niilistikuga. Häälikutel on igas keeles oma tähendus, värv iga kirjanikuna oma tegelasi nimetades natuke Aavik Gailit, nende seas üks andekamaid tema nimed õudsalt lõbusad nagu novellis viimne romantik, õilsat soost. Vananev kukk, kes tahab lennata päikesemaale. Tragi kombilised alla potsatab, on saanud nimeks Kirill kerkerill. Tema reeturliku kanakese nimi on präkk prii. Nipernaadi olevat rikas tädi Peipsi ääres nimega Katariina, mina jeee ja lume tulekul tuletada linna tagasi viima in riid, Nipernaadi mis oleks veel tabavam nimi elegantsele salongi daamikesele. Rääkis Mihkel Mutt.