Tere õhtust, tänane saade on ühest vanast ja veidi ka unustuse hõlma vajunud tähtpäevast ja see on paastumaarjapäev ehk maaema püha mida tähistatakse 25. märtsil. See on siis eeloleval esmaspäeval. Meie aga saame nüüd ka vahendusel osa sellest, kuidas peeti paastumaarjapäeva läinud aastal ja juba viiendat korda Viljandi kultuurikolledžis. Head kuulamist. Kuidas tähistada tänapäeval oma juurseid pühi ja tähtpäevi on minu arvates eelkõige maailma. Selline küsimus. See eeldab selles asjas sügavaimat mõtestamist ja tähenduse otsimist tänapäeva inimese jaoks. Aga meie ju elamegi tänases päevas materjale, mida ja kuidas on piisavalt, jääb ülegi. Tänu suurepärase väljaande Eesti rahvakalender tegijatele. Keskkond on tänaseks päevaks multikulturaalne. Ühe rahvovi kodanikkonna seas on korraga kasutusel palju erinevaid kultuure. Maailmavaateid, religioone, ideoloogiaid, eri ja ametialasid keeli. Need võivad vastastikku mõju avaldada. Või tuleb midagi uut kuskilt mujalt võõrsilt nagu näiteks hiljuti maoaasta idamaine musta alguste tähistamine. Isiksuslikud on aga selge, et oma pärimuslike perekondlike traditsioonide tundmine lisab inimesele enesid. Kindlust, ning ehk ka väärikust, mida me vajame nii väga partnerluseks ja suhtlemiseks teiste kultuuridega. Kuidas väärtustada põliseid, traditsioone ja tavasid kaasaegsele noorele, kes elab mitmes kultuuris korraga ega pruugi eristada oma võõrast aga kellest oleneb meie kultuuri püsimine tulevikus? Sooned põlisrahva kultuuri kõnekaks tegemine sõltub igast Inimesest eriti aga emadest isadest, õpetajatest. Ja samuti erinevate valdkondade juhtidest ja nende prioriteedid. Sest samas aga olen pidevalt rõõmuga kogenud Et noored huvituvad oma juurde skulptuurist, kui nad vaid selle rikkuse, väärikuse ja tasakaalustatuse Omal nahal ära tunnevad nii nagu tänases saates Annika, kes on Viljandi kultuurikolledži laste ja noorte huvijuht eriala teise kursuse üliõpilane. Kuidas tähistada oma tähtpäevi tänapäeval valdavalt linnastunud ühiskonnas? Õigel ajal? Õiges kohas ja õiges situatsioonis, see on kindlasti kõige mõjuvam. Sel juhul on lootus, et pühane puudutab inimest tõeliselt. Teiselt poolt vajab inimene vaimselt oma juurset tuge ning kuuluvust millessegi kindlasse, järjepidevalt toimivasse, tähtpäevade ja pühade tähistamise rütmi. Ja seda pakuvad meie tähtpäevad ja pühad paid tõelise puudutuse korral. Pühade tähtpäevade pühitsemine on samuti heaks ühistegevuseks ning osalemiseks loominguprotsessis. Kuule siis on olnud hea võimalus teha aastale ring peale seda koos noorte üliõpilastega. Tähtpäevade ülesehitus lähtub loomulikult Eesti rahvakalendris leiduvast valiku aluseks, aga meile sobiv julgeda teha. Valikuid ei pea tegema kõiki ühtemoodi ja seda pole kunagi tehtudki. Soov hakata paastumaarjapäeva taas tähistama tekkis tegelikult kuus aastat tagasi peale ühte loengut, mida pidas lugupeetud dialoog ja folklorist ühes isikus nimelt Eenok Haamer kelle magistritöö oli kirjutatud just nimelt sellest tähtpäevast. Ja Eesti rahvaluule arhiivis leiduvate materjalide põhjal väidab Eenok Haamer, et see päev on olnud ilmselt vana eestlaste üks kõige tähtsamaid pühasid, viidates varasemale maaemakultusele. Me kuulasime seda loengust ja paljud naised tundsid selle püha ära. Me tundsime, et me tahaksime seda püha tuua oma ellu. Sellest alates olen oma üliõpilaste, naisüliõpilaste ja kolleegidega päikeses kindlas ringis tähistanud seda vana unustuse hõlma vajunud püha viiendat aastat Viljandis. Rahvakalendris on kirjas, et paastumaarjapäeva näol on tegemist küllalt vana rahvusvaheliselt tuntud tähtpäevaga, mille traditsioonide üldises suunitluses on eri maades võrdlemisi palju ühist. Euroopa rahvastel täidab see päev kevade alguse ning kevadise pööripäeva funktsiooni. Slaavi rahvastega on ühised meie naistepeojooned ning päeva pidamine naiste pühaks. Paastumaarjapäev on kutsutud rahvasuus maarjapäevaks muna marjaks ja Lõuna-Tartumaal kapsamaarjapäevaks. Maarja nimetus viitab neitsi Maarja kultusele. Siit lähtub ka maarjapäeva nimetamine naiste pühaks ning marjanimeliste nimepäeva pühitsemine sel päeval. Maarjapäeva nimetus on küll pärit katoliiklikust perioodist, kuid ilmselt mitte sisu, mis viitab meie esivanemate tähtsale usundilisele pühale. Eenok Haamer on öelnud, et see on päev, mil küsida, kas me, eestlased, oleme olemas. Samuti juhtis Eenok Haamer tähelepanu omapärasele kooslusele. Katoliiklik taeva ema ja rahva usundiline maaema. Eenok Haamer näeb Maarjas märki jumala tulemisest maa peale inimestele lähemale, milles väljendus eestlaste usundi olemuse inimlähedus. Jumala läheduse tarve. Maarjast on saanud ka maaema funktsioonide pärija. Naistepühade pidamine on väga vana algupäraga naistepühade juurde kuulus punasee on punaseks tehtud viina või õllejoomine arengu ainult punase mahla joomine millest loodeti head tervist ja punaseid põski kogu eelolevaks suveks. Maarjapuna joomise komme on meil püsinud populaarsena hilise ajani läänesaartel ning Võrumaal puna jõuduka küünlapäeval. Setus püsis peale marjapunajoomise punaste marjade söömise komme ja samasuguse tervistava funktsiooniga tunti seda hinge ris Jabodjas. Tänapäeval on meie arvates paastumaarjapäev maaema püha see päev, kus naine, tulevane või praegune ema keskendub iseendale oma naiselikkusele ja samuti oma esiemadele. Pesitsejad on ainult naised. Minu jaoks isiklikult on see päev saanud aasta suurimaks pühaks valmistunud selleks juba paar kuud enne rahvakalendrit ütleb, et maarjapäev oli naistepüha. Naised sel päeval tööd ei teinud. Käisid üksteise pool võõrsil heid marjapuna punast viinapalsamiga. Said ENG tipulist. Liine Oya seenees r. Linn. Akas kulda arm, ma. Mis neis poeedi eks? Et ta ei pää pääl Ai. Valma vallu. Tera on ja nii ja nii tuur. Imetsi. Paastumaarjapäeva riietus on meil tänasel päeval naiselikult pidulik, aga valge rätik peas kui abielus põll ka ees ja loomulikult ehitud rahvakalender, kirjutab. Perenaine peab päeva hommiku päevatõusuaeg valge tanuga kolm ringi vastupäeva ümber kapsaaia käima. Siis kasvavad suured ja valged kapsapead. Kursi Eenok Haamer juhib tähelepanu valgete pearättide algselt ilmselt ka valgete rõivaste kandmisele. Et siin võib tegemist olla viitega naispreestritele, kes sel päeval oma maagilise rituaalse toiminguid on sooritanud. Valge riietus võib omakorda viidata aga alastiolekule. On teada, et teatud riitusi teatud ajal toimetati alasti. Rahvakalender ütleb, et valgete rõivaste kandmisest looti head kapsakasvu meesterahvale, naiste tanu salaja pähepanek tähendas aga seda, et see mees pidi naistele marjagna ostma. Tänapäeval kanname me põhiliselt vaid valgeid rätte olemined isegi meie talukujunduse ja rahvusliku käsitöö üliõpilastel spetsiaalselt valmistada lasknud. Oma rätile võib igaüks peremärgi või sobiva ornamendi tikkida. Kaunis vaatepilt küll varahommikul, kui kogunevad valgetes rättides naised, et alustada oma paastumaarjapäeva ja neid tuleb ikka ühelt poolt ja teiselt poolt. Tegevuskohad on olnud meil Viljandis kaunid lossimäed samuti, seda võib igaüks toimetada mõnes sellises kohas alustada päeva, kus ta võiks näha päikesetõusu. Osalejad. Kõik on võrdsed osalejad. Igaüks võtab kaasa paastumaarjapäeva sööki jooki ja on valmis laulma ja tantsima. Igaühel on isiklik võimalus oma isiklikuks palveks pöördumiseks veegoloitsimiseks. Päevakava on meil tegelikult aastate jooksul välja kujunenud ja see hõlmab praktiliselt tervet päeva alates päikesetervitus, sest varahommikul ja lõpetades saunaga hilisõhtul ja abiks ikka armas Eesti rahvakalender. Varahommikul kell viis, 55, Viljandi lossimägede varese silla juures kogunevad siis valgete rättidega naised sellel aastal kuskil 30 ringis. See on siis vara tõusmine enne päikesetõusu, et jõuda õigeks ajaks maarjapäevale, kui suve alguse päevale viitab nõue vara enne päikest tõusta. Hiline tõusja pidi olema kogu suve unine ja laisk ning sai karuune. Ja nii huvitav kui see ka pole olnud. Noori naisi, tulevasi emasid, kes elus esimest korda tõusis enne päikest nägi elus esimest korda päikesetõusu. Me oleme jõudnud ka selle juurde, et võiks veel mõningaid huvitavaid sobivaid momente rahvakalendrist otsida nimelt näo pesemist puhta allikaveega enne päikesetervitust. Sellega ostsime oma päevakavasse üle-eelmisel korral. Maarjapäeva hommiku peab jooksva veega silmi pesema, siis on sul sel suvel vähe und. Sellele siis järgneb kogunemine mäe veerule ja sealt siis üle Viljandi järve metsa tagant tulebki üks punane erepunane täpike ja meie tervitame seda täpikest, millest saab peagi. Eriti sellel aastal sai ilus tulipunane suur kera lauludega ja ka oma isiklike palvetega. Rahvakalender ütleb sellepärast lolliga vara ülal, et päikesemängu taheti ka näha. Vanasti arvati, et päike ainult paastumaarjapäeva hommikul mängab. Kui päev mänganud, siis olla ikka laedal, tõukasid virvendused ja vigurid. Seda aga pole ma veel näinud, mõni teine olla ikka näinud ka. Seda, aga ma ei tea, mida see päikesemäng tähendab. Öidel. Igal juhul on see võrratult imepärane ja kaunis vaatepilt. Eks kindel tervituslaul on väga vana mütoloogiline laul maailma loomisest. Kelle uue, see õunapuu, kelle õue see õunapuu meie uuese õunapuu, meie õues õunapuu, mitu oksa, õunapuul, mitu oksa. Õunapuu kolm oli oksa õunatu, Ulgolm oli oksa õunakuul mitu heita oksale, toita, osale eks oli õit Ta oksale üks oli õida oksa. Mitu õunaõiele, mitu õuna jääle. Üks oli õunaõiele, üks oli õuna. Sai need õunad valmis saanud, sai need õunad valmis saanu, tuli tuul ja tõstis tormi, tuli tuuliadustist tormi, raputas õuna meresse, raputas õuna. Res merest tõusis üles kirju lindu. Meeles tõusis üles, kirju, lindu lendas meie Koppelisse, lendas meie Kopäälisse Meie koplis kolmi põesas meie koplis kolmi Põhesa mikseri põõsas-hõbepõõsas üks põõsas-hõbe põesa, teine oli põrsas, vaske põesa, teine oli põõsas vaske Isamaailmas kulla, keeruline, kolmas kulla, keeruline lind, hakkas pesa pesi tama. Linn, kas pesa esitama Puuragu korjama? Puuragu korjama naised ei saa valmis saanud, sai pesa valmis saanud hakkase mune munema, hakkas mune munema, sained munad, munetud sai need munad. Osaine pojad Audunud sai need pojad haudunud Kaseni ta kasvatama hakkas neid aga. Ma kasvatama pillutava, kasvatama pillothana tehe pani päevaks peale, ilma ühe panin päevaks peale, ilma teise pani kuuks Taevudes teise pani kuuks Taevudes kolmanda kiviks põllu peale. Kivi põllu peale. Peale päikese tervitamist toimub meil värviliste lintide sidumine puudele. Aga miks me saime siit inspiratsiooni juuni rahvakalendrist, lihavõttereedil umbandud viibile, mõrsja rõivandre ja Yitatud veel muidu ka ära, et Uibu kandvat siis parempide ubinnid? Hargla see üleskirjutis evita küll paastumaarjapäevale, kuid me mõtleme kevadistel pühadel, kui inimestel on suur pidu ja püha, on puud nii kurvad. Neil ei ole veel ei lehti ega õisi, ammugi et puud oleksid koos meiega eriti maaemal. Siis me leidsime, et niisugune ilus lintide sidumise komme võiks ju selles päevas osa saada. Maarjapäev oligi inetu päev, ei tohtinud puur Haagugi murda, puidu puu kuivas ju ära. Sellele järgneb väikene koosistumine, nii-öelda rituaalne söömine, joomine. Maarjapäeval valmistatakse punamis, on siis punane naps jõuaks õige palju siis kasvavad pikkallinud. Niisiis meiegi igalühel omad pannkoogid ja marjapuna kaasas. Istume, oleme pika laua taga sellel aastal kolledzis ja laulame naiste laule, räägime naistejutte. Kui võimalik, siis oma vanaemade emade laule samuti meenutame ja nimetame ka nimepidi näiteks oma vanavanaemasid. Igaüks võib rääkida ka mõne toreda loo, mis lapsepõlves kokkupuutes oma vanaemade või emadega. Nii me kuuleme siis 11 ja oma mõtteid vahetamegi. Küll. Aga vaevapildiga lehme ega, ega. Ta ei meeldi vaeva ja vaeva. Kõige vähem aega see supp juures unis kuubimise sõduru juures. Tooli tuuleta veed, tooli tuuleta, suid, suu juukse, ta veetu suitsu. Ta päeva luule, ta oli päeva. Ta peitub hoopis saada veetud. Tuuli too aasta tuuri, too ta sädeiselgi. Kas ta pereisa ei saanud ta seda Tayleedoori? Seda noori enda? Ta ohtu eralike ta lapse lausung, ta otse ees lapse lausunud. Noore. Suunal. Aga Kjuusteegiljata siin elada kiuste ja ta ta ta siin saada. Taotlejat ei vaeva, ei vaeva. Tahaksin su ta. Ta ta teele laata. Nüüd aga osalejatelt eredamaid, selle päeva mälestusi, päikesetõus, kevade alguse tunnetamine, suveootus ja samuti oli tore õhtune saun ja sõbrale hea soovimine vihaga õlale. Esiteks kohe teiste nägemine, kõik nägid maru kenad välja, tõelised pidulised kohe. Ja ega minagi saa päikest jätta, mainimata. See on üks ilusamaid elamusi mul olnud ruumis lauluga päikese välja meelitamine. Kui laulma hakkasime, polnud päikest veel ollagi. Siis teatud laulusas äkki punane sirp metsa kohal ja laulu lõpuks suur punane kera, taevas. Võimas vene noored olid vahvad, tore oli, jätad kõigega kaasa, tulid ja meil osakama kultuuris tantsid. Laulud said väga ilusad. Kui me istusime keemia, maarjapunasõime pannkooke, laulsime oma vanaemade laule niipaljukest, kui kellelgi võtta oli. Paljudel meist ei olnud seda aga mitte, sest peredes enam ei laulda või vanaemad elavad kaugel või pole sellist soodsat õhkkonda, kus vanaema tahaks oma lauluvaramu lagedale tuua. Kuid me otsisime siis jällegi oma rikkalikust vaimuvarast laule ja üks väga ilus laul, mis mõtlesime, et selle naistepühal võiks laulda, on kuulmiskõneleb naisest, kes on abiellunud kodust kaugele ja tal on väga raske kodukäija, sest kodu kaugel aga oma kodus praeguses mehe kodus on vaja tööd ja tegemist teha. Ja oma isa kodu on niisugune kaugigatsus, et laul on tegelikult vana küll lindistatud isegi mitte lindistatud, vaid üles kirjutatud 1888. aastal ja Karksi kihelkonnas. Kuid see tekst ütleb meile nüüd üles see aasta enam täpselt sama palju kui tollelegi naisele, et on küllaltki niisugune traagiline ja kurb plik, aga eksnaise elu olegi raske ja keeruline. Eks tänapäevalgi vahel tuleb ette, et isegi traagiline. Ja see laul siis Karksist. Mul oli isa Hiiumaale, mul oli ema, Hiiumaale mul oli, ela Hiiumaa. Merle noore Venemaale, Velle noore Venemaale Minaidsi, Võnnu võõras, mina üksi, Võnnu tahtseminna koda käime, tahtsin minna. Koduräime, kes jäi Alta? Ta küsis aialt obest keeltekki tedrekirja, Köölteqi erry, näoldvaski Valley, ta vaheski alleida. Sanna joobes ta äi rannajoone eest keedee tekki, tedrekirja keedeedeek, GT-R R ja Naduvaski Valleida Nathan vaski Valleida, teises tulestaabe see teises. Ta obese nätsi jälle tykki, tee ta läitsee jälle tekkeedee, ta giidi, ta marga oma ta tüki. Alla irnatel mina pääle naeratelle hääle naeratel lätsi jälle tykki, tee ta läätsi jälle trikkide ta tühkidi ta Margama, ta tükkide, ta märganud. Dires taisse rätnud nii räästa essetanud are palkkesse AARE ball, keeesse, kuuli eitu, jälle kuulieit, jälle kole noori paiga, ta, nii ole noori paigadani, mine pääl, valateme. Mine vällja, vanad René, mis mul rästas raksatele, mis mul räästas Rakratele tare pall, kes paugatele tare palke paugatele Belle tuli välja valateme. Velled oli veel palatene, mina tal tervisiida, mina talle tervisiida, Belle kuuli kosti, jälle veel kuuli kosti jälle. Nüüd on see siia saanu, neile on see siia saanu, minu noori, sõsar akene, miinimum Noori sõsar, akene läksi üle tarelevesta Läsi üle tarele rästa, mina kõigil tervisiida ja kõigil err liisida. Vala tiimina valaadi, tiiminaa, valaadi, koehmuliste Antanisse, koehmuliste andanisse. Iste anti läve, ala ise aint Clile osalejana ninapilpi sinna istu, mina pilply sinna ei istu. Vala tiimina, vala nii. Vala tiimina Vanaadi koe muliste Antanisse. Koehmulistaja Antanesse iste anti akna ala antiakna. Vala tiimina valaadi valagi, mina vana, kes mul vastu tulenes, kes mul vastu tulenes? Sotseegaraskaa endal esse suts haaras aedadesse ema nakkas ruttu tuld, degene emane hakkas ruttu tuld tegema ja sa läits välja ärga tapme Ledales vällja härga täpne. Ogeene ennekeine masseose joogi tõttu Maaesseose joogi tõttu ega särgi seegi tõttu. Pärlisöögid etu maa tuli armu tõttu Madonees armu tõttu Maduline armutult. Naiste laulud, ema laulud selguski tegelikult mitu ootamatult aga siiski, et meie noored tulevased emad ei oska hällilaule. Ja see päev võiks olla jällegi väga sobilik selleks, et õppida midagi juurde õppida ka hällilaule. Sedapuhku meil küll ei õnnestunud seda teha. Aga see on võimalus, mida sel päeval võiks ette võtta. Hällilaulude õppimine. Et kui tarvis, siis oleks käepärast võtta. Selle päeva sisse on jäänud ka juba mitmeid aastaid traditsiooniliselt kirikukontsert, kus rahvamuusika eriala inimesed esitavad eesti vaimuliku ja ka vanarahvamuusikat. Sel aastal kirikukontsert oli küll varem, mistõttu meie päev siis suundus edasi naiste õhtusele peole. Õhtune peoplats peab alati olema selle koha läheduses, kus on väga tähtis pühade osa rituaalist, seal nimelt saun. Õhtuse peol. Me olime mõelnud, et võiksime läbi mängida lapse nime saamise riitust. Aga enne seda igasuguseid ennustamisi, mis viisi elevust on tekitanud enne ja ka need inimsaatuse ennustamisest domineerivad abieluended. Tüdrukute mehelesaamist on ennustatud küll kontide andmisega koertele inka karva kalli valmistamisest maarjalaupäeva ööl. Aga mida tegime siis meie, kuidas meie tütarlastele ennustati tulevikku. Esiteks oli peidetud kookide sisse pähkleid, kes leidis oma koogilises pähkli, saigi mehele. Sellel oli esimene võimaluse. Leesin võimalus oli ka teisin. Teine võimalus oli, et võeti jalast paremast jalast saabas ja visati ukse suunas. Kui kinga või saapanina jäi ukse suunas, siis läkski majast välja. Pärast välja lähebki mehele, mitu tüdrukut meil õnnestus esimese kahe katsega mehele sokutada. Ühel tüdrukul õnnestus mõnemas ennustuses saada, sai peaauhind siis nii-öelda. Ja kokku läks kahe mänguga kolm. Niisiis olime veel kolmas. Samas oli võib-olla kõige naljakam elevust tekitavam. See oli nii, et oli meil tassid tassida ja all oli siis peldused, erinevaid asju, näiteks nagu võtmed, lutt, ladvik, raha, sõrmus ja vastavalt selle tassi, mis ta võttis, mis seal peidus oli siis ta ka järgneva aasta toob. Ja meie suureks rõõmuks sai ka üks meie kursuseõde endale lapsan vähemalt loetavast. Sel aastal saabki lapse kuna tema leidis oma tassi alt pisikese tita Sogikese roosa soki, kusjuures ja see tütarlaps, kellele ennustati lapse saamist, helistas kohe ka oma sõber sõbrale poisile ja mobiiliga ja ütles, et ma saan lapse. Mis muidugi võis päris üllatav olla, kuid kuni tänani nüüd tütarlapsed ja ka teised peavad neid meeles, eks me siis vaatame siis tegelikult me ju väga loodame, et meie tütarlapsed saavad mehele ja sünnib ka lapsi. Loomulikult. Ja siis sellele järgneb. Mis sellele järgnes, siis laulud jällegi laulud ja hajutunud ka hällilaulud ja sellel päeval osalejad on kõik väga erinevatest Eestimaa paikadest. Loodetavasti jõuab meie kaudu unustuse hõlma vajunud maaema naiste püha taas rahva seast suuremasse kasutusse meie kodudesse kui ka igapäevaelu toetuseks. Osalesin sellelaadses ettevõtmises küll esimest korda kuid meeldivaid üllatusi oli mitmeid Pole varem sel aastal tõusnud kella viie kuue paiku ning tõuseb päike, on omaette vaatepilt, mida pole võimalik sõnadega seletada. Ja terve päev veeta ainult naiste seltskonnas ning seda veel nii meeldivalt. Laulude, tantsude ja koogiretseptide vahendusel oli samuti uudne. Aga kui võtta ka teineteist ning vahetada kogemusi ja ka osalejate hulgas olid nii-öelda vanu veterane, kes siis ka varased varasematel aastatel olid osalenud ja nende kogemused, et eriti huvitavad terve päev maitsvate pannkookide seltsis ja vallsüümepiinadeta, et kellelegi liigsed kilod tekivad. Ja ma usun, et see traditsioon ja meie kursusel küll veel pikaks ajaks et loodetavasti jõuab teie isikliku kodusse ja ma usun küll. Niisiis inimese elu ning aasta ringi tähtpäevad omavad tähendust igal ajal hõimu ning kodukandi sidemed põliskultuuritraditsioonide edasikandmisel. Kalender raamistab rahvuslikke ja perekondlikke pühaderütmi, et saaksime koguda jõudu uueks aastaks kuuks töönädalaks, päevakski pühade aeg ja sellesse sisenemine argiajast. Selle eristamine kogu tegevus ei olemisega. Aare Kasemets ja Kalle Eller küsivad kalendritegijatelt vana loodus rütmilist, maavalla kalendrit kiirustava Globaalse Eesti ühiskonna inimese kalendrit ühendada. Maarahva loodusega ja esivanemate uskumustega seotud aastaring on siin maal kujunenud aastatuhandete jooksul. Paljud kalendrid avad on ajalooliselt maakonniti kihelkonna erinevad. Nad väidavad, et kultuuriideoloogilise konkurentsiküsimusi on millistel tähtpäevadel kipub hilisem kirikukalender või 20. sajandi müügimeelne moekalender näiteks valentinipäev, vana põlisrahvakalendrit meie mälust tõrjuma. See sõltub meie inimestest endist peredest, koolist, meediast ja millest kõigest veel. Eluringi tähtpäevad ja hõimkondlikus sidemed on jätkusuutliku Eesti kultuurilist bioloogiline rikkus. Talurahvakultuurikujundajaks peavad Kasemetseeeller ennekõike tuslik. Maakoha vaim milles inimene elab, suhtleb päeva aastaringselt. Maakohavaimu. Suur tänu Kirile loo Villu Veski, Tiit kalluste ansambel kollaaž ja julgistalte.