Raamatuaasta lehekülgi. Meie ees on Herman Hesse stepihunt ja stuudios Janika Kronberg. On raamatuid, mille lugemine on õige ja vajalik just nooruses mingitel kindlatel eluaastatel inimesi kõige vastuvõtlikumad eas mil kogetud elamused jäädvustavad mällu iseäranis kirkalt nõnda et loetu meelest ka aastakümnete möödudes. Selliseid kirjandusteosed ei pruugi sugugi kuuluda kohustusliku kooliprogrammi, kuid mingis väiksemas mõttekaaslaste ringis loetuna saavad sealt laenatud tsitaadid või motiivid erakordse tähenduse. Võib kujuneda koguni selline olukord, kus teost mitte lugenud inimesed ei saa aru, millest omavahel räägitakse ja millele vihjatakse. Sedalaadi kirjandust võime nimetada kultuskirjanduseks. Üks selline raamat, mida võime ka julgesti pidada kultusteoseks ja mis on mõjutanud juba mitut põlvkonda eesti lugejaid on kahtlemata 1946. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Hermann esse romaan stepihunt. Teose algupärand ilmus saksa keeles 1927. eesti keeles 1973. aastal Loomingu raamatukogus. 1993. aastal andis kirjastus kupar tõlkest välja ka teise trüki. Muuseas on see viljaka tõlkija ja praeguse Eesti Kirjanike Liidu esimehe Matti sirkli esimene raamatuna ilmunud tõlge. Tänaseks on esse teoseid ilmunud eesti keeles järjepannu ja ilmselt on ta meil üks tõlgitumaid klassikuid. Kõneleksin siin mitte niivõrd teosest enesest, vaid soodsast vaimsest õhustikust mille selle lugemine omal ajal tekitas. Lugesin stepihunti täpselt 20 aastat tagasi, kui olin seitsmeteistaastane ja parajasti keskkooli viimases klassis tegin väljakirjutusi ja märkmeid ning mäletan praeguseni peast mõningaid tsitaate eriti värsse. Aga meie hõim on leidnud asutähesäras eetri jäiseid, teil päevad ega tunnid meil ei lasu, pole sugu ega vanust meil. Stepihundilugemine andiski väga selge teadmise, et peale materiaalse, silmaga nähtava kombatava maailma on olemas veel teinegi ehk veidi salapärane aga igal juhul rikas ja huvitav vaimne maailm, mida tasub tundma. Nii sai just stepihundi mõjul läbi loetud mitte üksnes Grethe Fausti esimene kohustuslik osa vaid teost tervikuna. Lisaks Dostojevski Idioot, mille peategelaseks vürst mowskinis, nägi esse oma maagilise inimese ideaali. Ja tuli aimu saada ka sellest, mis asi on psühhoanalüüs. Siis ei olnud esialgu kättesaadaval enamat ja paremat kui Stefan Zweigi raamat. Tervenemine vaimu läbi Jaan Krossi tõlkes mis sisaldas ka biograafilise essee Sigmund Freudist. Esse loomingus ristuvad Euroopa klassikalise humanismi pärand ja ka mitmesuguseid Ida mõttevoolud. Siis kuulusid esimesse tõsisemalt võetavasse lektüüri enesestmõistetavalt ka Iowa, Harlal, neeru, india avastamine, laotzee ja teised Linnart Mälli tõlked ida keeltest. Muidugi jäi stepihundist esile toodud kaksikjaotuses inimene, hunt, mis sealsamas, kui naiivne väljana hakatakse lugeja positsioonil domineerima inimlik poolus. Ja see võis väljenduda ka liialdatud protestis ümbruse suhtes või siis põlguses argise ja labase vastu. Mainisin, et s on mõjutanud juba mitut põlvkonda eesti lugejaid ja kirjanikke. TEMA retseptsioon Eestis algas tegelikult juba aastal 1929 mil pealkirja all eelkevad ilmus väike varasemate jutustuste valimik. Meenutan, et stepihunt ilmus saksa keeles 1000 1927. Ja vaid veidi hiljem, 1930.-te algul kohtame jälgija vihjeid stepihundile hiljem arbijatena tuntuks saanud noorte noorte luuletajate Paul Viidingu ja Betti Alveri omavahelises kirjavahetuses. Kui Harli Haller istub silm silmas hundiga siis minule tundub täna nagu peaksin kaasast tervet Noa laeva kirjutab Betti Alver 11. aprillil 1931. Ja Paul Viidingu kirjad Betti Alveri kannavad allkirja. Käsikirjas on säilinud ka stepihundi alguse väljaandja eestlasena Paul Viidingu tõlkes mida küllap tollases sõprade ringis tunti. Seal on kasutatud küll sõnalaanehunt, see noorte autorite kirjandushuviliste omavaheline mäng viitab samuti stepihundi kui tänapäevases mõttes kultusteose staatusele. Juba siis hilisemast on muidugi üldtuntud stepihundi maagilise teatri ja Karl Ristikivi 1953. aastal ilmunud hingede öö surnud mehe maja seos. Ja Ristikivi on oma teoses stepihunti koguni maininud. Hingede öö peategelane ei ole ju üksnes maa, vaid ka elupagulane selles maailmas võõrsil viibija nagu oli seda ka Herman Hesse, Harry Haller. Ent ka Ristikivi on peetud vaimulaadilt Barbijate hulka kuuluvaks. Säilinud on ka ristikivile kuulunud saksakeelne stepihunt sõjajärgsest ajast oma üliõpilasseltsi Veljesto kaaslase ja kolleegi kirjanduslikul alal Ilmar Talve pühendusega. Hessa ise on öelnud, et Taani tervitas avalikus sõbramuliku vääritimõistmisega. Ka hiljem on stepihunti peetud teejuhiks psühhedeelilistele elamustele ja seostatud LSD seanssidega. Toda omaaegset lugemist meenutades. Ma ei arvagi, et tegin seda õigesti mõistmisega jutumärkides kui selline lugemisviis hea kirjanduse ja seesuguse avatud teksti puhul milleks stepihunti pidada võime üleüldse võimalik on. Ja küllap nii mõnigi varajane nii-öelda keelatud vilja veini maitsmine Mozarti muusika saatel oli ajendatud Hesse lugemisest. Kuid sellistel õhtutel hüütud laused vana maailma hukkumisest pärinesid pigem ühest teisest Hess, samuti juba tollal eesti keeles ilmunud jutustusest. Kling sorri, viimane suvi, mis võib-olla see, mis asja teoses iseäranis kütkestab, nagu vist ka romaani järelsõnas on öeldud, on teos kriisiseisundi nii ajaloolise isiklikku kui ka loomingulise kriisi väljendus. Ometi pole see romaan pelgalt kinni esimese maailmasõjajärgse Euroopa õhustikus vaid avaneb ka üle ajalikus või ajatus mõõtmes. Ja kui esse oma sisekriisist kirjutades ületab kitsa mina piirid, toob ta sellegi üldisemale eksistentsiaalselt tasandile. Kui võtame stepihunti kui loomingulise kriisi tulemust siis ka siin on tulemuseks omapärane teos, mis väga hästi annab mõista, et kirjandus on ka midagi muud kui lihtsalt üks jutustatud lugu. Ja kui me nendele tunnustele omakorda lisame teose aforistliku ja lööva stiili mõjuvuse mis hiljem näiteks niitset lugedes hakkas meenutama, nõnda kõneles saratrustra jõulisust siis võikski siin olla stepihundi mõjuvuse suur põhjus. Peale selle on teos loetav nii meeleheite, ängistuse ja suurlinna üksinduse kui ka lootustandva raamatuna. Ja see kõik kokku tekitab hõlpsasti mulje, et tegemist on universaalse teosega mis puudutab inimelu sügavuti ja tervikuna sellise teosega, milles nii-öelda kõik on sees. Essee peateoseks peetakse tavapäraselt küll tema 1943. aastal ilmunud mahukamat romaani Klaaspärlimäng kuid stepihundi mõju ja subjektiivsus on kahtlemata suurem tagantjärele ja vanemas eas lugejad Peavad Hesset sageli küpses eas lugemiseks liialt naiivseks pateetiliseks. Kuid eks vähemal või rohkemal määral ole seda iga maailmaparandaja, iga romantik moralist ja utopist. Ja seda kõike juhesse kahtlemata oligi, kuid võib-olla on siin ka põhjus, miks hiljem olen hoidunud stepihunti uuesti algusest lõpuni läbi lugemast. Kohati olen seda muidugi teinud, lehitsenud, lõiguti lugenud ja vajaduse või sobivuse korral tsiteerinud ent mitte enamat. Ja võib-olla selleks, et kunagi varem saadud võimsat tervikelamust mitte lõhkuda, sest omaaegne mõju on olnud piisav ja selle lumm kestab tänini.