Eestis ei tea sellist sündmust küll toimunud olevat, aga tegelikult korraldatakse vist juba mõnda aega selliseid kandlel pühendatud kokkutulekuid. Jah, seekord siis toimus sümpoosion Riias, aga endised eelmised on toimunud Tamperes. 1990. aastal, siis neli aastat läks mööda, toimus Vilniuses. Ja siis kolm aastat tagasi oli kaustisel rahvamuusika keskuses ja nii on siis selle sümboolse, mitte ajalugu. Aga miks üldse selliseid kandlealaseid kokkutulekuid korraldatakse? Ma ei tea, ju siis on tekkinud vajadus või ütleme, et kui kannel on, ta ei ole küll laialt levinud maailmas pill, aga, aga ta on ikkagi selle Läänemere regioonis kõigis nendes mainitud riikides olemas. Ta on teinud väga pika arengu ja ta on endiselt arenguvõimeline. Siiamaani teata tema pärinemis ajalugu, väga palju teooriaid, nii et ühesõnaga nii teoreetilises plaanis kui ka praktilises plaanis on väga palju uurida, rääkida, arutada üksteiselt kogemusi kuulataja. Ühesõnaga, teema on kuum. Ja kes see seltskond oli, siis, kes seal seekord koos oli? Seltskond olid jälle vanad, sõbrad, said kokku ja enam-vähem samad jutud kõigil, aga, aga lihtsalt rõõmus taaskohtumine. Et on, see on nagu kolmest olulisest osast koosnev üks on siis see teaduslik konverents, mis toimub kõigel sellel kolmel neljal päeval siis õhtuti on alati olnud, ühel õhtul on siis kunstmuusika ehk siis modernse kandlekontsert. Ja siis teisel õhtul on alati olnud traditsioonilise kandlemuusika kontsert. Ja siis ongi nagu need kolm lõiku, nii et teoreetiline ja praktiline käsikäes kogu aeg. Kannel, teadagi vana pill peaks ju küll juba sealt kõik teada ja tuntud olevaga, mida uut Sisvee lõika sellest pillist, nagu leitakse leid leida tahetakse. Eelkõige just see, mis ma mainisin, et olla pidevas arengus, mis siis ju midagi juhtub, kogu aeg kirjutatakse uusi teoseid, mõeldakse välja uusi mängustiile, väga palju, seekord oligi sellist uut mängu tehnikad, mida, mida siis tõesti tänapäevased inimesed välja mõtlevad ja lausa nimedki pandud siis nende mängijate järgi siis uued kandletehnikad siis loomulikult väärtustatakse seda vana pärimusliku, mis on veel olemas. Ja siis siis on ju väga palju teemasid, mida saab teaduskonverentsil käsitleda, see on. See oli ka niimoodi grupeeritud, et on kandle ajaloost siis just nimelt kõik arvavad, mis nad arvavad väga huvitavaid ettekandeid siis oli, kandleehitusest olid ka väga paljud meistrid kohale sõitnud ja siis ka Ameerikast akustika, professorid, nii et need olid tehtud väga sellistel kaasaegsete seadmetega, need uuringud, akustilised uuringud ja, ja siis on ka pedagoogiline pool. Ja, ja, ja kõik, mis puudutab repertuaari. Mõni inimene esitles ennast, mõni inimene, esitles kedagi teist, mingit muud nähtus, nii et see on ääretult lai teemadering. Kas Lätis on kandlel, võiks öelda, et selline soodne pinnas, lai kandepind Tundub küll need konverentsid, mis on toimunud või kuidas neid mõnikord siis erineva nimega ka nimetatakse. Siis saab küllalt hea ülevaate selle korraldajamaa situatsioonist, olukorrast siis kandlemuusikat ja seekord sai väga hea pildi, arvan, et me saime hea pildi just Lätti Läti kandle. Siis Quoc-le on ta lätimaal kookle maailmast, nii, nii pedagoogiliselt, nii ajalooliselt kui ka kui ka siis tänapäeva pedagoogiliselt, just kuidas kooliharidus on korraldatud, et tundub, et väga-väga-väga lai Ferasin saates kaasas ka plaate arvatavasti sealt Lätist toodud ja võib-olla siis selle maa kandlemuusikaga alustaksimegi. See ansambel on küllalt tuntud ja nad on suured eesti sõbrad. Need käivad alati Eestis kandlefestivalidel ja suhtlevad. Palju meiega, nende kunstiline juht on selline inimene nagu täiksma Janssone, kes õpetab läti muusikaakadeemias kannelt. Et juhendaja järgi siis ka ravimi ta osaliselt on, aga osaliselt ka mitte, sest sellel väiksemal sellel sõnal on ka mingi tähendusest muinasjutt või midagi sellist. No kuulame siis Kogu see sümpoosion oli seekord pühendatud Läti vanale kandlemeistrile ja mängijale just selle arhailise kandlemängijale jaanis poori pooridesse, vaatan kohe, kas ta nimi kolini toorikis jah. Ja tema siis tema veel mängis seda vana arhailist kannelt. Teadupärast Eestis ei ole ühtegi salve salvestised, on, aga ei ole teada, kuidas mängiti arhailist kannet, aga lätlastel oli see veel 10 aastat tagasi täiesti olemas võimalus õppida siis vanalt meistrilt endalt ja, ja tema tähtsus on küllaltki oluline sellisel uuel folklooriliikumisel üldse Lätis, kõik sellised kuulsad ansamblid nagu skandini äkki ja ja Valdis muhtupaavelsi erinevad postfolkprojektid on alguse saanud just kokkupuutes temaga. Aga mille poolest see vana arhailine kannel siis erineb sellest nii-öelda tänapäeva kandlast on kujult ja, ja igalt asjalt on ikka täiesti teine pill. Kui võtta moderne kannel, siis ja see vahe vahepealset Dmitri tüüpi kandled, et lihtsalt nimetus on neil üks, aga noh, ma ütlen, et see pill on teine jah, see aastasajad arengut ja isegi aastatuhanded arengut on ikkagi muutnud seda pilli üpris palju. Nii et läti kandlast ja tema ajaloost saite vist päris täpse ülevaate siis seal. Jah, aga ilmselt nii oligi mõeldud, et inimesed välismaalt igalt poolt kokku tulnud külalised saaksid selle selle pildi kätte ja see oli väga hea võimalus neil endale näidata ennast kõige paremast küljest. Ja paljud ettekanded olidki selliste töötubade no üles ehitatud. Et Maaravanaga, tema on vist ka Läti muusikaakadeemias õppejõud, teine teine Quoc le õppejõud, siis temal näitas siis, kuidas on väikeste lastega töö siis laste muusikakoolides kuidas on siis juba siis ütleme, kesktaseme nagu meil Georg Otsa nimeline muusikakool ja siis juba ka akadeemia tudengid esitasid ja väga huvitavat ja modernset muusikat ja siis väga populaarsed on, enne me rääkisime siin ansambli muusikas, neil on ansambleid minu jaoks oli see täiesti üllatav, ongi umbes 65 ansamblit, siis tähendab suured kandleansamblid väga romantilise repertuaariga ja väga isamaalised aga noh, väga ilusasti mõjuvad. Mis eas mängijatest ansamblitele võiks koosneda täiesti, väga erinevalt, et on väikesed lapsed, no põhiliselt nad ongi kas nad muusikakoolide või siis mingite kandleringide õpilased ja kui nad on kooli lõpetanud, ei lähe nad laiali, vaid vaid jäävad sinna mängima. Et nad on suhteliselt noored, aga, aga seal sees on ka vanemaid. Tahame nad on eranditult kõik, tõesti, tundus, et neiud mängivad ja seal oligi üks küsimus, et keegi küsis väli väliskülalistest, et miks teil poisid ei mängi ja siis, kui ma võin nüüd öelda, siis seal üks noormees tõusis püsti ja ütles, et ise lätlane siis publiku hulgast ütles, et vaadake, kuidas nad kui romantilised nad on, need poisid ei saa ju nii romantilised kuidagi, selline romantilise muusika oreool on sellel ansamblitele juures. Et just see, mis nüüd puudutab seda arhailist kannelt, siis seal valdavalt olid jalamehed, kes mängisid ja noored mehed, et mingisugune selline huvitav nüanss siin on, et niisugune rahvusromantiline ja lihtsalt siis arhailine kannel, sest pillimehed, kes nendel veel külades, Ta on ikkagi ka ikkagi valdavalt mehed väga, kuidas siin Eestimaal lugu on ikka sama, jah. Poisid, mingil hetkel jätavad õpingud pooleli, ei, seal alustavad ka poisid, aga, aga niimoodi keskastmesse ja kõrgkooli ei ole veel noormehed jõudnud. Nii et sellised olid siis etteasted konverentsi päevadel. Aga nagu te enne siin mainisite, toimus esimesel õhtul kontsert juba siis professionaalide tasemel, kus ka Kristi Mühling üles astus. Võib-olla räägimegi nüüd veidiga kandlast süvamuusikas. Jah, esimesel õhtul toimus siis süvakandle süvamuusika kontsert ja teatavasti kannel on kõikides nendes neljas maas läbi teinud 20. sajandil väga suure arengu sellisest arhailisest rahvapillist nagu kunst, muusika grammatiliseks pilliks. Võib-olla võiks mainida ka seda täpsustuseks, et kõikidel nendel maadel on kandled, need kontsert, kandled pisut erinevad et kui see arhailine kannel, millest siin on juttu olnud, on küllalt sarnane nendes maades, noh seal on mõningad üksikud detaili erinevused. Ainult siis siis kuskil 19. sajandi lõpul, kui kannel hakkas suuremaks arenema, tekkisid need suuremad erinevused. Ja kontsertpillid on, on praegu arenenud nii erinevateks, et me ei ei saa nagu üksteise pillide mängimisega vähemalt mitte arvestataval tasemel hakkama. Ja see erinevus on põhiliselt just kramatismi erinevas lahendamises. Lätis ja Leedus on lahendatud grammatiliste keelte helide mängi grammatiliste helide mängimine niimoodi, et kandlel on Diatooniliste keelte juures sellised keele kõrgendamisele madaldamise mehhanismid. Ja siis mängimise ajal mängija. Vahepeal vahetab neid ja asetab neid mehhanisme erinevasse asendisse ja vastavalt sellele siis kas tõstab või langetab seda keelt. Ja põhimõtteliselt samasugune süsteem on ka Soomes aga rohkem hardile lähedane, et seal on neid selliseid mehhanisme seitse siis iga teatoonilise keele jaoks helistikus ja ta tõstab siis kandlel tähendab kogu kandle kõikide oktarite teatud keelt või langetab seda. Et Eestis on kannel ainsana selline, kus on grammatilised helid, keelte on olemas. Selle pillitüvi on välja mõelnud Valgamaa pillimeister Väino maa-ala 1952. aastal. Ja omamoodi, see on erinev teistest ja mina ütleksin, et väga hea süsteem tal on tegelikult pluss võrreldes teiste kanneldaga. Aga eks eks muidugi, iga iga maa kandlemängija on oma pilli patriaat. Aga milline muusika siis neil õhtustel, kontsertidel, seal külas ja ma just tahtsingi sellest rääkida, et et seal kõlas põhiliselt moderne muusika. Ja esimese päeva Kontsert oli oli siis nagu Baltimaade modernsest või üldse klassikalisest kandlemuusikast, väga palju mängisid seal lätlased ise. Teatavasti Lätis on pikaajalised traditsioonid juba professionaalsel kandlemuusikal ja akadeemias õpetatakse seda pilli kaua. Ning põhiliselt see Läti Muusikaakadeemia oligi esindatud oma kandle mängijatega ja ansamblitega. Väga tugevana. Ansambli traditsioon. Lätis on muidugi sellel kandle õppimisel ja professionaalsel kandlemuusikal väga tugev rahvusromantiline värv, nagu juba öeldud milles avaldub? See avaldub selles, et näiteks kui heliloojad kirjutavad ka uusi teoseid, siis väga tihti kasutatakse rahvuslikke intonatsioone ja rahvuslikke teemasid. Ja, ja ega selles midagi halba ei ole, kui seda hea maitsega ja. Aga aga ütleme, viimastel aastatel viimase mõne aasta jooksul on siiski ka märgati täiesti uusi tendentse, et on heliloojaid, kes lähtuvad ainult ainult pilliste tema külalistest omadustest mitte tema traditsioonist, mida tingimata on kohustuslik järgida ja millest kuhugi ei pääse. Et see, et mõnes mõttes see rahvuslik traditsioon võib-olla nagu koormav. Ja ma arvan, et on vaja mitmesuguseid suundi. Sellel esimese õhtu kontserdil ei olnud esindatud ainult Soomet, nendest kõigist maadest leedu muusikud olid esindatud üha ansambli ka kus mängivad minu teada selle akadeemia õppejõud põhiliselt Strio Leedu kohta võib öelda, et seal on väga pikad rahvuslikud traditsioonid, leedukad on nagu väga uhked ja õigusega oma oma rahvamuusikale ja ja nemad teevad, noh, minu meelest nagu sellist modernset muusikat vähe ja noh, palju rohkem kui lätlased on nagu sellise rahvusromantilise liini peal praegu. Annel kavad, heliloojad, kes kirjutavad Jaanil, on palju heliloojaid. Neil on palju palju repertuaari kangele tehtud. Aga, aga mina sellist päris modernset Leedu repertuaar ei ole õnnestunud, veel ei ole mul õnnestunud veel kuulata. Ma võin ka siinkohal mainida, et möödunud kevadel organiseeriti esimest korda Leedus rahvusvaheline kandlekonkurss kust mina osa võtsin ja seal ma tutvusin natuke rohkem sellel leedu situatsiooniga. Ja Leedus on muidugi väga pikad traditsioonid sellistel professionaalsetel rahvapilli orkestritele, kus siis Leedu, Leedu kannel on esindatud ja võib olla ka seetõttu neil on neljandast rahvuslik liin väga-väga esile, et nad nagu ei noh. Ma ei ole veel aru saanud, kui palju nad näevad kandlevõimalusi modernses muusikas. Nad peavad ka just väga sellist nagu nagu kõrgelt kultiveeritud rahvamuusikat ja väga arendatud rahvamuusikat, kus on populaarsed sellised ansamblid, kus mängitakse kandled ja siis neid leedu rahvapille Pirbiinesid. Et see muusika on nagu lähedane kunstmuusikale. Kui rääkida Soome olukorrast, siis seda ma tahan kõige paremini, kuna ma ise olen õppinud Soomes. Et seal on muidugi sellist modernset muusikat kõige rohkem, Eesti on viimastel aastatel palju soomlastelt õppinud, aga ka vastupidine mõju ei ole tegelikult olemata. Tegelikult ma tean, et ka soomlastel on Baltimaadest midagi õppida võib võib-olla just isegi mingist temperamendi suhtes ja ja nagu nagu muusikalisest mõtlemisest selline vastastikune mõju on täiesti täheldatav. Ja ka selline asi, et et kui rääkida veel pillidest, siis mõnes mõttes on, on soome kontsertkannel kõige kvaliteetsem. Ja see tuleneb sellest, et Soomes ei ehitada kandled mitte tehastes nagu meil vaid see töö on nagu eradena väikestes töökodades tehtud. Ja, ja viimasel ajal on just näiteks selline asi, et Soome kannelt on täiustatud ja võetud sealt mõningaid elemente Baltimaade kanneldust. Ja niimoodi tehakse Soome kandlastel varemat, kui ta siiamaani olnud. Ja eestist osalesite siis teie tuule kann ja Kristi Mühling kahekesi. Jah, aga eestlasi oli seal rohkem tuntud kandlemeistrid Ameerikast Ain Haas ja, ja Andres peeknam nende eriala ehk siis töökoht on hoopiski teisel eluvaldkonnas. Ain on sotsioloog ja, ja Andres, ma ei tea mingi tehnilise erialaga ja ja aga nemad siis on juba aastaid teinud kandle kanneldest, vanadest kaladest koopiaid ja väga palju täiustanud seda. Aini ettekanne oligi siis kogu sellest rikkalikust kandle. Kuidas võib öelda Vikerkaarest, mida tema on siis ise teinud ja ta kasutas ka Andrese valmistatud pille ja samamoodi ka üks kuulsamaid Rootsis sellel alal tegutsevaid stuur, pöörn Bergeldi valmistatud Hiiu kandled beebipille siis selliseid lüüra, lüürakujulisi kandleid võib öelda. Ma tean, Ameerikas olen ise käinud kandlemängijate kokkutulekul ja see oli väga suur ja sõbralik seltskond, kes, kes üle Ameerika Sis Kanadast kui USAst siis kokku sõitis selleks suvepäevaks ja, ja seal olid samamoodi olid lätlased, leedulased ja soomlased, nii et selline ühtne ühtne ring on olemas ka teisel pool lompi. Ja siis olid muidugi emotsionaalselt sellised minu jaoks kõrghetked. Kanadas elav siis ütleme niimoodi, rahvamuusikamees Alfred kuus oli tulnud riigiga just sellele sümpoosionil ja, ja tema entusiasm ja selline nagu ta teadis, mille, mille pärast ta sinna tuleb, et see on väga oluline. Et see kuidagi pani, andis silmad ette meie eestimaalastele, kes, kes nagu PRIA on suht lähedal Tallinnale, kes nagu ei, ei viitsi niisama sõita. Ei meeldi huvi pärast, et selles mõttes on meil Eestis selline isegi huviliste ring üpris passiivne, kui kohale kedagi ei tooda, siis ka ise me niimoodi ei lähe, vastupidiselt näiteks Leedu lastele seal ka Leedust oli üpris palju jälgijaid või kohale sõitnud, kes siis olid oma tuttavate juures lihtsalt võtsid osa konverentsilt, kuna noh, lihtsalt ei ole võimalik korraldajatel väga palju inimesi kutsuda neile kõik majutus, söök ja reisirahasid, tasuda see seekord oli see kõik neil ilusti prii ja, ja, ja väga-väga ilusas hoones. Kõik see asi toimus, oli Riia seltside maja kesklinnas, kui keegi on käinud, siis seal on mingid kolm väga uhked saali ja need kontserdid, kõik toimusid erinevates maalides ja, ja rahvast oli noh, väga palju, nii et need olid ikka peaaegu puupüsti täis need kontserdid. Et et, et selles mõttes mind jah, selle Alfred kuusi puhul täiesti vapustas see, et ma nägin, kuidas inimene tuleb kohale, ta jäi veel lennud, kes haigeks, nii et ta oli seal Riias haigevoodis ja tuli siis oma kontserdiks, aga, aga publikele tunneb ära selle ütleme meistri kõige kõige õilsa omas mõttes, et et tema oli ka ainuke esineja, kes tõesti tagasi plaksutati ja terve rahvas laulis kaaslast palju muusikat. Sellist rahva rahvalikke laule on meil ikkagi ühised, nii et see oli sihuke emotsionaalne kõrgpunkt ja arvata võib, et see publik üldse oli vist väga emotsionaalne, hästi vastu. Võttis kõike, mis pakuti, jah, sest ma ütlen, igal maal on ju olemas omad omad selle asja ala meistrid, keda siis lihtsalt tullakse kuulama ja tullakse loomulikult kuulama ka nende siis sõpru. Või selles mõttes, et et suhted meil on ju ikkagi juba aastaid kestnud ja enam-vähem me kõik teame 11 ja siis üks tore nüanss oli veel või üks tore asi, mis juhtus Valgamaalt tuli siis Alfred kuusi üle aedne naabrimees Ilmar Tiideberg ka oma kandle kohale ja ja lihtsalt ka sellepärast, et ta oli Alfredi käest kuulnud, et selline üritus toimub Riias ja Valgamaamehel pole riik üldse kauge tulla, aga, aga loomulikult see ehmatas kõiki korraldajaid ja, ja meid ennastki, aga õnneks kõik saabus ja ta esines väga väärikalt sellel rahva teisel teisel kontserdipäeval, just kus oli siis traditsiooniline kandlemuusika ja, ja kõik sai ilusti korda. Kas taoline kokkutulemine veel kunagi või kus toimuda võiks? Oligi nüüd huvitav küsimus, sest et meil meie poole esindusmees Igor Tõnurist jäi kahjuks tulemata Riiga omadel põhjustel ja ja loomulikult meie Kristiga ei ole niivõrd kompetentsed nüüd ütlema, et kas järgmine kord Eesti saab seda korraldada või ei sest see on kahtlemata mitte ühe inimese teha, vaid, vaid alati on olnud väga mitu organisatsiooni, kes on seda esiteks, rahaliselt teised väga palju reaalselt toetanud. Aga kui suur üldse see seltskond kokku on, kes siis kokku tuleb? 10 mingi 50 inimest ja kui öelda, et nüüd esinejad, esinejad ka, siis, siis, siis see on üpris suur, kellega peab arvestama, kellega peab majutama kontserdipaigad. Kõige muu päris suur ettevõtmine, see on ikka jah, mitu aastat, kes kestnud eeltöö. Mina olen käinud kolmel siis nii Vilniuse kui kaustise, kui, siis nüüd sellel riial Riia kogunemisel. Jaa jaa, jaa. Ja olen võtnud osa nii sellest modernmuusika kontserdist, esinejana kui siis traditsioonilise muusika kontserdil, kui ma olen ka kõigel kolmel korral siis teinud ettekande. Niiet et noh, et mul on nagu üpris hea ülevaade sellest, kuidas see on toimunud ja ja kuidas mul ise on seal olnud, kus oli seekordse ettekande teemaks. Seekordne teema oli mul väga improviseeritud ja, ja ma rääkisin oma tegemistest oma õpilastega siis täpsemalt tuulekannel, tuulekannel te ja see muusika mõned näited, mis me siinsamas raadios oleme teinud, see võeti suure vaimustusega vastu, sest nendes on mingi selline erksus ja värskus. Võib-olla sellepärast, et ka noored tegijad mured ja, ja kõlab võib-olla trafaretselt, aga väga noortepäraselt teevad, et et seda nagu kiitsid väga paljud nii lätlased kui kui soomlased ja, ja ka leedulased, minu vanad sõbrad. Et see on midagi sellist, mida, mida, mis neile väga meeldib ja, ja mis lastele väga meeldib, et nad kujutasid ette, et, et see on selline lasteaia arvata võib, et taolist muusikat vist eriti kuskil ei pakutudki. Sellist muusikat küll mitte kui kuigi kuigi noh, mina peanna ütlema, et selliseid tendents on küll igal igal maal tuua otsimist ja, ja et et meil oli väga südamlik jutuajamine pärast Hanno sahaga, kes on Soomes siis aastakümneid sellist, nagu ta ise ütleb, sellise rahvamuusika jutustamine või? Me võime sellest nagu selline rahva sekka populariseerimise seda tööd teinud väga hoogsalt ja pean ka mina teda oma esimeseks õpetajaks just sellel väikesel arhailisel kandlel. Temalt ma need esimesed kaks akordi ära õppisin, kust ma siis olen nagu arendanud selle, selle võib öelda ka, et oma kuuekeelse mängutehnika niimoodi teistelt vaadates ja näiteks ka Hanno saha tema ettekanne oligi omas plaadis, ta oli teinud ühe sellise uue sooloplaadi nagu valmis saanud ja siis tema tutvustas seda, nii et see ei ole ka mingi vale lähenemine, kui rääkida lihtsalt oma tegemistest. Kas teenria kaust? Aga? Seal Riiast nägite, kuulsite kindlasti palju, kuid mis jättis nagu kõige sügavama elamuse võib-olla seal üldse. Kokkuvõtteks. Sügavama elamuse. Eks need kõik need maad ja kõik need kohtumised on erineva emotsiooniga. Tahaks nii rääkida sellest, mis toimus kaustisel, sest seal ma sain küll sellise väga suure äratundmise see oli just see, kuidas, kuidas siis noh, tulevad ju teemaks tihtipeale kõrge muusika, kõrge kultuur ja madal kultuur, siis selge see, et, et selline kunstmuusika on see kõrge rahvamuusika on madal ja ja mis Soomes mind hämmastas, et, et seal oli seal selle kõrge muusika või ütleme, klassikamuusika inimeste respekt nende rahvamuusikainimeste suhtes ei ole absoluutselt mingi teeseldud või mingi selline sõbramehelik õla peale patsutamine. Aga see on väga selline väärikas ja üksteisega arvestatav, et et seal oli ettekandel üks konkreetne näide, tuli siis Juha kangas, dirigent keski põhjandma, Kammerorkestri dirigent ja õhtul oli kontsert, kus siis mängiti Heino Ellerit, Veelo partokid ja kus esiettekandel oli Pekka jalgase. Eks uus teoskus soolot mängis ritva kostinen, kandlel kannel oli häälestatud titaagorrase süsteemi, niisugused uued eksperimentaalsed kõlavärvid, aga see, kui seal lava ees või seal fuajees, kes mängisid rahvamuusikamehed, siis Juha kangas tuli kohe nendega, rääkis kõik, olid talle nagu omad vanad sõbrad ja tuttavad pärast ma olen kuulnud, et Juha kangas on ise ka rahva muusik sealtsamast kaustiselt pärit, seal see traditsioon on ääretult sügav. Ja, ja, ja see innustas mind küll väga palju tegema just sellist sellist, ütleme siis nende muusikat, muusikate sulatamise tööd, et pärast seda olen mina saanud väga palju inspiratsiooni just nimelt, et ei ole tegelikult kõrged ja ei ole madalat muusikat nagu sellised veendumused ja nüüd Lätis, mis minu jaoks oli kõige olulisem, et see tõesti on ääretult lai, selline kandlemuusikamängimine Lätis ta on, ta on sellisel keskmisel tasemel väga hea. Sest meil on tipud ja on need külapillimehed. Aga selline keskmine tase on kujunemas alles. Ei ole sellist jah, Eestis ei ole sellist võrgustiku kvantiteet. Ja Lätis on mind ka nagu kuidagi see kvantiteet, et see on nagu tohutu täiesti meiega sõna tõsises mõttes rahvapill on seal kannel. No ta on populaarne pill, ta on selline pill, mida hea meelega mängitakse ja hea meelega tullakse õppima, et aga noh, ma küsisin ka seal Lätti, Lätti, siis nende akadeemia tudengite ja, ja, ja, ja kes seal ise esinesid, et kui palju oli siin neid professionaalseid muusikuid, siis teistelt erialadelt ja nad nagu ütlesid, et eriti palju neid ei ole, et selle pärast nüüd imestasingi, et tegelikult see Soomes on, on selline aktiivne helilooja suhe ka sellesse kandlasse kui, kui, kui huvitavasse, uute pilli, et selline nagu sihuke teadliku muusika tegi ja noh huvi on tunduvalt suurem, kui siis ütleme Lätis ja Leedus, et seal on ta selline natukene suletum. Et võib-olla see noh, Eestis on ta ka selline, ma ütlen, Eestis kõik alles kujuneb, et et jah, ma ei tea, mis, kuhu, kuidas mõne aasta pärast siin siin välja kukub, see oleneb. Nii paljudest asjadest Eestis on see asi, et me ei saagi ennast praegu teiste riikidega võrrelda, kuna meil ei ole kõrgharidust sellel sellel eriala. Et me oleme teistest mahajäänu tegelikult kõigist nendest neljast fakt oli, see on muidugi sellega, me oleme tegelikult nagu marginaalne Pill. Me oleme just nimelt madal pill. Kui meie kuulusin muusikaakadeemiasse. Ja nelja rikkama vahel võrreldes siis on Eesti tõepoolest ka ainus, kel puudub sellealane kõrgharidusvõimalus ja see muidugi tekitab ääretult suurt hämmingut kõigis nendes riigis ja, ja nii nördimust, kui, kui, kui õlakehi. Dustes iga asi muidugi omal ajal, aga et mina ütleks ka Riia konverents, mina nüüd räägiks, et, et mis see nagu minule andis ja mida ma seal nagu tundsin, siis ma hakkasin just mõtlema nagu kuidagi selle üle. Et et mis on kandleesteetika ja kandleesteetika, kui tule rääkis siin ka nagu kõrgest ja madalast, et ka erinevatel muusikaliikidel on oma esteetika. Et kui me hakkame ühest otsima teist, siis me loomulikult ei leia seda, et rahvamuusikal on nagu omad eesmärgid, kunstmuusikal on omad eesmärgid ja neid on nagu vaja mõista. Ja täpselt samuti on niimoodi, et, et kui me hakkame kandlast otsima nagu mingisuguseid näiteks klaveri esteetilisi ja siis me sealt neid ei leia. Et kandlel on selline tema omapära on see, et ta on hästi vaikne pill. Tal on nagu hästi rikas, selline piano. Ja, ja see on minu meelest kandle tugev külg ja tema esteetika ja Näiteks Eesti kohta ma ütleks veel seda, et nüüd tuleb jälle varsti noorte inter interpreetide konkurss, con prio. Ja see toimub Estonia kontsertsaalis. Ja on täiesti võimatu, et seal pääseks löögile nii-öelda või pääseks esile ennast näitama selline pill nagu näiteks kitarr või klavessiin või harf või mingi muu vaiksem pilvi kannel. Sest seal lihtsalt otsitakse ainult sellist nagu tugeva volüümi kabil eesti muusikaharidusele on sellises nagu pluralistlikus mõttes küll veel palju areneda. No see ilmselt on siis kinni kõigis selles, kes kes nagu korraldavad hariduselu, et Eestis pole selle peale niimoodi mõeldud ja ilmselt pole ka neid inimesi, kes niimoodi siis võib-olla mõtleks, kes oleks nagu õige koha peal, sest ilmselt ei saagi olla nii väga. Siis ütleme siis mingitest koolijuhtidest, kui, kui see peab olema nagu ikkagi kõrgemal ministeeriumi tasemel peab äratundmine olema, et see on unikaalne, see on ainult Eestile või siis või siis ka nagu, ütleme, muusika pildi rikastamiseks, oluline moment ja siis tuleb anda selline korraldus, et siit siit nagu mingit muud asja, mina siin ei näe. Ma rääkisin väga palju ka teiste, ütleme siis soome muusikutega ja, ja nendel omal ajal kui muusikaakadeemia riigistati, siis leiti, et üks prioriteet on ka rahvamuusika ja džässmuusika mis peaks siis nagu Soomel endal olema siis sellele klassikalise muusika kõrvale ja see käskkiri tuli ülevalt alla ja siis hakati kokku kutsuma need inimesed, kes siis võiksid hakata seda tegema. Ja siis pärast tuli juba, et ka kannel läks siis sinna solisti osakonda, aga need olid kuidagi nagu kõrgemalt poolt paika pandud prioriteedid, need ei pruugi meil nii toimida ja näiteks solisti osakonna kohta ma võin öelda, et see ei tulnud kõrgemalt poolt. Ei tulnud, ma ütlen, see tuli hiljem ja see tuli hiljem juba vajadusest. Teed selliseid, selliseid nõuandeid muidugi, ääretult tore, et sellised konverentsid on, et seal saab mõtteid vahetada ja, ja küsida uurida, et kuidas siis teistel maadel on läinud. Ja seniks ongi veel siis võimalus kuulata siin Soome ja teiste riikide ja hiilgavat kandlemuusikat, ta ei olegi niivõrd eesmärgistatult hiilgav, ta on. Mina olen tähele pannud praegu üldse ka Eestis. Et on väga palju selliseid ihiku plaate tekkinud inimesed teevad midagi, mis on niivõrd isiklik, see ei ole, et ma pean nüüd demonstreerima oma tehnikat või, või demonstreerima oma pilli või, või repertuaari kedagi autorit, vaid need on on nagu inimeste isiklikud nägemused ja, ja eesmärk, märgid on midagi hoopis midagi sellist. Ma ei teagi, kuidas intiimsemat, et näiteks minul on siin pakkuda küll sellist muusikat. Loiduma on ka hästi tuntud-teatud ja, ja siin on just Kristi rääkis, et kandle võlu on tema vaikses, kõlas seal hämmastav, loidumatan, mitu korda tahetud Viljandi folgil kutsuda, aga aga korraldajad ei leia, et see võiksin kõlapinda leida, sest nimelt on ikkagi orientatsioon sellise tugeva lärmakam muusika peale. Et tegelikult see on meis endis niivõrd tugevalt ka sees, et me ise ka ei väärtusta lihttegijatena oma oma kannelt ega ka siis teiste maade sellist vaikset muusikat. Et Soomes on see väga väärtustatud muusika ja tehakse õiges õiges ruumis. Kandlel on väga oluline ruum ja see akustiline taust, mis tekib. Sest see, see on unikaalne. Aitäh tuule- ja Kristi saatesse tulemast ja Riia kandlesümpoosioni muljeid rääkimast. Ja jätkuvalt jõudu teile kandle väärtustamisel loiduma jääb saate lõpuni mängima. Et mõista ja EMV Metsad on TVPlay avama. Terane. Vaid tavama vange. See terane. Valva.