Tänases keskeprogrammis kuulete Fred Jüssi saadet vaalade laulud, mis oli esmakordselt eetris 1986. aastal. Helid, mida praegu kuuleme, on pärit ookeanist. Nõnda laulab vaal küürakas. Vaalade laulud olid meresõitjatele teada tõenäoliselt väga ammu ainult et neid salapäraseid helisid, mis kõlasid vaiksel ookeani pinnal, ujuvates laevades. Ei osatud kuidagi seostada vaaladega. Seos ookeani imeliste helide ja nende tõeliste tekitajate vahel tuli ilmsiks alles siis, kui asjasse sekkusid teadlased. Tänapäevaks on salvestatud ja uuritud paljude mereloomade häälitsusi. Selgub, et küürakas. Mul on nendest ainus kelle puhul võime rääkida lauludest samasuguses tähenduses, kui oleme harjunud kõnelema lindude lauludest. Küürak vaalade laulud ei ole olnud niivõrd Est eetilises mõttes, ehkki need on ka väga ilusad kuulata. Kui just kindlate seaduspärasuste järgi korratud häälitsustena. Kui küürak vaalade laulusid helilindilt kuulata suurema kiirusega näiteks 14 korda kiiremini siis on need kõlab poolest linnulaulude lähemastanud sarnased linnulauludest erinevad vaalade laulud aga kõigepealt selle poolest et nendes troofid ei ole kindlaks määratud pikkusega, nagu enamiku lindude laulus troofid. Ja veel ka sellepärast, et linnulaulul on oma kindel algus ja ots. Küürak vaalalaulul pole. See võib alata ja pooleli jääda, üks kõikust. Küürakvaal laulab viis minutit, aga niisama hästi laulda pool tundi. Koguni 22 tundi kuuldi üht küünalt alla ühtejärge, laulmas ja laulma. Atlejatest jäigi, kui need oma varustuse kokku pakkisid ja väsinult randa purjetasid. See oli nonstop üksnes hingamispausidega. Laulavad isas omad, emased ei laula. Laula on igaühel oma ja võimaldab lauljat eksimatult eristada kõikidest teistest vaaladest. Aga laul on ka ühine teistele aladega ja võimaldab kindlaks teha laulja kuuluvust ühte või teise karja või populatsiooni. Just nii nagu lindu tegi puhul, et lauldakse ühtaegu liigi kodukandi ja oma Laulusid meie kõrv ei tarvitse neid erinevusi tabada, need selguvad alles helide analüüsimisel. Aga inimkõrvale need polegi ju lõpuks mõeldud. Lind laulab linnule, vaal laulab vaalale. Meil on kasutada küürak vaalade laulud kahelt heliplaadilt. Küürak vaalade laulud, nõnda kõlab, ühe plaadi pealkiri ilmus esmakordselt Ameerikas 1970. aastal ja pärast seda veel mitmest iraažis. Teine plaat, süvamerehääled lasti välja 1977. aastal ja on sisuliselt esimese plaadi järg. Küürak vaalade laulud on läänes tunud kõige menukamaks looduse häältega heliplaadiks üldse. Mõlemad stereoheliplaadi sisulisteks autoriteks on abielupaar parketi ja Rocher Pein. Nende poolt on tehtud ka oluline osa ratastel leiduvatest helisalvestistes ketti Teinan Joloogiasse siirdunud muusikateadlane Roger Pein Tapio akustik, kelle varasemad uurimistööd olid seotud nahkhiirte ning öökullide võimega kuulmise järgi saaki tabada ning mõnede ööliblikate oskusega vältida nahkhiirte sonarid. Alade juurde juhtis teadlase koos ühel jalutuskäigul, mere äärde sattus ta randa uhutud vaala korjusele. Doktor Peinud meenutab. Ragendistatud. Keegi ei ole endale suveniiriks raiunud vaala sabauime. Kaks möödakäijat aga olid lõiganud sügavalt korjuse külgedesse oma nimetähed. Looma hingamisavasse oli torgatud sigari koni. Võtsin sigari otsa ära ja seisin seal tundega, mida ma ei suuda kirjeldada. Sellest päevast algas nimeka peo akustiku TÖÖ vaaladega. Tänaseks on abielupaar veinid mitte küll ainukesed, aga bioakustikutena vaieldamatult juhtivad vaalade uurijad maailmas. Kui Roger been rannas vedeleva vaalakorjuse juures endale sõna andis, et ta nende mereelukate heaks midagi vähemalt teha püüab siis on ta oma sõnaga pidanud. Peenide teaduslikku uurimistööd on finantseerinud New Yorgi psühholoogia ühing Ameerika rahvuslik geograafiaühing ja maailma looduskaitsefond. Kõik heliplaatide müügist saadud tulu aga on kasutatud vaalade teaduslikule uurimisele kogu maailma meredel. Helipilt, mis on kõlanud algusest saadik, on üksiku küürakas olla laul ookeanis Bermuuda saarte juures. Lindistus on tehtud hüdrofonide abil. Hüdrofonid pole muud kui spetsiaalselt veealusteks heliülesvõteteks kohandatud mikrofonid. Ja nende abil saab veealuseid hääli kuuldavaks teha meie õhus kuulamiseks kohastunud kõrvale. Nii nagu meile praegu peaks vaalal Paul teisele vaalale kuulda olema. Kajad, mis hääli saadavad, on tekkinud helide peegeldumisel merepõhjast ja veepinnalt. Hüdrofonid olid antud juhul lastud umbes poole kilomeetri sügavusele. Helilindistuse tegi akustikainsener Frank Clinton Columbia Ülikooli geofüüsikavälijaamas per muudal. Kahel korral kuuldub helipildis kauge plahvatuse mürasid. Need olevat akustilisteks uurimistöödeks tehtud dünamiidi plahvatustest. Ja on tähelepanuväärne, et vaal neile ei reageeri. Küür akvaal on muide mitte ainult kõige musikaalse mereloom vait vaaladest ka kõige tundlikum ootamatute äkiliste helide suhtes. Teda võib kohutada isegi veealuse foto. Aparaadi katiku klõps sattus paarikümne meetri kaugusel. Plahvatuste heli ei häiri lauljat ilmselt sellepärast, et seni kaugelt kostab kuulakem siis vaala soololaulu. Kuuldud soololaulu ei ole tehniliselt töödeldud, see kõlas täpselt nõnda nagu looduses. Nüüd aga võtame eelmisest helipildist kaks lühikest lõiku väga kõrgete helidega. Ja kuulame, kuidas need kõlavat neli korda aeglasemalt. Nüüd muutuvad kuuldavaks kavala laulu kõrgemad sagedused ja tuleb ilmsiks laulu varjatud ilu. Eelmiste häälitsuste kajad kattuvad järgmiste häälitsustega ja see lisab laulule ilusaid kõlavärve. Vaalad laulavad, ei ole päriselt selge, selle kohta saab teha üksnes oletusi. Sukeldujate vaatlused kinnitavad, et mõnikord liigutab küürakvaal laulu rütmis edasi-tagasi oma hiiglasuuri Loibasid. Aga see võib olla tingitud lihtsalt häälitsemisega seotud füüsilistest pingutustest. Ja ei tarvitse olla midagi tantsud taolist, nagu teisalt on arvatud. Külmadesse tähendab arktilist, tõsi, antarktilistesse vetesse, kus veedetakse suvi, küür akval ei laula, rändel lauldakse vähe ja väga juhuslikult. Laulu aeg hakkab siis, kui küürak vaalad jõuavad troopilistes vetesse kus sünnivad lapsed, toimuvad pulmamängud ja ilmselt ka paaritumine. Bioakustilisi uurimistöid saatnud käitumis vaatlused viitavad sellele, et vaalade laulud on seotud seksuaalse käitumisega. Seda igatahes väga suures osas. Laulu järgi valib emand endale nähtavasti isandate seast kaasa. Selle järgi, kuidas emasloomad käituvad laulva isase ligiduses saab no ilmselt aru, kas emane on paaritamiseks valmis või mitte. Arvatakse veel, et laulu ülesandeks on ergutada ka munaraku valmimist emaslooma organismis ja ovulatsiooni. Teatud puhkudel näib küürak vaala laul väljendavat agressiivsust. Ent siis üksnes omavaheliste põhiliselt emaste pärast aset leidvate tülide klaarimisel. Sest kindlaid territooriume aladel ei näi kaitsta olevat. Selge on ka, et vaalade häälitsuste on oluline osa karja omavahelisel suhtlemisel üldse. Sest nagu teada, vahetavad ookeani imetajad just häälitsedes omavahel eluliselt tähtsat informatsiooni. Ja võivad seda teha mõnel juhul sadade miilideni ulatuvate vahemaade tagant. Sukeldujate suhtes pole vaalad kunagi agressiivsed olnud. Pigem on see uudishimu, mis ajab loomi veetma inimeste seltskonnas tunde. Ja vaat ma neid nende tegemistes. Ehk küll küür akval on 15 meetrit pikk ja 40 tonni raske, üllatab ta. Erakordse graatsia ja liigutuste täpsuse ning sujuvusega sukelduja või paadi poole ujudes ei puudutaval seda kunagi, vaid pöördub ära alati viimasel hetkel möödudes, mõnikord vaid sentimeetrite kauguselt. On avaldatud arvamust, et kui aladel oleks kombeks pidada olümpiamänge siis kuuluksid iluvõimlemise kuldmedaleid vaieldamatult just küürakvaaladele. Küürak vaalu on nähtud koos ujumas ka mõõk delfiinidega ja ikka on see toimunud sõbralikus üksmeel selles ilma vähimagi agressiivsuseta. Ju on siis mereloomadel üksteise seltskonda vaja. Uurijate väikesi paate käivad küürak vaalad uudistamas. Mõnikord pistetakse pea veest välja, et saaks inimesi paremini vaadata. Vahel ujutakse paadi alt risti-rästi läbi ent pole teada ainsatki juhtu, kus paati kas või tõugatudki oleks. Kuidas vaal laulab, on jäänud seniajani täielikuks mõistatuseks. Ainsatki õhumulli laulev valvet ei lase. Ja ometi on laul nii vali, et kuuldub paljude kilomeetrite taha ja paneb resoneerima lähedal asuva paadi sukeldaja, kopsud ning kogu keha. Arvatavasti tekitavad vaalad oma imelisi helisid, nii et suruvad õhku ühest pea sisemuses asuvast unaruses teise ja kambritest ning Urgetest ei ole seal puudu. Kui eelmised laulu näited olid lindistatud ligidalt, siis nüüd võime kuulda, kuidas kõlab kaugelt hüdrofonideni ulatuv vaala laul. Pidev undav heli ookeani häälte taustal tuleb laeva kruvist mis pööreldes teatud konstruktsioonivea tõttu nõnda undab. Insenerid nimetavad taolisi kruvisid laulvateks kruvid. Eks see kruvi laulab ilmselt kuskil väga kaugel. Kõige hämmastavam avastuse tegi küürak vaalade laulusid, analüüsides aga keti Pein. Selgus, et vaalade laulud muutuvad. Kui elukad talvituspaikadest suveks ära rändavad, jätavad nad laulmise alad nagu elevanditki, ei unusta. Laulud. Takse meelde, kõikides üksikasjades pannakse otsekui külmutusse seisma. Ja kui vaalad järgmisel talvel jälle tagasi tulevad alustavad nad nendesamade lauludega, mis kevadel pooleli jäid. Ent nüüd hakkavadki laulud muutuma laulupeoks, gaase lühendatakse, nii et alles algus ja lõpp. Vahepealseid helisid jäetakse ära. See on umbes nii, nagu lauldakse eesti keeles algul ära, nüüd tämbuta. Aga hiljem paari kuu pärast ant tõmbuta. Uusi fraase lauldakse alati kiiremas tempos kui vanu. Nõnda muutuvad kogu karjalaulud, nii et võime öelda, muutub laulumood. Bermuda saarte ja Havai saarte küürakas Kalad omavahel läbi ei käi sest nende populatsioonid on maismaa varal üksteisest eraldatud. Nad laulavad erinevaid laule. Ent nende laulude võrdlev analüüs näitab, et muutused lauludes toimuvad nii siin kui seal. Ja et need muutused alluvad täpselt ühedele ja samadele seaduspärasusele. 1964. ja 1969. aasta helilindistusi vahel võrreldes leidsid abielupaar teinid et need on niisama erinevad kui Beethoven ja biitlid. Selleks, et laulud täielikult uueneksid, on vaja kaheksa aastat. Kas kaasaminek moega loomadesse kodeeritud või nii-öelda kodukootud nähtus? Sellele küsimusele vastust ei teata. Niisiis on küürak vaalade laulud, kordumatud Nende looming suuresti sarnane inimesele loomingule. Nad on ka piisavalt intelligentsed, et mäletada kas ei viita see vaimsetele võimetele. Enamasti laulavad vaalad ükshaaval, aga kui neid koguneb enam, võib kuulda väga laulmas ka mitut vaala. Bermuda saarte juures on meri, Harr vaikne ja see kajastub ka helilintidel. Kuuldub ookeani mürasid ja videviku. Nii on purjejahi nimi, millelt hääled lindistatud, rullumest lainetel, aga ikkagi jääb alles. Põhiline ja see on helide maagia. See heliülesvõte on tehtud ühest vaalalaulude helilendistamiseks. Soodsamas paigast kaugel maismaal. Täiskuuvalgel ookeanil kolm küür akvaala laulavad. Kuni selle ajani, mil meresügavustesse hakkasid laskuma sukeldujad saadi teadmised vaalades põhiliselt vaala püüdjatelt randa uhutud vaala karjuste vaatlustest mida saaksid teada teiste tsivilisatsioonide või maailmade elanikud meist inimesega kokku puutudes ainult sõjas koorides meie jäänuseid mitte kunagi juurelda selle üle, mis me mõtleme. Mitte kunagi, kuulates meie muusikat? Küür akvaal kuulub kius vaalaliste hulka. Ta toitub väikestest vees, hõljuvatest, vähikestest ja teistest plankelistest loomadest, keda kurnab ookeani veestama suures suus leiduva Giulise sõela abil. Nagu juba öeldud, kasvab küür akvaal 15 meetreid pikaks ja võib kaaluda 40 tonni. Maailmas on teada küürakas vaalade viis, kuus eripopulatsiooni Antarktikas ja lisaks nendele veel kolm Põhja-Atlandil ja vaikses ookeanis. Nende sesoonsed ränded toimuvad erirändeteid pidi, aga ikka piki mandrite rannikuid. Rännatakse väikestega variettena umbes 350 kilomeetrit nädalas. Ent on ka teada, et üx küürakas ovaal ujus kuue päeva jooksul läbi 800 kilomeetrit. Jõesuudmete ligidusse arvatakse küürakil mõnikord hoiduvad sellepärast, et riimvees vabanevad nad hõlpsamini oma kehale elama asunud koorikloomadest. Neid võib üks vaal endaga kaasas kanda kuni pool tonni. Kuidas vaalad oma pikkadel ookeanirännakutel ilma kaardi ja kompassi ilma toiduta õige tee leiavad? Sellest ei ole õieti midagi teada. Vaalade rändeid on küll uuritud märgistamise meetodil aga märgistamine ei anna paljudel puhkudel soovitud tulemusi ega ülevaadet arvukusestki rändureid ookeanis jälgida nende tuhandete kilomeetrite pikkusel mereteel pole aga kuidagi võimalik. Ja nii ongi igal pool aina saladused ja saladused. Mõnikord ühinevad küürak vaalad väikestesse gruppidesse ujuvat kiiresti-kiiresti ja peaaegu sünkroonselt, hingates otse veepinnal. Justkui püüdes end tagajalgadele püsti ajada. Juhtub niisugusse kihutava grupi teele ette, vaat satuvad vaalad segadusse ega tea, mis õieti ette võtta. Siis jäävad nad mõneks ajaks külg külje kõrvale hoidudes paigale. Mõtlesin, kui nõu pidades et seepeale teostada midagi rünnaku taolist. Äkki hakkavad Kalad pasandama ja liginevad kiiresti paadile, nagu tahaksid seda rammida. Viimasel hetkel kasukeldutakse paadi alla ja säästetakse täielikus vaikuses meresügavusse. Niisuguses olukorras on lindistatud hääled, mida nüüd kuuleme. Kui Ameerika looduskaitse rajaja John Moore 1807-ga 10 üheksandal aastal oma rännakutel Alaska rannikule jõudis ei suutnud ta liustiku lahel küllalt imetleda küürak vaalade võimsust ja suursugusust. 1900. aastal hinnati küürak vaalade arvu maailmas umbes 100-le viiele 1000-le 1000-le 980.-ks aastaks oli sellest hulgast alles jäänud umbes 6000 looma. Karjaline eluviis ja rahuarmastav iseloom tegid küürakvaadadest vaalapüügilaevadele hõlpsasti leitav tabava saagi. Nii et sajandivahetusel moodustasid küürakas Kalad sinivaala kõrval põhilise osa ülemaailmse vaala täienduse toorainest. Antarktika vete 22-st 1000-st küürakvaalast oli 60.-te aastate talguseks jäänud kasinasti 3000. Üldse arvatakse kogu maailma küürakvaaladest vaala tõenduse ohvriks langenud olevat ei enam ega vähem kui 95 protsenti. Praegu on küürakas Kalade küttimine lubatud ainult loodusrahvastele. Selleks, et nad sõna otseses mõttes omal hinge sees saaksid hoida. Teiste liikide osas kelle tõenduslik püük veel lubatud, on püüginormid rangelt limiteeritud. Niisugune pööre rahvusvahelises alade kaitse seadusandluses on suuresti mõjustatud tuntud Ameerika teadlaste abi luba teenide tegevusest. Need on seadused. Aga paragrahv on kõver. Et kas või seesama küürakas valge võiks temale osaks saanud aadrilaskmisest toibuda. Selleks oleks vaja, et neid maailmas elaks vähemalt kaks korda, nii palju, kui neid praegu elab. Äärmuseni välja kurnatud on ka enamus teisi kalaliike. Kas vaalapüük kunagi üldse lõpeb? Rahvusvaheline vaalapüügikomisjon on tõepoolest olemas inglisekeelse nimetusega International Vailing komisjon ja pärast ÜRO kuulsad Stockholmi nõupidamist komisjon äratati 1974.. Aga kuidas komisjoni otsus, et maailma asjade käiku mõjustavad uni, see asi? 1980 aastal kuulutas rahvusvaheline vaalapüügikomisjon välja erakorralise olukorra kõikide suurte tähenduslike vaalaliikide osas. Ent ikkagi püütakse leida kaitse seadusandluses mingi pilu või hiire aukus paragrahvi taha. Varjudes võiks läbi pugeda, et jätkata, tappa talgusid maailma meredel. Maailmas on moodustatud mitmeid küürak vaalade kaitsealasid, kus keelatud igasugune vaalapüük. Maailma meredel tegutseb vaalade elu kaitstes rahvusvaheline organisatsioon nimega Green viis. Aga ikkagi pole selge, kas vaalade tapmine suudetakse lõpetada või tuleb õige varsti see pääs meil küürakas, palede laulusid veel üksnes helilintidel kuulda võime. Need laulud on looduse kordumatu ime mis kord lauldud, seda ei korrata enam iialgi. Häälte seas kandsid satelliitide Voyager üks ja kaks vahendusel lisaks tervitustele 55. keeles raadiolained 1977. aasta suvel maailmaruumiga küürakas vaalade laulud. Selle teistele võimalikele tsivilisatsioonides mõeldud läkituse arvestatakse piljonelia aastale. Ja kui selle aja jooksul keegi kuskil toimub, poolest need helid kinni püüab siis kannavad need sõnumit, mis on ilmselt püsinud kauem kui mis tahes muu inimese poolt loodu. Küürak vaalade elu jälgitakse praegusel ajal hoolikalt, vaadeldakse nii toitumisaladel kui ka paljunemispiirkondades, neid saadetakse rändeil. Ja kõik ikka eeskätt selleks, et kuidagimoodi tõhustada vaalade kaitset. Vaalad on osa meie maailmast. Nad on osa meist endist, kuivõrd meiegi oleme seesama, mis meie maailm. Kuulakem nüüd veel kord küürakas kaalu laulmas. Ja püüdkem ennast kujutleda väikesele purjelaevale nimega videvik kuuvalgusesse uppunud ookeanil kuskil Bermuda või Havai saarte lähikonnas. Laskem ookeani hääled endasse. Et võiksime olla nende sees, sest ookean on ju kõige elava ema maa peal. Kordasime Fred Jüssi 1986. aastal valminud saadet vaalade laulu.