Esimene on tardunud ood, nägus. Ja tõepoolest, kas oligi tollel kurikuulsal, 21. juuni pärastlõunal siin nii palju inimesi, kui on praegu? Üks on küll selge, mingit pidulikkust siis ei olnud. Praegu on aga nii, Eesti vabariigi esimese presidendi Konstantin Päts residents Riigikantselei avanaloss pool vardas lippudega ootamas osutada viimset aupresidendi põrmule. Teekond linna südamest kirikust üle raekoja platsi, kus peatuti ajutise valitsuse hoones on Õpetajate maja siis Vabaduse väljakul, mis on näinud nii head kui halba. Eesti vabariigi aasta vaevade paraade, 1938. aasta ilutulestik kui Toompealt, mida ise mäletan, oli külm, karge veebruari õhtu ja niisugust ilusat tuledemerd, niisugust harrast rõõmu ei mäleta, et kunagi varem oleksin tunda saanudki. Ja siis Vabaduse väljak ka meie Eesti laulupidude läbimineku paik. Ja edasi juba Estonia puiestee 11 13, endine Eesti Panga hoone. Eesti ajutise valitsuse esimene asukoht. Ja vaatamata sellele, et ilm on karge ja tuuline on üllatavalt palju inimesi, kes saatsid kogu teekonna presidendi kirstu läbi linna. Ja praegu, kui. Lipurid auvalve on juba kohad võtsid sisse siin lossi ees. Ka pärgadega on siia tuldud. Kantakse kirst, mida saadavad presidendi perekonnaliikmed ja aukülalised läbi riigikantselei aia. Nad võivad praegu olla küllap rooside allee ääres. Räägitakse need roosid olevat veel Konstantin Pätsi aegadest. Noh, need ilusad puud pargipuud, aga kindlasti hoopis kaugemast minevikust. Ja sealt basseini äärest kantakse kirst läbi lõunaväravate siia Kadrioru lossi ette. Mul on üks dokument võidupühast 1940. See on presidendi pöördumine rahva poole, mis paraku jäi ära. Sest enne 23. juunil 1940 tuli 21. juuni 1940. Kuid Need mõtted, mis siin kirjas, iseloomustavat nii jäägitult Konstantin Pätsi riigijuhti kui poliitikat tegijat. Kuid inimest, me oleme alati kinnitanud, et tahab elada rahus ja heas läbisaamises teiste rahvastega. See on olnud ka Konstantin Pätsi kreedo. Me oleme kuulutanud end praeguses rahvustevahelises tülis erapooletuks ja oleme pidanud seda erapooletust nii sõnas kui teos. Meie oleme sõlminud lepinguid, mis selleks on kaasa aidanud, et sõda Eesti piiridest eemal hoida. Ja me jõuamegi paratamatult kui palju kordi tänasel päeval 1939. aastatuhande 940. aasta traagiliste sündmuste juurde mille läbi kannatas president ise, mille läbi kannatas kogu meie rahvas. Ja tagantjärele on kerge tark olla aga ei ole meilt tänagi nii palju informatsiooni, et lõplikke otsustusi teha. Mõelgem siis parim sellele, mida on andnud Konstantin Pätsi riigimehe tegevus. Selles samas läkituses ütleb ta. Inimeste elu on selle 20 aasta jooksul järjest paremaks muutunud ja meie poolehoid oma riigi vastu ning usk tema paremasse tulevikku on saanud vägevamaks jas sügavamaks. Tõepoolest nii lühikese ajaga jõuda Euroopa riikide verre olla võrdväärne partner nendega. Ja ometi siis tulid need rasked katsumuste ajad. Tuul lehvitab praegu lippe teda korporatsioonid lipud. Kirikus nimetasin neid. Ma ei hakka üles lugema nende värvitoone praegu. Igal lipuri on kaks saatjat. Õhtupäikesekulda on parasjagu nii nagu kolleeg Toivo Aare juba alustades ütles. Eks ole see praegune siin ka järelemõtlemise hetk kust oleme tulnud, kuhu oleme teel ja missuguste ohtude läbi. Me peame jõudma taas tagasi vaba Eestini. Otse meie mikrofonid juures on orkester kohad sisse võtnud, nii et nii nagu nemad alustavad, pean mina korralt lõpetama. Sest nendest üle ei räägi. Küll aga tahaksin veel ühe mõtte teieni tuua. See on Konstantin Pätsi mõte, et eesti rahval siin maailmas ei ole kedagi muud, kelle peale loota ja kelle poole hoida. Kui ainult oma riik. Kõige suurem, mida meie oleme suutnud luua, on Eesti riik. Temale kuulub meie kõige palavam armastus. Meie ustavus, meie töö ja meie elu. Eesti riik vajab meie tööd ja meie ustavust sest meie ühise töö ja ustavuse najal tema ongi tõusnud ja tugevaks saanud. Ja kui kaasaegselt lausa tänapäevaselt kõlavad järgmised read ühte hoida. See on praeguse aja kõige suurem käsk eesti rahvale. Ja hea meel ongi tõdeda, et korra hoidjateks on täna üheskoos nii kaitseliit kui kodukaitse et kohale on saabunud Eesti ülemnõukogu Esindajad. Peatselt kõneleb ka Eesti ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel. On Eesti muinsuskaitse selts ja Eesti komitee, kes on tänase matusetseremoonia peakorraldajat? Jaa, organiseerijad. Me tõesti peame kõik selleks tegema, et võiksime rasked ajad üle elada. Ilma meie rahva elujõud ja eluhoog praeguse aja raskuste all kahaneks. Seda suudame ainult ühisel jõul. Ja ka praeguses väga keerulises poliitilises olukorras teame, et meil ei ole alternatiivsed teed. Nii, nagu on öelnud ka Eesti Kongressi saadik ja Eesti komitee liige Konstantin Pätsi pojapoeg Matti Päts. Me peame jätkama oma võitlust Eesti vabaduse eest. Meie selja tagant lossi aedadest on juba kuulda orkestri helisid. Ja meie siin Kadrioru lossi ees. Võime vaid vaimusilmas kujutada, kuidas presidendikirst tuleb praegu läbi lossiaia. Ja tulime Ivar Trikkeliga ka siia ülekannet tulema, tehes läbi selle lossiaia. Ja ma mõtlesin, et, Et see meie rahval väga ilus komme süüdata küünlad akendel ja maetakse siis keda tahes. Isa, ema, tütart-poega, sugulast, tuttavat, kus on vähegi võimalik, seal tehakse peatus kodu juures, mille aknal või akendel on süüdatud küünlad. Nii on siin ka täna. Ehkki maetakse Eesti vabariigi presidenti Orkester Tallinn mängis Eero Liivese pidulikku marssi ehk presidentide vastutamarssi. Presidendi kirstu mustale alusele, mis on otse Kadrioru lossi peasissekäigu ees Kohe-kohe peaks mikrofoni delt astuma. Esimene mälestuskõneleja. Trivimi Velliste, Eesti muinsuskaitse seltsi esimees. Kõrgesti austatud Eesti vabariigi president, härra Konstantin Päts. Täna on Eesti rahvas kokku tulnud, et saata sind härra president suviinsel teekonnal igavesse puhkepaika kodutalu lähiste mändide alla. Täna jätad seal hüvasti tähtsamate paikadega oma riigi pealinnas paikadega, kus sa oled selle riigi ehitamise tööd teinud. Täna jätab eesti rahvas sinuga hüvasti. 30. heinakuu päeval aastal 1940 küüditas eesti rahva surmavaenlane sind itta. Ja kas võis sinu rahvas siis ja sellele järgnenud viie aastakümne jooksul teada aimata või isegi loota, et sa naased koju. Nii nagu ühes veetilgast võib peegelduda terve maailm nii peegeldub ühe rahvusliku suurmehe elus terve rahva saatus. Kui sina juhtisid sajandi algul võimu võtmist nendelt, kes aastasadu olid siinset linna valitsenud siis ütlesid sa sellega oma rahvale. Võimatu on saanud võimalikuks. Kui sa vabadussõja koidikul ratsutasid rusikaga lauda ja ütlesid, hakkame vastu. Siis olid sa sellega ka oma rahvale öelnud. Valime vabaduse. Sest sina teadsid, usk, otsustavus ja tahe on ka jõud sest muud jõudu ju ei olnud. Sina teadsid, et usk ja tahe loovad jõudu. Ja tõepoolest jõud sündis tärkav ning oma vabadust iga hinna eest kaitsev Eesti vabariik osutus üheks kõige aukartustäratavamaks sõjaliseks jõuks tolleaegses Läänemere ruumis. Sa oskasid hinnata oma lähedase võitluskaaslase kindral Laidoneri juhtmõtet. Vabaduste julatata hõbekandikul. Vabaduse eest tuleb võidelda. Vabadus on ülim aare, mis ei tule ainuüksi kätte võidelda vaid mida tuleb ka hoida mille hoidmise nimel tuleb samuti võidelda. Härra president, paljud sinu rahva liikmed on pärast seda, kui sind ära viidi, küsinud iseendalt ja mõttes Sinultki. Kas see, mis juhtus aastal 1939 ja aastal 1940 pidi kõik just nii juhtuma? Kas see oli täielik paratamatus? Või oli veel muid võimalusi? Sinu rahvas ei kahtle, et sa toimisid oma südametunnistuse kohaselt parimas usus teha selles olukorras oma rahva jaoks parim, mis võimalik. Ja me ei saa enam iial teada, kas mõni teine tee oleks olnud valutum või isegi väärikam. Me ei saa ajaratast tagurpidi pöörata, et selgusele jõuda, kas eesti sangar Rex sügissõda Soome talvesõja eel oleks meie ajalugu otsustavalt mõjutanud. Kas ohvrite arv oleks sellega kasvanud või hoopis kahanenud. Ja missugune oleks sellisel juhul meie rahva müüt iseendast? Me ei saa kunagi teada, kas kaitseliidu laialisaatmine ja relvade loovutamine vaenlasele kergendas või hoopis raskendas meie kannatusi, küüditamised. Sinu kannatused 1940. aasta suvest kuni surmani 1956. aastal olid kogu su rahva kannatused. Sa võitlesid oma ahistajatega, et püsida elus. Just samamoodi võitles saatusliku ahistajaga kogu see rahvas, kes mitte kunagi, ka mitte kõige rängematel hetkedele ei kaotanud elujanu ega elutahet. Usk hoidis rahvast. Täna, mil me avaldame sulle, härra president, viimset austust. Avaldame oma piiritut, austust tab kümnetele ja sadadele tuhandetele sinu võitluse saatusekaaslastele. Me avaldame oma austust nendele, kellega koos sina Eesti vabariiki ehitasid. Me avaldame oma austust nendele, kes selle riigi pärast selle riigi nimel nagu sinagi kas sangarina või märtrina langesid. Täna mõtlemine rahvuslikele suurmeestele, ilma kelleta olnuks sinu töö poolik või hoopis võimatu. Venemaa otsatute lagendike kümnete miljonite nimetatute haudade keskel on kümned tuhanded nimetatud eesti hauad. Nende hulgas ka Jaan Tõnissoni, Johan Laidoneri ja paljude teiste Eesti suurmeeste hauad. Üle nende nimetatute haudade kulgeb kahjuks meie ülejäänute tee vabaduse ja iseseisvuse poole. Sind, härra president, täna teele saates mõtlemine sinu vanematele sinu kadunud omastele, sinu sünnikodule Tahkurannas. Härra president, sa oled tagasi oma sünnimaal, kuid veel mitte vabal maal, Velmite vabal Isamaal, sinu rahvas tervele vaba. Kuid siin on rahvas, ei ole ka mitte ori. Sinu riigi kodanikud teavad, kes nad on, nad on just selle riigi kodanikud ja nad teavad, et mitte üks võim ega vägi siin maailmas peale nende endi vaba tahte ei saa neid nende olemises nende riikluses väärata. Härra president, sinu rahvas ei ole küll veel vaba, aga su rahvas on ometi jälle vabadussõjas mis tänu taevale on seni ja loodetavasti lõpuni veretu. Ammugi on alanud ahelate katkemise agoonia. On alanud meie ahistaja surmaheitlus. Härra president, seistes täna sinu ametihoone ees sinu Sarga juures peame ja tahame Meie tõotada ning vanduda. Meie ei jäta enne, kui meie oleme uuesti vabad ja iseseisvad. Seda peab panduma täna meist igaüks eraldi. Seda peame vanduma täna kõik üheskoos. Ja meie peame vanduma ja tõotava, et mitte raske viha ei kannustameid, vaid hoopis usk, lootus ja teotahe, armastus meie esivanemate ja meie oma järeltulijate vastu. Armastus inimlikkuse vastu. Härra president, üks prohvet on juba sinu valitsusaja lõpul saabuvaid ja tõesti nüüdseks ammu saabunud aastakümneid ette kuulutanud. Kuid see prohvet on siis ka teatanud. Sinu rahva Anastanud metsalise vägi lahkub sinu maalt siis kui toonased pisikesed puuistikud on kasvanud maja kõrguseks. Ja metsaline lahkub siis sama ruttu ning sama käratult, nagu ta tuligi. Sinuaegsed puuistikud on nüüd maja kõrguseks kasvanud, härra president. Austatud, härra president. Me saadame sind viimsele teele ja soovime sulle sünnimaa rüpes rahulikku und. Olgu Isamaa muld sulle kerge. Hoia jumal eestimaad. Kõneleb Eesti komitee esimees Tunne Kelam. Kallid rahvuskaaslased. Tänane päev on üks kõige imeväärsemaid meie viimases ajaloos. Õigluse tsükkel on täitunud kummalisel kombel. Ja president, kes kõrvaldati siit lossist 50 aastat tagasi on tulnud tagasi oma rahva juurde. See on sõnum, mille väärtust meil ei ole põhjust alahinnata. Eesti vabariigi kestvus oli 21 aastat seitse kuud ja üheksa päeva. Ja sellest president päts juhtis teda mitmesugustes ametites seitse korda kokku üle 11 aasta. President Päts on esile kerkinud alati hetkedel kui häda on olnud kõige suurem. Kui ei ole leidunud kedagi teist, kes oleks nende ülesannetega, mis rahva ette olid kerkinud, suutnud toime tulla. Meile jääb mulje, et ka täna me vajame tema siinolekut ja uut esilekerkimist. Oma kannatustega on ta õilistanud meie vastupanu. Meenutame president Pätsi kantseleiülema Tambeki mälestusi kelle järgi president oli ka 39. aasta järgi korduvalt küsinud, kas ma tegin õieti kas tuli vastu hakata või mitte. See küsimus on õhus ka täna siin. Ja vastust me siiani ei tea. Kuid vastus võib-olla ainult see, tehkem meie õieti õigemini kui oskame. Tänase päeva üks suurimaid elamusi oli see, kuidas matuserongkäik ja kõrval kulgeb, rahvas sulasid siin platsil kokku. Täna on siin see rahvas, keda president vajas 50 aastat tagasi juunis 40 kui siia lossi ette olid kogunenud palgalised muulastest demonstrandid. Täna aga peame endile esitama samuti küsimuse, kas me oleme siin see rahvas, kes on valmis tões ja teos oma vabariiki uuesti taastama. President Päts on olnud ka kompromissimeister. Ta on ilmutanud rasketel momentidel realiteeditaju mis võimaldas ühendada erinevaid suundi. Ja nagu on mitmed meie minevikku uurijad meenutanud. Meie rahvuslik süntees jäi Eesti Wabariigi peatamisel teostamata. Tõnissoni suund, aate suund ja Pätsi realistlik tegelikkust arvestav suund jäid orgaaniliselt ühendamata. Ka see pärand on veel vaja praegu ellu viia. Teist teed meil ei ole. Tänane päev nende meie presidendijäänuste siia toomine meenutab tuntud üht kõige jõulisemat lugu piiblist surnud luudega täidetud orgu, mis sümboliseerivad hävinud või peaaegu näivalt hävinud rahvast. Ja selle rahva kohta küsitakse, kas nad võiksid veel kunagi elavaks saada. Meenutagem, et Juhan Liiv on eestimaad võrrelnud Põhjamaade Iisraeliga. Tõepoolest paistab, et lootust ei ole. Sest öeldakse, need luud, see rahvas ütleb, meie luud on kuivanud. Meie lootus on kadunud. Me oleme nagu ära lõigatud oma juurtest. Kuid ometi meie presidendi haud on avanenud. Ta on leitud. Ta on avanenud kõige inimliku loogika kiuste. Ta on avanenud Eesti vabariigi vabaduse, hävitajate ülbuse ja enesekindluse kiuste. Ja see sündmus meenutab meile, et on olemas pühadusi ja väärtusi, mida vägevandi maine võim ei suuda olematuks teha ega rahvuse vereringest välja lülitada. Seepärast pole tänane sündmus mitte ainult mineviku traagika sümbol. Eesti vabariigi esimese perioodi koodi esimese ja ühtlasi viimase riigijuhi kojujõudmine on meile lootuse tähis. Sest sellest taas avatud hauast tõuseb vääramatult 1918. ja 20. aasta iseseisvuse ja vabadusvõitluse vaim. Tõuseb hetkel, mil ühe väikerahva kannatuste mõõt on täitunud. Tõuseb hetkel, mil ülekohus on paisunud nii suureks, et surnud Tälgi ei jää muud üle kui naasta oma rahva hulka ja hakkab ta rääkima. Ja selle tõttu võib sõnum täna selle sündmuse läbi meie rahva jaoks olla sama nagu tanti tollele vanale Iisraeli rahvale Neile kuulutati. Vaata, ma avan teie hauad ja toon teid oma rahva teie haudadest välja. Ja ma annan teie sisse oma vaimu, et te saaksite elamaks. Jama, asetan täid omale maale. Kõneles Tunne Kelam. Kõneleb Eesti vabariigi ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel. Kunagi ka kõige pimedamates aegadel ei ole kadunud sellelt maalt usk ja lootus paremasse ja ilusamasse tulevikku. Nii oleks õelnud Konstantin Päts rahvale võidupühal 23. juunil 1940. Paraku pidi ta 21. juunil siitsamast lossi rõdult pidama hoopis teise kõne. Usk ja lootus on tänagi meile omane. See oli omane ka Konstantin Pätsile. Muidu ei oleks olnud jõudu võidelda nii rasket võitlust luua Eesti Vabariik, võita vabadussõda, jõuda 20 aasta jooksul oma riigikorralduse majanduse ja kultuuritaseme poolest tsaaririigi provintsist Euroopa riigiks. Konstantin Pätsil on selles kõiges olnud eriline koht. Vaatamata praeguse hetke emotsionaalsusele on meie kohus nii minevikku kui ka tuleviku ees anda endale aru, missugune on olnud Eesti vabariigi arengutee ja missugune Konstantin Pätsi osa selles. Konstantin Pätsi poliitiku tarkus ja organiseerija anne avaldus juba juba 1904. 1905. aasta sündmustes, kui ta kohalike võimustruktuure kujundama asudes valmistas ette organisatsiooni, mis aastail 1000 917918 oli suuteline looma rahvusväeosad ja riikliku süsteemi mis toetudes rahvuse vaprusele võitis vabadussõja. Kui 1918. aastal kaheldi kas on võimalik nii pisukese rahvaga ja paljakäsi suure Venemaa vastu minna. Ja Konstantin Päts võttis vastutuse endale. Siis täna teame, et kui ühte hoiame ja tarka poliitikat ajame, jõuame tagasi vabasse Eesti Vabariiki. Konstantin Päts oli kuni 1934. aastani. Viie valitsuse juhiks oli riigivanem ja riigihoidja. 1938.-st aastast Eesti vabariigi esimene president. Ei ole mõeldav, et inimene kõigil oma elutööetappidel oleks võrdselt viljakas. Aga kui olid keerulised ajad ja Eestigi kannatas majanduskriisis, kutsuti Konstantin Päts 1931. aastal taas riigijuhiks. Erinevad on arvamused 1934. aasta märtsi sündmustest. Teatavasti kardeti vapsi meelsuse tõusu kuid peamine oli see, et saavutati poliitilise olukorra stabiliseerumine. Kuigi mõningase demokraatia piiramise hinnaga. Ka kolmekümnendail aastail arenes jõudsalt Eesti majandus ja kultuur. Aasta-aastalt vähenes opositsioon anti amnestia poliitilistele vastastele, mis kardinaalselt erines olukorrast totarlitaar riikides. Rahvusliku edenemise alget ei tule näha ainult riigijuhtimises. Ennekõike oli see vaba rahva tahe ennast teostada. Ühe inimese elul ja tööl on ajapiirid. Konstantin Pätsil ka veel Vägivaldse aja piirid tuli temalgi taluda oma elu dramaatiline vaatus. 1939. aasta sündmused ja kõik järgnevad kannatused. Kas oleks olnud võimalik leida oma tee Molotov-Ribbentropi pakti tingimustes? Mida oleks muutnud relvile tõusmine 1940. aasta suvel? Tänase diplomaatia jaoks kindlasti? Aga mis oleks saanud rahvast? Seepärast on komplitseeritud anda hinnang Konstantin Pätsi tegevusele viimastel poliitiku aastatel. Võib-olla uskus ta, et suudab vaenlased siiski üle mängida. Eesti vabariigisaamisloost stsenaarium aga ei toimunud enam. Ja rahvuse poliitiline tragöödia on ka Konstantin Pätsi isiklik tragöödia. Täna avaldame austust ja lugupidamist inimesele, kes on teinud meie riigi ja rahva heaks rohkem kui keegi teine. Me teame, kuidas rahvas Konstantin Pätsi austas ja armastas. 21. juunil 1940 siinsamas, kui ta viimne kõnelemine maha karjuti, lauldi puude all pargis silmad vees eesti hümni. Ma kujutan mõttes ette neid traagilisi päevi nendel aegadel siinsamas presidendi residentsis ja lossis ning selles imeilusas aias Kui ta põrm on jõudnud tagasi oma sünnimaale ja me sängitame selle tema kodutalu lähedale mändide alla käisime veel kord läbi tee mida ta oli muremõtteis palju kordi käinud. Andku meile jõudu jätkata võitlust mida alustas rahvas 1918. aastal, kui Eesti vabariik välja kuulutati. Meenutades Konstantin Pätsi ja perekonna pikki kannatuste aastaid avaldan austust tema perekonnaliikmetele ja tänan kõiki rahvuse nimel, kes kaasa aidanud, et põrm kodu, mulda saaks. Kõneleja Arnold, meid presidendi 1940. aasta võidupüha läkituse. Viimased read. Ma taara tammikutes veel kuulen kauget häält. Kõik ennemuistsed tuuled ei ole kadunud, säält. Kõneles Arnold Rüütel. Kõneleb Rootsi Eesti kultuuri koondise esimees Korporatsiooni Fraternitas Estica vilistlane Alur Reinants. Lugupeetud kaasmaalased. Vähestel meist on isiklikke mälestusi Konstantin Päts-ist. Me peame toetuma mälestustele ja kirjalikele allikatele. Ma lugesin läbi tema kõnesid ja ma loen teile ette paar lühikest lõiku ühest kõnest, mis ta pidas riigihoidjana kokku kogunenud koolijuhatajatele detsembris 1937. Kui me oma riiki lõime siis olid meil suured võitlemised ees. Meie rahvas ei saanud oma hinges otsusele jõuda, mis tähendab üht riiki luua. Meil olid paljud, kes arvasid, et riigi loomine ei tähenda muud kui politseiliste korra loomist. Et riik ei tähenda muud midagi kui kaitseasutust. Et igaüks võiks rahulikult töötada ja mõnusasti oma elu maitsta. Ei, riik ei ole mitte ainult selleks, et maiseid varasid hoida ja öövahiks olla vaid riik on rahvale palju rohkem, on palju tähtsam. Riik on rahvale palju tähtsam ja kõrgem asutus riiki luues loomega rahva eneseriik ei ole selleks, et ainult majanduslikke hüvesid kodanikele luua, telefoni sisse seada, kirju kätte toimetada ja nõnda edasi. Vaid riik on selleks, mis rahva peab looma ühtlaseks tervikuks. Ühiseks aatekujuks on riik, kadunud on ka rahvas kadunud, ilma riigita rahvas ainult kirju, kogu inimesi, kes on alaliselt saatusehoopide all, kes võib ruttu kaduda ja kasutuks muutuda. Ainult riik on see, kes rahvast rahvuse loob, kes temale ülesanded annab, kes teda kaitseb, õpetab tema tulevikuideaale. Ellu viib seepärast lugupeetud koosolijad. Kui me siin sellele seisukohale asume, siis võime siit tagasi minna oma töö juurde täis seda meeleolu, et meie mõistus ja tunded on meid teadmisele aidanud, et meie rahva põlvedel midagi kallimat, midagi kõrgemat ei ole. Mille üle me võiksime uhkustada, kui sellega, et me oleme riigi loonud, et oleme teda kaitsnud ja tahame teda oma tulevastele põlvedele edasi anda. Sagedasti katset tahetakse ju Konstantin Pätsi iseloomustada kui ühte praktilist poliitikut ja vastandada tema poliitilist, tema juhitud poliitilist suund rohkem idealistlikult suunale. Ma usun, et et ma ei taha selle ka täitsa nõustuda. Ta tuleb tihti oma kõnedes, riigi ja kodanikuvahekordade juurde ja see on selge, et riik saab tema juures peaaegu mingisuguse müütilise müstilise tähenduse, mis annab alles rahvale rahvuse. Lugupeetud kuulajad. Ma alustasin oma sõnavõttu pöördudes teie poole sõnaga sõnadega, kaasmaalased ma loodan, et te lubate mul seda teha. Kuigi tehniliselt võttes võib küsida, kas see on õige. Et mul on taskus võõrriigi pass, see ei eralda mind enamikus siinolijaist, kuigi tegemist on erinevate naaberriikidega. Aga see oli 46 aastat tagasi, kui ma elasin Eestis. Aga see on ju siiski nii et see siin maa on eestlaste kodu ja nii tahame ka meie, eestlased, kes elavad võõrsil pidada seda omaks. Mõned päevad tagasi rääkisin Ülemaailmse Eesti kesknõukogu esimehe Maido kariga Ameerikast ja tema palus mind ülemaailmse Eesti kesknõukogu nimel ütelda siin viimne tervitus meie presidendile. Kui ta kasutas väljendit meie president, ei mõelnud ta kindlasti mitte. Konstantin Päts kuuluks kuidagi rohkem väljaspool Eestit elavatele eestlastele kui siin elavatele eestlastele. Pigem on nii, et Konstantin Päts on muutunud sümboliks võrdkujuks ja nimetajaks õnnelikule ajale meie rahva ja paljude isiklikus elus. See ei ole enam oluline, kas me pooldame Konstantin Pätsi poliitilisi seisukohti ja tegusid. Oluline on see, et tema oli Eesti vabariigi looja ja Eesti vabariigi riigipea. Nii kaua aega tuhandetes Eesti kodudes üle maailma on tema nime au sees hoitud. Väljaspool Eestit on tema sünnipäevi reeglipäraselt tähistatud palju raamatuid, temast kirjutatud. Isegi seltskondlik laul on ümber kirjutatud, nii et lauldakse. Ma tahaksin kodus olla, kui päts on president ja Laidoner juhatab väge. Me ei tea muidugi kuidas oleks ajalugu ja meie rahva saatus olnud ilma Konstantin katsitav. Aga võime küll arvata, et kui ei oleks olnud Eesti vabariiki, siis ei oleks ka praegu eesti rahvast oleks vaid üks mitmest hääbuvast soome-ugri hõimust. Aga meie vanemad ja vanavanemad lõid oma riigi, andsid võimaluse sirguda eesti rahvusel ja me oleme vastu pidanud rohkem kui keegi teine, on Konstantin Päts selle arenguga seotud. Aastal 1920 liitus Konstantin Päts korporatsioon Fraternitas Estica vennaskonnaga ja 1932 valiti ta korporatsiooni au vilistlaseks. Konstantin Pätsi puhul ei ole meil põhjust rõhutada tema kuulumist meie hulka. Ma tahan ainult üle maailma asuvate korporatsioon Fraternitas Estica koondiste nimel tänada Eesti muinsuskaitse seltsi ja kõiki teisi, kes on teinud võimalikuks meil. Täna saadame jahu vilistlaste oma viimasel teekonnal ja talle traditsionaalse viisil austust avaldada. Mõned oma magistuste viimastel aastatel saatis Konstantin Päts salaja kolm kirja välja, mis paar aastakümmet hiljem jõudsid New Yorki Eesti konsulaati. Üks nendest kirjadest lõppeks lausega vabad ja iseseisvad, olgu Eesti, Läti ja Leedu riigid. Seda nõuet oleme me välismaal esitanud 45 aastat. Kallis kaasvilistlane lugupeetud riigipea üle maailma elavate eestlaste poolt. Soovin sulle rahulikku puhkust kodumaa mullas. Meile oled sa Eesti vabariigi looja ja selle esimene president. Sellisena austame sinu mälestust. Eesti rahvas on otsustanud, et sa ei pea jääma viimaseks presidendiks. Julgen lubada, et meie väljaspool Eestit teeme, mis me saame selleks, et täituks su viimane soov, vaba ja iseseisev, olgu eesti riik. Kõneles Alur, Reinants. Puhke orkestri Tallinn mängis Raimond kulli pala griva soolahing. Ja orkestrihelide saatel hakkasid liikuma juba ka lipurit kõige ees siis Eesti vabariigi sinimustvalge lipp siis korporatsiooni lipp, siis teiste korporatsioonide lipud. Nüüd on nad koondunud põhjavärava juurde ja praegu Võeti kätele, Konstantin Pätsi kirst. Ja, ja ka rahvahulk ei ole veel otsustanud lõpetada või külma käest soojades kodutubadesse tagasi pöörduda. Paljud on tulnud klippudega, paljud on lilledega ja nad lähevad koos matuselistega konstatud Pätsi, perekonnaliikmete ja korraldajate järel Russalka poole. Pärijat Matti Pätsi perekonnalt presidendi sugulastelt tervitas eestikalt Eesti muinsuskaitse seltsilt Eesti komiteelt, Eesti vabariigi ülemnõukogult, Eesti eksiil, valitsuselt, Eesti vabariigi valitsuselt. Ja lehvima jääb pooles vardas Kadrioru lossi kohal presidendi vapiga lipp. Kui päike loojub ja lipp langetatakse, jääb hoiule siia. Kadrioru lossi. Tulevad paremad ajad ehk õige päev ja uue presidendi auks. Taas heisatakse Eesti vabariigi presidendi lipp. Teine lippude, need mõlemad lipud on valmistatud Arci kunstnike poolt. On kirstul ja see jääb mälestuseks perekonnale. Nüüd siit Kadrioru lossiesiselt lõpetame. Jätkame kell 16 30 metsakalmistult, kui seal algab president Konstantin Pätsi. Mulda säilitamine. Reporterid olid Ivar Trikkel ja Toivo arenes.