Eks liibris? Raamatuaasta lehekülgi. Ja täna on kõne all luuletaja Kalju Lepiku looming ja stuudios on Toomas Liiv. Eesti lugejale seostub Kalju Lepiku nimi eelkõige pagulaskirjandusega, ta oli eesti kirjanduse kõige koloriitsem maid esindajaid Rootsis pärast teist maailmasõda. Ja tõenäoliselt on eesti luule austajad Kalju Lepiku loomingust kõige paremini tuttavad. Ühe kummalise vemmal värsiliku luuletusega. See on luuletus, mille pealkiri on, minul on karvased sääred. Ja see luuletus iseenesest oli siin Nõukogude Eestis juba levinud käsikirjaliselt, võib-olla mõnikord isegi ilma autori nimeta. Võib-olla aastakümneid ja praegu kõigepealt Kalju Lepiku tutvustamiseks siiski tsiteeriksin seda luuletust, minul on karvased sääred. See luuletus on kirjutatud 1948. aastal, see on siis kaunis sünge aeg Eesti ajaloos. Aga Kalju Lepik kirjutas tollal Rootsis niimoodi. Minul on karvased sääred ja karvane rind, kogu küla peab ahviks mind. Minul on õige jäme rebõhja hääl õhtu hilja kui hõikan kodumäel. Ka mu süda on vaba, vaba kui lind siiski linnuks ei pea keegi mind. See on niisugune naljakas luuletus, vemmalvärsi luuletus, aga, aga selles luuletuses tegelikult on antud üks kõige põhimõttelisem inimeksistentsi probleem. Ja see on inimese olemuse ja siis selle näivuse või, või näilikkuse kontrast või dissonants või konfrontatsioon. Ja mul on niisugune tunne, et see Kalju Lepiku luuletus karvastest artest ja südamest, mis on vaba kui lind. Et see mingis mõttes oleks võib-olla terve Eesti kirjanduse jaoks mingi juht, luuletus või juhtlause või midagi niisugust, mis avab kogu selle eesti kirjanduse ja kogu maailmakirjanduse olemuse. Se. Pidev võitlus, konfrontatsioon selle vahel, mis me näime ja mis me tegelikult oleme. Seda on paljud maailmakirjanduse suured autorid käsitlenud. Aga ilmselt Kalju Lepik on seda teinud. Minul on küll niisugune kahtlus kõige löövamalt, kõige vemmal, värsilikumalt ja kõige rahvalikumalt. Aga see selleks, kui me räägime Kalju Lepiku, siis me tegelikult peame rääkima tervest põlvkonnast. See on põlvkond, kelle sünniaasta on 1920 või 1921 võitud 922. Ja vaadates Eesti kirjanduslugude veergudelt Kalju Lepiku loomingu käsitlusi, me kõik võime lugeda tema esimene luulekogu nägu koduaknas ilmus 1946. See oli juba Rootsis ja selle luuletuskogu puhul on võib-olla kõige olulisem see, see kummaline dissonants. Seal on ühest küljest niisuguseid vihaseid Isamaa luuletusi ja samas on siis seal mingit niisugust sõdurliku või metsa vennaliku nisust jooma voolu. Aga ma arvan, et kõige olulisem on siiski see luuletus, mis on andnud ka sellele kogule pealkirja nägu koduaknas see on dateeritud 946, see on siis just see aeg, millal Eestis algasid kõige raskemad ajad. Ja Kalju Lepik kirjutab siin selles luuletuses Isamaa luuletajana. See ei ole enam mitte see karvaste säärte poeet, vaid nüüd juba niisugune tõeline Isamaa luuletaja, niisugune teise maailmasõja sõdur. Ta kirjutab niimoodi, ma tsiteerin jällegi seda luuletust tahan suruda näo vastu koduakna mõranenud ruutu, kuulata tuttava käo aastaid lugevat kukkumist ja tunda, et kodu ei muutu aegade tuiskliivas. Ja ma jätan praegu mõned stroofid vahele siin ja lõplikult lõpus ütleb Kalju Lepik. Selles luuletuses. Kartlikult astun tuttava lepiku taga vaikinud kägu, koduaknast irvitab vastu võõra verine nägu. Me kõik teame, mida need võõra verised näod tähendasid. Ja me kõik mõistame neid emotsioone. Aga mul on niisugune tunne, et rääkides Kalju Lepik, kust me peaksime nimetama siiski ka ühte teist luuletajat son Juhan kuul kes samuti 1946. aastal avaldas oma esimese luulekogu karm noorus. See karm noorus kujutab endast tegelikult täielikult vastandit Kalju Lepiku luulele. Ja me peamegi siin praegu vist ütlema, et eesti kirjandus on selles mõttes kummaline et siin on tõesti vormitud väga mõjuvateks värssideks täiesti vastandlikud eluhoiakud ellusuhtumised ja kui me praegu räägime Kalju lepikust, kes nägi võõra verist nägu oma koduaknas siis mul on praegu siin tunnistajana lauapealse Juhan Smuuli luulekuu karm noorus kust ei ole mingit võõra verist nägu, vaid kus Juhan Smuul kirjutab kommu, noore piletist ja muudest nendest asjadest, kuidas kunagi seal neljakümneil aastatel sai Nõukogude Liiduga ühinetud ja nii edasi ja selles mõttes Me peame Kristi hakkama praegu neid asju natukene laiemalt mõistma ja aru saama, aru saama, et see kõik on kuidagi üks, Kalju Lepik ja Juhan Smuul. Ja kui me räägime kalju lepikust et siis me peaksime alati mõtlema ka nende teiste luuletajate peal, oli siis nende nimi Juhan Smuul või Ralf Parve või Debora Vaarandi. Nad on kõik mingis mõttes eesti kirjanduse lapsed eesti kirjanduse edasi arendada edasiviijad. Ja meie tänapäevaste kohus on praegu nende kohta Ta lihtsalt mingi mõistev, mindi aru saav seisukoht võtta. Ja ma arvan muidugi, et Kalju Lepik esindab eesti luules eelkõige oma esimeste luulekogudega mingit väga olemuslikku seal midagi, Lydia Koidula, Juhan Liivi isamaaluuletaolist aga, aga samas evis peame tunnistama ka, et et need teised, kes olid teisel poolteise maailmasõja rindejoont et nendel oli oma sõnum. Ja see oma sõnu võib isegi olla kokku võetud võib-olla Raimond Valgre laulu, mida Georg Ots laulis Saaremaa valss milles ilmselt tuleb mingi teine maailm mängu aga sellest kõigest kõrgemale tõustes. Ma usun, et Kalju Lepik, kes praegu puhkab Tallinnas metsakalmistul. On jäänud Meie eesti kirjanduse kõige olulisemate ja kõige ilusamate traditsioonide jätkajaks ja seda ta tegi võib-olla kõige puhtamalt oma esimestes luulekogudes. Need on siis need 40.-te aastate teise poole luulekogud, mis ilmusid Rootsis. Kalju Lepiku luulest ajendatud mõtteid avaldas Toomas Liiv. Eks liibris? Raamatuaasta lehekülgi.