Täna on stuudios Teet Kallas, et rääkida Enn Vetemaa noorpõlve loomingust. Tundub pagana lihtne, tegelikult on pagana keeruline rääkida oma heast sõbrast tema loomingust tissansseeritult kriitikuna me lihtsalt oleme jah, aastakümneid väga lähedalt lävinud ja nüüd ta on jäänud küll põhiliselt nadi telefoni raportit näiteks nende see elu ja tervise kohta, aga olid ajad, kus päevas päevas ei räägitud ja põhiliselt millesti ikka kirjandusest. Meie põlvkonnale ütlevad säärased pealkirjad nagu monument, pillimees, munad, hiina moodi noh, kindlasti kohe-kohe, peaaegu kõik, nad on märgid. Nad on juba sellise aja pronksi karraga kaetud. Klassika. Noorematega ei pruugi see niimoodi olla nagu olema pidanud, ka veenduma. Ja siin pole ka midagi läbenemisväärset. Meie asi on siis meelde tuletada, osutada tema tuli ju kirjandus õigupoolest luuletajana, luuletajana, kellest muuseas vanem põlvkond arvas, et tegemist on keskealise või üle selle inimesega, sest ta sarnanes natukene Harbijat, et või kõvasti Arbotellaadiga ei olnud ta arbu ja ta oli hästi noore välimusega vahe häbiväärselt noore välimusega tudeng. Kui mina temaga tuttavaks sai, mõnda seitse aastat noorem, aga ega üldiselt oli nii, et kohviku või restorani uksel temalt küsiti passi minult mitte. Ta oli just see lokkis ukse teine ja roosa põhiline poed kelle puhul ehk tema esimesed proosateosed arvestatavad, mõned lühiload, välja arvatud meeslejaid perioodikasse oli juba teda tundvale lugejaskonnale sulasel küllatus, monumendist rääkimata. Monumendi. Sven Voore on muutunud ju kujundiks, mida mida saab kasutada ja kasutataksegi külmaverelise karjeristi iseloomustamiseks siiamaani. Siiski tolle perioodi, mis piirneb, piirneb, noh, minu meelest kindlasti väga kindlas ajapiiri mahub, selle perioodi lõpetas meile paljudele 68. aasta Tšehhi sündmuse, see oli kohe nagu kindel matuse või näidendi lõpppoisid siit maanteesulu aeglane paljud meie ju tulime niinimetatud Hruštšovi sula ajal kirjandusse kultuuri ja, ja Eesti ellu ja noh, hiljem ka siis sellelt taustalt poliitikasse. Tema, need kolm kolmest romaanist minu jaoks on vast kõige köik kõige mõtlemapanev ja mis kõige kunstipärasem ana mõju on kindlasti pillimees, aga võib-olla üldse on see üks üle tema loomingu ulatuvaid tähiseid. No väga-väga halb on niimoodi kategooriliselt väited parim ja olulisem, see võib väga kurvaks teha, et kuidas siis nii, et kolmekümneselt olema parema ära teinud, miks, kas siis ülejäänud ei ole kannad mõttekas? Ega pillimees olid mitmed komponendid mis, mis riivasid, kraapisid ja riivavad ja kraabivad siiani siiani hinge. Mitte asjata ei ole selle romaani pea Pealkiri teistes keeltes kellele sõna pillimees vast ehk ei ütle midagi nii palju või, või eksitab väsimus. Kui ma eelpool rääkisin, arvuta sarnases luules pillimehes tas noh, ütleme väga küps romanisti oskusi sellega Ta oskas sisse elada endast pool või isegi täispõlvkonna vanemad ellu psüühikasse ja atmosfääri. See tegevus, romaani tegevus, mäletavasti käib ju kahes plaanis, noh siin praegu tähendab kuskil 60.-te keskel põhiliselt meda õhtuse Tallinna Sügisõhtuse, Tallinna sügisöise, Tallinna kõrtse ja restorane ja kohvikuid ja, ja siis tagasivaateliselt, 40.-te lõpp ja algus. See on Ausa mehe ausa eesti mehe paratamatu reetmise lugu. Aga ausad, eesti mehed on mitmete võimuda ajal väga, kohutavalt palju, mitte ainult mehed, mehed ja naised kohutavalt palju pidanud seisma selle situatsiooni ees, kus näib, et ei olegi valikud. Pillimis ehk Killime luuletaja, tunnustatud luuletaja, tuntud linna joodika juba kannab endas ühte taaka, mida teised ei teagi, temal on see värskelt meeles või temal jääbki eluks ajaks meelde. See põhjendab ta aga ehk allakäiku ja kõike muudki. Kuidas ta reetis oma õpetaja oma väärika väärika nõustaja luules. See käis nii lihtsalt ja oli küll natuke südamevalu ja natuke piinlik, aga noh, asi, see üks artikkel hävitav artikkel ära teha oli. Kummaline küll, noh, see peaks nagu iseloomustama ennekõike seda sünget möödanikku, kus siis meie põlvkond on noh, peaaegu tervenisti tulnud. Ja selle mängureeglid aga ei ole ja need on ikka väga üldised asjad, näiteks pillimees tuli mul kohe meelde, kui üheksakümnete algul hakkasid siin-seal ilmuma tsiklid A la punane Juhan Smuul ja tema venestamisprogramm. Ja kui, kui sellele alla oli kirjutanud kriitik kes kunagi noore luuletajana käis isegi Smuuli juures nõu küsimas, tuli see meelde. Ja mulle meenusid kohe-kohe need pillimehe reetmise lood. Ju ta on üldinimlik ja Juudan spetsiifiliselt eestlaslik ka. Aga see ei ole muidugi siis ütleme kunstiteose ikkagi põhipõhi Tartus või põhitegur millelegi osutada, millegist hoiatada, kedagi noomida ei ole. Kogu seda pillimeest kannab tõeline niuke kunstiküps, kurbus selgus inimese pärast. Ma ütleksin, et vetemaa hilisemates romaanides on seda loomulikult. Kusagilt hiljem vetema pööras pigem natuke pajatsiks või följetoni instiks või lustitajaks. Traagilise tunnetus ei ole talle kõrvaline. Ja kui küsida, miks see kõik nii juhtus. Varsti solvuda, nii vana sõber mulle, kui ma ütlen, et ta ei ole loomult väga julge inimene, ta tahab alati leplikult, ei rahulikult kuidagi asju ajada. Nimelt see leplik, võib-olla isegi natuke aravõitu sõber jahmatas mind 1968. aasta ärevatel augustipäevadel. Sellega kutsuti Loomingu toimetuses, kus ma tollal töötasin, ärevalt välja. Tule nüüd, ruttu, ten n on väljunud kontrolli alt. Seal Endel Mallene, kes mulle helistas. Ja see oli kohvik leelo Salme tänaval, ma ei teagi, kas ta on olemas veene, mis ta nimi nüüd praegu on. Tormasin taksoga sinna ja mis ma nägin tühjas kohvikus, kus istusid esimeses vasakult poolt lauas neli siseministeeriumi Eesti NSV või NSV Liidu ja mis siseministeeriumi mundris meest. Senised vormipüksid helistasid, need teistest, vaatasid huviga. Saali lõpus toimunud saali lõpus oli Enn Vetemaa üksinda tema kõrval siis ettekandja. Aga ettekandja ei toonud tema ette mitte veini, vaid taldrik, kui taldrikud oli nina ulatuv Vern vetena võttis neid ükshaaval ja viskas vastu seinalausete saatel tšehhide eest Gide tšehhide eest slovaki teest. Ma sain ta sealt tulema. Me sõitsime taksoga otseteed tema maakodusse ja seal möödus terve öö selle tähe all, et vot tema lubas väljastada näruses komparteist, mis võtab tankirünnakuid tsiviliseeritud Prahale hommikul. Siiski ta mõtles ümber ja nii ta jäi. See on ka meie põlvkonnale tüüpiline lugu, tema elas seda läbi niimoodi. Arvatavasti murdus meis kõigis midagi ja me muutusime ettevaatlikumaks. Mäletan, noh veel mõni päev pärast seda Vabaduse väljaku tollase võidu väljaku ääres jalutades äkiv enne seisma, sest ma ei taha, ma ei taha neid asju. Ma ei taha Sven voorestada edastama tegelase sümbolit tarvitades. Mina lohutasin, mis teha, et varsti läheb keegi meist kinni, tähendab niukseks mul ei olnud aimugi, et aasta pärast olen mina see mees, kes just kinni läheb lõugade pärast. Me õppisime teistmoodi väljenduma. Võib-olla esinumbriks tõusis proosas, sõidate hoopis Elton, kellel oli kõige paremini käes aia põhikeel, mis jõudis ka väga hästi pärale, aga minu jaoks ei pea vette ma kindlasti noh, oli, on ja jääb Eesti kuuekümnete aastate proosa esinumbriks justama sele, terava satiirilise sotsiaalse ja, ja noh, ütleme riigivastase prosaga süsteemi vastase proosaga. Ja, ja kui ma nüüd vanuigipeaksin mõtlema, milliseid raamatuid ma veel läbi loen, ma ei räägi üksikust saarest kolmest raamatust, aga pillimees on kindlasti nende seas on mitu korda lugenud. Enn vetemaast ja tema romaanist pillimees rääkis Teet Kallas. Eks liibris? Raamatuaasta lehekülgi.