Norra kirjaniku Sigrid õnseti romaan Kristiina lauritsa tütar on olnud paljude lemmik raamat. Täna kõneleb sellest Tiia Toomet. Keskkoolitüdrukuna kirjutasin oma päevikusse. Ma tean juba ette, missugune elu andma tean elust kõike, mitte miski, mis tulla võib, ei saa mind päriselt üllatada. 40 aastat hiljem voorus ülbed kirjapanekut üle lugedes pean tunnistama, et eriti palju ma toona mööda ei pannudki. Teismelisena poolest juba põhiliselt teadsin, milline elu on, kuigi ma polnud seda veel kogenud. Kuidas see võimalik oli? Arvan, et suuresti tänu kirjandusele. Kaasaegset väärtkirjandust ilmus vene ajal küll vähe seda ahnemalt sai kätte saadud neelatud ja seda rohkem sai loetud klassikat ning elatud loetu mõjuväljast, kuni järgmine lugemiselamus selle kustutas. Mõne raamatu mõju ei läinudki, aga päriselt üle. Üks sellistest, mis on jäänud mind saatma kogu eluks ja mida lugemata oleksin praegu vist natukene teistsugune inimene, oli Sigrid Undseti, Kristiina lauritsa tütar. Olgu tänane jutt minu tänu võlux sellele raamatule. Ma tean, et ma ei ole ainuke, kes on selle 14. sajandi narrast jutustava jooma autorile 1928. aastal Nobeli preemia toonud romaanitriloogia lumma sattunud et mu naissoost eakaaslased Eestis on tunnistanud, et on võrreldud omaenda elu ja armastust alateadlikult Kristiina Järlendi looga. See lugu oli hinges ka Norra filminäitleja Liivulmanil, kes küpse naisena Kristiina lauritsa tütrest filmi tegi. Suur lugejamenu on saatnud Kristiina lauritsa tütart esmailmumisest peale igal pool maailmas. Põhineb see menu suuresti raamatu kaunil armastuslool. Aga Kristiina lauritsa tütar on ka ehmatavalt sügav sissevaade ühte inimhinge. Ning praegusest hoopis teistsugusesse keska ja maailma, kus kehtisid veel traditsioonilised eluväärtused. See inimesed ei kahelnud jumala olemasolus. Romaan algab Kristiina lapsepõlvega oma isa Laurits pöörgulfi pojas, suurtalus Kesk-Norra kaunite maastike keskel. Kristiina nisa lemmiktütar. Nende lähedast suhet kirjeldavad leheküljed on kaunimad kogu romaanis. Isa valikul kihlatakse ta naabrusest pärit nooruke Simon tarrega. Enne abiellumist kloostris elades kohtab Kristiinaga ilusat ja uhket, kuid kergemeelse mainega Suurniku Erlend Nikolaus poega ning armub temasse jäägitult. Armastuses Terlendi vastu muutub Kristiina leebest lapsestama õnnest võitlevaks, ise päiseks tugevaks naiseks, kes astub isa Taali ja jumala käskude vastu. Esimese raamatu lõpus saab Kristiina oma tahtmise ning Erlend ja tema last kandev Kristiina laulatatakse meheks ja naiseks. Romaan läheb aga edasi. See küsimus, millele untset nüüd vastust otsib, on järgmine. Kui inimene on lõpuks saanud kätte selle, mida ta kogu hingest on himustanud mille ta siis tegelikult kätte on saanud. Triloogia teine raamat räägibki Kristiina naise elust, Herlendi suurtalus Lääne-Norras kus ta püüab lunastada süüd jumala ja lähedaste ees juhtides heaperenaisena Herlendiga lastud majapidamist ja sünnitades talle poegi. Kristiina ei leia siiski hingerahu ta kanda. Loomus ei luba talle andestada mehe nõrkusi. Konfliktid tema Jerlendi vahel sagenevad. Hädaohuhetkedel, kui Erlend elu on ohus, lahvatab aga kunagine kireleek uuesti ja ükski maapealne vägi ei saa neid lahutada. Siiski ei suuda kumbki neist muuta iseennast ja romaani kolmandas osas, mis toimub taas Kristiina isatalus on nende Kuusalu muutumas põrguks, mis viib lõpuks Herlendi lahkumise ja tema enneaegse surmani. Ent vana ja väsinud naisena tundev veel mitte. Viiekümnene Kristiina läheb kloostrisse, kus ta Norrasse jõudnud suure katku ajal surijaid abistades ka ise peagi haigestub ja sureb. Enne surma kingib ta ära oma abielusõrmuse tundes südames, kuidas ta seda karmi elu, millele sõrmustada pühendas, siiski ana armastanud. Tal on hea meel, et sureb enne, kui sõrmuse jälg ta käelt kaob. Tema surmatunnil hakkab sadama peenikest valget lund mis lepituse märgina katab porise kloostri õue ja hallid raidkivid. Nii on loodus ka Kristiina surma juures, nagu see on olnud tema ümber kogu romaani vältel. Untserti meisterlik looduskirjastustel on romaanis erakordselt tähtis koht. Nad loovad meeleolu ja on tegevuse ajatuks taustaks. Loodust võib õigusega nimetada üheks selle romaani peategelaseks. Kristiina lauritsa tütar on ka hea ajalooline romaan, selle sõna tavatähenduses. Fiktiivsed tegelased ja tegevustik põimuvad osavalt tõelise ajalooga ning keskaja olustik on kirjutatud lausa füüsiliselt Astitavaks. Untset armastab ja oskab kirjeldada ning ta teeb seda mõnuga. Olgu objektiks siis 14. sajandi rõivamoed, kirikupildid või talutoasisustus. Aga ennekõike on Kristiina lauritsa tütar ikkagi armastusromaan. See on ilusa ja kangekaelsed Kristiina ning tuulispäise, kuid vapra ja ustava Järlendi kõiki takistusi võit, kuid neid endid hukutava kire lugu. Aga mitte ainult. See on ka Laurits körgulfi, poja hella isa armastuse lugu. See on ka lauritsa ja tema naise Johvredi kibeda armastuse lugu. See on Simon tarre ja põlatud ja isetu armastuse lugu. Neid kõiki armastuslugusid ühendab see, et ükski neist pole päriselt õnnelik. Keegi ei pääse välja oma loomuse piiridest, armastades tehakse tahtmatult üksteisele haiget. Nii on armastus lahutamatu kannatusest. Kristiina lauritsa tütar on ka lugu inimlikust kannatusest. Aga see on ka lugu sellest, mis ulatub inimlikust kannatusest üle. Jumalast jumala armastusest läbi kõigi tegelaste igatsust ja heitlemiste kumab kogu aeg üks suurem mõõde, mis annab nende elule tähenduse. Untseti kangelased usuvad jumalat ja ometi käituvad nad harva jumalale meelepäraselt. Untsete eriline anne peitub oskuses kujutada vastuolulist inimhinge, kes küll igatseb jumala armu ja teab, mida ta selle saavutamiseks tegema peaks. Kuid kes sellest hoolimata tegutseb ikka oma inimloomuse märgi risti vastupidi. Kristiina lauritsa tütrest jääb kõlama kaks vastandlikku sõnumit. Romaani esimese osa sõnum on, et igal inimesel on õigus armastusele ka siis, kui kogu maailm sellele vastu seisaks. Loogia kaks järgmist raamatut räägivad aga muust. Kristiina Jerlen teile ja õnne ja hingerahu, kuna võideldes oma õiguse eest on nad teinud halba teistele. Romaani teise poole. Sõnum on, et inimesel tuleb vastutada oma tegude tagajärgede eest. Need mõlemad sõnumid on õiged. Vastuolu peitub elus eneses. Untset ütleb meile, et selles maailmas polegi täiuslik õnn võimalik valida armastuse valime me paratamatult ka kannatuse. Ma ei tea, kas ma oleksin 13 taastasena osanud seda teadmist sõnadesse panna. Aga aru sain ma sellest sama selgelt kui nüüd, mil olen ise saanud juba vanemaks. Kui Kristiina kunagi saada jõudis. Olen vahel mõelnud, mismoodi loevad Kristiina lauritsa tütart praegused noored kellele on lubatud kõik see, mille kättevõitmise eest pidi Kristiina maksma nii rasket hinda. Kas nad saavad aru, millest see raamat tegelikult räägib? Asi pole ju abielueelsetes suhetes või vastu vanemate tahtmist mehele minemisest või isegi jumalasse uskumises või mitte uskumises. See, mida Kristiina lauritsa tütar õpetab, on kuidas paremini mõista iseenda südant. Sest tundus, et on öelnud. Kombed ja tavad muutuvad aja möödudes palju ja inimeste usk muutub ja nad mõtlevad paljudest asjadest teisiti. Kuid inimeste südamed on jäänud muutumatuks ajast aega. Rääkis Tiia Toomet