Täna on kõne all August Jakobsoni teos vaeste patuste alev. Stuudios on Tarmo Teder, kes oma mõtisklused on pannud pealkirjaks Eesti kui maailmaagul. August Jakobson tuli eesti kirjandusse võitjana tema kaheköiteline romaan vaeste, patuste alev võitis 1927. aastal korraldatud looduse romaanivõistluse mis oli Eesti kõigi aegade esimene romaanivõistlus üldse. Vähe sellest, ka kriitikud hindasid Jakobsoni debüütteose aasta parimaks maniks, mis konkureerisid lugejate silmis Tammsaare enda tippteostega. 73 aastat hiljem aga paistab see pika jutustuse laadis romaan marlik, üle venitatud ja tagune käsitöö, milles on tugev repetusele ehk juures. Aeg on tohutult edasi läinud, elu tundmatuseni muutunud ja keel ühes turmakate inimestega kiiremaks arenenud, aga agul see häda, viletsuse ja patupesa, milles Jakobsoni 760 lehekülge paksu Telliskivi tegevus aset leiab. See agul on ka 21. sajandi Eestis täiesti olemas. Ja nii kummaline kui see ka pole, tuleb just agulis ette viinast ja Tenaturaatidest üdini läbi imbunud kirjandushuvilisi tüüp kes vaimustusega just Jakobsoni vaeste patuste alevit kõige paremaks raamatuks peavad. Küllap tunneb nende jotade agulitormides vastu pidanud süda, et Jakobson kirjutas nii, nagu see elu tegelikult ongi. Pärnu linna Raimo alevist sündinud August Jakobson kirjutas oma vaeste patuste alevit kahekümnendada aastate keskel 21 22 gümnasisti üliõpilase reba sõjas. Vaieldamatult kujunesse noore mehena ttu realistlikult karm mammuti Os Cyranduslikuks mälestusmärgiks, mille sotsiaalkriitiline läbilõige peegeldab ilmekalt Eesti ühiskonna ühe kihi ühte ajalooetappi. Agulielu nagu oma viit sõrme tundev Jakobson teadis suurepäraselt, millest kirjutab tema. Sulg tabas üldistavat atmosfääri, kuid kippus detailidesse uppuma. Kohati justkui Dostojevski liku venitatusega edasi kerib. Lugu läheb aina mürgisemaks. Romaan keerleb ümber lüünade perekonna, kelle kõik liikmed on nagu needusega märgistatud. Vana vabrikutööline Andres keda autor epiloogis millegipärast Kaarleks nimetab. See vana viinanina Andres on kunagi abiellunud ühe silmusega Katariin, aga neil on kuus last. Klara 15-ks aastaks vangi mõistetud kommunist Aleksander, samuti kommunismimeelne toorest tungidega end ära joonud ja lahti lastud ohvitser. Lilli on liha himuline tuletikuvabriku tüdruk Arno, samuti palgatööline kehkadi vei joodik poiss. Et aga 11 aastane vargaplika ja seitsme aastane volli on kõverajalgne sandid. Lisaks neile äparnenuile ei lähe paremini romaani kõrvaltegelastel. Kui stiihiliselt massovas alevis püssid pauguvad, tulistatakse vidiaagine Ivan ja Lolbios surnuks. Matturistits lüürik Paul jääb hulluks ja naabri anna haarab edasi. Alevisuhteid iseloomustab Jakobsoni, tsiteerin. Nende ilm ulatus ainult agulist vabrikuni vabrikust tagasi agulini. Nende vaimiline keskpunkt oli körts, nende suurem lõbu, viin, neid püsti hoidev jõud, aga pohh puhult lõkkele lööv orjameelsus maetud, pakitseb viha. Mis avaldus nüüd pääasjalikult ühes enesevaheliste surgitsustes ja närimistes tsitaat kinni. Ja ega lüünede perekondlik miljöö Neist üldistest suhetest suurt erine, kuid sees on rohkem konkreetsemat traagikat. Arnu lastakse maha, Allex poob end üles, lilli saab iga päev oma moonakalt peksa. Marta pannakse laste parandusmajja, vana mees kaotab töö, khati hakkab kerjama. Üks aguli paradoks ongi selles, et see väliselt tuhandepäine ja kirev elu-olu on oma olemuselt tegelikult üksluine. Masendav virelemine, kust ei kerki kunagi midagi head loovatega ülesehitavat silme ees Jakobsoni romaan. Ja võrdluseks Tallinna Kopli töölisasum. Lasin puhuti kokku oma kümmekond aastat. Olen täiesti veendunud, et agul on üks soomülgas, mis sind varem või hiljem paratamatult enda ühetaoliseks rasveldavad pinda imab. Etend ühiskondlikult teostada tuleb iga hinna eest Ahulist minna, ära minna selle nivelleerivast needuse gravitatsioonist lahti pääseda, lõplikust lagunemisest ja igavesest majandamisest sääred teha. Jakobsoni vaeste patuste alevis on palju labast naturalismi, olmelised pudi-padi, prügi ja tühi-tähi mõla. Kusjuures see väheinformatiivne otsene kõne tundub kirjaniku sure Altvenitatud kui härja ila. Aga juse elu siis 20. keskpaiga Eesti agulis, selline madalalt mulisel ja vegetatiivselt üheplaaniline oligi. Asjata pole kirjandusteadusvaeste patuste alevit tonaalsuselt ja meeleolnud miilitsat kaevuratega võrrelnud kõik oma palehigis vabrikus välja kangutatud rahanatukese joomahimuline tööline neis romaanides laupäeva õhtul kõrtsiletile viib, terve pühapäeva aeleb ja esmaspäeval jälle nagu ori ratas rügama hakkab. Jacobsingi kultiveerib oma kapitalismi vaenuliku dramatismi, sellest dramaatikas on tugev annus jämedakoelise sotsialismi, et mitte öelda suisa kommunistliku meeleolu. Vaesus, viletsus, häda, pidev puudus, vastutustundetus, viina ja suguhimu, väiklus, kadedus, tigedus, viha, Tartus ja 100 muud tungi teevad agulist soodsa pinnase, kuhu punane lohe muneda saab. Saamahimu, tööliskonna ja üldse terve aguli pidev saamahimu on see ahne põld, millele punane propaganda oma ebamääraseid lubadusi vaid kõlvata. Ja nõnda saavad aguli podisevas tiheskus käärivad seinast seina meeleolud peatust aga kommunismi ussikesed. Eesti vasakpoolse kallakuga poliitilised liidrid tahad ehk tänagi kõikuva taguli massi ehk niinimetatud rahvast manipuleerida, teda endale amorfseks hääletoruks taha pakkida. Võtke või elektrijaamade ja raudtee aktsiamüügi ümber jahmerdamine. Reaalselt võttes ongi kurvastav see, et kahjuks paistab Eesti aastal 2000 suures tükis ühe agulina, kus aga õnneks valitsevad vägagi mitmesugused meeleolud. Eestlane pole kunagi eriti loll olnud, Moskva kogemus olemas, küllalt proovita lüpsta nii ameeriklasi kui euroliitu mingist ühtsest töölisvõi rahvarindest nüüd kõnelda oleks selge jaburus ja laulev revolutsioon on lännu nagu tsaariaegne lumi. Ees aga haigutab tume maa. 20.-te keskpaiga tööliskonna kõikuvate meeleoludele aldis noor Jakobson ütles diisikerist aguliintelligent Petersoni suu läbi, tsiteerin. Vähemalt meie eesti tööliskond jaguneb enam kui 10-sse erisugusesse, rühmitusse ja missugustesse rühmitustesse veel. Oi seda kõri, loikajaliku tigedust, mis valitseb nende rühmituste vahel. Päris valus vaadata kohe tsitaat kinni. Küllap on selles gümnasistid ja üliõpilasest romaani tegelasest Petersonile annus noort Jakobson ennast, kes eitas siis Venemaalt imporditavat kommunismi tahtis ehitada puhtal kujul eesti rahvuslikku kommunismi, kuid see kommunism jäi suure punase lohe lõugade vahele. Põhimõtteliselt teame ju, kuidas lõpetasid Lauristin, Anvelt, Pöögelmanni Vares, Barbarus, siinkõneleja tundub, et ühes idealistlikult happercase rahvuskommunismiga pole Eestis kunagi ka mingit suuremat rahvuslikku töölise liikumist olnud. Saa neid kunagi ka olema. Kõikse absurdsete liidutehaste proletariaadi koos kommunismiga toodi meile NSV Liidust vägivaldselt sisse ning nüüd on igavene tegu, et seda okupatsiooniga parandatud niinimetatud sots reaalselt probleeme lahendada. Tarmo Teder rääkis August Jakobsoni teosest vaeste patuste alev. Eks liibris? Raamatuaasta lehekülgi.