Emil Ferhareni luuletustest Johannes Semperi tõlkes räägib täna Ain Kaalep. Aastal 1929 ilmus Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastusele raamat, mille kaanelt võis lugeda Emil Fer Enn valik luuletisi kaanel oli pilt töölisest. Ja kes võis tollal arvata, et sellest tõlkeluuletuse kogust kujuneb üks selliseid teoseid, mis hiljem saab olema aukohal eesti luule ajaloos. Tõlkijaktsioli Semper, kes oli kirjutanud ka ulatusliku eessõna ja tutvustanud valitud Belgia flaami päritoluga prantsuskeelset poeeti, keda prantsusepäraselt hääldada. Aga tavaliselt täheldatakse teda ikkagi flaamipäraselt. Fer. Nii hill kõneleja sai selle raamatu kätte Saksa okupatsioon ajal, tollal ei olnud see hoopiski mitte keelatud Michiset Eeessen autoriks oli kommunist Semper, kes oli ise põgenenud Nõukogude Liitu. Et see oli meil koolis isegi soovitav lektüür ja tunnustusega, hakkasin ma seda keskkooli lõpuklasside õpilased luulehuvilise õpilasena lugema. Ja minu tähele onu äratasid mõned luuletused eriti ja nendel on oma tähtsus olnud ka eesti luule ajaloos rehaareni esimese kogu nimi oli pommitasid ja Semper oli esimesena sealt valinud luuletuse mille pealkiri on vanad meistrid ja mis väga paksudes värvides, nii võib öelda, kirjeldab vanade flaami maalikunstnike tegevust Nende loomingut. Mõned read sealt neis tubades kintsud ripuvad, kust pruunid verivorstid, põiet suureks puhud, nurmkanad ja kalkunid, kobarad täis topid, linnuliha, hiiglasuured, muhud, kus nurka rõõmsalt ehib roosa lihariit on ümber toiduvirnade, mis lauda toodud, see flaami suurte kunstnike omanike liit, kel taevaliseks lõbuks põgimised joodud ja teisi läheb see luuletus edasi üsna pikk luuletus ja, ja muidugi väga ilmekas ja mis oluline, väga elurõõmus. Sellise natuke realistliku stiiliga Marian jätkab, kuni ta lõpuks jõuab isegi päris õudselt nägemusteni. Kummitus tühjusest on üks luuletus, ma olen uhke roiskumise vain ja tulen korjuste muld raskest riigist. Laieneva saatuse must taim, ma nende kummitist liigist, kes võivad näidata sul võimu tippu suurt saart, kus ripukierlandidele liha jääb alati ahel ja nii edasi ja nii edasi. Nii et, et see jõuline tervis muutub lõpuks üsna virastuslikeks nägemusteks. Aga mis oluline need nägemused on, on seoses asjaajaga, seal on tontlike viirastuslik pilte linnadest küladest ja need pildid muutuvad sagedasti täitsa poolselt võimsaks. Kui kõneldakse näiteks sepast, siis sepp on üldse inimene, võtab asi tulle, Talon visat, vanad vimmad, tummad, raevad, visa vastupanu kisad. Ja nõnda vaikimine vaates täie hooga. Sepp taob visaduse hiiglaplaate. Nii et niisugused Tööinimeste pildid nii hästi külast kui ka linnast. Ja kõik see on jõuline, vahel viirastuslik. Nüüd aga jõuab Ferhaagen lõpuks üllatuslikult hoopis teise etapi ja kirjutab haruldasi armastusluuletusi. Selliseid on mu ilma luules vähe leida, need ei ole pühendatud mitte noorele armsamale ja need ei ole kirjutanud mitte poisi poolt, vaid keskealise mehe poolt oma keskealisele elukaaslasele ja vahel. Neid meie õnn nii hapra nagu hirm. Et mõlemal meil kahel on hirm. Aga see küpset inimestel nii kestab, peab vastu ja avaldub väga õrnades toonides. Ja kõik arenguastmed läbi teinud jõuaper, Ferhaarian lõpuks niisuguse terve tugeva elu tundeni ülistab oma Flandria rahvast. Ta on ise flaamlane, kuigi prantsuskeelne. Et see on Belgia teatavasti ju kahe kahekeelne maa. Ja, ja lõpuks ülistab Ta oma oma rahvast umbes selliste sõnadega, good ore tõug täis elu jaatust. Laeval merel, maal ei tunne vahet. Kui varem tundsime vaid saatust, tunneme nüüd vait, inimtahet. Mõistlik niisugune pilt elust, isegi nii optimistlik tões loogilises pildiskuski Aadam Eeva paradiisist välja visatud. Eeva satub kunagi juba uues elust paradiisi värava pääl hingel, kutsud sisse, Eeva ei taha enam tagasi, ta tahab maist elu. Ja see mõise elu, luuletaja ja ka tänapäeva 20. sajandi meie jaoks juba eilse päeva ülistaja on sellisena üks suuremaid prantsuskeelseid poeet üldse. Hannes Semper, tõlkija tutvus temaga juba üliõpilasena Peterburis ja ka nägi teda isiklikult. Enne esimest maailmasõda käis Verheugen esinemas Peterburis. Ta suri rongilt alla kukkudes esimese maailmasõja päevil. Muidugi mõne minutiga kokku võtta tema osa maailma luule ajaloos. Paar sõna peab aega pühendama kindlasti tema mõjudele eesti luules. Tõnu Semperi hästi valitud ja väga huvitavalt tõlgitud sulgudes märgin, mina oleksin tõlkinud küll teistmoodi, aga see on nüüd iseküsimus. Raamat avaldas eesti luulele suurt mõju. Kõigepealt muidugi Semperi endal leiame laenlikke pilte, ka temal on sepp kes taob homset jumalat siis ilmtingimata Sütiste Need realistlik, natuke realistlikud luuletused täitsa selgelt lugenud. Kersti Merilaas-il on mõned ilusad armastuslaulud, mis on midagi õppinud kahtlemata Warreni Kesk- ja armastuse haprusest. Uuemas generatsioonis ei ole mingit kahtlust, et minu enda noorema põlve katsetused mingil määral on Ferhaagenlikud. Täpne analüüsija võib kindlasti mõne koha kohe kätte näidata. Aga selliseid kohti on muuseas kabi nooremal generatsioonil. Paul-Eerik Rummo. Mul on üks luuletus, täitsa selge feraagendlik. Skeem käib sellest läbi. Hando Runnel on tsiteerinud Ferhaajanit ja nendest mõnedest vahest aitab. See kõik näitab, et Semper on teinud õnnestunud leiu ja eesti luulet kindlasti rikastanud selle tõlkeraamatuga. On isegi mõnikord olnud tunne, et kas see Ferhaareni luulevalimik ei olegi Semperi enda parim kogu, mis on muidugi ülekohtune, sest Semper ise on ju ka ikkagi hea põhjet ülekohtuselt viimasel ajal unustatud, peetakse rohkem silmas Semperi kahtlast osa peale 1900 neljakümnendat aastat Eesti ajaloos ja eesti kultuuris ja jäetakse kõrvale tema omaaegse taga suured teened, aga Semper on ikkagi perferhaaran. Ferhaagel ja Semperi pool tuleb märkida nõukogude ajal. Tema teened kuuluvad suured teened kuuluvad kindlasti tõlkekunstialale Pablo Neruda luuletused, Silbuacadciodeegaamerooni tõlge ja nii edasi. Semper kui suur tõlkija, kuigi, nagu ma enne vihjasin tema tõlkepõhimõtted võiksid olla vaieldavad. Ferrarit võiks ka teistmoodi tõlkida, aga sellisena on ta igatahes midagi midagi väga väärtuslikku eesti luule lugejatele. Jaga eesti luuletegijatele kokkuvõta laenaksingi Semperi Ta eessõnast Ferhaageni luuleraamatule ja loeksin sellised Semperi sõnastatud laused. Staadion pole üksnes rahvuslike poeet, keelelt Valloon, hingelt flaami, kes sellisena ühendab endast kõiki Belgia vastuolusid, seksuaalsust ja müstikat, mäss või alandlikkust, toredat liigsust ja samal ajal lihtsust, tormi ja õrnust, kes oma kodumaad värsistanud vaid ühtlasi ka inter, ratsionaalsem vaim, luuletaja kogu inimkonnast ja inimkonnale. Emil Ferhaareni luulest ja selle mõjust eesti luulele rääkis Ain Kaalep.